Tagasi Tõnismäele!

Andres Adamson on oma põnesarjaga kolmanda (ning loodetavasti mitte viimase, nuruvad tänulikud lugejad õhinal) raamatuni jõudnud. No hea oli ta juba kohe ning näib, et aina etemaks läheb. Ajalooline põnevik on teadagi turvaline žanr, ent siin ei ole rõhk niivõrd ajalool ega põnevusel, vaid ajastu vaibil, mida eelmainit tööriistade abiga edasi antakse.

Siin on taustad ja pärised, mida on üllatavalt mitu isegi autosõitjale niivõrd põgusa kandi kohta nagu Kõpu poolsaar seda on. Noist elektrivabust ajust on peeru, pirru ja hülgerasva valgel üles tähendet mõndagi. Ja Riho Saard on selle osanud välja nokkida koma tallele panna.

Eks ta alguses ehmatas terake ära, et kas lähebki tekst segasepeksmiseks nagu doktor Proktori lugudes, aga õnneks läks natu veel hullemaks. Ei saa ju midagi vähegi tõsiseltvõetavat tulla loost, kus kohe alguses sööb telefonitoru ühe poisi ära. Siis krutib lugu üsna realistlikult edasi, kuni tulevad uued ja veel pöörasemad vindid.

Pehk on üsna pöörane oma vastses juturaamatus. Raamat on imekaunis, et mitte öelda soliidsevõitu omas füüsilises olemises. Aga sees on igasugu segasoga surimuri kilakola inseneri kolivinki. Kangesti käänukad lühilood, kvaasimuinasjutud, vaibatõmbajad viuhvestmised. Iga jutt ei sobi kolmeaastasele, mõni teine paneb ta vanavanaisa natuke jahmuma. Nii hoida!

Õpetlik jutt sellest, kuidas väike viga võib universumi uppi paisata? Kõlab totakalt? Mhmh. Aga ei ole. On enamat ja lahedamat ja pagana heaste loetav. Harva on muigav didaktika kuidagi humoorselt loosse sujutet, aga siin on. Mine või ise maailmakaarte vaatama. Rohkem ei või öelda, muidu rikub lugemiselamuse ära. Lugeda ent tasuks!

Minu jaoks on Ülo Tuulik umbes nagu Friedebert Tuglas – ei pea ma kumagi suurimaks eestikeelseks kirjanikuks, ent kummagi kohaloluta ja tegutsemiseta ei oleks meil seda kirjandust kindlasti mitte. Jube hea oli üle tüki aja tuttavaks saada osalt varem loetud, osalt lugemata tekstidega. Ja need juhatavad edasi. Ei maksa karta, lugege.

Olen kaugel liigitamast Petolai luulet kuhugi mahemoosise koduhõllase leboluule sekka. Eks ole siin noistki kauneist asjust märke. Aga mulle lihtkombel meeldis seda raamatut lugeda ning usun, et mitmegi inimese suved ja sügised, et mitte heroiliselt öelda elud oskab ta etemaks teha. Andke voolavale jutustavale poeesiale võimalus ning vaevalt, et kahetsete.

Kui haistmismeel annab teada, et keegi on lähikonnas kallanud pitsikese Jack Daniel’si viskit, hakkab mul peas käima Põhja-Ameerika Ühendriikide Kesk-Lääne kõrtsukuma ja piljardikuulide kolin. Lagavulin aromeerib teatud hetki Londonist. Ja nii edasi. Aga selleks, et palju teada, ei pea palju jooma. Võib lugeda. Mida siinkohal soovitangi.

Lauri Vahtrega on alati vahva piike murda ja sõbralikult eriarvamusele jääda nii mõneski küsimuses, aga käesolevale raamatule saan küll vaid tunnustavalt kaasa mõmiseda. Vahtre on hoogsa sulega vormistanud hulga mõtteid, mis moel või teisel küllap iga vähegi keeletundliku inimese peast läbi käinud – ning kamaluga uusigi. Jube äge lugemine, puhas lust ja rõõm keelerägastikes uitamisest.

Usun, et ei tee autorile oluliselt liiga, kui tunnistan, et „Ära oota midagi“ on üks paremaid raamatuid, mis viimase aasta sees silma alla sattunud. Sattunud kusjuures on päris mitu. Poeetiline sõnatäpsus, proosaomane konkreetsus, inimlik-isiklik puudutus, kongeniaalne visuaal – kokku tuleb teos, mis mõjub ja on samas sõna otseses mõttes kaasahaarav, ühe hooga põneviti läbitav.

Eesti ja Läti rahvusraamatukogud on välja andnud põhjaliku, põneva ja sisutiheda trükise, millele iga tõsisema raamatuhuvilise koduriiulis aukoht ammu valmis varutud. Aukoht on teadupärast liitsõna, mis koosneb sõnadest „auk“ ja „oht“. Nii ta on. Auk muude väärikate teoste vahel ootab täitmist ning oht kaasneb iga hea raamatuga.

Liz Moore ei tundu teab mis põnekirjanduse geeniusena, aga oskab kaasa kiskuda ja lugemas hoida. Siin on hulk pisiasju, mis eraldi võttes peaksivad mu eemale peletama, ent kokkuvõttes loovad terviku, mis jääb meelde.

No mine võta kinni, kas põlise arhitekti ajaraamat on pigem määratu hulk joonealuseid märkusi Mihkel Muti viimatisele Tartu-teosele või on hoopis Mutt teinud osalise verbaalse belletrillustratsiooni Preemi põhjalikkusele. Võib nii ja võib naa, saab nii naerda kui nutta.

Kohakeskne, kaartidega, fantastilise pildimaterjaliga (aja)lugu võiks korda minna igale mini-inimesele ja pisi-isikule, kes Tallinna ruumis elab. Nagu neilegi, kes vast varsti alles esimest pealinna-käiku kavandamas. Siin on tõhusat taustatunnet, teadmist ja kohe kohal olemise vaibi. Valusat minevikumeenutust ja elusat kohalolemist, on tänast ja tunast, on kärtsu ja kurbust.

Tükk aega ei ole näppu sattunud kokaraamatut, mida tahaks mõnusasti mõnevõrra mõõdutundetult kiita. Tänapäeval ei ole ju kokaraamaturiiulisse väga sageli asja – kui midagi konkreetset tarvis teada, leiab ilmavõrgust käbedamalt. Aga seda raamatut on päriselt kaa vaja, on vaja ka mulle, sihtrühmast kõnelemata.

Kuigi natuke on siin mõnusa eluga tagasi tõmmatud ja tumedamat poolt sisse toodud, on kogu võlu alles. Natuke valu on lisaks tulnud. Ajapikku ka ajalugu ja inimsuhtlust. Ja seda ei saa heale kirjandusele kuidagi pahaks panna.

Inglane ikka Prantsusmaad eestlasele tuttavaks teha oskab, ei lähe ülevoolavaks, just põhjamaisele rahvakillule paras lõunamaisemat vahendama.

Üks armsamaid põnesarju üldse, kohe hea meel, et vahepeal mõni nägemata jäi, sai mitu tükki järjest lugeda.

Jørn Lier Horstilt on aga suhteliselt hiljuti eesti keeles ilmunud üks algupäraselt väga värske ning üks kahekümne aasta tagune romaan. Ju on mitmedki William Wistingu telelainelt üles leidnud, paljudki Horsti seniseid üksi või koostöös tehtud põnevikke lugenud.

Tõhus Norra värk ilma enamikku põhjamaiseid kolelugusid painavate ülepingutusteta. Ma täitsa usun neid jutte. Ja üha enam armastan seda, et lugu looks, aga kui raamat annab mulle inimlikul tasandil oma maa ja rahva kohta midagi tunda, siis see ongi äge.

Lambad ja koerad ja loodus ja ootamatult ilmunud saja aasta tagune kuriloom hunt on mängu üks külg. Teisel küljel on taustal kostev meie aja tankivabriku kahurikõu, on ka ajaloo ja ühiskonna pinged, pained, põrkumised. On poliitika. On kanarbikku ja perekondsust ja sisemiste sügavuste sügamist. On lihtsa inimese püüdu ses kõiges selgust saada ja elusse jääda.

Paljulugenud ja -kirjutanud inimesena taipab Mutt ka linnasid lugeda. Ja see jalutuskäik läbi Tartu pakub palju. Mullegi, kes ma füüsiliselt seal üheksa aastat elanud olen, vaimlist sidet aga tekitanud ja hoidnud nii enne kui pärast kilulinna tagasi kolimist. Muti Tartu on hästi loetud ja briljantselt kirjutet, see laseks end vägagi lugeda ka eelneva kogemuseta isikul.

Stanley Tucci on oma aastakümnetepikkusele näitlejakarjäärile toredat vahumütsi pähe tõmbamas toiduteemaliste raamatute ja telesarjadega. Saades sellega vaimustavalt hakkama. Toidundus on väheseid valdkondi, kus telepilt suudab sõnale toimivat tuge anda. Tucci tabab liikuva pildi olemust hästi ning kasutab seda maksimaalselt ära, oma raamatutes aga hoidub igasugusest pildimaterjalist.

Vanameister Tolkieni looming on samavõrd klassika nagu ükskõik kes või mis regiulgudest üle Gilgameši Joyce’ini ja kaugemale. Igal ajal omad lood, ent vähestest võrsub hulganisti uusi, vähestele on antud luua maailmu, mis oma elu elama hakkavad ja harukorril seda tegema jäävadki. Kirjanduse ja sõnavõlu igavikulisus ehedaimal kujul.

Mitte et suvaliste asjade teadmine elus kuidagi edasi aitaks, aga teadmised tekitavad pea iseeneslikult omavahelise toimevõrgu, tasasel tulel podiseva meeleleeme. Sealt ent saab jo seoseid ja siseinfot ja suurt pilti. Elu nagu supp – kuskilt otsast tuleb pihta hakata. Miks mitte targemate kogutud killustikust ehitada alusmüüri elik pealisehitist iseoma kõrgustesse pürgimiseks.

Chris Carter käis mineva aasta HeadRead festivalil ja aasta jooksul on tema raamatuid veel kaks juurde tulnud. Olgu inimesed teinekord kui jõledad kui tahes, jubetööde põhjused ja põhjendused on kasulikud lugeda.

Eesti Üliõpilaste Seltsi albumid on alati eriskummalised ja ergastavad, ent vaieldamatult väärtuslik lugemisvara. Poest ei pruugi noid leidagi, raamatukogudesse tulekuks põhjust seda enam. Jah, siin on Seltsi ja ta vaieldamatu kultuurilise tähenduslikkuse teemalisi lugusid läbi kolme sajandi aja. Ja on täieliselt tänaseid tekste ja on naljaheidet ja on mida kõike veel.

Maailm ja loodus kubisevad mürkidest, mis kõik oskavad inimesele hetkekesega otsa peale teha. Sellist taime pole leitud ega leiutet, kes inimlooma lambist raksti ära raviks. Tuleb hoida silmad-kõrvad-meeled lahti ja olla ettevaatlik. Isegi Eesti looduses on mõned taimlised elutsejad, kellega suulist suhet arendada ei tohiks.

Märten Kross on kirjutanud hea raamatu, millele päriselt pihta saamiseks tuleb natuke aega võtta. Mõned lugejad on Krossiga samades aegades-ruumides elanud, teistele on see üks heaste kirja pandud lähiajaloolugu. Ju on meidki, kes me kahe võimaluse vahel kõlgume, ent ometigi eeskätt kirjandust armastame.

Jukka Parikka teeb tõhusa triki – laseb masinahuvilistel vaadata inimese kui masina sisse. Ja mis sest/meist kõik saanud on. Tõsi on: masinad me oleme. Masinad on ka muud ilmaelukad. Kui enamik maailma elukaid on suht koht monofunktsionaalsed aparaadid, siis inimesel pole peale aju suurt millegagi hiilata.

Kummaline kolb. Saksa kirjanik ja väidetavalt tõhus müüvikutar. Lugu aga on turvalisse Britanniasse toodud-viidud nõnda, et kui ei teaks, ei mõistaks kahtlustadagi. Mis siis. Aeg ja ruum on kirjanikule painutada antud, lahmerdatagu nagu torust tuleb. Ja tuleb. Üks paremaid viimaste aastate krimivikke tuleb.

Smirnoffi järjekordsest jätkukast ei tohiks soovitamise rubriigis üldse kirjutada. Kuigi hea tehnilise mine(vi)kuga krimivik ta kaheldamatult on ja Stieg Larssoni omaaegsele fenomenile jääb teadlikult alla. Üldse – soovitangi huvi pärast lugeda, kuidas võib raamatut teha lihtsalt selleks, et müüvat ühikut kokku monteerida.

Et mõte mõisa kaudu maarahva meeltesse jõudis, on vähemasti osaliselt vägagi tõsi. Vähemasti tänapäevasemat sorti mõte. Ja hakkas meiegi mõte mõisameeste läbi muuilma levima. Tulemus on kokkuvõttes üllatavalt veenev saanud.

Väga äge, kui pikka aega tuliselt tegutsenud kunstimeister oskab oma loomingule põhjaliku ja tänase (olgu, eilse) päeva seisuga ammendava ülevaate kirja panna. Ma ei tahakski seda teost päriselt monograafiaks nimetada, sest siin on nagu natuke veel rohkem sees.

Mineva aasta alul lugesin Joel Jansi „Rõngu roimade“ esimest osa ja kohe tuli surin keresse, et siit veel peseb, lood ei ole läbi, kõik on alles alanud. Ja et kiheleb ja kripeldab ja kipitab uue lugemise järele. Aga uus annus on käes ja mitte kriipsu võrra pahem, pigem parem, nagu peabki.

Olin lapsepõlves üsna veendunud, et Fred Jüssi on see mees, kes käib raadios linnuhääli tegemas. Kahtlustan tänini, et nii võis olla. Inimesed Fred Jüssi ümbert ehk seesinase raamatu lood ja laulud kahtlemata kõigutavad laps-minu veendumust, ent päris ümber ka ei lükka. Ju ta ikka mõne linnuhääle meile juurde leiutas. Kas või puht krutski pärast.

John Le Carre ei vaja tutvustamist. Õigemini, ta raamatud ei vaja, isegi eestikeelsele lugejale. Ta ise vast väheke vajab. Noh, siin raamatus ta tutvustabki end ise. Võttes jupphaaval lahti oma elu. Lapsepõlv ja luuramine, kirjandus ja kuulus olemine. Veidi segiaetuna, mitte kõike avades. Ent paljutki. Võiks öelda, et mida enam autor end ja oma elu lahti kirjutab, seda enam uusi küsimusi tekib.

„Surnud lõvid“ toodab mitte niivõrd põneviklikke mõnuaineid me ajudes, vaid laseb vaadata kõrgel kirjanduslikul ja kirjelduslikul tasemel eriteenistuste tavaellu. Erilise tavalisusesse. Ja vastupidi.

Nood lood on suuremalt jaolt laias laastus sajandi tagant pärit ning ju on sada aastat lugemist lugejaid killuke kalestanud. Mulle tundis veidigi õudsena ehk vast Robert E. Howardi „Zambebwei kuu“. Ülejäänu oli pigem mahedalt kõhekõditav kerglugemine vanas heas stiilis. Vägagi soovitatav, aga mitte ilmtingimata õuduseks kvalifitseeruv.

Catherine Nixey raamat ei räägi niivõrd sest suht hiljaaegsest ketserluse-mõistest, mis me ähmasest meelepildis tähistab pigem hiliskeskaja ja varauusaja tuleriitasid ja kurimanitsemist. Nixey läheb juurte juurde ja lahkab Rooma riigi lõpuaegu ning kristluse algamisvaevusi. Õigemini kristluste. Sest tol ajal oli kristlusi rohkesti. Et vaadata, kuidas tänini tuntud versioon peale jäi ja millele kõigele ta peale jäi.

Lucy Worsley kui ajaloolase hindamiseks ei ole ma kindlasti õige inimene puht erialase pädevuse puudumise pärast. Küll tunnustan teda meisterliku tutvustaja, huviärataja, loojutustajana ning mitmete meediumide vaba ning võluva valdajana. Vahel on järjekordse kindla tõega kuivast lajatamisest märksa tulemuslikum tegu häid lugusid kokku sõlmides inimesed konksu otsa saada ning neid sealt enam mitte lahti lasta.

Arstist autor tunneb teemat ega aja mingit kelbast. Samas on tema raamatud rahulikult võetavad ka naljaraamatutena – kui tõesti midagi teada ei taha, siis mõnusat meelelahutust on kapa ja kamaluga. Peeru- ja puuksunaljadeni välja, siiski labasustesse laskumata.

Eesti ajaloopõhisel põnevuskirjandusel läheb üha paremini. Selgub, et on küll kirjanikke, kes teemat valdavad ja kirjutada mõistavad. Hea põnevik peab suutma sind nõnda haardes hoida, et tuleb unetunnid abiks võtta. Adamson suudab.

Kaheksateistkümnes aastasada, aastakümned, mil Põhjasõjast juba pealt inimpõlve möödas, ent elu ja inimesed ja seisussuhted polnud päriselt paika loksunud ei siinmail ega Vene impeeriumis üleüldisemalt. Põnev periood, millesse hea raamatu kaudu siseneda.

Mikita läeb päev-päevalt harupäisemaks. Ei leia ta lugudest igaharilikku normaalsust, üha hullupöör müterdab. Kuu- ja muutõbine kolb kummitab unustet kontide kättemaksu rajamaadel, traksid rebadel. Ähapäha ühamüha, mõtted võttele-tõttele vallala, pillapallala. Loll lora on aruka sõnamüraga õiges vahekorras!

Juhani Püttsepa „Leierkastilugu“ võiks uuemat generatsiooni hästi käivitada. Katrin Ehrlich on raamatu vääristanud pildistikuga, mis tänase ajas sama kaunisti toimib. Lugejad lahkesti tänavad.

Michael Connelly on ilmselt üks maailma parimaid krimi- ja põnevikeautoreid. Ma olen kõik ta raamatud läbi lugenud ja neid ei ole vähe. Et eesti keelde on tulnud ühed uuemad ja uhkemad asjad – ma ei saa jätta soovitamata.

Ükskõik, mis žanri ei harrastataks – kui oled kõige parem, siis ongi hea. Tee sa balletti või operetti või akvarelli või akutrelli või maasikajäätist või suurslaalomit. Parim tegija on alati löömatult hea.
Nii et võtke Connelly ette ja tundke lihtsat head rõõmu. Rohkem polegi öelda.

On tänapäeva rõõmus tõsiasi, et hea kirjandus liigub suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Sealjuures ka eesti keelde. Tühipaljad viisteist aastat on möödas ajast, mil Jonas Jonasson oma harukordselt kräsumeelse ja vallatu romaaniga hüperaktsioonsest saja-aastasest kogemata maailma vallutas. Jonasson veel saja-aastane pole, aga ora näikse tal õiges kohas tulitavat ning tormihoog ei ole raugenud teps.

Taanlaste nummõr üits põnemaakri suur Q-osakonna sari saab kümnenda raamatuga lõpu peale. Ja võimsa! Tunnistan, et pole kõiki lugenud, aga mõtlen, et kui lõbu pärast lugemiseks aega tekib, võtan otsast ette. Krimivikega see hea asi, et tingimata ei tule järjest kütta, võib ka jupiviisi. Kogemused saavad isenäolised. Manustagem kummastki variandist parim.

Horst ja Enger on mitu asjakest koos teinud ja ehk ma küll eraldi võttes Horsti Engerist kõrgemalt hindan, näen nende ühisloomingus tugevat punkti. See käimasolev kuum sari kütab heaste ja mina usun ta tulevikku. Tahaksin üldse uskuda mitmesugustesse tulevikkudesse, kuigi Norra kui vististi väidetavalt maailma kõige õnnelikuma maa kuvandit kirjanikud terake katkuvad.

Tigemuhe kodune eluaus andmine. Päris inimese päris elu koos kulgemiste, katkemiste, naljajuttude ja nurinuttudega. Karm, kuid kaunis. Usutav ja ebausutav üheskoos, mine võta kinni, kui ise pole sama rada läbi tröötsinud. Lugu sellest, kuidas sõnaga töötanud inimene teeb enesest ja oma lähikonnast hoopis maitsete, käärimiste ning teistkarva vääristamiste kaudu toimetava kogukonna.

Gilgameši sõnarida ilmselt üks vanimaid, mis tänini, meieni, kuidagi jõudnud on. Läbi sadade tõlgete ja tõlgenduste, vaadete ja vaatamatuste, ukerdamiste ja nikerdamiste. Gilgameš on nüüd eesti keeles olemas. Me ulatume oma aja- ja keelelooga kogu kirjarahva vikerkaare peale; siin on ja siit saab.

Üks terake teistmoodi ja ütlemata võluv põnevik. Sissetöötatud žanrid võimaldavad üsna turvaliselt mööda etteaetud roopaid punktist A punkti B kulgeda ning tihtipeale pole eluterveks eskapismiks ja ajupuhkuseks muud vajagi. Mõjub ent ärgastavalt, kui kohtud raamatuga, mis harjumuspärast mudelit mõõdukalt loksutab. Või kasutab ootamatul moel ära ootuspärast mänguruumi ja tööriistakasti.

Traumeeritud ja minevikupattude küüsis vaevlev politseinik ning segase eraeluga ajakirjanik, kelle ambitsioon talendist üle kipub käima – kõlab nagu valem tüüpilise ebaveenvamat sorti põhjamaise kuritööloo jaoks? Kõlab jah. Ometi on tulemus etem ning nonde kahe raamatuga alanud sarjale ootan kohe kindlasti jätkuvat jätku.

Traumeeritud ja minevikupattude küüsis vaevlev politseinik ning segase eraeluga ajakirjanik, kelle ambitsioon talendist üle kipub käima – kõlab nagu valem tüüpilise ebaveenvamat sorti põhjamaise kuritööloo jaoks? Kõlab jah.

Raivo Vilu on rokenroll, mis siis, et kaheksakend aastat nooreks saab juba. (Jah, Raivo, ma kirjutan noid luuletusi ikka veel edasi.) Teadlaste eludest pole liiga palju raamatuid tehtud, aga tasub teha. Vilu elu on nagu päramise poolsajandi Eesti ajalugu. Moskva ajad ja Läände suundumine, bio ja geo ja tehnokolb – ütle, mis, ja Vilu elus on see kogu võlus olemas. Ja tulemas!

Väga hea elukillustik, suurepärane formaat. Ei mingit püüelungi ega üritamust kirjutada suurt narratiivi – lihtsalt ausad ehedad tükikesed läbi kümnendite.
Rasketest aegadest tasub lugeda. Kasvavad kergete aegade inimesed tugevamaks. Mine tea, kunas jõudsus marjaks kulub. Tõnisson toetab tublisti.

Tüüaka vanataadi teine eluraamat. Ähvardab kolmandagagi. Lugeja rõõmuks. Edimbäne laskis lapsepõlve vallale, teises on täismeheaeg okupatsiooni viljastavates timgimustes, Tartu ja Antarktika ja Tallinn ja botaanikaaed, tavalise eestimehe elu. Kolmandasse köitesse lubatakse juba poliitikuelu. Eks me näe.

Sõnad raamatus on tõesti juhuslikud, üks juhuslikum kui teine. Nõnda ka ne järjestus. Aga lõpus on ilusti ka sõnaloend tähestiku järjekorras, nii et raskusi ülesleidmisega ei ole. Ja iga raamatusse valitud sõna kohta on autoril rääkida põnev lugu või lausa mitu. Omad taustad ja saladused on kõigil.

„Laulgem kaasa“ on uus raamatusari, millele võiks loota rõõmsat tulevikku. Uudne formaat, kus iga omaaegse hiti ammuilma peakolusse kulunud laulusõnadele on lisatud lehekülje-paari jagu lauluga seonduvaid mälupilte, fotosid ja QR-koodid, mille abil saab moodsa tehnilise sidevahendi vahendusel helindi vupsti maailmakõiksusest esile manada. Kontrollitud, töötab.

Imelik, kui ma mõtlen, mäherduse filmi sest raamatust saaks, siis kangastub kaunikesti moodsate võtetega üpriski artsy thriller, ehk küll raamat ise on kõike muud kui seda. Enamasti saab headest raamatutest keskpärasi linandeid ja vastupidi – „Ööema“ võiks kõhutunde järgi olla särav erand normi positiivsel poolel.

Siin on mingi järjekindel ja üha uuesti lahenev väikeste asjade ja suurte hetkede poeesia, mis märkab aega ja ümbrusi hästi isikupärasel moel. Eks miniatuurivorm olegi proosakunsti pisiplastika, mis harutihti luule piiril pendeldab. „Elu nagides“ ei ole siiski nö proosaluule, vaid stiilipuhas laastustik, kus hulk elu hetkhaaval õhukesteks kihtideks hööveldet.

Jürgen Rooste uus luulevalik on alapealkirjastet kui sööma-, looma- ja löömaaeg. Ja aeg kostab siit mitutpidi vastu, ei vaid pealkirjas märgitud kujul. Meie oma aeg, kuigi eks autori ja lugejate elukogemuse kogunedes leidub üha rohkem ka tagasipõikeid aja lukku. Ning aja lugu on alati põnev. Aeg ise nii väga ei pruugigi olla.

Imetabane raamat. Loen nääriööl. Nagu päris. Äkki ongi päris? Kolm kasinamahulist juttu, lihtsas keeles kirjutet, aga ohzarõip. Täpne ja tabav ja tõmbab vaikselt vaibakese tavamõtte alt ära küll. Ühtede vahenditega teist asja tehes saavutada kolmas tulemus – ses on loomulikku meisterlikkust.

Paikadest, kuhu praegu ei pääse, tuleb lugeda. Et saaksime lugeda, kirjutavad nemad, kes kunagi käinud. Oli jah sihuke värdjalik moodustis nagu Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit. Mis ei olnud ei nõukogude ega sotsialistlik ega vabariikide ega liit. Just tost keeruliselt kummalisest ajast kogunenud kogemus vallandub tänapäevase lugeja ette Ülo Siimetsa raamatus.

„Puuinimesed“ võiks ilmsesti pretendeerida nii aasta romaani kui aasta ulmeteose kui aasta loodusraamatu kategooriates saada olevatele (sür)priisidele. Näis. Ükski Arne Merilai pole kunagi ühtki oma teksti liig lihtsasti ligipääsetavaks kirjutanud; siinse raamatu kaks Merilaid toimetavad eri aegades ja loovad suurepärast segadust, mis ometi ja omamoodi selgineb ja helgeneb.

Hea kirjandus räägib ikkagi esmajärkjalt inimeste elust, võimalikult mitmesuguste inimeste elust. Aeg ja koht on juba muujärgulised. Ja kui mõnel autoril õnnestub mõnes teoses inimesed, aeg ja koht loomuldasa tervikuks sulatada ning ilmumine ajastada, olgu või juhuse läbi, täpselt õigesse hetke, sünnib midagi suurt.

Kogu maailma ajaloo kirja panemine ei ole just väike töö. Mõni teeb seda terve elu ja pärandab poolelioleva edasi. Montefiore on oma magnum opus’e kallal hulga raamatute näol eeltööd teinud ja siin ta nüüd omadega on – „See maailm“. Teist meil ju pole. Kui kvantgeeniuste paralleelmaailma-arvutused õigeks ei osutu.

„Piraatluse ajalugu“ ei ole tegelikult mingi piraatluse ajalugu, ta läbib vaid nelja nii-öelda kuldse ajastu sajandit ega vaata antiikaja meriröövleid ega tänasi kaaperpaatlejaid, rääkimata loomepiraatlusest või veebitriksteritest. Ta on kogumik kuulsate ja vähem kuulsate röövlite lugudest võimalikult autentsel kujul, sestap pole raamatul isegi autorit, on vaid toimetaja/koostaja.
Lood omas eheduses on lugemist väär

Kreekast kirjutades ei minda kunagi merest, mägedest ega toidust mööda ning ei ole noist pääsu siingi. Aldo Maksimovi raamatu teeb eestlasele huvitavaks pigem taustalugu, kuidas meiekandimees üks Maximoff läks ära Kreekka ja mis ta seal teinud on ja edasi teeb. Peab hulka külalistemaju, kantseldab kunstnikke ja kirjanikke ja muid külalisi, jageleb iseenese ja pereeluga…

Söömine ja joomine lasevad ajaloole teise pilguga vaadata. „Kremli köök“, mida hekki? Paar päeva tagasi kuulsin Balti jaama turul möödudes reipa noormehe selgitust idamaistele külalistele, käeviibutuste saatel: „Finland – this way! Sweden – that way! Russia? No way!“ Ega väga ei taha sinna Kremli suunas pilku heita jah, ent ometi. Tasub pahategelike tohlakate igapäevatausta teada – nii mõnigi jõledus saab selgemaks.

Mul Serengetis sõpru pole, ent Mati Kaalu julgeksin küll pidada kui mitte sõbraks, siis hästi heaks tuttavaks. Las tema teeb Serengeti minu eest ära, mulle meeldibki suurema osaga maailmast suhelda raamatute vahendusel, sest loodus on alati kangesti ebamugav. Mati Kaalu raamat toob Aafrika koju ja kodu-Aafrika vastu pole mul vähimatki. Detsembris just paras lehitseda ja mõtiskella.

Härra Laiskvorsti tunnen eneses olemuslikult ära ning usun, et killuke härra või proua või preili Laiskvorsti pesitseb meist igaühe sees. Ole siis pealtnäha nii kraps ja korrektne kui tahes. Rõõmus raamat, tahan härra Laiskvorsti uuematest ettevõtmistest peatselt kuulda saada.

Hea, kui keegi käib ära kohtades, kuhu ise iiales ei oska ega soovigi sattuda ning uurib inimesi, kes ilma säändse raamatuta lõpmata kaugeiks jääksivadki. Vist ei ole lapsepõlvest saati mõnusamat olemiseviisi välja mõelnud kui hea kaugmaise raamatuga voodinurka pugeda ja meelepilt vallale lasta, armsa autori abiga. Õudselt põnevad lood, tuled voodist välja uue ja nupukama inimesena.

Midagi maheägedat aastalõpulistele lastele pühaaja veeretuseks, rahuaja tolmelduseks. Marju Kõivupuu on usin igitark noormemm, kelle iga vastne üllitis tähelepanu väärib. Ja ehkki seekordne raamat pealtnäha õhedapoolne, ei jää ta sisulisuselt varasematele alla. Tõmbab väiksed ja vägevamad tantsuringi ning keerutab neid/meid aasta ringi. Hea jutukera on.

Kui Su töö/elukoht on keset linna, siis osta metsaluule antoloogia lauanurgale. Viib Su vahepeal hetkekeseks välja, teeb tajumise teravamaks. Aga kui pesitsedki juba puude ja põõsaste keskel? Pean vist hakkama linnaluulet antoloogiaks raiuma… Ilm on imedest tulvil.

„Ülestähendusi saarelt“ on üks äärmiselt ilus ja rahulik raamat. Ootamatult lakooniline. Kolmkümmend aastat suvesid maailma äärel, olematul saarel. Alates saarele jõudmisest kuni saarelt lahkumiseni. Alates suure kivi õhkimisest (tegelikult ikka alates saare leidmisest), et ehitada maja ainsale võimalikule kohale kaljurünka otsas kuni väsimiseni vanuigi. Jube liigutav, jube praktiline, jube ja jube armas lugu.

Saagadest ja vanalugudest on Island juba üksjagu naha vahel küll. Aga et see maanurk keset okeaani lühikestele inimestele hingesse poetada – ses asjas on Kätlin Kaldmaa tõhusa sammu astunud. Minulgi on natuke jube ja natuke põnev – mine või tagasi, söö vaalaliha ja vaata veel kord, mida tumerämedal saarel näidata on. Merd, verd ja vankrimääret? Ju vist.

Järjekordne mõjus kild kujunevasse lähiajaloo mosaiiki. Et raamatu lõpuosa ulatub peaaegu tänasesse päeva, siis võib karta, et kirjanduslik-dokumentaalse mäletamisega on selleks korraks ühel pool. Mis seal ikka, ka ilukirjandus ootab tegemist. Väärt lugemine niiehknaa.

„Rooma keiser“ ei keskendu niivõrd üksikutele valitsejatele kui keisri institutsioonile kui sellisele. Selle arengule ajas, eelistele ja puudustele, poliitilisele ja inimlikule aspektile. Just see inimlik vaade läbi paljude silmade muudab teose eriti köitvaks.

Esmapilgul tundub vast veider, et kahe nimega raamat. Ja ma ise läksin ka õnge, kui raamatupoe aknal nägin ning mõtlesin, et ohoo, Maris Pruuli on kohe kaks raamatut välja tulistanud ja sarnase kujundusega. Lähemal vaatlusel selgus, et raamat on üks, aga kahelt poolt avatav ja loetav, lihtsalt poeaknale oli pandud kaks köidet. Üks ühe kaanega näha, teine teisega.

Üks pooleldi samanimeline raamat sest reisist on ammuilma ilmunud, aga uus on, nagu pealkirigi ütleb, isiklikum. Kohati ikka kohe väga isiklik. Mere ja merendusterminite vahele räägitakse ka rahast ja seksist ja kärakast, nii et võiks peale minna isegi meeslugejatele. Ümberilmaränd niikuinii.

Üldiselt söövad inimesed igapäevaselt sagedamini kui loevad raamatut, armastavad partneriga või tapavad kellegi teise ära. Seepärast võib rahulikult ilu- ja kolekirjanduse vahele soovitada kokakaid. Ja vana hea Jamie Oliver on kindla peale minek.

Tänapäeval on kangesti raske vahet teha, kus lõpeb lastekirjandus ja algab suurtefantaasia, või vastupidi. Nii tulebki „Andreas Kakssilma“ tulevase multiloogia esimest jagu näha mitmesetme nurga alt. Tavalise healoosõbrana sõnan, et kütke aga, värk viib kaasa ja kutsub enamat küsima.

Kardetavasti/loodetavasti on Liiv oma uue üllitisega taas ületanud keskmise inimese mugavus- ja taluvusruumi piiri ning tõmbab sae käima päris paljudel. Liiv võtab ette enam-vähem kõik imelikud uskumused, millega inimkond (see ainumas loomaliik, kellele mõtlusvõime antud) oma aju ajas täiesti valesti tarvitanud on. Alates lamemaalastest kuni wokedeni välja.

Jaan Tammsalu raamatud panevad kaasa mõtlema, kaasa kõnelema ja isegi kaasa uskuma. Mu usk on alati kahtlus, aga ega Jumal ei peagi olema ainult is(s)and, ta võib olla ka targem ja vägevam sõber. Elada ilma kelletagi, kellelt tasakesi nõu küsida ja kellele loota, tundub rumal. Loe raamatuid, aita ennast ise, siis aitab ka Jumal.

Matti Maasikas on üks geniaalsepoolne säga. Tõsine diplomaat, suurepärane esineja ning väga hüva sõnastaja. Nood omadused saavad siin raamatus kokku. Jah, ka see esineja pool, sest Maasikas manab kirja pandud sõna kaudu esile ka oma lektoritalendi. Saaks ta vaid rohkematele noortele laivis kõnelda, küll see oleks hea! Vähe on tarku inimesi, kelle jutu ajal ei hakka aknast välja vahtima. Maasikas on üks selline.

Olen kaugel toiduga pirtsutamisest ning armsate veganitega väga pikka ühist teed ei ole. Ent tunnen end paremini, kui evin informatsiooni söögi kui sellise kohta, ning mitte ainult retseptide ja kokaraamatute tasemel/tasandil.

Tim Spector oma raamatus seesugust teavet pakubki. Jah, kohati ajab kõhu tühjaks küll, ent enamasti suunab lehti lappama ja teadmust ammutama. Toit on tõepoolest elu, pealkiri ei valeta.

Elizabeth oli vaieldamatult paljude põlvkondade jaoks maailma nimemärk, seejärel ema ja vanaema. Oli Frank, oli Elvis, oli The Beatles, oli Duran Duran… Ent vanaemaga ei vaielda. Pannkoogid on igavesed. Nõnda võiks öelda James Bond. Kas Elizabeth pannkooke päris ise tegi või kas teda üldse kunagi kööki lasti ja missugune toonane kuningmaailm üldse oli, naa või nii…

Ei hakka pikalt jurama, aga ütleksin, et just paras rongiraamat. Ah jah, meil ei ole ju eriti ronge. No Tallinnast Tapani jagub lugu lahedalt ja kui vahepeal aknast välja vaadata, siis kannatab iga Eesti-sisese sõidu ära. Tehtagu see suurem raudtee juba valmis, saaks pikemaid raamatuid lugeda.

See on nagu lasteraamat suurtele. Või hoopis suurteraamat lastele? Ma ei oska päris täpselt määratella, mis asi see on, aga ta tõmbas mul ihust ja hingest täiega läbi. Oli korraga hästi kerge ja kaunis raske. Kõomägi on raamat-raamatult mõistnud vaikselt vaipa alt tõmmata, et ei taipa päriselt, kas mängitakse minu kui lugejaga või mängib kirjanik kirjandusega või mõtleb ta mõnusa rikkurina, et teen mis tahan.

Tont võtku, naksakas eestikirjandus meeldib mulle kohe hirmsasti! Kui õnnestub ühtede kaante vahelt leida sedavõrd andekad, pentsikud ja omamoodi geniaalsed autorid nagu Wimberg ja Andrus Kivirähk, siis on rõõm lausa plahvatuslik. Eks teos ka. Sest näitemäng. Noid näitemänge pole palju, mis silmade ja aju abil läbilugemist vääriksid või võimaldaksid. See on.

Tulevik ei pruugi olla tume, ent ta hämarikust võib krapsata ka helgemaid hetki. Sellisi kirjanduslikke. Faulkner on Ameerika hämarikust küll üht koma teist välja koukinud ning sõnastanud mõlemale tõlkijale ja lugejale rammusaks rõõmuks. Kange kama – tavaliseks õhtupoolikuks vast ei tasuks esimese asjana ette võtta.

Kes otsib Ameerika ülesärkamise aluseid ja muresid ja mõttekilde, saab need kätte. Natuke maade ja majanduste tekkimise õpiku moodi, kuigi paljudele tuleb ta liiga vara ja mõnelegi on liiga hiljaks jäänud. Inimeste kogukonnad ei toimi ühes rütmis; ühe kogukonna saabumise/tekkimise/ sündimise rütmi jälgimiseks võimas teos.

Ja ta on nüüd tervikuna meie keeles olemas.

Richard Osman on tuntud oma neljapäevase mõrvaklubi lugudega, aga nüüd pihta hakanud uue sarjaga. Ta on ikka olnud nagu vanainimeste lastekirjanik, teda on jube mõnus lugeda. See kvaliteet ei ole kuhugi kadunud. Lugesin taustaks üle hulga aja mõned neljapäevalood sirvimisi üle ja oi kui tore oli. Uus sari tõotab paljut ja annab üsna rohkesti ka kohe kätte.

Mõnusa heakodanlikkuse ja terava absurditaju ühildamises on Kivirähja lühijutud imetabane lugemisvara. Vanematel inimestel meenuvad muidugi professor Kott ning doktor Maisarv/Matšalka… Siinsed suurepärased jutud on siiski algajatele Andruse-armastajatele. Pagana head lood. Ka edasijõudnutele.

Ilmar Tomusk on tõusnud lastekirjanduse tüvitegijaks ning seda teenitult. Tema janti ei aja ja on lausa heas mõttes õpetlik. Ma ei tea, kas Paulist lõpuks ka insener saab, aga raamat näitab noorele hakkajale sellile kätte hunniku huvitavi nõkse. Nii mõnigi neist võib tulevases elus tululik olla.

Lühikestele inimestele, kes veel ei ole jõudnud kaevuda kõigi aegade suurima kuriuurija Sherlock Holmesi lugude sügavustesse, tuleb soovitada pika nimega raamatut „“Uskumatud lood Baskerville Hallis“. Kui suutsite pealkirja läbida, on lootust ka raamatu asjus. Tulevase maailma kuulsaima krimikirjaniku noorepõlve sekeldused on lõbus lugemine ja hea sissejuhatus maailma, mis ei pruugigi lahti lasta.

Tauno Vahter jätkab oma leebelt humoorikas, riivamisi iroonilises, ent ei kunagi solvavas ega sarkastilises laadis. Esmalt üsna rütmikalt vahelduv tegevusaeg tänapäeva ja pea sajanditaguse peatükkidega saab raamatu keskpaiku mõned jõnksud sisse, sekkub õpetlik seletajahääl. Ja hiljem on takti/fakti ja sisu koha pealt ohoo-momente veelgi.

Howard Phillips Lovecraft tasub aeg-ajalt endale meelde tuletada. Pealegi pealekasvav põlvkond ei pruugi sajanditagusest taadist eriti teadagi. Või kui, siis hilisema rikkaliku folk- ja poploori läbi, sest mõne nunnu helerohelise kummi-Cthulhu on ostnud ka nooremad lugejad. Cthulhu-müütika klassikalised lood tulid just teise trükina välja. Kõva tuum on maakeelde pandud ja välja antud, maksab järele vaadata.

Olen apteeker Melchiori vana kirjasõber. Romaanisarja viimasi raamatuid siiski pigem tunnustasin, ent ei armastanud. Mingi veider tumedus oli manu hiilinud. „Apokrüüfides“ on Melchior kuidagi raamist välja ja vabaks pääsenud, siin on vana hea hingus tagasi.

„Trimmerdaja surm“ on olulik tähis me sõnamaal. Näidendeid ilmub üldse raamatu kujul maru vähe ja sellisi vanu häid, George Bernard Shaw laadis klassikalisi sõnapõhisi tükke eriti. Jube hea on lugeda, kui autor on osa lavastajatööd juba ära teinud. Minu kui lugeja pea teeb niikuinii. Ja olen rõõmus. Lisaks on need tõepoolest loetavad näidendid – lähed sisse ega saa enam välja enne lõppu.

Minu ja Valneri kogemused kaunite kunstide maailmas ei lange just sageli kokku, ent seda valgustavam on lugeda sootuks teisi radu käiva inimese imehästi sõnastet seiklusi nii muusika, visuaalkunstide kui enamvähem kõige muu alalt. Ilma Valme jutte lugemata oleksin vaimselt palju vaesem. Hea, et nad on kaante vahele saanud, siin oli hulk uut kraami, mis seni lokaatori alt läbi lennanud, Särav kultuuriajakirjandus.

Õnnepalu on udust omaette kunstivormi loonud, ta viib ajuti filosomnilisse, hüpnomorfilisse sõnauttu nii kaugele kaasa, et selgushetked lajatavad kuidagi ekstra teravalt. Oskab olla samaaegselt kõige uimastavam ja ergastavam kirjanik. Üks üpriski isevärki vaimulaad.

Üle pika aja üks novellettide valimik, mis raputab läbi nagu külgkorviga punnvõrr, kus Stephen King, Andrus Kivirähk ja tundmatuks jääda sooviv maagilise realismi klassik on lugeja korraks pulga peale võtnud ning rämistavad olematut otseteed pidi külapoe poole, et katkematusse pidusse linnutoitu, jooki ja jogurtit juurde tuua. Või umbes nii.

Anu Kree uus raamat ei kuku küpsena otse krullindatest. Ei ole siit näha ka miskit heerost, kes pillipuhujana lastekarja igisügavikku juhatama kipuks. Hakkaks kehtestama uut luulekeelt, sisesuunda, põlevsilmset marssi majakale. Ilus ja rahulik luule, maailma praavitama ei tükita, päevapoliitikat loosungeisse ei aeta. Rahustav, aga mitte liftimuusika. Keerulisus pole eesmärk, omaenese vestlus- ja vestmisviis küll.

Camilla Trinchieri ei soojenda harjumuspärast kelbast, vaid teeb tüsket läbipõiget Itaaliasse ja inimestesse. Unustamata, et lõikava põikumise eelduseks on kappav lugu. Kannustada ta mõistab ja kappama ta läeb. Mitte nüüd teab kui hullul kombel, aga usun, et te ei pettu. Viib muuilma, milles on huvitav liigelda-loogelda ja jätab soovima sutsuke enamat.

Muidugi tuleb lugeda, kuna materjal ahvatleb ja kutsub kaasa. Erisvärkjas aeg ja koht juba kisuvad ühes sammuma. Üheksa päeva aastal 1905, Abja ja Mõisaküla kandis. Ei mäletagi, kunas ja kas viimati mõni kirjanik lugeja nina nonde aegade ja kohtade porri surus. Roomets surub, kohe ja halastamatult. Noh, arvesse võttes toonasi olusid, ehk isegi mõnevõrra halastavalt. Tänase päeva kallal vingujatele vältimatu lugivara.

„Põhja konn“ troonib küllap veel mõnd aega uhkes üksinduses ning pakub maitsvat sõnarõõmu paljudele. Tehtagu järele või makstagu kinni – kõige parem, kui õnnestuks saavutada mõlemat!

Ja veel: hea on napsata lühipalasid vastavalt hetke ajele/tajule – jätkub päris pikaks ajaks, kui just kohe kõike korraga vaja ei lähe. Vänge valimik!

See näikse olevat taas üks parimini kirjutet ajalooromaane. Žanr on miskis uues tõusus ja üldse läheb proosakirjandus kogu aeg paremaks. Värisege, tolstojevskid, või, õigemini, keerelge hauas paar tutsket tiiru. Tänapäevane kirjandus on siilikamakas värk ning Põhjamaad panustavad põhjapanevalt.

„Kaheksanda elu“ proloogi lugedes olid värinad ja värk päris lähedal; kartsin, et sinnapaika too lugu must jääb. Kui hea on eksida! Kolossaalselt.

See ei ole harilik hatšapuri, see on täieline pidusöök, kus road ei lõpe ning vaimline veinisarv püsib pidevalt pilgeni.

Imbi Paju „Kadrioru aednik“ on üks viimase aja vahvamaid lasteraamatuid. Ilma määndsegi poliitikata on lähiajalugu lapsepäraseks tehtud läbi lillede – sõna otseses mõttes. Läbi lillede ja mesilaste ja looduse. Kõva pehme sõna!

Kui igasugused seni juhtunud koledad asjad natukenegi huvi pakuvad. Ega siit retsepti ei saa, et kuidas sõda või kosmilist kokkupõrget või mõrtsukviiruse rünnakut ära hoida. Saab rahulikku teavet tollest, mismoodi ja kusmoodi sarnased jamad inimkonda seni tabanud on.

Peter Zeihan ja ta „Maailma lõpp on alles algus“ sobib siia kõrvale hästi. Terake hoogsam ja meelevaldsem, paneb kohati rohkem vastu vaidlema ja järelikult ka järele mõtlema. Mis ongi hea raamatu ülesanne. Niigi teame, et kogu aeg on mingi jama. Aga üks uus vaade sellele jamale ja ses kammis kätkevatele võimalustele väärib tutvumist.

McDonnelli ultrajabur sari on eesti keeles juba kolmanda raamatuni jõudnud ning see näitab, et lugejaid ikka terake on. Positiivne! Ma ei tea, kellele täpselt need lood loodud on, ent õiges tujus olles on nad mulle kindlasti. Täiesti opakas maailm, osalt ülirealistlik, teisalt hullupööra segapäine. Nagu muinasjutt täiskasvanutele, kes vist ei ole veel päris täis kasvanud.

Tom Feltonit tunneb pool maailma eeskätt pahalase Draco Malfoy kujul Potteri-filmidest. Aga see on inimese ja näitleja jaoks üks õnnistus ja häda ühekorraga. Sellest, mis juhtus elu rolli eel, ajal ja järel, raamat räägibki.

Võiks ju arvata, et Michael Caine (rõõmsasti üle üheksakümne aasta noor) teeb ja müüb lihtsalt seepärast, et teda teavad enamvähem kõik elusolevad inimesed, kes elus mõnd filmi vaadanud. Seda muidugi ka. Põneviku on ta ikkagi loonud täitsa ausa ning ei ma mõista kosta, kas sadade filmirollide pealt, sest spioone ja hüvalasi ja kurilasi ja noorkaklejaid ja vanatarkureid on ta mänginud tublisti.

Ulf Kvensler seevastu pole vanameister, vaid täiesti debütant (olgu, kirjanikuna on ka Caine sisuliselt debütant). Ja loo pingestamist ning nõtkutamist aegade ja inimeste vahel Kvensler vaieldamatult mõistab. Oskus oma tegelaste nii palju järjestikusi lolle otsusi kütkestavaks jadaks kirjutada väärib austust.

Ann Cleeves ja tema Vera Stanhope on telest tugevamalt tuttavaks saanud ja küllap ka püsilugeja leidnud. Mulle endale meeldisid Shetlandi-sarja romaanid ehk rohkemgi, aga kas tegelaste või sedavõrd eriomase tegevuspaiga tõttu, ei tea öelda.

Lucy Foley on teistsugune. Heas mõttes literatuursem oma kirjutusviisilt. Hämarad müstilised allhoovused. Kummaline autorivaade. Ei peaks tingimata toimima? Töötab küll.

Nagu ka Harry Potteri lugude puhul (mis on mu meelest täiesti ausalt üks meie ajastu olulisemaid raamatnähtusi) on Galbraithil nii andunud austajaid kui veendunud vastaseid. Mis on hea kirjanduse üks tunnuseid. Keskpära meeldib kõigile natuke ja saab žüriilt auhinna.

Autor on raamatule teinud väikse sõbraliku saatesõna, mis algab pöördumisega „Ae, hea!“ ja juhatab tekstistikuga õigele lainele. Vana ees- ja järelsõnade austajana meelestusin positiivselt jo enne esimeste ridade läbimist ning ei pidanud pettuma. Siin on meil päris mahukas luuleraamat läbi seitsmeteistkümne aasta loomingu ning tõesti, algajalikku ebalust ei kuma kusagilt.

Koppel on oma majanduskeskses ilmavaates aus, ta ei võltsi andmeid ega tõsiasju nagu Karl Marx tegi ja mis koledaks kombeks on saanud. Ta ei pea ennast stabiilseks geeniuseks. Ta ei kuuluta absoluutset tõde. Ta kirjutab inimlikus keeles lahti hulga teemasid, millest paljud pole mõtelda tahtnud ega osanud.

Madukurki teate? Aga maasik-metskaktust? Nimelt just. Ei kipu eriti teadma ega tarvitama, saati veel kasvatama. Kuigi ju võiks. Kel meel finantsmaailmast klirrrdi eemale põrkub või kes juba piisava rahalise tagatoa ja ühes sellega kena aiakodu tekitanud, saavad sest raamatust ohtrasti ajaviidet ja –täidet.

Toomas Kall… See öö, see vana mees, see tulease. Käbirlinski? Mälu veab alt. Kalli Kalli (tehkem siinkohal kallile Kallile veel suur kalli-kalli) mälu ei vea. Seitsmekümne aasta 16ndatel oktoobritel juhtunu on ta üles otsinud ja üles tähendanud. Üks vomplevamaid ajalooraamatuid üle aegade meil!

„Eesti maakodud“ on esimene osa ma ei tea kui pikast sarjast, aga ta on raamat, mis veab endasse sisse. On uusi ja uhkeid majasid, on vanu ja häid ja ülesvuntsituid, leidub lõpupoole ka tegutsevatele praktikutele suuniseid – ent reklaamimaiguline tekst on elegantselt serveeritud. Hea teave, ei muud.

Enamik putukatest ei ole teab mis tüütud, pigem põnevad vaadata ja silmale iluks. Et asjalikku pilku heita, võiks putukaraamatuga tutvuda enne putukatega tutvumist. Inimene ei saa kunagi liiga targaks, ent väheke on võimalik oma teadmisi kõrgemale nihutada küll. Ammu pole head putukaraamatut tulnud – nüüd tuli. Soovitan; proovitage!

No mida raamatut! On see nüüd lastekas või filosoofiline traktaat või sissevaade igaühte ning ei kellessegi? Meenutades vana naljalugu eestlasest ja elevandist,tahaks kangesti terves teoses asendada sõna „siil“ sõnaga „eestlane“ ning paljud asjad loksuksid paika. Samas võib siili asemele panna ka Sinu või minu või tädi Torontost, ja ikka töötab. Lihtsalt ongi sihuke hästi üldinimlik raamat.

Paju, Laari ja Krossi raamat aitab raskemale rajale sujutuda. Mul tuli paljugi meelde ja veel enama juurde tuleb teha meelepööre. No ei ole suvelugemine, aga tasub ära. Sõda, vana sitt, võib tulla ka talvel. Ja tänane tibla ei valluta vaid, vaid tapab õkva ärr. Inimesed, olgem valvsad.

See on just täpselt säherdune teos, mäherduse pärast tuleb vähemasti Kultuurkapitali kirjandusauhindades taastada vabaauhind. Ei suuda žanreerida. Imetabane fotostik, vaat et veel paremad tekstid. Aga kuhu neid sõnamisi liigitada? Luuleraamat see pole. Proosaraamat samuti mitte. Mõttepäevik on kuidagi mandunud formaat. Laastustik? Miniatuuria? Ükski ei sobi, ta on tervik just säändsel kujul.

James Joyce on moodsa kirjanduse õpik ja alustala ühekorraga, ent temasse ei tuleks suhtuda ei hirmu ega aukartuse ega liigse armastusega. Hakake pealt saja aasta tagust „Ulyssest“ lugema ja kui tundub, et läheb keeruliseks, jätke kohe katki, sirvige mujalt, pidage lühem paus ja pikem paus ja kandev paus. Seda kraami jätkub kauaks. Samas on ta seiklev, hektiline, keeleliselt ülipõnev.

Hullupööra hea pilguheit meieaegse maailma kujunemisesse. Mis toimus siis, kui justkui teise ilmasõja võitnud Briti impeerium ära lagunes ja andis maailmale hoopis uutmoodi kultuurilaksu? Alati saab leida mingi vaatevinkli, mis näitab kõike olnut, olevat ja tulevat terake teistmoodi.

Kirjanikest abielupaar valmistab siin ja praegu toimivaid lugusid, mis täiesti ehedalt me oma aja Soomet kirjeldavad. Ma ei viitsi lugudest ja lahendustest väga lobiseda, vaatan pigem maailma, kuhu kirjanik mind viib. Ja Ollikainen viib mu Soome küll.

Soome sild on hakanud inimese tasandil terake murenema. Me ei näe ega otsi enam soomlaste televisiooni, noorem klann ei tönka soome keelt… ei ole õige, ei ole hea. Lugege. Ja lugege soome keeles ka. Eestlane peaks jagama natuke matsu iga oma naabri kultuurist.

Väga hea mõte, et kaanel eesnimedeta esinev tandem Kalmsten ja Kääramees võttis ette mitte just utoopialise projekti: tellida rohkem ja vähem tuntud kodumaistelt ulmekirjanikelt lugusid, milles oleks lootust sees. Siin ei ole ilutulevikke, ent vaade edasisele on igal pool sees. Üksteist lugu, kaksteist autorit.

Klišeelikult kõlab, aga midagi marypoppinslikku ja midagi harrypotterlikku ja midagi täiesti omapärast, üheaegselt vanamoodsat ja väga moodsat on siin kokku saanud. Mary Poppins tundus lapsest peast lugedes üsna vastiku tegelinskajana ja Harry Potter suurest peast lugedes võtab tänini tema maailma tagasi pöörduma. Miss Detsember ühendab head küljed kummastki pluss paljustki, tehes seda lõbusalt ja lugemakiskuvalt.

Kuni suurpaksu raamatut (veel) pole, otsigem riiulist või raamatukogust üles järjestikku „Palveränd“ (2008), „Kindel linn“ ((2011), „Müürideta aed“ (2019) ja just äsja ilmunud „Taevaminejad“. Hulk head kodumaist kirjandust nagu maast leitud. Tükk euroopalist kultuuri sujub naha vahele samuti, mis siis, et üsna tumedas ajas toimetatakse. Pole meile kellelegi liiga heledaid aegu antud. Tuhat aastat sinna või tänna.

No mindagu vanakuradi vanaemaga teed jooma või naasama puu taha – mina ei oleks arvanud, et kaunviljadest kõneleva raamatu ühe hooga läbi loen! Kahtlustan, et va ristisõdijad pidivad ellujäämiseks igasugu ubalisi ja kaunakaid vitsutama.Mina leidsin palju teavet, ent p eaasjalikult meeldis, et raamat käis mõtetpidi minuga kaasas ja võiks täiega igale vähegi huvilisele mitme nurga alt traksakas olla.

Autorite kogemustepagasit ei ole võimalik kahtluse alla seada, jutuveeretamiskunsti seevastu tuleb üksnes kiita. Aeda mul ei ole, aga kui ma siit retsepte üles ei noki, tuleb end rumalaks tunnistada. Kes vähegi head sööki ja head aeda au sees peab – see raamat on teile. Vabalt võib aias saia sadada! Mu vaimuaias just hakkas tibutama – aitäh autoreile.

No kurat. Ja püha Jumal. On ikka inimesi, kel jagub hullust markantseid (ant)arktilisi avantüüre algatada ning ka võiduka-sõiduka lõpuni kuljetada. Perekond Pruuli näikse oma eesmärgiks teinuvat kogu teadaoleva maailma ristirästi kontrolli alla saamise. Õnneks ka meile sellest kõigest kirjutamise.

Tõmbame jutu kohaliselt kodumaile, aga ajaliselt tagasi. Kes kunagi on vanade kaartidega aega veetnud, näeb ses raamatus paljugi tuttavlikku. Veel rohkem uut (vanemat). Noid meie kandi kaarte on ju enam või vähem juhuslikult varemgi trükisteks tehtud, ent siinkohane teos võtab teema põhjalikult ette.

Inimese ja ta perekonna meelepilt väga paljude aastasadade taha ei läe, tostap on viimase saja aasta kantseldamine ühtede kaante vahel igati põhjendet ja näitab, kuidas otsapidi meiegi elukuvas justnagu igavesed linnaruumilised aktsendid võivad ootamatult noored olla. Või mõistetamatult vanad. Kogu aeg on mingi jama, seda kinnitab ka aja- ja arhitektuurilugu.

Mu meelest on muinsuskaitse aastaraamatud läbi aegade väärtuslik lugemisvara kõigile, kes vähegi soovivad meie maa ja linna ja ilmalooga üheskoos edasi elada. On vihastamisväärset, on rõõmustamisväärset. Täpselt nagu muinsustes ja ne kaitsmises ja maitsmises.

Ei tea veel tunda, kas Kunnas mind põhjalikult külmutas või puhastas, las natuke settida.
Kunnase loost heiastuvad ta ulmelood koos tõsisõjavikega, samas mingi uus aktsent on selgelt sees, see võib igale lugejale isemoodi kohale jõuda, kuid et ta jõuab, ses ma ei kahtle.

Kirjandus, mis tuletab meelde mõningaid hoolsasti unustet võimalusi, on väärt kirjandus. Kas ka väärtkirjandus, otsustab aegamisi aeguv aeg.
Mõtlen, et „Nõmme novellid“ võiksid taskus olla alati, kui von Glehni radadele männiõhku hingama minek.

Hannah Arendt oli tark inimene, Adolf Eichmann küllaltki rumal. Eichmanni Argentiinast ära toomine ja Iisraelis sümboolilise kohtuprotsessi korraldamine oli kahtlemata üks teise ilmsõja järgse maailma suuri lugusid. Mille Arendt ka üksikasjalikult ja taustadega kirja pani.

Ütlemata omapärane raamat. Autorist on igati aus kohe sissejuhatuses läbiv kammertoon kätte anda ning välja öelda, et keskendub läbi nõiaprotsesside ajaloo eeskätt naiste ja teiste rõhutute demoniseerimisele. Kui see võti käes, on hulka kergem lugemise käigus hoida lahus kirjutaja suhtumine ja objektiivne teave.

Putinil ei ole alateadvuses tunnet, et sõda on halb. Snyder võtab „vene maailma“ mõtteviisi kokku umbes nõnda, et elu on vastik, jõhker ja lühike ning ainus rõõm on teha see teistele veel vastikumaks, jõhkramaks ja lühemaks.

Chris Carter on üks tunnustatumaid krimiautoreid ja eesti keeles on aastaga ilmunud ta kolm esimest raamatut „Krutsifiksimõrvad“, „Timukas“, „Öine jälitaja“.
Kui keskmine Skandinaavia krimikirjanik mõtleb välja ühe jäleda tapatöö ja suunab seda uurima depressiivse politseiniku ning tema närvipuntrast abilise, siis Carteril pole probleem igasse raamatusse kamaluga hirmsaid mõrvu paigutada. Karmid lood kahtlemata.

Raul Siniallik kirjutab Liivi sõja ajast vägagi häirimatult ja ta romaani on mõnus lugeda. Mis siis, et sõda on kõike muud kui mõnus. Siniallik ei glorifitseeri ega heroiseeri oma tegelasi ega tegevusi (peamiselt sõdalasi ja sõjakäike). Kuid ta ka ei demoniseeri neid. Inimesed on inimesed ja hästi saavad nad omavahel läbi liiga harva.

Ammu ei ole lugenud populaarteaduslikku teost, mille ühe hooga sisse ahmisin, kuna lihtsalt nii huvitav oli. Kusjuures teemal, millega mingigi suhte saavutamist olin alati üpris võimatuks pidada.

Mulle meeldib lugeda hästi kirjutet teoseid teemadel, millest ma koffigi ei jaga. See on küll üks sihuke. Kerge huumoriga, kuid täiega tõsiseltvõetav. Taskupärases formaadis ka, võib kohe tunkede karmanisse susata ja kõplama kukkuda.

Mahukas ja sisukas raamat Saksamaast kulub igale eestlasele tõhusaks suviseks lugemisvaraks. Pane/anna/tee või tina, aga sakslastega oleme me nii palju sajandeid ühises kultuuriruumis toimetanud, et vanimadki meist täpselt ei mäleta. Või kas ikka oleme?

Doris Kareva on aus inimene ja kui ta ka vahepeal väheke luuletab, siis ikka omis poeeses. „Puhas lora“ on aus pealkiri. Räpakas lora võiks tähendada roppe lorilaule näiteks. Dorise lora on puhas – ja kaugeltki kõik pole lora.

Ta loob, aga ei lõhu ega lammuta. Ta ei lärma ega laamenda, ta kasvatab hiljukesi iseoma/kõigioma ühisilma, mis ajab omi võrseid ja niidistikke välimissse meiendusse. Ta ei pane pirni, ta ei kipu tüveks, ei ole okkaline, ei ole isegi mugul, ta on risoom. Ja vaiksel märkamatul moel sõnastab paljutki sellest, mis kirjaoskajatele inimestele maailmaga suhestumise loomuldasa võimaldab.

Lugesin ja esmalt meeletut elamust ei paistnud, tavaline hea eestiluule. Harilikku halba eestiluulet näeb ikka kordades rohkem. Ent! Selle korraliku ja kohati vaimuka ja ajuti lüürilise ilusti vormistet tekstistiku sees on mõned sõnastused, mis ajasid mind nutma ja panid hooga kaasa minema, mõtlema, et kas tõesti. Jah, tõesti.

Olen Kiilerist kunagi jo kirjutanud ja põhjalikumaks loramiseks ei ole päris õige koht, kuid mul on kange kihk ennustada, et see praegune teise raamatuni jõudnud sarjahakatus võib luua esimese eestimaise kauakestva luguloo klassikalise kriminaalromaani võtmes. Õige kerge nihestusega maailm, kus Eesti jäi teise ilmasõja järel iseseisvaks, annab autorile mänguruumi, mida ta ei kuritarvita.

Usun, et seegi sari tõlkub tasakesi me keelde ning et leidub lugejaid, kes muigavad ja mõnulevad nonde raamatute küljes veel aastaid ja aastakümneid. Põlise põnevikusõbrana soovitan Osmani loomingul pilku peal hoida pidevalt. Toda masti kirjandust on massiivselt, ent osaga sellest on üpris meeleolukas koos elada.

Ei midagi säändset, mis vaimustusest kiljuma paneks, hoopis rahumeelselt kaasa mõmisema. Üllatusi on piisavalt, et mõmin ei raugeks. Hoiab hommikuni üleval küll. Ja paneb kaasa mõtlema. Mis on üks ütlemata hea joon tõsiseltvõetava kommertskirjanduse puhul – see süstib olulisi mõttekäike ka neisse lugejaisse, kes ilmtingimata ise ne peale ei tuleks. Täiesti tark teos tegelikult. Ega muidu ei soovitaks.

Lugu ilmus maakeeles esimest korda jo aastal 2003. Rõõmustab, et äsja uus trükk tuli. Raamatukogust muidugi saaks, aga ehk nii mõnedki tahavad endale? Ju ta ajal jalus on, vaimukas lugemisvara siiski. No ma väga ei usu, et kõik nood raamatu lõpus toodud faksinumbrid enam töötavad. Millal te viimati telefaxi kasutasite?

Politsei ja luurajate värk ei pruugi üldse erihuvi pakkuda, silmharivalt avardav on tunnetada, kuidas Eesti riigi tekkimine igasugu muu jamaga koos kasvas ja selle sisse ka teatud sorti pahulasi tekkis. Ükski seen ei kasva ussideta. Me Eesti seene ussitamist on siin ilusasti kirjeldet. Soovitan hüva lugu halbadest aegadest.

Rahvusvaheline lätlus võiks meile olla sama kahjutu ja kasulik kui rahvusvaheline juutlus. Juute ja lätlasi vahel ikka lollpead sõimavad, aga mõlema kirjandusega tasub sidet hoida.

Kuidagi piinlik, kui suhtlusvõime läti sõpradega piirdub saldejumsi ja darbalaiksiga, leninaielast kõnelemata. Aeg asi ära korraldada. Heade ja põnevate naaberraamatute lugemisest võiks hakatust teha.

Jaa, novellid. Nendega on alatasa jama majas, kui müüginumbritest rääkida. Siin on väga elegantne lahendus: neli lugu, võtke või jätke. Minu soovitus on teadagi võtta, aga kui jätate, siis kunagi ikkagi võtate. Ja mitte kui lärakat kärakat, vaid aigupiten ja iseäraliku naudinguga. Sest Asta Põldmäe valitseb eestikeelset proosalauset täielise kuningannana.

Nii karm fänn ma ei ole, et minna ingliskeelseid algupärandeid ilmakõiksusest alla tirima, kuid kui uut näen kodulettidel, siis käekene sirutub. Õdusust on ellu vaja, põnevust samuti, inimsuhtlusabi alati. Kate Johnson on üsna hüva tekstimeister nois asjus. Otsustage muidugi ise. Soovitavalt pärast lugemist.

Tugev sari tundub tulevat.

Einsteini eluloo leidmisega raskusi ei ole. Noid on sadu. See siin on siiski märkimisväärne. Ta on killustik. Lugesin alul tsipake siit-sealt ja nägin, et see hea on. Just selline raamat, et kui küsin poja käest, et mis Sa Einsteinist tead, siis tulevad targad vastused, aga kui raamatu näppu annan, siis tulevad veel targemad.

Vägev raamat ligi saja-aastase inimehe elukäigust ja elutööst. Eesti ajast tänase ja küllap natuke homsegi päevani välja. Jubedatest aegadest tulemuslikult läbi tulemise parimaid näiteid üleüldse. Sealjuures otsatult põnev ja seikluslik lugemine otsast otsani, noorkotkastest uue Eesti keerukäikudeni, sõbralike soovitustega tulevikuks.

Lastele asjade loomine ei ole niisama lihtis sõnastus, nagu esmapilgul tunduda võib. See kas tuleb välja või ei tule. Laps kas jääb kuulama ja magama või kukub nihelema ja nõuab ekraane. Gert Kiiler kirjutab niimoodi, et pisi-isikud kuulavad, kõrvad ammuli ja suurtel jääb pilk teksti sisse naksti kinni. Siis saabub lugemise rõõm. Ettelugemise õnn on niikuinii ja alati.

Jaan Kross on ausambaga tähistet kirjanik. Ei meenugi, kes võis eelmine olla siin Eestis. Tammsaarest on jo pea pool sajandit möödas ja bareljeefid ei tule arvesse. Kross on suure proosameistrina end kirjandusse kui mitte kivistanud (sest kes kirjanikuna ikka kivistuda tahaks, olgu või post mortem), siis pronksistanud. Selle vastu ei saa, nõnda on.

On lasteraamatuid, mis on palju siiramad, sügavamad ja haaravamad kui suur osa nö suurtekatest. Ei hakka üles lugema lapsena loetud lugusid, millele ükski Dostojevski ega Tammsaare paar aastat hiljem mulje ja hingepuudutuse poolest haisulegi ei pääsenud. Neid ikka oli. On ka rõõm, et neid tekib juurde.

„Karuküti tütred“ on raamat, mis sobib väga hästi tähistamaks Clara Zetkini ja Rosa Luxemburgi nimelist rahvusvahelist naistepäeva, mil Nõukogude Liit ja Bulgaaria nelgi- ja tordimüüki omal ajal kõvasti tõstsivad. Siin teoses pole meil Rosast, Clarast ega Bulgaariast vähimatki juttu, kuum (õigemini külm) andmine käib sügaval Põhjala metsas. On naised ja on nende jõud ja iseolemine.

Betti Alverit ei pruugi armastada, ent tuleb austada. Ja tema on nüüd küll väga põhjalikult kaante vahele kinnitet. Mitte üldse nõnda, et oleks miskine tuim nimistu ilmunud tekstistikust. Kaugel sellest. Eluga algab ja luulega lõpeb see ilus raamat ja vahepeal on kapa ja kamaluga tulitäpset andmebaasi.

Kui Chuck Norris ja onu Heino köögilaua taga istuksid, siis viin jooks ennast suurest hirmust kõrvalise abita ära.

Palju muud ei olegi öelda, lollakalt lõbus naljastik.

PS kui Betti Alver ja Chuck Norris köögilaua taga istuksid, siis õige varsti serveeriks Chuck Bettile praemune ja peekonit ja tassikese kanget teed – sügava kummarduse saatel.

Romaanivõistluse mineva aasta saagist on üsna häid asjakesi tulnud. Nagu loota oligi. Sven Mikseri ja Piret Jaaksi raamatutest on palju juttu olnud, aga kui mõelda rahvalikule rõõmule, siis peaks Hannes Parmo „Beetat“ kohe kõvasti soovitama. See lugu raputab korralikult läbi, olles samas söödav nii sõnagurmaanile kui traktoripoisile. Lurjuse lugu. Ja kelles meist lurjust ei oleks.

Võib-olla parim meiemaine ulmeraamat üle aegade. Sest ulmet tas justnagu polegi, ent ometi on või tekib ta taustale – kui hea lugemishoog sees, siis ega ju mõtle, mis žanri loed. Loed või ei loe. Loeb või ei loe. Ja Paavo Matsini teosed krabavad lugema hoobilt. Eks nad ole alati terake ulme olnud, või fantastika, või väljamõeldis – kõik see, mis heast kirjandusest hea kirjanduse teeb.

Minu jaoks täiesti tundmatu autor, aga üllatab kohe, meeldivalt ja mitme nurga alt. Eks on igasugu põnevikke ja krimivikke loetud kuhjade kaupa ning suur osa ka pooleli jäetud.
Mason näitab kõrvuti asetsevaid elusid ja nende igapäevasi ristumisi usutavalt. Tegelased on kusjuures ühed veenvamad viimaste aastate põnkarimaailmas, loodan neile suurt tulevikku.

Ei ole ma erilik kliimakriisisäga. Suur osa sel teemal kirjutatust kisub uusreligioosseks. Kes usub keda, kes arvab mida, adekvaatsed teadmised kasvavad ja kahanevad ja nii edasi ja nii tagasi. Graham Parkes on kahtlemata ühel niiütelda poolel, ent mitte silmitult, vaid mõttekalt ja mõttega. Tark raamat, mis võtab aega, kui tahad arukalt läbida. Palju võimalusi vaidlemiseks – ent kas mitte selles polegi asja uba?

Need järjed, need järjed… ei saa nondega päriselt järje peale. Ega peagi. Huvitav ikkagi, kuidas mõned raamatud ühes-teises ajahetkes ülemaailmselt rokivad ja terve hulga tekstide läbimüügi käimatõmbajaiks hakkavad. Mäletame veel (kas mäletame?) Dan Browni. Õigel ajal õige tekst õigetele inimestele, kui davincikodeerimisest kõnelda.

Noh, juutidest on räägitud ja kirjutet nii palju, et mis minagi siin enam. Lugege parem Zweigi. Mees ei mõelnud endast kunagi niivõrd kui juudist rahvuslises mõttes vaid kui normaalsest ilmakodanikust – ikka saavutuspõhisus enne sünnipõhisust, eksole. Ja siis läks maailm tal käest ära, maailm läks lolliks. Ilmasõjad, imelikkus, idiotismus. Hull aeg. Ka praegu on tiblad kukkunud ilmakera urruauku keerama.

Jeffrey Archer näikse olevat üks parasjagu edukas aadlimehest kaabakas, kindlasti tore semu ja lobeda sulega kirjanik. Britilise krimiviku sõber haarab uue üllitise lennult ja veedab mõnusa õhtu või kaks. Ega sihukesi kirjanikke palju ole, kes sünnijärgselt elupõlised parlamendiliikmed, vahepeal tont teab mille eest paar aastat vangimaja(de)s istunud ja kõige selle kõrvale hulga häid raamatuid vormistanud.

„Karu keetmine“ on kuradi hea kirjandus, ta nakatab endaga kohe ja kiiresti. Ei ole seda pikka, pinevat ja põgenevat raamatu sisse ronimist, lummus lajatab esimese kahe peatükiga. Ja siis sa lähed ja lähed ja lõpuks on sus palju enam kui alguses oligi. Päris ausalt. Kvaliteetne kirjandus teeb inimesega imetrikke. Lubage see vaim oma tuppa, tutvuge naabrite meeleväljaga, vaielge mõttes vastu, raiuge rauda, sukelduge.

Ega seda head lastekirjandust üleilma üleliia palju toodeta. Aga mis tegusasti tehakse, peaks meie lastele käepärast olema! Meiekeelseid on maakeral vähe, ent seda enam peaks tegema kõik, et tark jutt iga eestikeelse inimese silma, kõrva, meelde ja ajju jõuaks. Head raamatud on seetarvis parim variant.

eskujulikult teostatud ja omapärane muinaslugu, pärise ja mänguilma vaheise loomuliku liikumisega. Ühtaegu ajatu ja ajaloohõnguline, parimas mõttes vanamoeline ja ometi vaieldamatult tänapäevane lugu.

Mark Twain on mõnusa kirjanduse klassik ja seda täiesti teenitult. Eestiski tuntud juba palju sugupõlvi. Vinge sõnavana aga kirjutas kole palju ja hea on, et tõlgitakse ja ilmub maakeelse lugeja jaoks uusi teoseid. Sest Twaini on lihtsalt niivõrd hea lugeda, ta on tõesti nauditava keelega kirjanik (kiitus tõlkijale siinkohal). Muidu terane ja terav(meelne) pealekauba.