Lugemisuuring „Eestlane loeb 2025“

Üks asjalik hirmude hajutamise raamat. Olen liigagi palju kuulnud udujutte, et rohemaa tuleb linnas pidevalt lagedaks nülgida, kuna iga kõrgema kõrre taga pesitseb pirakas puuk. No ei ole nii. Hoopis mõtlema peab, kuidas mõnusat muru ja kena paksu õitserohelust üheskoos ja õigesti elule aidata.

Tore talvine lugemine praegu, kenal kevadel ja vastu suurt suve. Ja, nagu sissejuhatusest näha, ka suvel kirjutet. Eks suvel ongi hea mõtelda lumememmedest. Ja mitte ainult. Tegevust siin juba jätkub ning, kuigi pealkirjajärgselt on lumememmelugu tõsine, on ta tegelikult vägagi lõbus ja lustakas.

Ilmselt seepärast Jostein Gaarder ongi nii tuntud ja tunnustet kirjanik, et ta mõistab kirjutada keerulistest asjadest lihtsalt, kuid mitte lihtsustavalt. „Teisel pool peeglit“ on pealtnäha täiesti lasteraamat, samas vägagi loetav kauem elanud inimestele. Tekib tunne, et just neile ta salaja mõeldud ongi.

Riho Saard teeb selle raskema jutu, mis kaasa mõtlema kisub, omajagu selgemaks. Tahes-tahtmata elame me jo viimased tuhatkond pluss aastat kristliku kultuuriruumi sees ning tostap tundub mõistlik teada, miks ja millega me õigupoolest seotud oleme.

Taevataat tahab seitse korda mustmiljonil viisil inimesteni jõuda, kui nood va susserdised sõnumi vähegi vastu võtaksivad. Piibli jaoks kulus kuuskümmend kuus raamatut, aga Vanapagan püüdis kuuesaja kuuekümne kuuega vastu lajatada ning uus ilm toob uut müra juurde. Annika Laats teeb tasahilju toda valgema maailma asja, teeb teda hästi.

Ma ei saa põnevikest kunagi mööda minna ja Joel Jansi kolmas köide kahesaja aasta tagusest Rõngu kerigoõpsust sobib siia ülestõusmislihavõttemunapüha nädalasse nagu lusikas kõrvaauku.

David Lodge’i romaani ilmumine on alati rõõmu teinud. Jah, ta kirjutab enamasti suhtkoht kultuursetest, isegi akadeemilistest inimestest ning mõnd lugejat võib see pelutada. Samas raamatuid ju toopärast tehaksegi, et oleks võimalus teistsugustest eludest läbi astuda. Ja misse akadeem või telepeletis nigelam teemategelane on kui pättpahalane, kuningatütar, metsnik, lihunik või söesass. Etemgi on!

Muumipapa jälgis kõiksugu imeasju. Nagu kogu va muumkond. Äsja ilmunud linnuraamat viib meid delikaatselt valitud tsitaatide kaudu muidugi muumimaale, ent põhiliselt on juttu ja pilti ikkagi lindudest – ja huvitavalt.

No jube tore ju, et välismaa inimene võtab sisemaa asjast, ja veel vanast asjast, kirjutada. On tõesti nii armastust, Eestit kui kiremõrva ja on ka päriseluline ajaluguline sündmus taga.

Ei pea ise uhti-uhti-uhkesti kobima kõigisse kummastavatesse ilmanurkadesse, Sri Lanka ja Gabon ja Ecuador tulevad vingeid autoreid pidi kõbusasti kodoje, oska ainult silmad lahti hoida. Mõned inimesed mõistavad maailma laksahti lahti kirjutada, mõned raamatud kukuvad kohe mängima.

Mitte kottigi ei tea me oma kaheksasaja aasta tagusest ajaloost. Krähmuke siit, tripsuke säält. Ometi, aigupiten, üht-teist koguneb. Uurima uurduvad uuemad uurijad, aparaadid lähevad etemateks, kogu jampsi ei kaevata kohe maa seest välja – tegelikult saavad inimesed vähehaaval targemaks, arukus kasvab.

„Tööpäev“ on naljakas raamat jo ses mõttes, et ehk küll igast argijampsi ja probleemimõtteid on seal rohkemgi kui mõnes varasemas „omajora“ kaantevahes, tundub autor kuidagi rõõmsam ja elujaatavam, tema huumor on soojem ja elulähedus inimlähedasem.

Koomuskite maailm on kangesti avaraks kasvanud. „Koer-mehe“ lahe hoog ja siiras napakus pidevate vimkadega siin-seal ei lasegi lõpuni selguda, ons ta pigem lastekas või keel-põses-suurtekas. Tore (düs)graafiline lora, hea tuju raamat, mis võiks sobida kõigile, kes just täiega tõsised inimesed ei kavatse olla.

Karm lugu, nalja ei saa, aga mingi tabamatu soomehuumor on justnagu tagaplaanil tuksumas. Ja kangesti kisub lugema. Mõtlin algul, et oi kurja, kuda ma end sest värgist läbi piitsutan, aastake ühe vanainimese elu viimatise ilmasõja järgses pärasoomes, kooliõpetajanna veel pealekauba… Ja ometi oli see tuima sügistalvkevade kirjeldus üks vungikamaid ja nakatavamaid lugusid, mida viimasel ajal lugeda võimaldunud.

Saab nutta ja naerda, saab süüa ja hingata, lausa kohalikku õhku ahmida, Abgarjan võtab lugeja vägisi otse Armeeniasse kaasa ega kipu vallale päästma. Siin käib nii palju asju ristiraksu: ajalugu, elulugu, siselugu, omalugu, arm ja surm ja kogu klassikaline tööriistakast. Ja hea on.

Ka klassik võib endale lubada väheke lõtva panna, sohki teha, kerget-pehmet kirjavara vormistada. Ei pea kogu elama muu(mi)maailma algupärase sünkhuumoriga, insulaarsete eemaldumiste ja imetabaste illustratsioonidega. Vahel lihtsalt vaatad maailma, näed kummalisi kohti ja kirjutad nendest. Poole sajandi tagune lugu kõnetab tänagi. Vägagi.

Kõikvõimalikke vandenõuteooriaid on maailm täis. Neid on toodetud nii palju, et tavaline inimene ei saa sugugi sotti, kus ja kas mõni tõetera peidus on. Rooma-katoliku kirikut eesotsas Vatikani ja paavstiga on süüdistet milles iganes. Nii populaar- kui sekulaarkultuuris. Eks teinekord läinud täppi ka. „Vatikani luurajad“ annab tiba täpsemat ja täpilisemat teavet.

Siinne Jaapan kimab koju eeskätt köökimise kaudu. Juba pealkiri annab võtme kätte ning kui keskmine eestlane arvab, et küll tema juba võist kõike teab, siis arvaku uuesti. Ma tahaksin kohe praegu hakata uusi roogi looma, aga ei maksa üle pingutada. Põnevikulaadse toote sidumine toidumaailmaga on välja tulnud väärikalt. Teeb kadedaks.

Jaa, see on üks hea lõbus lugu, lugu lusikatega. Mäletan, kui romaanivõistluse žüriis olemise aegu käsikirja lugesin, siis tulin koju ja hakkasin vaatama omi lusikaid tükkis teise pilguga. Vaatan tänagi, neid ridu kirjutades. Sest igal kolmandal lusikal on mingi lugu rääkida.

On hulk taimesõpru, kes poeesiast suuremat ei pea ning samavõrra luulelembe, kellele botaanimine pinget ei paku. No nüüd on hea võimalus mullanokad ja tinditondid ühe raamatu ümbere kokku kutsuda.

Vahur Joa esikromaan on sõbralikult konarlik ja komberdav, aga läbi mitme ussi kitsaskoha tuleb tal välja täiesti arvestatav terviktulemus. Ja tartulik, mida iganes see kellele iganes ei tähendaks. Juba kuriloo keskendamine veel valmimata uue kultuurikeskuse ehituspaika, kust eest hävitet hulk linna ning muudki koledat juhtunud, on tervitatav.

Kunagi romaanivõistluse aegu tundus „Väikelinna biit“ käsikirja kujul tõesti väikevormina, praegu raamatuks valatuna vaatan, et keskmisest tänapäeva keskeuroopa „romaanist“ ikka kõvasti kopsakam. Aga sõnu muidugi ei raisata ja täpsed on nad samuti ja väikelinna vaib huilgab ja õilmitseb tegevustiku kohal vägagi.

Küll aeg lendab. Usume raamatukaant ja võtame teadmiseks, et tegu on William Wistingu sarja 18nda romaaniga. Respekt. Selline pealkiri nagu „Viimane juhtum“ tekitab muidugi sügavaid kahtlusi. Jah, alati on võimalik, et autor tõesti tüdineb mõnest oma kangelasest lõplikult ära. Aga isegi Sherlock Holmes äratati lugejate tungival nõudmisel suisa surnuist üles. Hea lugemine.

Enger on Horstiga varem mitu koostööd teinud, nüüd siis värske lahingpaar Norrast. Ootame-vaatame, kas, kuidas ja kuhu nad lendavad. Elukaare algus on paljutõotav, Norra paistab paiskavat ilmavallale jätkuvalt kõrge mullaprooviga põnekirjandust.

Tuleb tunnistada, et siit algab eestikeelse lugeja jaoks taas üks uus sari. Aga seekord räägime päris tõelisest uueaja vanakooli suurromaanist. Kõigil ajalooteemalise ilukirjanduse sõpradel kõrvad ammu liiguvad, sest Sabaliauskaite kinnistas end asjaomaste teadvusesse juba oma eepilise teosega „Peetri keisrinna“. Nüüd on ta tagasi, sest ammustes aegades ta liigub, loob ja lehvitab.

Kirjanikukohus saab kuhjaga täidetud – maailm ja inimene võetakse osakesteks lahti ning pannakse uuel kujul kokku. Eks jupikesi jääb üle ja maha ka, aga töö käigus ei tohigi uude ja paremasse ilma päris kõike kaasa võtta. Peaasi, et raamatute väel pidevalt ja tulemuslikult maailma uueks luuakse.

Kui luule oskab olla ühtaegu poeetiline ja ajaterav, siis võib piisata ka ainult ühest luuletusest päevas, et kõik me päevad oleksid eesti kirjanduse päevad. Ja ka emakeelepäevad. Päevad, mis ei lähe raisku.

Lembit Uustulndi elu on olnud nii kirev ja paljukülgne, et sealt muudkui aga võta ja pane kirja. Eks elu sisse käivad inimesed ning mida enam inimesi, seda enam elusid. Hirmus hea, et kaudu raamatute saame noistki eludest osa või aimu, millega muidu kokku ei puutuks. Uustulnd olla oma Voldemar Laasiku üsna täpsesti päriselust maha viksinud, vast natuke teistega juhtunut ilukirjanduslikuks vürtsiks juurde lisanud.

Teatrihulluses vaevlev armas estirahwas võib siinsest väljaandest lugeda kokku nii algteksti kui klassikaks saanud lavastuste tutvikud ja arvustised. Peet Vallakust endast saab samuti üht-teist teada, ent rõhupõhi on tekstil ja teatril.

Linnud on lahedad ilmasemud igal seitsmel moel – ja üldiselt lendavad nad enne ära, kui jõuab lähemalt (või ka kaugemalt) vaatama hakata, saati veel aru saada, kes kurrama suleline ta nüüd oligi. Karl Adami annab rammusa pildistiku ja tõhusa tekstistiku varal linnuriigist aimu.

Kaupo Kikkase targa nõu abil väldime mitmedki pettumused. Kui õnneks läheb, leiame rõõmugi juurde.
Head lugemist, head pildistamist!

Indrek Hirve nimemärgi alt tuleb pea igal aastal mõni raamat või valikkogu. Ja ta hoiab oma pluss meie lippu kõrgel, längu ei lase, piki lonti äiata samuti ei luba. Indrek Hirv on alati kindel tase, loovib läbi eesti luule luues ja lõkendades; lammutamisele Hirv eluaega ei kuluta.

Aare Toikka on me teatriilmas aastakümneid tummine sammas olnud ja VAT-teatrit läbie aegvoolude vedanud, kuid poeesiasse astus ta alles nüüd. Seda siis mitmekümne aasta kirjapanuga. Päevaraamat on tegelikult aastateraamat ning kehtestab end vägagi tueka Toikkana, maamärgi ja muumärgina, mis siiski veel puusärki ei kipu.

Värskendav ja ulapäälne vaade ilmale ja inimestele igal juhul. Tasapaksuks tapeediks kippuva sotsiaalpoeesia tasakaalustamiseks rõõmustavalt napakas.

Keränen on palju saunas käinud. Nagu näha, on ta oma üleelatu hoolsasti meelde jätnud ja kirja pannud. Lobedalt terase sulega. Sauna ja lugusid on siin palju, aga igasugu inimesi vaat et veel enam. Kuum raamat sõna otseses mõttes.

Jõuab juba meie kaasaeg kirjandusse, jõuab naksakalt ja nauditavalt. Läbi raamatute, mis pole põnevikud, ent on põnevad. Nii hoida!

„Õigekeelsussõnaraamat“ on ise juba nii tore liitsõna, et sobib esimeseks ehmatuseks ette näidata ja hääldada anda igale võõrlasele, kes maakeele kallal hambamurdmist hakatab. No aga kõik tarvilik ja palju liigset, ent põnevat on siin ju sees. Las sõnaveebid ja ujuilm hõllanduda omasoodu, tõhus paberklots umbes iga seitsme aasta takka väärib kohta riiulis ja mõttekambrites.

Kangesti mõttetihe teos. No ega ohver ise autoritele alla andnud, oli vast veelgi süvam taat. Aga mitmekümne intelligentse inimese meelepild ühe isiku teemal on kahtlemata muljetavaldav.

„Fantastiline buss“ ongi üsna fantastiline mitmes mõttes. Lugu on selge fantaasia ja pildistik… ah jah, fantastiline. Pole ime, et nii põhjaliku teose vormistamisele autoril kõva viisteist aastat kulus.

Akadeemilisest ilmast ja ülikoolivärgist on raamatuid tehtud rohkem kui vaja. Oma panuse säherdusse folklorasse annab ka „Katabaas“. No et juhtumisi tegevus peamiselt põrgus toimub ja suunisi võetakse Dante, Vergiliuse, T. S. Elioti ning paljude teiste klassikute põrgukaartidelt, polegi liiga tähtis. Põrgu, siis põrgu. Mis ta hullem koht kui siinne elu. Kohati lahedamgi, näikse. Maagiat ja muugiat saab ka.

No Jüri Liiv ei hellita. Ta on me ajusid trukkinud õhtuõpikutega ja klohminud rohepöörasust, igati õigesti ja õigustatult kõike teinud. Nüüd siis nii-ütelda ringmajanduse kallal. Arvasin, et ega siin kivi kivi pääle jää, ent oh valesaama. Jäävadki just. Mõttetu mört varistatakse kivide vahelt välja ning mõttekat mõtet niristatakse asemele. Nipsti-napsti muutub maailm paremaks paigaks.

„Arabella ja karvane maailm“. Arabella nimi on muidugi nii Aino Perviku kaubamärk kui olla saab, ent Liivi Arabella saadab samuti vaimukaid napakusi korda ning müdistab mütomaailma veere peal reipasti. Lustakad lühilood pere pisematele terasematele särasilmadele.

Eeva Pargi poeesid viivad justnagu autoriga koos kujuteldava laua taha ühes mõtteid mõlgutama. Ütlemata hea näide tänase luule jätkuvast elususest ja kõrgest tasemest.

Murca sõnavoog hakkab end ise lugeja peas kõva häälega ette lugema või lausa laulma. Võib juhtuda, et avastad end murca puhul päriselt üle pika aja valjusti etendusluulet lugemas.

„Hunditund“ on autori värskeim teos, mis algupärandina kannab hoopis pealkirja „Minnesota“. Põhjendatult, sest Nesbø eemaldub oma sissetallatud radadelt ja toimetab sedakorda hoopis Ühendriikides. Uued lood, uued tegelased (kuigi natuke ikkagi Norra päritolu), ajastuks natuke lähedasem ja natuke kaugem lähiminevik. Vana hea kvaliteet ja selge soovitus.

„Kui kõmiseb kõu“ on justnagu lasteraamat, kuid päriselt ikkagi kõigiraamat. Ja väga omapärane. Autori poolt ohtralt ja imeilusasti illustreerituna on siin sõprust ja soojust, ent ka tumedamaid hoovusi, millest ei räägita otse ja lihtsustatult, vaid delikaatselt mõista andes. Nii et lisaks loole endale leidub mitu kihti ja mitmekordne lugemismõnu.

Olen pea üheksa aastat oma elust Tartus elanud, aga tol ajal oli Tartu üsna hatune kohake, „Minsk Emajõe ääres“, mis koosnes kadunud kuldaegadest, lootusest helgemale tulevikule ja trööstitust argiolevikust. Igale hinges natukenegi tartlasele kategooriliselt soovitatav lugemisvara.

Ma ei hakkagi arvutama, kuhukohta kogu maailma ja kõigi aegade põnevike hargnevate teede aias „Vaarisa moodi“ objektiivselt paigutuda võiks. Aga sooja suvise kodumaise loona on tema üks lõppeva aasta mõnusam meelelahutus. Ja noile, kes arvavad meelelahutust muust kirjandusest madalamaks, olgu öeldud – mitte ainult.

Eestiga, popmuusikaga ega leksikoniga pole siin õigupoolest üldse tegemist. Ega ka Mart Juurega. Kaanepealkirja lisand „esimene täielik“ on eriti segadusseajav. Samas – mida ühist on „Tõel ja õigusel“ tõe ja õigusega või Ivan Orava mälestustel helesiniste mägedega? Mäed pealegi enamasti ei ole helesinised, vaid, nagu juba Ostap Bender teadis, „…liiga šikid. Metsik ilu. Idioodi fantaasia.“

Raamatuid pealkirjaga „Pariis“ on maailmas kirjutet ja avaldet küllap sadade, et mitte öelda tuhandete kaupa. On häid, halbu ja keskpära. Edward Rutherfurdi tuumisi tellisi julgeb aga alati soovitada. Taat on oma kaubamärgiks teinud kohakesksete ajalooläbiste romaanide loomise ning ei jää tema Pariis kriipsu võrragi alla ta Londonile, New Yorgile, Hiinale või mis nad kõik on. Ja ega kõiki maakeeles olegi.

Laur Lomper / Tõnu Oja on vaieldamatult üks kõige riimi- ja rütmitäpsem autor tänases eestikeelses luules. Pole ka ime, kuna laulutekstidest tema tuli ja suuresti sinna ka jääb. Sedapuhku siis jõulualbum.

Eugen Habermann ja Herbert Johanson on ruumiloojad, kelle loometööst ei ole ilmselt ühelgi viimase paari põlvkonna eestlasel õnnestunud mööda hiilida. Või kui, siis teadlikult. Süvenedes põhjalikku ülevaatesse selgub, et paljustki ikkagi on. Üldtuntud hoonete kõrval on hulgaliselt varjulisemat loomingut, rääkimata ehitamata jäänud töödest.

Ma ei hakka siin nimepildu paiskama, ei tuntud isikute ega mõjusate organisatsioonide osas, ütlen õkva, et hea tükk ajalugu on kaunite kaante vahel ning mu jaoks pigem filmilikult. Teate küll seda nippi, kus sama lugu räägitakse mitme nurga alt hea lavastaja käe all ja päris pilt tuleb hea lavastaja käe all kokku alles kõige lõpuks. Kui tuleb. Siin tuleb. Kuigi see ei pruugi olla kõige lõpp. Kõik kestab edasi.

Kauksi Ülle tekstide sametisema sisuni jõudmiseks tuleb va keelebarjäär ikka ja alati maha murrata. Enamasti saan lõunakeelest kirjapildis päris kenasti aru, elava esituse mõistmist napib. Aga Ülle tekstidesse minek nõuab aina veidike pingutust. Seda toredam on kohalolu!

Anu Kree ei tüki oma tekstidega esile, hoiab kaunis leebet joont, kuigi sügavusteravus ja pildistusoskus paistavad välja küll, kui natuke viitsida vaadata. Kirjanduspildi sumedatel servadel tubli veerandsajandi talitanud Kree astub kindlameelselt edasi ning tal näikse üsna ükspuha olevat, kas keegi tirib tantsule või jaa. Parem ongi, et ei. Las tekstid ise tirivad. Mõttekohti on küll ja näeme/kaeme/vaeme. Põnev on.

Kapitaalne fragmentaarium päramise kolmveerandsajandi juhtumustest läbi ühe kauaaegse fotoajakirjaniku pilgu. Ajalugu ja omalugu, memuaar ja mõlgutused, hetked ajas ja ruumis siin- ja sealpool mitut jõge, merd ja mäge. Pildistik mitmes mõttes. Sest aastakümnete jooksul tehtud pilte on raamatus omajagu, ent nood polegi antud juhul peamised. Just komplekt, kompott, kombinatsioon, kompositsioon.

Vanameister Grishami „Camino saar“ tuleb uustrükina, ent väärib meenutamist ja soovitamist mitmel põhjusel. „Camino saar“ kuulub Grishami paremikku. See vanaraamatute ja käsikirjadega soperdamine ja eriskummaliselt värvikas elu, mis kirjavara ümber käib, on lihtsalt niivõrd võluv.

Kui pealkirjaks on „Atmosfäär. Armastuse lugu“, siis nii mõneski lugejas võivad kerkida teatud eelarvamused. Hajutagem neid. Armastuse lugu on siin kohe kindlasti, kuid veel enam on kosmost ja astronautikat ja sedasorti asjatundlikku põnevust, mis võiks nakatada väga mitut masti maitsetega inimesi.

See on üks suur sari („Monumenta Estoniae Antiquae), kes raskekaalu vaimupoksijate riiulis üha ruumi röövib. Kui tunnete end piisavalt jõudsatena, kobige Kirjandusmuuseumi ja hankige kõik, mis seni ilmunud. Kui ei, siis uusim, novellmuinasjutud, rebib jalakesed alt ka üksipäini.

Tore uus üllatus tuli Tiina Laanemilt ja Tiiu Kitsikult. Rõõmsameelse pildistikuga suhteliselt lühipoolne lugu on täiesti rokenroll – ja seda antud juhul ka otseses mõttes. Või lausa pigem punk. (Hilis)keskealistel (vana)emadel ja -isadel oma (lapse)lastele ette lugemiseks väärt vara.

Johannes Selg oli minu jaoks üllatus ja ega üht Wabariigi ajal ilmunud lasteraamatut saanudki malmist taevaga ja šamotist mänguasjadega okupatsiooniajal eriti leida. Mineva sajandi kolmekümnendatel aastatel hakkas eestikeelses omaproosas vaikselt looma, kuid ülehaibitud suurnimede kõrval on mõnedki varju jäänud. Sipelgatega mässates ongi lihtsam varju jääda.

Ja siis jäi ootamatult näppu paar aastat tagasi ilmunud „Vombat Georg potil“. Krapsakas lugemine pisikestele potilkäijatele ja just piltluse pärast selge toetus. Mõned meist jäävad elu lõpuni poti peal lugemist harrastama, Tuult tagapalgeisse!

Meiesuguste poole elu piiri ületanud raamatusõprade jaoks on ta meie elu aja raamat. Me laste jaoks juba ilmselt ajalooraamat. Lastelaste riiulis (eeldades, et me neile mõne jätame) Tammsaare ja Dumas’ ja Homerosega vana kama servas. No ja siis. Peaasi, et hüva on. Elusolijate elukümnendeid on hakatud elavaks kirjutama ning suur tänu siinkohal.

„Velled“ on vägev raamat, mida otsesõnu põnekate alla ei liigitaks. Mis tost, et ta on põnev ka põneka kombel ja tõesti hoiab kaasas, oskab naha vahele pugeda. Ta on inimeste lugu, mis tuksub natuke ajas edasi-tagasi, meie lähiajas, mõne aasta kauguses. Põigetega ajalukku, kuid siiski täitsa sihuke asi, mida lugedes jäädki uskuma, et nii sai juhtuda küll.

Maru ägeduslik lasteraamat. Mitte ainult. Ma olen muidugi suhteliselt loodusloll ab ovo, kuna lapsepõlves arvasin vanalinliku tallinlasena, et Fred Jüssi käib ise raadios linnuhääli järele tegemas ja austasin teda hoopis teise nurga alt. Ning seega on siin lisaks lasterahvale ka keskealisele ülekaalulisele vehmile palju tarkust tulekul-olekul.

Ülemaailmne juutlus on magus kasvulava vandenõuteooriatele. Igal pool elav enam või vähem usukeskne rahvas, kes ei ole lahustunud, vaid on oma omailma alles hoida mõistnud. Suuresti läbi religiooni. Mis on tuhandete aastate jooksul tublisti muutunud. Kuidas just ja kas, sellest Goodman kirjutabki.

Mineviku eest ei pääse, tulevik ei hüüa tulles, ära läheb härgadega. Gert Kiiler on nimepidi kaua aega varjus püsinud kui rahvalike telesarjade vaimukas autor. Ja oma kolmanda krimiraamatuga end kinnistanud eestimaise kirjanduse ahtakesse, ehk vast avarduvasse põnevarasalve. Ja natuke isegi ulmesse, no pigem alternatiivajalukku.

Üks väheseid uuema aja raamatuid, mida kipun juba uuesti lugema. Aga ei saa, sest andsin pojale hambusse. See teos vist töötab igas vanuserühmas isekombel. No ema-isa juba ootavad. Lugege-lugege, eks me näe!

Lehte Hainsalu (Eesti) on oluline kirjanik ja Õpetaja 12 (Tartu) on oluline maja. Ei mina oska öelda, kas see raamat on rohkem Lehtest või rohkem majast ja/või ajakajast, aga mitmete aastakümnete jooksul olivad nad nii kokku põimunud, et mida siin ikka (h)arutada.

Põhmõtt võib ju viie minutiga loo läbida. Aga kui võtta tahtmust kaasa mõtelda ja piltidesse süveneda, siis saab hoopis enam aega kvaliteetajaks muundada. Ma üldse ei ütleks, et see siin lasteraamat on.

Siin on põhjamaine tumevik ja kergekeelne meievik käsikäes. Head mänglemist maakeele lõpmata võserikus, tihedat sõnaannet, tõsidust ja naljaheitu vaheldumisi. Väga kodumaine, väga eestimaine, väga põhjamaine.

Bioloogist professor on võtnud ette inimese ning võrreldab me liiki loodusega. Läbib sõbralikult ja lollitamata igasugu imelikke teemasid, mis inimesele vahel varjamisvajalikud näivad. Ja muid ka.

No jälle üks toda masti raamat, mida raske liigitada, ent kerge soovitada. Algab justnagu põnevik, jätkub otsekui naistekas (mida iganes see nõme, ent juurdunud väljend ka ei tähendaks) ja siis hakkab üllatusi pakkuma.

Novellimine ei ole kerge kraam. Vahest üks keerulisemaid žanre üldse. Kes siinkohal rockib, suudab ka edasi panna, ja täiega. Aalmanni algus on vägev ja järelvik toob, mis ta toob.

Jah, Lee Child on selgesti tuntum ja teatum oma pikkade põnevike poolest. Mine hullu hekki tea, äkki avab ka Aliis Aalmann meile seesuguse ukse. Sõnastamise ja väljamõtlemise oskust näikse jaguvat mitme mehe (ja naise) eest. Oma isikliku Jack Reacheri peab ta veel välja nuputama. Ootame palavalt.

Siit saab sotti enamvähem kõigest, mis meiemail puu- ja põõsarindel kasvab. Sõnaliselt lakooniline, pildiliselt mitmekirev. Vähegi taimehuvilise eestlase koduriiulis kohustuslik. Mina pole sugugi rohepea, aga jäin sirvima ja lehitsesin kohe mitu tundi. Mõni raamat kohe oskab kinni hakata. Soovitan soojasti.

Päris julm lugu, aga hästi inimlik ka.
Vanasti olidki koledad ajad. Mõnikord mõtled, et ah sa vanakuradi raisakurat, küll elame halvas ajas ja mis kõik veel. No siis ongi tarvis ajaloolisi romaane lugeda ning mõista süvitsi, mäherdusest jampsist inimkond on ussi kitsaskoha kaudu end ikkagi tänasesse päeva välja uuristanud. Päev muutub hetkselt heledamaks, auka!

Siin meil siis põhiasjad kolmeaastase tasemel ja imetabase pildistiku varal lahti seletet. Iga vähegi arukas laps oskab edasi minna ja siis veel ja veel. Kirjandus on sõltuvus. Kõik ei ole sõltlased, aga mis siis. Parem ikka kui viina visata või nurga taga tabletti järada või ohjeldamatult sporti teha. Saab targemaks ja lööb meeled lahti. Lollid ei loe kunagi midagi, ent nutikamatele peavad avali olema kõik uksed.

No jube mõeldagi, et mordorimõrtsukad võita võiksivad. Aga. Ja ühe sugugi mitte liiga kirglikult kirjutet võimaluse asjalugude arenemisest on Carlo Masala üles tähendanud. Ei mingit õudsat hävingut, ei mingit meeletut supersõda, pigem tasane taandumine väikeste suutäite kaupa suureneva impeeriumi eest. Kurb, kuid kole tõenäoline nägemus.

Lõhnab küll, lõhnad küll. Lõhnab-lõhnad igatepidi. Sünnist saati Tallinnas elanud inimesena tahaksin takka kiita ja vastu vaielda, juurde- ja mahakirjutusi teha. No ei tee. See ei ole ju minu raamat. Iga nina on linna nuusutanud ise kombel ja eri nurkadel ja isegi kui mõned noist kahtlemata kokku langevad ning nii mõnigi aroom vältimatult ühisomane on.

Esimene raamat mu elus, mille tiitellehel leiduv ei jäta eriti muujuturuumi. Paavo Matsini hullupanek krutib end üha kõrgematele tasanditele. Juba ta autorinimedest saaks kõhnema väärtvihu kokku. Tema meta-, mikro- ja megamaailmad on euroopse globaallokaalsuse levitajad. Kel suurepärase segapäisusega hingenakkumus toimimas, naudib täiega. Kel ei, vudib vaikselt edasi.

Suvevaheaja lõpuks saabus vahva suvevaheajaraamat. Võtke näppu ja nautige jahedatel aastaaegadel või meenutage suve või valmistuge järgmiseks. Ma ei ole ealiste iseärasuste tõttu teab kui hea noortekate hindaja, aga selle ma tunnen ära, kas jutuvestmise oskus on olemas või ei ning kas saag tõmmatakse sahedaste käima või törtsub mootor lurinal maha.

Saja aasta tagust art deco esteetikat kandev „Aida Nur“ toob piltmõttes tagasi või edasi paljugi sellest, millest mitu põlvkonda eestlasi ilma jäid. Sisulises mõttes näeme küllaltki tavapärast seiklukat, sajanditagusi sehkendamisi egiptimaiste muististe ümber, meenuvad nirumad filmid Agatha Christie teemadel ja hunnik muud keskpärast meelelahutust. Ent pildimaailm on meeliülendav ja suudab luua omailma.

Aga äkki ongi nõnda, et maailm tahab alati lugusid ja piltidega harjunud inimesed tahavad häid lühikesi jutustusi ning ne ümbere vormistet kongeniaalset visuaali? Kui nõnda, siis just täpselt seda Ran Flygenring pakub. Ta lugu on korraga ekslevalt eksootiline ja inimlikult igapäevane, siin on loodust ja lollust ja nalja ning kuvakülg mängib kogu aeg kaasa.

„Ulmeguru ulmesari“ on hea hoo sisse saanud. Ekstra ägeduslik raamatujada ses mõttes, et kuigi jo sarja enese pääliskirjas sisaldub kaks korda sõna „ulme“, suudavad nad välja anda sihukest ulmet, mis ka ulmepõlguri lugema naelutada mõistab. Nüüd siis eesti algupärase ulme algusajad, jutud sisuliselt saja aasta tagant, natuke rohkem ja natuke vähem, tibake edasi, tsipake tagasi.

No kes seda Vanapat nii väga mäletab (välja arvatud need, kes mäletavad vägagi). Ta ei ole kunagi olnud sihuke suur luuleheeros nagu Under või Runnel või Kareva või Rooste, kellest kuidagi üle ega ümber ei saa. Vanapast saab küll. Ent miks peaks. Vaimukas luule lihtsale inimesele on äkitse just see, mida vaja. Loed ja naudid.