Tagasi Tõnismäele!

Eeva Pargi poeesid viivad justnagu autoriga koos kujuteldava laua taha ühes mõtteid mõlgutama. Ütlemata hea näide tänase luule jätkuvast elususest ja kõrgest tasemest.

Murca sõnavoog hakkab end ise lugeja peas kõva häälega ette lugema või lausa laulma. Võib juhtuda, et avastad end murca puhul päriselt üle pika aja valjusti etendusluulet lugemas.

„Hunditund“ on autori värskeim teos, mis algupärandina kannab hoopis pealkirja „Minnesota“. Põhjendatult, sest Nesbø eemaldub oma sissetallatud radadelt ja toimetab sedakorda hoopis Ühendriikides. Uued lood, uued tegelased (kuigi natuke ikkagi Norra päritolu), ajastuks natuke lähedasem ja natuke kaugem lähiminevik. Vana hea kvaliteet ja selge soovitus.

„Kui kõmiseb kõu“ on justnagu lasteraamat, kuid päriselt ikkagi kõigiraamat. Ja väga omapärane. Autori poolt ohtralt ja imeilusasti illustreerituna on siin sõprust ja soojust, ent ka tumedamaid hoovusi, millest ei räägita otse ja lihtsustatult, vaid delikaatselt mõista andes. Nii et lisaks loole endale leidub mitu kihti ja mitmekordne lugemismõnu.

Olen pea üheksa aastat oma elust Tartus elanud, aga tol ajal oli Tartu üsna hatune kohake, „Minsk Emajõe ääres“, mis koosnes kadunud kuldaegadest, lootusest helgemale tulevikule ja trööstitust argiolevikust. Igale hinges natukenegi tartlasele kategooriliselt soovitatav lugemisvara.

Ma ei hakkagi arvutama, kuhukohta kogu maailma ja kõigi aegade põnevike hargnevate teede aias „Vaarisa moodi“ objektiivselt paigutuda võiks. Aga sooja suvise kodumaise loona on tema üks lõppeva aasta mõnusam meelelahutus. Ja noile, kes arvavad meelelahutust muust kirjandusest madalamaks, olgu öeldud – mitte ainult.

Eestiga, popmuusikaga ega leksikoniga pole siin õigupoolest üldse tegemist. Ega ka Mart Juurega. Kaanepealkirja lisand „esimene täielik“ on eriti segadusseajav. Samas – mida ühist on „Tõel ja õigusel“ tõe ja õigusega või Ivan Orava mälestustel helesiniste mägedega? Mäed pealegi enamasti ei ole helesinised, vaid, nagu juba Ostap Bender teadis, „…liiga šikid. Metsik ilu. Idioodi fantaasia.“

Raamatuid pealkirjaga „Pariis“ on maailmas kirjutet ja avaldet küllap sadade, et mitte öelda tuhandete kaupa. On häid, halbu ja keskpära. Edward Rutherfurdi tuumisi tellisi julgeb aga alati soovitada. Taat on oma kaubamärgiks teinud kohakesksete ajalooläbiste romaanide loomise ning ei jää tema Pariis kriipsu võrragi alla ta Londonile, New Yorgile, Hiinale või mis nad kõik on. Ja ega kõiki maakeeles olegi.

Laur Lomper / Tõnu Oja on vaieldamatult üks kõige riimi- ja rütmitäpsem autor tänases eestikeelses luules. Pole ka ime, kuna laulutekstidest tema tuli ja suuresti sinna ka jääb. Sedapuhku siis jõulualbum.

Eugen Habermann ja Herbert Johanson on ruumiloojad, kelle loometööst ei ole ilmselt ühelgi viimase paari põlvkonna eestlasel õnnestunud mööda hiilida. Või kui, siis teadlikult. Süvenedes põhjalikku ülevaatesse selgub, et paljustki ikkagi on. Üldtuntud hoonete kõrval on hulgaliselt varjulisemat loomingut, rääkimata ehitamata jäänud töödest.

Ma ei hakka siin nimepildu paiskama, ei tuntud isikute ega mõjusate organisatsioonide osas, ütlen õkva, et hea tükk ajalugu on kaunite kaante vahel ning mu jaoks pigem filmilikult. Teate küll seda nippi, kus sama lugu räägitakse mitme nurga alt hea lavastaja käe all ja päris pilt tuleb hea lavastaja käe all kokku alles kõige lõpuks. Kui tuleb. Siin tuleb. Kuigi see ei pruugi olla kõige lõpp. Kõik kestab edasi.

Kauksi Ülle tekstide sametisema sisuni jõudmiseks tuleb va keelebarjäär ikka ja alati maha murrata. Enamasti saan lõunakeelest kirjapildis päris kenasti aru, elava esituse mõistmist napib. Aga Ülle tekstidesse minek nõuab aina veidike pingutust. Seda toredam on kohalolu!

Anu Kree ei tüki oma tekstidega esile, hoiab kaunis leebet joont, kuigi sügavusteravus ja pildistusoskus paistavad välja küll, kui natuke viitsida vaadata. Kirjanduspildi sumedatel servadel tubli veerandsajandi talitanud Kree astub kindlameelselt edasi ning tal näikse üsna ükspuha olevat, kas keegi tirib tantsule või jaa. Parem ongi, et ei. Las tekstid ise tirivad. Mõttekohti on küll ja näeme/kaeme/vaeme. Põnev on.

Kapitaalne fragmentaarium päramise kolmveerandsajandi juhtumustest läbi ühe kauaaegse fotoajakirjaniku pilgu. Ajalugu ja omalugu, memuaar ja mõlgutused, hetked ajas ja ruumis siin- ja sealpool mitut jõge, merd ja mäge. Pildistik mitmes mõttes. Sest aastakümnete jooksul tehtud pilte on raamatus omajagu, ent nood polegi antud juhul peamised. Just komplekt, kompott, kombinatsioon, kompositsioon.

Vanameister Grishami „Camino saar“ tuleb uustrükina, ent väärib meenutamist ja soovitamist mitmel põhjusel. „Camino saar“ kuulub Grishami paremikku. See vanaraamatute ja käsikirjadega soperdamine ja eriskummaliselt värvikas elu, mis kirjavara ümber käib, on lihtsalt niivõrd võluv.

Kui pealkirjaks on „Atmosfäär. Armastuse lugu“, siis nii mõneski lugejas võivad kerkida teatud eelarvamused. Hajutagem neid. Armastuse lugu on siin kohe kindlasti, kuid veel enam on kosmost ja astronautikat ja sedasorti asjatundlikku põnevust, mis võiks nakatada väga mitut masti maitsetega inimesi.

See on üks suur sari („Monumenta Estoniae Antiquae), kes raskekaalu vaimupoksijate riiulis üha ruumi röövib. Kui tunnete end piisavalt jõudsatena, kobige Kirjandusmuuseumi ja hankige kõik, mis seni ilmunud. Kui ei, siis uusim, novellmuinasjutud, rebib jalakesed alt ka üksipäini.

Tore uus üllatus tuli Tiina Laanemilt ja Tiiu Kitsikult. Rõõmsameelse pildistikuga suhteliselt lühipoolne lugu on täiesti rokenroll – ja seda antud juhul ka otseses mõttes. Või lausa pigem punk. (Hilis)keskealistel (vana)emadel ja -isadel oma (lapse)lastele ette lugemiseks väärt vara.

Johannes Selg oli minu jaoks üllatus ja ega üht Wabariigi ajal ilmunud lasteraamatut saanudki malmist taevaga ja šamotist mänguasjadega okupatsiooniajal eriti leida. Mineva sajandi kolmekümnendatel aastatel hakkas eestikeelses omaproosas vaikselt looma, kuid ülehaibitud suurnimede kõrval on mõnedki varju jäänud. Sipelgatega mässates ongi lihtsam varju jääda.

Ja siis jäi ootamatult näppu paar aastat tagasi ilmunud „Vombat Georg potil“. Krapsakas lugemine pisikestele potilkäijatele ja just piltluse pärast selge toetus. Mõned meist jäävad elu lõpuni poti peal lugemist harrastama, Tuult tagapalgeisse!

Meiesuguste poole elu piiri ületanud raamatusõprade jaoks on ta meie elu aja raamat. Me laste jaoks juba ilmselt ajalooraamat. Lastelaste riiulis (eeldades, et me neile mõne jätame) Tammsaare ja Dumas’ ja Homerosega vana kama servas. No ja siis. Peaasi, et hüva on. Elusolijate elukümnendeid on hakatud elavaks kirjutama ning suur tänu siinkohal.

„Velled“ on vägev raamat, mida otsesõnu põnekate alla ei liigitaks. Mis tost, et ta on põnev ka põneka kombel ja tõesti hoiab kaasas, oskab naha vahele pugeda. Ta on inimeste lugu, mis tuksub natuke ajas edasi-tagasi, meie lähiajas, mõne aasta kauguses. Põigetega ajalukku, kuid siiski täitsa sihuke asi, mida lugedes jäädki uskuma, et nii sai juhtuda küll.

Maru ägeduslik lasteraamat. Mitte ainult. Ma olen muidugi suhteliselt loodusloll ab ovo, kuna lapsepõlves arvasin vanalinliku tallinlasena, et Fred Jüssi käib ise raadios linnuhääli järele tegemas ja austasin teda hoopis teise nurga alt. Ning seega on siin lisaks lasterahvale ka keskealisele ülekaalulisele vehmile palju tarkust tulekul-olekul.

Ülemaailmne juutlus on magus kasvulava vandenõuteooriatele. Igal pool elav enam või vähem usukeskne rahvas, kes ei ole lahustunud, vaid on oma omailma alles hoida mõistnud. Suuresti läbi religiooni. Mis on tuhandete aastate jooksul tublisti muutunud. Kuidas just ja kas, sellest Goodman kirjutabki.

Mineviku eest ei pääse, tulevik ei hüüa tulles, ära läheb härgadega. Gert Kiiler on nimepidi kaua aega varjus püsinud kui rahvalike telesarjade vaimukas autor. Ja oma kolmanda krimiraamatuga end kinnistanud eestimaise kirjanduse ahtakesse, ehk vast avarduvasse põnevarasalve. Ja natuke isegi ulmesse, no pigem alternatiivajalukku.

Üks väheseid uuema aja raamatuid, mida kipun juba uuesti lugema. Aga ei saa, sest andsin pojale hambusse. See teos vist töötab igas vanuserühmas isekombel. No ema-isa juba ootavad. Lugege-lugege, eks me näe!

Lehte Hainsalu (Eesti) on oluline kirjanik ja Õpetaja 12 (Tartu) on oluline maja. Ei mina oska öelda, kas see raamat on rohkem Lehtest või rohkem majast ja/või ajakajast, aga mitmete aastakümnete jooksul olivad nad nii kokku põimunud, et mida siin ikka (h)arutada.

Põhmõtt võib ju viie minutiga loo läbida. Aga kui võtta tahtmust kaasa mõtelda ja piltidesse süveneda, siis saab hoopis enam aega kvaliteetajaks muundada. Ma üldse ei ütleks, et see siin lasteraamat on.

Siin on põhjamaine tumevik ja kergekeelne meievik käsikäes. Head mänglemist maakeele lõpmata võserikus, tihedat sõnaannet, tõsidust ja naljaheitu vaheldumisi. Väga kodumaine, väga eestimaine, väga põhjamaine.

Bioloogist professor on võtnud ette inimese ning võrreldab me liiki loodusega. Läbib sõbralikult ja lollitamata igasugu imelikke teemasid, mis inimesele vahel varjamisvajalikud näivad. Ja muid ka.

No jälle üks toda masti raamat, mida raske liigitada, ent kerge soovitada. Algab justnagu põnevik, jätkub otsekui naistekas (mida iganes see nõme, ent juurdunud väljend ka ei tähendaks) ja siis hakkab üllatusi pakkuma.

Novellimine ei ole kerge kraam. Vahest üks keerulisemaid žanre üldse. Kes siinkohal rockib, suudab ka edasi panna, ja täiega. Aalmanni algus on vägev ja järelvik toob, mis ta toob.

Jah, Lee Child on selgesti tuntum ja teatum oma pikkade põnevike poolest. Mine hullu hekki tea, äkki avab ka Aliis Aalmann meile seesuguse ukse. Sõnastamise ja väljamõtlemise oskust näikse jaguvat mitme mehe (ja naise) eest. Oma isikliku Jack Reacheri peab ta veel välja nuputama. Ootame palavalt.

Siit saab sotti enamvähem kõigest, mis meiemail puu- ja põõsarindel kasvab. Sõnaliselt lakooniline, pildiliselt mitmekirev. Vähegi taimehuvilise eestlase koduriiulis kohustuslik. Mina pole sugugi rohepea, aga jäin sirvima ja lehitsesin kohe mitu tundi. Mõni raamat kohe oskab kinni hakata. Soovitan soojasti.

Päris julm lugu, aga hästi inimlik ka.
Vanasti olidki koledad ajad. Mõnikord mõtled, et ah sa vanakuradi raisakurat, küll elame halvas ajas ja mis kõik veel. No siis ongi tarvis ajaloolisi romaane lugeda ning mõista süvitsi, mäherdusest jampsist inimkond on ussi kitsaskoha kaudu end ikkagi tänasesse päeva välja uuristanud. Päev muutub hetkselt heledamaks, auka!

Siin meil siis põhiasjad kolmeaastase tasemel ja imetabase pildistiku varal lahti seletet. Iga vähegi arukas laps oskab edasi minna ja siis veel ja veel. Kirjandus on sõltuvus. Kõik ei ole sõltlased, aga mis siis. Parem ikka kui viina visata või nurga taga tabletti järada või ohjeldamatult sporti teha. Saab targemaks ja lööb meeled lahti. Lollid ei loe kunagi midagi, ent nutikamatele peavad avali olema kõik uksed.

No jube mõeldagi, et mordorimõrtsukad võita võiksivad. Aga. Ja ühe sugugi mitte liiga kirglikult kirjutet võimaluse asjalugude arenemisest on Carlo Masala üles tähendanud. Ei mingit õudsat hävingut, ei mingit meeletut supersõda, pigem tasane taandumine väikeste suutäite kaupa suureneva impeeriumi eest. Kurb, kuid kole tõenäoline nägemus.

Lõhnab küll, lõhnad küll. Lõhnab-lõhnad igatepidi. Sünnist saati Tallinnas elanud inimesena tahaksin takka kiita ja vastu vaielda, juurde- ja mahakirjutusi teha. No ei tee. See ei ole ju minu raamat. Iga nina on linna nuusutanud ise kombel ja eri nurkadel ja isegi kui mõned noist kahtlemata kokku langevad ning nii mõnigi aroom vältimatult ühisomane on.

Esimene raamat mu elus, mille tiitellehel leiduv ei jäta eriti muujuturuumi. Paavo Matsini hullupanek krutib end üha kõrgematele tasanditele. Juba ta autorinimedest saaks kõhnema väärtvihu kokku. Tema meta-, mikro- ja megamaailmad on euroopse globaallokaalsuse levitajad. Kel suurepärase segapäisusega hingenakkumus toimimas, naudib täiega. Kel ei, vudib vaikselt edasi.

Suvevaheaja lõpuks saabus vahva suvevaheajaraamat. Võtke näppu ja nautige jahedatel aastaaegadel või meenutage suve või valmistuge järgmiseks. Ma ei ole ealiste iseärasuste tõttu teab kui hea noortekate hindaja, aga selle ma tunnen ära, kas jutuvestmise oskus on olemas või ei ning kas saag tõmmatakse sahedaste käima või törtsub mootor lurinal maha.

Saja aasta tagust art deco esteetikat kandev „Aida Nur“ toob piltmõttes tagasi või edasi paljugi sellest, millest mitu põlvkonda eestlasi ilma jäid. Sisulises mõttes näeme küllaltki tavapärast seiklukat, sajanditagusi sehkendamisi egiptimaiste muististe ümber, meenuvad nirumad filmid Agatha Christie teemadel ja hunnik muud keskpärast meelelahutust. Ent pildimaailm on meeliülendav ja suudab luua omailma.

Aga äkki ongi nõnda, et maailm tahab alati lugusid ja piltidega harjunud inimesed tahavad häid lühikesi jutustusi ning ne ümbere vormistet kongeniaalset visuaali? Kui nõnda, siis just täpselt seda Ran Flygenring pakub. Ta lugu on korraga ekslevalt eksootiline ja inimlikult igapäevane, siin on loodust ja lollust ja nalja ning kuvakülg mängib kogu aeg kaasa.

„Ulmeguru ulmesari“ on hea hoo sisse saanud. Ekstra ägeduslik raamatujada ses mõttes, et kuigi jo sarja enese pääliskirjas sisaldub kaks korda sõna „ulme“, suudavad nad välja anda sihukest ulmet, mis ka ulmepõlguri lugema naelutada mõistab. Nüüd siis eesti algupärase ulme algusajad, jutud sisuliselt saja aasta tagant, natuke rohkem ja natuke vähem, tibake edasi, tsipake tagasi.

No kes seda Vanapat nii väga mäletab (välja arvatud need, kes mäletavad vägagi). Ta ei ole kunagi olnud sihuke suur luuleheeros nagu Under või Runnel või Kareva või Rooste, kellest kuidagi üle ega ümber ei saa. Vanapast saab küll. Ent miks peaks. Vaimukas luule lihtsale inimesele on äkitse just see, mida vaja. Loed ja naudid.

Ma eriti ei armasta seda va muhekrimi mõistet. Kui paha asja tehakse, siis mida muhedat ses ikka nii väga olla saab. Ei saa öelda, et nalja saama ei hakkaks. Ja põnev on ka. Eesti suves Rootsi talve üle virisemist lugeda on täitsa lustakas. Ise lähen küll ja otsin lõbu pärast sarja esimese raamatu üles, saab mõned mõnusad tunnid veeta.

„Apteeker Melchior ja nõiutud kabel“ läheb kiiresti käima ja kulgeb siis mõnd aega üpris mõtlikul sammul. Seda ka sõna otseses mõttes, sest ringi liigutakse päris palju ning kaugeltki mitte vaid Tallinnas. Üsna ilusti jõuab kohale kuuesaja aasta taguse maailma olemuslik teistsugusus alates vahemaade läbimisest ja lõpetades hulga pisiasjadega nii linna- kui maaelus.

Usutavasti on Stephen Fry kreeka mütoloogia ümberkirjutused tänaseks kogunud rohkem lugejaid kui Homeros läbi aegade. Eks inimesi ole maailmas rohkem ka. Aga Fry on tõepoolest vaimukas, asjatundlik ja mõnus lugeda.

Lasteluuletused on kokku koondatud. Hea! Nii palju on siin sõnu, mis jo ajast, mil mäletamist ärr õppinud polnud, ikkagi mällu on jäänud. Või sa siis lapsena aimasid-oimasid, et see on nüüd Enno. Oli jah Enno.

Ernst Enno esseeline ilm on seni olnud kaunis hajus ja harali, kuid kokku panduna „Eesti mõtteloo“ sarjas loob lugemise ja mõtlemise elamuse. Vanailma noormeeste jutud on tihtigi naksakamad kui noorilma vanameeste omad. Enno-aegne keel kõlab kummaline, mõtted seevastu vägagi ajakohased ka üle saja aasta hiljem.

Tõsiasi on, et Jaan Künnap on küllap üle/läbi aegade meiede maal kõikse kõvem käpp olnud nii süvameres tuukerdamise kui kõrgmägede vallutamise vallas. Ja see hariliku inimese jaoks kaunikesti hullumeelne elu on raamatusse roninud. Ma ei taha üldse öelda, et minge ja tehke järele. Ent kui hullud mõtted peas, tasub tegija ja teinute ning paraku ka läinute lugudega tutvuda.

No kui te tahate korraga saada nii tõhusat põnevikku kui sisemust räsivat pärisromaani, siis on mõtet „Kõik pimeduse värvid“ käsile võtta. Ma alguses vaatasin, et noh, läheb ju käima nagu iga kolmas korralik krimilugu ja esimese saja leheküljega saigi justnagu enamvähem ühele poole. Siis muidugi selgus, et see oli alles sissejuhatus ning ülejäänud kuussada lehekülge alles hakkasivad rullima.

Siin on mingit kummalist tontlik-vaimlist isamaalisust, siin on väga head sõnamängulisust ja mängulisust, ometi ka kohmetut konarlikkust koperdamiseks – nätaki! – et siis taas tõusta ja tulla ja teha. Korraks on laugas ja lobjakas, siis jälle kõrgus ja õhk.

Aga et mee ja mesilastega loomuldasa suhet sätitada, tasub tähele panna noid kirjutisi, mis elupõliste mesinike poolt maha markeerit. Nad ei aja jampsi, nad räägivad asjast enesest ja meest ikka kaa.

See ei ole põnevik. See ei ole ajaloolugu. See ei ole romantiline romaan. Ometi oskab ta olla kõike seda ja enamat. Kui klõpsust küsitaks, ütleksin, et lihtsalt väga hea romaan. No ja mida see ütleks? Kõike ja mitte midagi. Heal juhul paneks lugema, kehvemal kursil järgmist raamatut valima.

Väga vajalik raamat, kuna inimesed ei pruugi lambist aru saada, miks kurjamid nii kurjad on ja kuidas nad tuhat aastat just säherdusteks taandareneda on mõistnud. Laar annab põhilise põhja kätte ja kamaluga garneeringut ka. Asjatundlikumale lugejale vast veidi sirgjooneline alusmüürjas baastekst, aga asja alles tundma hakkajale vältimatult vajalik.

Odessa-lugude raamat viib meid läbi veidra veneilma juutide ja ukrainlaste ja odessiitide ellu isiklikul ja tragitrügikoomilisel tasandil. Heaste kirjutet loba, samas päris süvasumeda sisuga. . Ja võib imestada, ehk isegi imetleda, et tumeduse südames on suudetud head eriskummalist huumorit alati alles hoida.

De la Motte(de) oskus juttu kruttida käivitab asjanduse kaunisti ning veab lõpuni välja. Kindlasti üks säherdune raamat, mis aitab selle esimese ja võib-olla ainukese sooja päeva ära oodata. Ah jah, aprillis üks päiksepäev oli. Ju oli aprillis ka mõni hea raamat. Järgmiseni mõrvakem päikese all.

L.J.Ross läheb soovitusse lihtsalt seepärast, et on suvi ja paremaks muutub maailm, kui inimesed loevad, olgu praamil või bussis või kioskijärjekorras nina nokkides ja halba burksi oodates. Sedasorti ajavahemikud täidab L.J.Ross rõõmsasti ära.

Matar ei nohista ega lurista, annab just va inimeste tunnetamist. Ole Liibüas või Lätis, asjalugu kulgeb omasoodu sõltumata poolkerast. Ja kõva raamat kõlbab kaasa võtta Kõrvemaale ja Uus-Meremaale. Ei jäta hätta. Üks uhkemaid tõlkmeid viimasel ajal, meeltavardav suvelugemine igal seitsmel moel.

Luuleraamatut ei saa üle ega ümber kirjutada, ei tohiks õieti tõlkidagi, kui just kongeniaalset luuletajat vastuvõtvas keeles pole. Soovitada saab ja vastuvõtlikke meeli loodetavasti Eestis on. Tobe oleks öelda, et „Aprill“ on aasta parim eestikeelne luuleraamat. Sest sama hästi võiks öelda, et ta on maailma parim. Või et mineva aasta oleks jäänud auhinnalisele teisele kohale.

Islandi krimivikke ja viikingilugusid on eestikeelsetenagi päris paras patsaahkam. Tapio Koivukari läheb tundmatusse merre, 17ndasse sajandisse, aega, mil lihtsama rahva seas oli maa ja meel ja öö must mis must ning isegi maailma parimas Eestis oli esimeste peldikute ehitamiseni veel tubli kolmsada aastat aega.

Jamie teeb taas toredasti – keskendub ühele tarbetule riistapuule (kuumaõhufritüürile) ning kokandab meile selle vahendusel. Jamie on üldse sügavalt sümpaatne ja rokib täiega (st natuke vanamoodsalt ja turvaliselt, ometi heaste). Võib ju osta jabura agrebuudi (mu õde väidab, et ta tuhat last kasutavad kogu aeg), aga võib ka noa ja kahvliga süüa ehk tavalises köögis nikerdada. Juhiseid ja õpetusi jagatakse.

Eestis on üks punt toredaid taate, kes pakuvad modern lööklaule särava sõnakära maailmas – Kiwa, Erkki Luuk, Berk Vaher… Mõned veel. Neid autoreid on ilmselt rohkem kui ne loomingu (läbi)lugejaid, ent olen kindel, et himukaid sirvijaid on üsna palju.

Ole nii kõva tegija kui tahes, Jeruusalemmast võid kirjutama jäädagi. Montefiore tegi oma suurteosele hulga täiendusi ja uuendusi kõigi peatükkide kõrva, ent ega temagi teadnud ette näha, mis kamm otsekohe lahti läheb.

Andres Adamson on oma põnesarjaga kolmanda (ning loodetavasti mitte viimase, nuruvad tänulikud lugejad õhinal) raamatuni jõudnud. No hea oli ta juba kohe ning näib, et aina etemaks läheb. Ajalooline põnevik on teadagi turvaline žanr, ent siin ei ole rõhk niivõrd ajalool ega põnevusel, vaid ajastu vaibil, mida eelmainit tööriistade abiga edasi antakse.

Siin on taustad ja pärised, mida on üllatavalt mitu isegi autosõitjale niivõrd põgusa kandi kohta nagu Kõpu poolsaar seda on. Noist elektrivabust ajust on peeru, pirru ja hülgerasva valgel üles tähendet mõndagi. Ja Riho Saard on selle osanud välja nokkida koma tallele panna.

Eks ta alguses ehmatas terake ära, et kas lähebki tekst segasepeksmiseks nagu doktor Proktori lugudes, aga õnneks läks natu veel hullemaks. Ei saa ju midagi vähegi tõsiseltvõetavat tulla loost, kus kohe alguses sööb telefonitoru ühe poisi ära. Siis krutib lugu üsna realistlikult edasi, kuni tulevad uued ja veel pöörasemad vindid.

Pehk on üsna pöörane oma vastses juturaamatus. Raamat on imekaunis, et mitte öelda soliidsevõitu omas füüsilises olemises. Aga sees on igasugu segasoga surimuri kilakola inseneri kolivinki. Kangesti käänukad lühilood, kvaasimuinasjutud, vaibatõmbajad viuhvestmised. Iga jutt ei sobi kolmeaastasele, mõni teine paneb ta vanavanaisa natuke jahmuma. Nii hoida!

Õpetlik jutt sellest, kuidas väike viga võib universumi uppi paisata? Kõlab totakalt? Mhmh. Aga ei ole. On enamat ja lahedamat ja pagana heaste loetav. Harva on muigav didaktika kuidagi humoorselt loosse sujutet, aga siin on. Mine või ise maailmakaarte vaatama. Rohkem ei või öelda, muidu rikub lugemiselamuse ära. Lugeda ent tasuks!

Minu jaoks on Ülo Tuulik umbes nagu Friedebert Tuglas – ei pea ma kumagi suurimaks eestikeelseks kirjanikuks, ent kummagi kohaloluta ja tegutsemiseta ei oleks meil seda kirjandust kindlasti mitte. Jube hea oli üle tüki aja tuttavaks saada osalt varem loetud, osalt lugemata tekstidega. Ja need juhatavad edasi. Ei maksa karta, lugege.

Olen kaugel liigitamast Petolai luulet kuhugi mahemoosise koduhõllase leboluule sekka. Eks ole siin noistki kauneist asjust märke. Aga mulle lihtkombel meeldis seda raamatut lugeda ning usun, et mitmegi inimese suved ja sügised, et mitte heroiliselt öelda elud oskab ta etemaks teha. Andke voolavale jutustavale poeesiale võimalus ning vaevalt, et kahetsete.

Kui haistmismeel annab teada, et keegi on lähikonnas kallanud pitsikese Jack Daniel’si viskit, hakkab mul peas käima Põhja-Ameerika Ühendriikide Kesk-Lääne kõrtsukuma ja piljardikuulide kolin. Lagavulin aromeerib teatud hetki Londonist. Ja nii edasi. Aga selleks, et palju teada, ei pea palju jooma. Võib lugeda. Mida siinkohal soovitangi.

Lauri Vahtrega on alati vahva piike murda ja sõbralikult eriarvamusele jääda nii mõneski küsimuses, aga käesolevale raamatule saan küll vaid tunnustavalt kaasa mõmiseda. Vahtre on hoogsa sulega vormistanud hulga mõtteid, mis moel või teisel küllap iga vähegi keeletundliku inimese peast läbi käinud – ning kamaluga uusigi. Jube äge lugemine, puhas lust ja rõõm keelerägastikes uitamisest.

Usun, et ei tee autorile oluliselt liiga, kui tunnistan, et „Ära oota midagi“ on üks paremaid raamatuid, mis viimase aasta sees silma alla sattunud. Sattunud kusjuures on päris mitu. Poeetiline sõnatäpsus, proosaomane konkreetsus, inimlik-isiklik puudutus, kongeniaalne visuaal – kokku tuleb teos, mis mõjub ja on samas sõna otseses mõttes kaasahaarav, ühe hooga põneviti läbitav.

Eesti ja Läti rahvusraamatukogud on välja andnud põhjaliku, põneva ja sisutiheda trükise, millele iga tõsisema raamatuhuvilise koduriiulis aukoht ammu valmis varutud. Aukoht on teadupärast liitsõna, mis koosneb sõnadest „auk“ ja „oht“. Nii ta on. Auk muude väärikate teoste vahel ootab täitmist ning oht kaasneb iga hea raamatuga.

Liz Moore ei tundu teab mis põnekirjanduse geeniusena, aga oskab kaasa kiskuda ja lugemas hoida. Siin on hulk pisiasju, mis eraldi võttes peaksivad mu eemale peletama, ent kokkuvõttes loovad terviku, mis jääb meelde.

No mine võta kinni, kas põlise arhitekti ajaraamat on pigem määratu hulk joonealuseid märkusi Mihkel Muti viimatisele Tartu-teosele või on hoopis Mutt teinud osalise verbaalse belletrillustratsiooni Preemi põhjalikkusele. Võib nii ja võib naa, saab nii naerda kui nutta.

Kohakeskne, kaartidega, fantastilise pildimaterjaliga (aja)lugu võiks korda minna igale mini-inimesele ja pisi-isikule, kes Tallinna ruumis elab. Nagu neilegi, kes vast varsti alles esimest pealinna-käiku kavandamas. Siin on tõhusat taustatunnet, teadmist ja kohe kohal olemise vaibi. Valusat minevikumeenutust ja elusat kohalolemist, on tänast ja tunast, on kärtsu ja kurbust.

Tükk aega ei ole näppu sattunud kokaraamatut, mida tahaks mõnusasti mõnevõrra mõõdutundetult kiita. Tänapäeval ei ole ju kokaraamaturiiulisse väga sageli asja – kui midagi konkreetset tarvis teada, leiab ilmavõrgust käbedamalt. Aga seda raamatut on päriselt kaa vaja, on vaja ka mulle, sihtrühmast kõnelemata.

Kuigi natuke on siin mõnusa eluga tagasi tõmmatud ja tumedamat poolt sisse toodud, on kogu võlu alles. Natuke valu on lisaks tulnud. Ajapikku ka ajalugu ja inimsuhtlust. Ja seda ei saa heale kirjandusele kuidagi pahaks panna.

Inglane ikka Prantsusmaad eestlasele tuttavaks teha oskab, ei lähe ülevoolavaks, just põhjamaisele rahvakillule paras lõunamaisemat vahendama.

Üks armsamaid põnesarju üldse, kohe hea meel, et vahepeal mõni nägemata jäi, sai mitu tükki järjest lugeda.

Jørn Lier Horstilt on aga suhteliselt hiljuti eesti keeles ilmunud üks algupäraselt väga värske ning üks kahekümne aasta tagune romaan. Ju on mitmedki William Wistingu telelainelt üles leidnud, paljudki Horsti seniseid üksi või koostöös tehtud põnevikke lugenud.

Tõhus Norra värk ilma enamikku põhjamaiseid kolelugusid painavate ülepingutusteta. Ma täitsa usun neid jutte. Ja üha enam armastan seda, et lugu looks, aga kui raamat annab mulle inimlikul tasandil oma maa ja rahva kohta midagi tunda, siis see ongi äge.

Lambad ja koerad ja loodus ja ootamatult ilmunud saja aasta tagune kuriloom hunt on mängu üks külg. Teisel küljel on taustal kostev meie aja tankivabriku kahurikõu, on ka ajaloo ja ühiskonna pinged, pained, põrkumised. On poliitika. On kanarbikku ja perekondsust ja sisemiste sügavuste sügamist. On lihtsa inimese püüdu ses kõiges selgust saada ja elusse jääda.

Paljulugenud ja -kirjutanud inimesena taipab Mutt ka linnasid lugeda. Ja see jalutuskäik läbi Tartu pakub palju. Mullegi, kes ma füüsiliselt seal üheksa aastat elanud olen, vaimlist sidet aga tekitanud ja hoidnud nii enne kui pärast kilulinna tagasi kolimist. Muti Tartu on hästi loetud ja briljantselt kirjutet, see laseks end vägagi lugeda ka eelneva kogemuseta isikul.

Stanley Tucci on oma aastakümnetepikkusele näitlejakarjäärile toredat vahumütsi pähe tõmbamas toiduteemaliste raamatute ja telesarjadega. Saades sellega vaimustavalt hakkama. Toidundus on väheseid valdkondi, kus telepilt suudab sõnale toimivat tuge anda. Tucci tabab liikuva pildi olemust hästi ning kasutab seda maksimaalselt ära, oma raamatutes aga hoidub igasugusest pildimaterjalist.

Vanameister Tolkieni looming on samavõrd klassika nagu ükskõik kes või mis regiulgudest üle Gilgameši Joyce’ini ja kaugemale. Igal ajal omad lood, ent vähestest võrsub hulganisti uusi, vähestele on antud luua maailmu, mis oma elu elama hakkavad ja harukorril seda tegema jäävadki. Kirjanduse ja sõnavõlu igavikulisus ehedaimal kujul.

Mitte et suvaliste asjade teadmine elus kuidagi edasi aitaks, aga teadmised tekitavad pea iseeneslikult omavahelise toimevõrgu, tasasel tulel podiseva meeleleeme. Sealt ent saab jo seoseid ja siseinfot ja suurt pilti. Elu nagu supp – kuskilt otsast tuleb pihta hakata. Miks mitte targemate kogutud killustikust ehitada alusmüüri elik pealisehitist iseoma kõrgustesse pürgimiseks.

Chris Carter käis mineva aasta HeadRead festivalil ja aasta jooksul on tema raamatuid veel kaks juurde tulnud. Olgu inimesed teinekord kui jõledad kui tahes, jubetööde põhjused ja põhjendused on kasulikud lugeda.

Eesti Üliõpilaste Seltsi albumid on alati eriskummalised ja ergastavad, ent vaieldamatult väärtuslik lugemisvara. Poest ei pruugi noid leidagi, raamatukogudesse tulekuks põhjust seda enam. Jah, siin on Seltsi ja ta vaieldamatu kultuurilise tähenduslikkuse teemalisi lugusid läbi kolme sajandi aja. Ja on täieliselt tänaseid tekste ja on naljaheidet ja on mida kõike veel.

Maailm ja loodus kubisevad mürkidest, mis kõik oskavad inimesele hetkekesega otsa peale teha. Sellist taime pole leitud ega leiutet, kes inimlooma lambist raksti ära raviks. Tuleb hoida silmad-kõrvad-meeled lahti ja olla ettevaatlik. Isegi Eesti looduses on mõned taimlised elutsejad, kellega suulist suhet arendada ei tohiks.

Märten Kross on kirjutanud hea raamatu, millele päriselt pihta saamiseks tuleb natuke aega võtta. Mõned lugejad on Krossiga samades aegades-ruumides elanud, teistele on see üks heaste kirja pandud lähiajaloolugu. Ju on meidki, kes me kahe võimaluse vahel kõlgume, ent ometigi eeskätt kirjandust armastame.

Jukka Parikka teeb tõhusa triki – laseb masinahuvilistel vaadata inimese kui masina sisse. Ja mis sest/meist kõik saanud on. Tõsi on: masinad me oleme. Masinad on ka muud ilmaelukad. Kui enamik maailma elukaid on suht koht monofunktsionaalsed aparaadid, siis inimesel pole peale aju suurt millegagi hiilata.

Kummaline kolb. Saksa kirjanik ja väidetavalt tõhus müüvikutar. Lugu aga on turvalisse Britanniasse toodud-viidud nõnda, et kui ei teaks, ei mõistaks kahtlustadagi. Mis siis. Aeg ja ruum on kirjanikule painutada antud, lahmerdatagu nagu torust tuleb. Ja tuleb. Üks paremaid viimaste aastate krimivikke tuleb.

Smirnoffi järjekordsest jätkukast ei tohiks soovitamise rubriigis üldse kirjutada. Kuigi hea tehnilise mine(vi)kuga krimivik ta kaheldamatult on ja Stieg Larssoni omaaegsele fenomenile jääb teadlikult alla. Üldse – soovitangi huvi pärast lugeda, kuidas võib raamatut teha lihtsalt selleks, et müüvat ühikut kokku monteerida.

Et mõte mõisa kaudu maarahva meeltesse jõudis, on vähemasti osaliselt vägagi tõsi. Vähemasti tänapäevasemat sorti mõte. Ja hakkas meiegi mõte mõisameeste läbi muuilma levima. Tulemus on kokkuvõttes üllatavalt veenev saanud.

Väga äge, kui pikka aega tuliselt tegutsenud kunstimeister oskab oma loomingule põhjaliku ja tänase (olgu, eilse) päeva seisuga ammendava ülevaate kirja panna. Ma ei tahakski seda teost päriselt monograafiaks nimetada, sest siin on nagu natuke veel rohkem sees.

Mineva aasta alul lugesin Joel Jansi „Rõngu roimade“ esimest osa ja kohe tuli surin keresse, et siit veel peseb, lood ei ole läbi, kõik on alles alanud. Ja et kiheleb ja kripeldab ja kipitab uue lugemise järele. Aga uus annus on käes ja mitte kriipsu võrra pahem, pigem parem, nagu peabki.

Olin lapsepõlves üsna veendunud, et Fred Jüssi on see mees, kes käib raadios linnuhääli tegemas. Kahtlustan tänini, et nii võis olla. Inimesed Fred Jüssi ümbert ehk seesinase raamatu lood ja laulud kahtlemata kõigutavad laps-minu veendumust, ent päris ümber ka ei lükka. Ju ta ikka mõne linnuhääle meile juurde leiutas. Kas või puht krutski pärast.

John Le Carre ei vaja tutvustamist. Õigemini, ta raamatud ei vaja, isegi eestikeelsele lugejale. Ta ise vast väheke vajab. Noh, siin raamatus ta tutvustabki end ise. Võttes jupphaaval lahti oma elu. Lapsepõlv ja luuramine, kirjandus ja kuulus olemine. Veidi segiaetuna, mitte kõike avades. Ent paljutki. Võiks öelda, et mida enam autor end ja oma elu lahti kirjutab, seda enam uusi küsimusi tekib.

„Surnud lõvid“ toodab mitte niivõrd põneviklikke mõnuaineid me ajudes, vaid laseb vaadata kõrgel kirjanduslikul ja kirjelduslikul tasemel eriteenistuste tavaellu. Erilise tavalisusesse. Ja vastupidi.

Nood lood on suuremalt jaolt laias laastus sajandi tagant pärit ning ju on sada aastat lugemist lugejaid killuke kalestanud. Mulle tundis veidigi õudsena ehk vast Robert E. Howardi „Zambebwei kuu“. Ülejäänu oli pigem mahedalt kõhekõditav kerglugemine vanas heas stiilis. Vägagi soovitatav, aga mitte ilmtingimata õuduseks kvalifitseeruv.

Catherine Nixey raamat ei räägi niivõrd sest suht hiljaaegsest ketserluse-mõistest, mis me ähmasest meelepildis tähistab pigem hiliskeskaja ja varauusaja tuleriitasid ja kurimanitsemist. Nixey läheb juurte juurde ja lahkab Rooma riigi lõpuaegu ning kristluse algamisvaevusi. Õigemini kristluste. Sest tol ajal oli kristlusi rohkesti. Et vaadata, kuidas tänini tuntud versioon peale jäi ja millele kõigele ta peale jäi.

Lucy Worsley kui ajaloolase hindamiseks ei ole ma kindlasti õige inimene puht erialase pädevuse puudumise pärast. Küll tunnustan teda meisterliku tutvustaja, huviärataja, loojutustajana ning mitmete meediumide vaba ning võluva valdajana. Vahel on järjekordse kindla tõega kuivast lajatamisest märksa tulemuslikum tegu häid lugusid kokku sõlmides inimesed konksu otsa saada ning neid sealt enam mitte lahti lasta.

Arstist autor tunneb teemat ega aja mingit kelbast. Samas on tema raamatud rahulikult võetavad ka naljaraamatutena – kui tõesti midagi teada ei taha, siis mõnusat meelelahutust on kapa ja kamaluga. Peeru- ja puuksunaljadeni välja, siiski labasustesse laskumata.

Eesti ajaloopõhisel põnevuskirjandusel läheb üha paremini. Selgub, et on küll kirjanikke, kes teemat valdavad ja kirjutada mõistavad. Hea põnevik peab suutma sind nõnda haardes hoida, et tuleb unetunnid abiks võtta. Adamson suudab.

Kaheksateistkümnes aastasada, aastakümned, mil Põhjasõjast juba pealt inimpõlve möödas, ent elu ja inimesed ja seisussuhted polnud päriselt paika loksunud ei siinmail ega Vene impeeriumis üleüldisemalt. Põnev periood, millesse hea raamatu kaudu siseneda.

Mikita läeb päev-päevalt harupäisemaks. Ei leia ta lugudest igaharilikku normaalsust, üha hullupöör müterdab. Kuu- ja muutõbine kolb kummitab unustet kontide kättemaksu rajamaadel, traksid rebadel. Ähapäha ühamüha, mõtted võttele-tõttele vallala, pillapallala. Loll lora on aruka sõnamüraga õiges vahekorras!

Juhani Püttsepa „Leierkastilugu“ võiks uuemat generatsiooni hästi käivitada. Katrin Ehrlich on raamatu vääristanud pildistikuga, mis tänase ajas sama kaunisti toimib. Lugejad lahkesti tänavad.

Michael Connelly on ilmselt üks maailma parimaid krimi- ja põnevikeautoreid. Ma olen kõik ta raamatud läbi lugenud ja neid ei ole vähe. Et eesti keelde on tulnud ühed uuemad ja uhkemad asjad – ma ei saa jätta soovitamata.

Ükskõik, mis žanri ei harrastataks – kui oled kõige parem, siis ongi hea. Tee sa balletti või operetti või akvarelli või akutrelli või maasikajäätist või suurslaalomit. Parim tegija on alati löömatult hea.
Nii et võtke Connelly ette ja tundke lihtsat head rõõmu. Rohkem polegi öelda.

On tänapäeva rõõmus tõsiasi, et hea kirjandus liigub suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Sealjuures ka eesti keelde. Tühipaljad viisteist aastat on möödas ajast, mil Jonas Jonasson oma harukordselt kräsumeelse ja vallatu romaaniga hüperaktsioonsest saja-aastasest kogemata maailma vallutas. Jonasson veel saja-aastane pole, aga ora näikse tal õiges kohas tulitavat ning tormihoog ei ole raugenud teps.

Taanlaste nummõr üits põnemaakri suur Q-osakonna sari saab kümnenda raamatuga lõpu peale. Ja võimsa! Tunnistan, et pole kõiki lugenud, aga mõtlen, et kui lõbu pärast lugemiseks aega tekib, võtan otsast ette. Krimivikega see hea asi, et tingimata ei tule järjest kütta, võib ka jupiviisi. Kogemused saavad isenäolised. Manustagem kummastki variandist parim.

Horst ja Enger on mitu asjakest koos teinud ja ehk ma küll eraldi võttes Horsti Engerist kõrgemalt hindan, näen nende ühisloomingus tugevat punkti. See käimasolev kuum sari kütab heaste ja mina usun ta tulevikku. Tahaksin üldse uskuda mitmesugustesse tulevikkudesse, kuigi Norra kui vististi väidetavalt maailma kõige õnnelikuma maa kuvandit kirjanikud terake katkuvad.

Tigemuhe kodune eluaus andmine. Päris inimese päris elu koos kulgemiste, katkemiste, naljajuttude ja nurinuttudega. Karm, kuid kaunis. Usutav ja ebausutav üheskoos, mine võta kinni, kui ise pole sama rada läbi tröötsinud. Lugu sellest, kuidas sõnaga töötanud inimene teeb enesest ja oma lähikonnast hoopis maitsete, käärimiste ning teistkarva vääristamiste kaudu toimetava kogukonna.

Gilgameši sõnarida ilmselt üks vanimaid, mis tänini, meieni, kuidagi jõudnud on. Läbi sadade tõlgete ja tõlgenduste, vaadete ja vaatamatuste, ukerdamiste ja nikerdamiste. Gilgameš on nüüd eesti keeles olemas. Me ulatume oma aja- ja keelelooga kogu kirjarahva vikerkaare peale; siin on ja siit saab.

Üks terake teistmoodi ja ütlemata võluv põnevik. Sissetöötatud žanrid võimaldavad üsna turvaliselt mööda etteaetud roopaid punktist A punkti B kulgeda ning tihtipeale pole eluterveks eskapismiks ja ajupuhkuseks muud vajagi. Mõjub ent ärgastavalt, kui kohtud raamatuga, mis harjumuspärast mudelit mõõdukalt loksutab. Või kasutab ootamatul moel ära ootuspärast mänguruumi ja tööriistakasti.

Traumeeritud ja minevikupattude küüsis vaevlev politseinik ning segase eraeluga ajakirjanik, kelle ambitsioon talendist üle kipub käima – kõlab nagu valem tüüpilise ebaveenvamat sorti põhjamaise kuritööloo jaoks? Kõlab jah. Ometi on tulemus etem ning nonde kahe raamatuga alanud sarjale ootan kohe kindlasti jätkuvat jätku.

Traumeeritud ja minevikupattude küüsis vaevlev politseinik ning segase eraeluga ajakirjanik, kelle ambitsioon talendist üle kipub käima – kõlab nagu valem tüüpilise ebaveenvamat sorti põhjamaise kuritööloo jaoks? Kõlab jah.

Raivo Vilu on rokenroll, mis siis, et kaheksakend aastat nooreks saab juba. (Jah, Raivo, ma kirjutan noid luuletusi ikka veel edasi.) Teadlaste eludest pole liiga palju raamatuid tehtud, aga tasub teha. Vilu elu on nagu päramise poolsajandi Eesti ajalugu. Moskva ajad ja Läände suundumine, bio ja geo ja tehnokolb – ütle, mis, ja Vilu elus on see kogu võlus olemas. Ja tulemas!

Väga hea elukillustik, suurepärane formaat. Ei mingit püüelungi ega üritamust kirjutada suurt narratiivi – lihtsalt ausad ehedad tükikesed läbi kümnendite.
Rasketest aegadest tasub lugeda. Kasvavad kergete aegade inimesed tugevamaks. Mine tea, kunas jõudsus marjaks kulub. Tõnisson toetab tublisti.

Tüüaka vanataadi teine eluraamat. Ähvardab kolmandagagi. Lugeja rõõmuks. Edimbäne laskis lapsepõlve vallale, teises on täismeheaeg okupatsiooni viljastavates timgimustes, Tartu ja Antarktika ja Tallinn ja botaanikaaed, tavalise eestimehe elu. Kolmandasse köitesse lubatakse juba poliitikuelu. Eks me näe.

Sõnad raamatus on tõesti juhuslikud, üks juhuslikum kui teine. Nõnda ka ne järjestus. Aga lõpus on ilusti ka sõnaloend tähestiku järjekorras, nii et raskusi ülesleidmisega ei ole. Ja iga raamatusse valitud sõna kohta on autoril rääkida põnev lugu või lausa mitu. Omad taustad ja saladused on kõigil.

„Laulgem kaasa“ on uus raamatusari, millele võiks loota rõõmsat tulevikku. Uudne formaat, kus iga omaaegse hiti ammuilma peakolusse kulunud laulusõnadele on lisatud lehekülje-paari jagu lauluga seonduvaid mälupilte, fotosid ja QR-koodid, mille abil saab moodsa tehnilise sidevahendi vahendusel helindi vupsti maailmakõiksusest esile manada. Kontrollitud, töötab.

Imelik, kui ma mõtlen, mäherduse filmi sest raamatust saaks, siis kangastub kaunikesti moodsate võtetega üpriski artsy thriller, ehk küll raamat ise on kõike muud kui seda. Enamasti saab headest raamatutest keskpärasi linandeid ja vastupidi – „Ööema“ võiks kõhutunde järgi olla särav erand normi positiivsel poolel.

Siin on mingi järjekindel ja üha uuesti lahenev väikeste asjade ja suurte hetkede poeesia, mis märkab aega ja ümbrusi hästi isikupärasel moel. Eks miniatuurivorm olegi proosakunsti pisiplastika, mis harutihti luule piiril pendeldab. „Elu nagides“ ei ole siiski nö proosaluule, vaid stiilipuhas laastustik, kus hulk elu hetkhaaval õhukesteks kihtideks hööveldet.

Jürgen Rooste uus luulevalik on alapealkirjastet kui sööma-, looma- ja löömaaeg. Ja aeg kostab siit mitutpidi vastu, ei vaid pealkirjas märgitud kujul. Meie oma aeg, kuigi eks autori ja lugejate elukogemuse kogunedes leidub üha rohkem ka tagasipõikeid aja lukku. Ning aja lugu on alati põnev. Aeg ise nii väga ei pruugigi olla.

Imetabane raamat. Loen nääriööl. Nagu päris. Äkki ongi päris? Kolm kasinamahulist juttu, lihtsas keeles kirjutet, aga ohzarõip. Täpne ja tabav ja tõmbab vaikselt vaibakese tavamõtte alt ära küll. Ühtede vahenditega teist asja tehes saavutada kolmas tulemus – ses on loomulikku meisterlikkust.

Paikadest, kuhu praegu ei pääse, tuleb lugeda. Et saaksime lugeda, kirjutavad nemad, kes kunagi käinud. Oli jah sihuke värdjalik moodustis nagu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit. Mis ei olnud ei nõukogude ega sotsialistlik ega vabariikide ega liit. Just tost keeruliselt kummalisest ajast kogunenud kogemus vallandub tänapäevase lugeja ette Ülo Siimetsa raamatus.

„Puuinimesed“ võiks ilmsesti pretendeerida nii aasta romaani kui aasta ulmeteose kui aasta loodusraamatu kategooriates saada olevatele (sür)priisidele. Näis. Ükski Arne Merilai pole kunagi ühtki oma teksti liig lihtsasti ligipääsetavaks kirjutanud; siinse raamatu kaks Merilaid toimetavad eri aegades ja loovad suurepärast segadust, mis ometi ja omamoodi selgineb ja helgeneb.

Hea kirjandus räägib ikkagi esmajärkjalt inimeste elust, võimalikult mitmesuguste inimeste elust. Aeg ja koht on juba muujärgulised. Ja kui mõnel autoril õnnestub mõnes teoses inimesed, aeg ja koht loomuldasa tervikuks sulatada ning ilmumine ajastada, olgu või juhuse läbi, täpselt õigesse hetke, sünnib midagi suurt.

Kogu maailma ajaloo kirja panemine ei ole just väike töö. Mõni teeb seda terve elu ja pärandab poolelioleva edasi. Montefiore on oma magnum opus’e kallal hulga raamatute näol eeltööd teinud ja siin ta nüüd omadega on – „See maailm“. Teist meil ju pole. Kui kvantgeeniuste paralleelmaailma-arvutused õigeks ei osutu.

„Piraatluse ajalugu“ ei ole tegelikult mingi piraatluse ajalugu, ta läbib vaid nelja nii-öelda kuldse ajastu sajandit ega vaata antiikaja meriröövleid ega tänasi kaaperpaatlejaid, rääkimata loomepiraatlusest või veebitriksteritest. Ta on kogumik kuulsate ja vähem kuulsate röövlite lugudest võimalikult autentsel kujul, sestap pole raamatul isegi autorit, on vaid toimetaja/koostaja.
Lood omas eheduses on lugemist väär

Kreekast kirjutades ei minda kunagi merest, mägedest ega toidust mööda ning ei ole noist pääsu siingi. Aldo Maksimovi raamatu teeb eestlasele huvitavaks pigem taustalugu, kuidas meiekandimees üks Maximoff läks ära Kreekka ja mis ta seal teinud on ja edasi teeb. Peab hulka külalistemaju, kantseldab kunstnikke ja kirjanikke ja muid külalisi, jageleb iseenese ja pereeluga…

Söömine ja joomine lasevad ajaloole teise pilguga vaadata. „Kremli köök“, mida hekki? Paar päeva tagasi kuulsin Balti jaama turul möödudes reipa noormehe selgitust idamaistele külalistele, käeviibutuste saatel: „Finland – this way! Sweden – that way! Russia? No way!“ Ega väga ei taha sinna Kremli suunas pilku heita jah, ent ometi. Tasub pahategelike tohlakate igapäevatausta teada – nii mõnigi jõledus saab selgemaks.

Mul Serengetis sõpru pole, ent Mati Kaalu julgeksin küll pidada kui mitte sõbraks, siis hästi heaks tuttavaks. Las tema teeb Serengeti minu eest ära, mulle meeldibki suurema osaga maailmast suhelda raamatute vahendusel, sest loodus on alati kangesti ebamugav. Mati Kaalu raamat toob Aafrika koju ja kodu-Aafrika vastu pole mul vähimatki. Detsembris just paras lehitseda ja mõtiskella.

Härra Laiskvorsti tunnen eneses olemuslikult ära ning usun, et killuke härra või proua või preili Laiskvorsti pesitseb meist igaühe sees. Ole siis pealtnäha nii kraps ja korrektne kui tahes. Rõõmus raamat, tahan härra Laiskvorsti uuematest ettevõtmistest peatselt kuulda saada.

Hea, kui keegi käib ära kohtades, kuhu ise iiales ei oska ega soovigi sattuda ning uurib inimesi, kes ilma säändse raamatuta lõpmata kaugeiks jääksivadki. Vist ei ole lapsepõlvest saati mõnusamat olemiseviisi välja mõelnud kui hea kaugmaise raamatuga voodinurka pugeda ja meelepilt vallale lasta, armsa autori abiga. Õudselt põnevad lood, tuled voodist välja uue ja nupukama inimesena.

Midagi maheägedat aastalõpulistele lastele pühaaja veeretuseks, rahuaja tolmelduseks. Marju Kõivupuu on usin igitark noormemm, kelle iga vastne üllitis tähelepanu väärib. Ja ehkki seekordne raamat pealtnäha õhedapoolne, ei jää ta sisulisuselt varasematele alla. Tõmbab väiksed ja vägevamad tantsuringi ning keerutab neid/meid aasta ringi. Hea jutukera on.

Kui Su töö/elukoht on keset linna, siis osta metsaluule antoloogia lauanurgale. Viib Su vahepeal hetkekeseks välja, teeb tajumise teravamaks. Aga kui pesitsedki juba puude ja põõsaste keskel? Pean vist hakkama linnaluulet antoloogiaks raiuma… Ilm on imedest tulvil.

„Ülestähendusi saarelt“ on üks äärmiselt ilus ja rahulik raamat. Ootamatult lakooniline. Kolmkümmend aastat suvesid maailma äärel, olematul saarel. Alates saarele jõudmisest kuni saarelt lahkumiseni. Alates suure kivi õhkimisest (tegelikult ikka alates saare leidmisest), et ehitada maja ainsale võimalikule kohale kaljurünka otsas kuni väsimiseni vanuigi. Jube liigutav, jube praktiline, jube ja jube armas lugu.

Saagadest ja vanalugudest on Island juba üksjagu naha vahel küll. Aga et see maanurk keset okeaani lühikestele inimestele hingesse poetada – ses asjas on Kätlin Kaldmaa tõhusa sammu astunud. Minulgi on natuke jube ja natuke põnev – mine või tagasi, söö vaalaliha ja vaata veel kord, mida tumerämedal saarel näidata on. Merd, verd ja vankrimääret? Ju vist.

Järjekordne mõjus kild kujunevasse lähiajaloo mosaiiki. Et raamatu lõpuosa ulatub peaaegu tänasesse päeva, siis võib karta, et kirjanduslik-dokumentaalse mäletamisega on selleks korraks ühel pool. Mis seal ikka, ka ilukirjandus ootab tegemist. Väärt lugemine niiehknaa.

„Rooma keiser“ ei keskendu niivõrd üksikutele valitsejatele kui keisri institutsioonile kui sellisele. Selle arengule ajas, eelistele ja puudustele, poliitilisele ja inimlikule aspektile. Just see inimlik vaade läbi paljude silmade muudab teose eriti köitvaks.

Esmapilgul tundub vast veider, et kahe nimega raamat. Ja ma ise läksin ka õnge, kui raamatupoe aknal nägin ning mõtlesin, et ohoo, Maris Pruuli on kohe kaks raamatut välja tulistanud ja sarnase kujundusega. Lähemal vaatlusel selgus, et raamat on üks, aga kahelt poolt avatav ja loetav, lihtsalt poeaknale oli pandud kaks köidet. Üks ühe kaanega näha, teine teisega.

Üks pooleldi samanimeline raamat sest reisist on ammuilma ilmunud, aga uus on, nagu pealkirigi ütleb, isiklikum. Kohati ikka kohe väga isiklik. Mere ja merendusterminite vahele räägitakse ka rahast ja seksist ja kärakast, nii et võiks peale minna isegi meeslugejatele. Ümberilmaränd niikuinii.

Üldiselt söövad inimesed igapäevaselt sagedamini kui loevad raamatut, armastavad partneriga või tapavad kellegi teise ära. Seepärast võib rahulikult ilu- ja kolekirjanduse vahele soovitada kokakaid. Ja vana hea Jamie Oliver on kindla peale minek.

Tänapäeval on kangesti raske vahet teha, kus lõpeb lastekirjandus ja algab suurtefantaasia, või vastupidi. Nii tulebki „Andreas Kakssilma“ tulevase multiloogia esimest jagu näha mitmesetme nurga alt. Tavalise healoosõbrana sõnan, et kütke aga, värk viib kaasa ja kutsub enamat küsima.

Kardetavasti/loodetavasti on Liiv oma uue üllitisega taas ületanud keskmise inimese mugavus- ja taluvusruumi piiri ning tõmbab sae käima päris paljudel. Liiv võtab ette enam-vähem kõik imelikud uskumused, millega inimkond (see ainumas loomaliik, kellele mõtlusvõime antud) oma aju ajas täiesti valesti tarvitanud on. Alates lamemaalastest kuni wokedeni välja.

Jaan Tammsalu raamatud panevad kaasa mõtlema, kaasa kõnelema ja isegi kaasa uskuma. Mu usk on alati kahtlus, aga ega Jumal ei peagi olema ainult is(s)and, ta võib olla ka targem ja vägevam sõber. Elada ilma kelletagi, kellelt tasakesi nõu küsida ja kellele loota, tundub rumal. Loe raamatuid, aita ennast ise, siis aitab ka Jumal.

Matti Maasikas on üks geniaalsepoolne säga. Tõsine diplomaat, suurepärane esineja ning väga hüva sõnastaja. Nood omadused saavad siin raamatus kokku. Jah, ka see esineja pool, sest Maasikas manab kirja pandud sõna kaudu esile ka oma lektoritalendi. Saaks ta vaid rohkematele noortele laivis kõnelda, küll see oleks hea! Vähe on tarku inimesi, kelle jutu ajal ei hakka aknast välja vahtima. Maasikas on üks selline.

Olen kaugel toiduga pirtsutamisest ning armsate veganitega väga pikka ühist teed ei ole. Ent tunnen end paremini, kui evin informatsiooni söögi kui sellise kohta, ning mitte ainult retseptide ja kokaraamatute tasemel/tasandil.

Tim Spector oma raamatus seesugust teavet pakubki. Jah, kohati ajab kõhu tühjaks küll, ent enamasti suunab lehti lappama ja teadmust ammutama. Toit on tõepoolest elu, pealkiri ei valeta.

Elizabeth oli vaieldamatult paljude põlvkondade jaoks maailma nimemärk, seejärel ema ja vanaema. Oli Frank, oli Elvis, oli The Beatles, oli Duran Duran… Ent vanaemaga ei vaielda. Pannkoogid on igavesed. Nõnda võiks öelda James Bond. Kas Elizabeth pannkooke päris ise tegi või kas teda üldse kunagi kööki lasti ja missugune toonane kuningmaailm üldse oli, naa või nii…

Ei hakka pikalt jurama, aga ütleksin, et just paras rongiraamat. Ah jah, meil ei ole ju eriti ronge. No Tallinnast Tapani jagub lugu lahedalt ja kui vahepeal aknast välja vaadata, siis kannatab iga Eesti-sisese sõidu ära. Tehtagu see suurem raudtee juba valmis, saaks pikemaid raamatuid lugeda.

See on nagu lasteraamat suurtele. Või hoopis suurteraamat lastele? Ma ei oska päris täpselt määratella, mis asi see on, aga ta tõmbas mul ihust ja hingest täiega läbi. Oli korraga hästi kerge ja kaunis raske. Kõomägi on raamat-raamatult mõistnud vaikselt vaipa alt tõmmata, et ei taipa päriselt, kas mängitakse minu kui lugejaga või mängib kirjanik kirjandusega või mõtleb ta mõnusa rikkurina, et teen mis tahan.

Tont võtku, naksakas eestikirjandus meeldib mulle kohe hirmsasti! Kui õnnestub ühtede kaante vahelt leida sedavõrd andekad, pentsikud ja omamoodi geniaalsed autorid nagu Wimberg ja Andrus Kivirähk, siis on rõõm lausa plahvatuslik. Eks teos ka. Sest näitemäng. Noid näitemänge pole palju, mis silmade ja aju abil läbilugemist vääriksid või võimaldaksid. See on.

Tulevik ei pruugi olla tume, ent ta hämarikust võib krapsata ka helgemaid hetki. Sellisi kirjanduslikke. Faulkner on Ameerika hämarikust küll üht koma teist välja koukinud ning sõnastanud mõlemale tõlkijale ja lugejale rammusaks rõõmuks. Kange kama – tavaliseks õhtupoolikuks vast ei tasuks esimese asjana ette võtta.

Kes otsib Ameerika ülesärkamise aluseid ja muresid ja mõttekilde, saab need kätte. Natuke maade ja majanduste tekkimise õpiku moodi, kuigi paljudele tuleb ta liiga vara ja mõnelegi on liiga hiljaks jäänud. Inimeste kogukonnad ei toimi ühes rütmis; ühe kogukonna saabumise/tekkimise/ sündimise rütmi jälgimiseks võimas teos.

Ja ta on nüüd tervikuna meie keeles olemas.

Richard Osman on tuntud oma neljapäevase mõrvaklubi lugudega, aga nüüd pihta hakanud uue sarjaga. Ta on ikka olnud nagu vanainimeste lastekirjanik, teda on jube mõnus lugeda. See kvaliteet ei ole kuhugi kadunud. Lugesin taustaks üle hulga aja mõned neljapäevalood sirvimisi üle ja oi kui tore oli. Uus sari tõotab paljut ja annab üsna rohkesti ka kohe kätte.

Mõnusa heakodanlikkuse ja terava absurditaju ühildamises on Kivirähja lühijutud imetabane lugemisvara. Vanematel inimestel meenuvad muidugi professor Kott ning doktor Maisarv/Matšalka… Siinsed suurepärased jutud on siiski algajatele Andruse-armastajatele. Pagana head lood. Ka edasijõudnutele.

Ilmar Tomusk on tõusnud lastekirjanduse tüvitegijaks ning seda teenitult. Tema janti ei aja ja on lausa heas mõttes õpetlik. Ma ei tea, kas Paulist lõpuks ka insener saab, aga raamat näitab noorele hakkajale sellile kätte hunniku huvitavi nõkse. Nii mõnigi neist võib tulevases elus tululik olla.

Lühikestele inimestele, kes veel ei ole jõudnud kaevuda kõigi aegade suurima kuriuurija Sherlock Holmesi lugude sügavustesse, tuleb soovitada pika nimega raamatut „“Uskumatud lood Baskerville Hallis“. Kui suutsite pealkirja läbida, on lootust ka raamatu asjus. Tulevase maailma kuulsaima krimikirjaniku noorepõlve sekeldused on lõbus lugemine ja hea sissejuhatus maailma, mis ei pruugigi lahti lasta.

Tauno Vahter jätkab oma leebelt humoorikas, riivamisi iroonilises, ent ei kunagi solvavas ega sarkastilises laadis. Esmalt üsna rütmikalt vahelduv tegevusaeg tänapäeva ja pea sajanditaguse peatükkidega saab raamatu keskpaiku mõned jõnksud sisse, sekkub õpetlik seletajahääl. Ja hiljem on takti/fakti ja sisu koha pealt ohoo-momente veelgi.

Howard Phillips Lovecraft tasub aeg-ajalt endale meelde tuletada. Pealegi pealekasvav põlvkond ei pruugi sajanditagusest taadist eriti teadagi. Või kui, siis hilisema rikkaliku folk- ja poploori läbi, sest mõne nunnu helerohelise kummi-Cthulhu on ostnud ka nooremad lugejad. Cthulhu-müütika klassikalised lood tulid just teise trükina välja. Kõva tuum on maakeelde pandud ja välja antud, maksab järele vaadata.

Olen apteeker Melchiori vana kirjasõber. Romaanisarja viimasi raamatuid siiski pigem tunnustasin, ent ei armastanud. Mingi veider tumedus oli manu hiilinud. „Apokrüüfides“ on Melchior kuidagi raamist välja ja vabaks pääsenud, siin on vana hea hingus tagasi.

„Trimmerdaja surm“ on olulik tähis me sõnamaal. Näidendeid ilmub üldse raamatu kujul maru vähe ja sellisi vanu häid, George Bernard Shaw laadis klassikalisi sõnapõhisi tükke eriti. Jube hea on lugeda, kui autor on osa lavastajatööd juba ära teinud. Minu kui lugeja pea teeb niikuinii. Ja olen rõõmus. Lisaks on need tõepoolest loetavad näidendid – lähed sisse ega saa enam välja enne lõppu.

Minu ja Valneri kogemused kaunite kunstide maailmas ei lange just sageli kokku, ent seda valgustavam on lugeda sootuks teisi radu käiva inimese imehästi sõnastet seiklusi nii muusika, visuaalkunstide kui enamvähem kõige muu alalt. Ilma Valme jutte lugemata oleksin vaimselt palju vaesem. Hea, et nad on kaante vahele saanud, siin oli hulk uut kraami, mis seni lokaatori alt läbi lennanud, Särav kultuuriajakirjandus.

Õnnepalu on udust omaette kunstivormi loonud, ta viib ajuti filosomnilisse, hüpnomorfilisse sõnauttu nii kaugele kaasa, et selgushetked lajatavad kuidagi ekstra teravalt. Oskab olla samaaegselt kõige uimastavam ja ergastavam kirjanik. Üks üpriski isevärki vaimulaad.

Üle pika aja üks novellettide valimik, mis raputab läbi nagu külgkorviga punnvõrr, kus Stephen King, Andrus Kivirähk ja tundmatuks jääda sooviv maagilise realismi klassik on lugeja korraks pulga peale võtnud ning rämistavad olematut otseteed pidi külapoe poole, et katkematusse pidusse linnutoitu, jooki ja jogurtit juurde tuua. Või umbes nii.

Anu Kree uus raamat ei kuku küpsena otse krullindatest. Ei ole siit näha ka miskit heerost, kes pillipuhujana lastekarja igisügavikku juhatama kipuks. Hakkaks kehtestama uut luulekeelt, sisesuunda, põlevsilmset marssi majakale. Ilus ja rahulik luule, maailma praavitama ei tükita, päevapoliitikat loosungeisse ei aeta. Rahustav, aga mitte liftimuusika. Keerulisus pole eesmärk, omaenese vestlus- ja vestmisviis küll.

Camilla Trinchieri ei soojenda harjumuspärast kelbast, vaid teeb tüsket läbipõiget Itaaliasse ja inimestesse. Unustamata, et lõikava põikumise eelduseks on kappav lugu. Kannustada ta mõistab ja kappama ta läeb. Mitte nüüd teab kui hullul kombel, aga usun, et te ei pettu. Viib muuilma, milles on huvitav liigelda-loogelda ja jätab soovima sutsuke enamat.

Muidugi tuleb lugeda, kuna materjal ahvatleb ja kutsub kaasa. Erisvärkjas aeg ja koht juba kisuvad ühes sammuma. Üheksa päeva aastal 1905, Abja ja Mõisaküla kandis. Ei mäletagi, kunas ja kas viimati mõni kirjanik lugeja nina nonde aegade ja kohtade porri surus. Roomets surub, kohe ja halastamatult. Noh, arvesse võttes toonasi olusid, ehk isegi mõnevõrra halastavalt. Tänase päeva kallal vingujatele vältimatu lugivara.

„Põhja konn“ troonib küllap veel mõnd aega uhkes üksinduses ning pakub maitsvat sõnarõõmu paljudele. Tehtagu järele või makstagu kinni – kõige parem, kui õnnestuks saavutada mõlemat!

Ja veel: hea on napsata lühipalasid vastavalt hetke ajele/tajule – jätkub päris pikaks ajaks, kui just kohe kõike korraga vaja ei lähe. Vänge valimik!

See näikse olevat taas üks parimini kirjutet ajalooromaane. Žanr on miskis uues tõusus ja üldse läheb proosakirjandus kogu aeg paremaks. Värisege, tolstojevskid, või, õigemini, keerelge hauas paar tutsket tiiru. Tänapäevane kirjandus on siilikamakas värk ning Põhjamaad panustavad põhjapanevalt.

„Kaheksanda elu“ proloogi lugedes olid värinad ja värk päris lähedal; kartsin, et sinnapaika too lugu must jääb. Kui hea on eksida! Kolossaalselt.

See ei ole harilik hatšapuri, see on täieline pidusöök, kus road ei lõpe ning vaimline veinisarv püsib pidevalt pilgeni.

Imbi Paju „Kadrioru aednik“ on üks viimase aja vahvamaid lasteraamatuid. Ilma määndsegi poliitikata on lähiajalugu lapsepäraseks tehtud läbi lillede – sõna otseses mõttes. Läbi lillede ja mesilaste ja looduse. Kõva pehme sõna!

Kui igasugused seni juhtunud koledad asjad natukenegi huvi pakuvad. Ega siit retsepti ei saa, et kuidas sõda või kosmilist kokkupõrget või mõrtsukviiruse rünnakut ära hoida. Saab rahulikku teavet tollest, mismoodi ja kusmoodi sarnased jamad inimkonda seni tabanud on.

Peter Zeihan ja ta „Maailma lõpp on alles algus“ sobib siia kõrvale hästi. Terake hoogsam ja meelevaldsem, paneb kohati rohkem vastu vaidlema ja järelikult ka järele mõtlema. Mis ongi hea raamatu ülesanne. Niigi teame, et kogu aeg on mingi jama. Aga üks uus vaade sellele jamale ja ses kammis kätkevatele võimalustele väärib tutvumist.

McDonnelli ultrajabur sari on eesti keeles juba kolmanda raamatuni jõudnud ning see näitab, et lugejaid ikka terake on. Positiivne! Ma ei tea, kellele täpselt need lood loodud on, ent õiges tujus olles on nad mulle kindlasti. Täiesti opakas maailm, osalt ülirealistlik, teisalt hullupööra segapäine. Nagu muinasjutt täiskasvanutele, kes vist ei ole veel päris täis kasvanud.

Tom Feltonit tunneb pool maailma eeskätt pahalase Draco Malfoy kujul Potteri-filmidest. Aga see on inimese ja näitleja jaoks üks õnnistus ja häda ühekorraga. Sellest, mis juhtus elu rolli eel, ajal ja järel, raamat räägibki.

Võiks ju arvata, et Michael Caine (rõõmsasti üle üheksakümne aasta noor) teeb ja müüb lihtsalt seepärast, et teda teavad enamvähem kõik elusolevad inimesed, kes elus mõnd filmi vaadanud. Seda muidugi ka. Põneviku on ta ikkagi loonud täitsa ausa ning ei ma mõista kosta, kas sadade filmirollide pealt, sest spioone ja hüvalasi ja kurilasi ja noorkaklejaid ja vanatarkureid on ta mänginud tublisti.

Ulf Kvensler seevastu pole vanameister, vaid täiesti debütant (olgu, kirjanikuna on ka Caine sisuliselt debütant). Ja loo pingestamist ning nõtkutamist aegade ja inimeste vahel Kvensler vaieldamatult mõistab. Oskus oma tegelaste nii palju järjestikusi lolle otsusi kütkestavaks jadaks kirjutada väärib austust.

Ann Cleeves ja tema Vera Stanhope on telest tugevamalt tuttavaks saanud ja küllap ka püsilugeja leidnud. Mulle endale meeldisid Shetlandi-sarja romaanid ehk rohkemgi, aga kas tegelaste või sedavõrd eriomase tegevuspaiga tõttu, ei tea öelda.

Lucy Foley on teistsugune. Heas mõttes literatuursem oma kirjutusviisilt. Hämarad müstilised allhoovused. Kummaline autorivaade. Ei peaks tingimata toimima? Töötab küll.

Nagu ka Harry Potteri lugude puhul (mis on mu meelest täiesti ausalt üks meie ajastu olulisemaid raamatnähtusi) on Galbraithil nii andunud austajaid kui veendunud vastaseid. Mis on hea kirjanduse üks tunnuseid. Keskpära meeldib kõigile natuke ja saab žüriilt auhinna.

Autor on raamatule teinud väikse sõbraliku saatesõna, mis algab pöördumisega „Ae, hea!“ ja juhatab tekstistikuga õigele lainele. Vana ees- ja järelsõnade austajana meelestusin positiivselt jo enne esimeste ridade läbimist ning ei pidanud pettuma. Siin on meil päris mahukas luuleraamat läbi seitsmeteistkümne aasta loomingu ning tõesti, algajalikku ebalust ei kuma kusagilt.

Koppel on oma majanduskeskses ilmavaates aus, ta ei võltsi andmeid ega tõsiasju nagu Karl Marx tegi ja mis koledaks kombeks on saanud. Ta ei pea ennast stabiilseks geeniuseks. Ta ei kuuluta absoluutset tõde. Ta kirjutab inimlikus keeles lahti hulga teemasid, millest paljud pole mõtelda tahtnud ega osanud.

Madukurki teate? Aga maasik-metskaktust? Nimelt just. Ei kipu eriti teadma ega tarvitama, saati veel kasvatama. Kuigi ju võiks. Kel meel finantsmaailmast klirrrdi eemale põrkub või kes juba piisava rahalise tagatoa ja ühes sellega kena aiakodu tekitanud, saavad sest raamatust ohtrasti ajaviidet ja –täidet.

Toomas Kall… See öö, see vana mees, see tulease. Käbirlinski? Mälu veab alt. Kalli Kalli (tehkem siinkohal kallile Kallile veel suur kalli-kalli) mälu ei vea. Seitsmekümne aasta 16ndatel oktoobritel juhtunu on ta üles otsinud ja üles tähendanud. Üks vomplevamaid ajalooraamatuid üle aegade meil!

„Eesti maakodud“ on esimene osa ma ei tea kui pikast sarjast, aga ta on raamat, mis veab endasse sisse. On uusi ja uhkeid majasid, on vanu ja häid ja ülesvuntsituid, leidub lõpupoole ka tegutsevatele praktikutele suuniseid – ent reklaamimaiguline tekst on elegantselt serveeritud. Hea teave, ei muud.

Enamik putukatest ei ole teab mis tüütud, pigem põnevad vaadata ja silmale iluks. Et asjalikku pilku heita, võiks putukaraamatuga tutvuda enne putukatega tutvumist. Inimene ei saa kunagi liiga targaks, ent väheke on võimalik oma teadmisi kõrgemale nihutada küll. Ammu pole head putukaraamatut tulnud – nüüd tuli. Soovitan; proovitage!