Rahvusraamatukogu välialade ideekonkursile esitati 6 kavandit 

Sääsed on üks paras nuhtlus. Samas – kes meist poleks? Kellelegi kuidagi ikkagi. Kes on Sinu nuhtlus? Urmas Tartes laseb näha sääskede hingeelu ja paljut muud va sutsikutega seonduvat ning tuleb tunnistada, et teadmiste lisandudes kahaneb tüütamus, väheneb närvlikkus, las nad kuradid siis surisevad nagu pisikesed prantslased mopeedidel.

Minge ja vaadake Tiit Pruuli poolt kogutud merekunsti Kadriorus, Mikkeli muuseumis. Näitus on sügava sügiseni valla, nauditagu. Aga näitusele mahtus napp viiendik kogust, raamatusse vist pea kõik. Üle neljasaja pildi. Põnev ja igast otsast mereline valik. Raamatut saab näituselt, aga raamatukogus võib jo ette lehitseda.

„Musta luige aare“ kuulub suurte inimeste piltlugude sekka. Saatigi pole siin superkangelasi, vaid tegemist üpris täpselt lühiajaloost maha joonistet ja kirjutet looga. Tänapäevliku seiklukaga, mille käigus kirjutaja ise diplomaadina osaline oli. Kaunikesti tume oma pildiliselt osalt, ent head muiet pakub vast paljudele, kel maailma asjade toimimisest oimugi on. Isegi kui aardejahtimisest ei ole.

No ma olen kogu oma lapsepõlve Tallinna vanalinnas veetnud ja kõhedatest kummituslugudest ei tulnud nappust kätte kunagi. Mitmed siinsetest on minuga kaasas käinud nii kaua, kui üldse midagi mäletan. Aga mõned ei ole, teistest olen vaid riivamisi või teisiviisi kuulnud ja päris tubli pihutäis on täitsa uusigi (ikka üksjagu vanu, kuid seni kuulmata lugusid).

Imbi Paju raamatud räägivadki suuresti Imbi Pajust, õigemini on autor nii aus, et ta laseb maailma põnevusel filtreeruda läbi hästi isikliku vastuvõttenurga. See pole sisseimu ega reflektsioon, see on maailma kildude isikupärane kokkupanemine. Jätkuv ja kaasahaarav. Kohati naiivne, uussiiras, teinekord ahhetamapanevalt kõikevõitev ja –võttev. Mõnikord mõtled, et mida kuradit ja siis kohe, et ah sa raisk.

Täitsa kindlasti raamat, mis toob noorele lapsele pähe kokku muusika, loo ja luule. Juba selle eest võib Dan Brownile mõne kunagise viltumineku andeks anda. Pildiline külg tahab omaette tunnustust, Susan Batori töö on vägev. No paganama hea lasteraamat ongi välja kukkunud ja hea, et ta eesti keeles olemas on.

Aasta ja enam Ukraina sõda on meile siin õpetanud enam tolle suure maa geograafiast kui pool sajandit pealesunnitud liitriigis kügelemist. Serhi Plohhi raamat täidab tekkinud tajuruumi ajalooga. Seda nõnda, et eestlastena mõistame ka iseoma tagasihoidliku ilmanurga sajanditepikkust loksumist suurvõimude meelevallas tera paremini.

Lool ja ajalool vahet teha on teinekord keeruline. See raamat on vormistet kui lugu, ent on pigem ajalugu. Ses mõttes, et väljamõeldiseks kätte ei minda – vahel ju tahaks, kui vaja lünki täita – aga ei. Ajalugu on olemas ja kui teda parasjagu pole, siis omalugu vahele ei poetata.

„Tuleviku looduslugu“ annab päris korraliku põhja edasiseks mõtestet arutlemiseks. Siin on piisavalt tõsiasju ja meeldivaid mõttekäike, et inimene saaks natuke ajusid liigutada ja oma ilmapilti täkkesse sättida. Mitte üldse mumbojumbo, mitte ka ülevõlla teadusjas, täiesti inimkeeles kirjutet ja mõtlemapanev teos.

Erpenbeck on tõdenud, et tõde on teisest materjalist kui seapraad. Tal on õigus. Mulle meeldivad mõlemad väga, aga mitte alati ja mitte ilmtingimata korraga. Nende vahel pendeldamine teebki elust elu. Ja kirjandusest kirjanduse, kui lisada väljamõeldis.

Niinimetet väliseesti kirjandusest juhtub harva senitundmatuid loojaid me lugemislauale. Gunnar Neeme on üks seesugune. Lühidalt on mees (sündis 1918) noorest peast pärast sõdimisi Eestist ära läinud ja alates 1949ndast aastast end Austraalias kunstniku, kujundaja, graafilise disainerina üles töötanud. Sõda, va sitt, jääb ju hinge igaühele, kes kaasas. Nõnda ka Gunnar pani kirja, mis ja kuis. Hullult hästi pani.

Pool sajandit tagasi ilmus okupeeritud Eestis ilmutuslik piraatraamat „Piilupart, Miki ja teised“. Tõi luba küsimata halli lögaga kaetud sovetimaale värve ja väärtusi. Usun, et uue põlvkonna jaoks võivad kosmoserotid teha sedasama. Õpetada lugema, nägema ja hulle värke välja mõtlema. See kõik on siin sees olemas. Loetagu ja võetagu.

Teaduslugude raamat on sume jutt, mida lapsevanem koos nutika lapsega võib rahumeelseil õhtuil läbida. Või hoopis tupsule kaissu jätta, sest mõttetihedat lugemist jätkub. Kõike ei peagi üheskoos läbi nämmutama. . Ja kulgemine läbi ühe hea loo on väärtus juba omaette; et käigu käigus vaikselt omanduvad teadmised, kisub pealekauba väärtuseks. Isegi kui see nõnda mõeldud on jo algusest saati.

Soovitan vaadata Eva Lindströmi raamatut „Sild“. Jaa, see on just see koht, kus tahaks kisada, et sellise teksti võiks ju igaüks ja ise kaa kirja panna. Võiks-võiks, ent enamasti ei pane ja kui pannakse, ei toimi. Võiks-võiks, ent enamasti ei pane ja kui pannakse, ei toimi. Eestis on säändse minimalismiga toime tulnud ehk Indrek Koff ja, reservatsioonidega, Aino Pervik. Klassikud ühesõnaga. Lindströmi „Sild“ on samut

Kunagi oli aeg, mil „Loomingut“ peatoimetas Mihkel Mutt ja ühe juhusliku vestluse käigus hakkasid minu, ammu luulendunud Reaalkooli poisi peas mingid arvurattad käima ja küsisin, et kas mitte ei peaks „Loomingu“ tuhandes number peatselt kätte jõudma. Ülemtalitaja Mutt võttis asja uurida ning saigi suur juubel. Riik andis raha ja äkki kingiti ilusaid asjugi. Siinkohal soovitus „Loomingule“ – teist samapalju veel.

Tartu on säherdune märk eestikeelses kultuuriruumis, et ei jõua takka kiita ega ära imestada. Ongi lausa kummaline tunne, et esimesed nö kirjanduslikud linnauidud saivad kaante vahele kuus-seitse aastat tagasi ja seni uusim alles nüüd äsja. Uh!

Hea väikese luuleraamatu maht on ära tabatud, seda on võimalik ka ühe hooga ja jätkuva loona lugeda. Näha on, et autoril pole vaja ilmtingimata kõik kirjapandu lugeja ette kanda, ta on teinud oma valiku. Valik on hea. Meeldiv lugeda.

Rauno Võsastel on kogemust nii politseitöö alalt kui mujaltki. On juba ka kirjanikuna. Ning et seni viimane teos paigutub tegevuselt alles 1997. aastasse, võib loota, et aegu ja asju, millest lugusid luua, leidub veel mõneks ajaks.

Vahelduseks soovitan jälle krimipõnevikke. Seekord autoritelt, kellest ma muhvigi kuulnud polnud ega ole tänini, aga keda omasoodu põnev (ses teises mõttes põnev) lugeda oli. Kuigi tos esmamõttes muidugi ka. Muidu ju ei kirjutaks.

Ju ma oma eelarvamusliku olemuse pealt pidanuksin seda raamatut päris alguse põhjal mingisuguseks keskpäraseks poolpsühholoogiliseks kah-krimivikuks. Aga viiekümne lehekülje reegel on reegel ja reeglitest tuleb ju kinni pidada. Ning tõmbaski loo käima. Jah, siin on hästi palju todamasti sisekaemust ja egoviginat, mida ma põnevike juures täiega vihata viitsin.

Vaimustavalt, virtuoosselt neutraalne ja teabetihe raamat ajastust, mil sõja käigus laiali lagunenud kirjanikkude ühendus kujunes kodumaal läbi kümnete keerukäikude üheks ühiskonda koos hoidvaks organisatsiooniks.

Vaieldamatult fenomenaalne tekstistik me kirjanduses. Kas meeldib või ei meeldi, pole üldse teema. Kirjanduses saab ka ebameeldiv olla meeldiv. Võrreldes äsjase aastapreemia saanud Piret Rauaga võiks öelda, et kui Pireti sünguses on alati helgust, siis Lilli helguses on alati süngust.

„Eesti merenduse ajalugu“, esimene köide, tema räägib meile aegadest, mil merevärk päriselu osa oli. Ja pärismeremeestele mitte osa elust, vaid kogu elu. Mõni laevnik oskas isegi ujuda, ehkki üldiselt seda kunsti heaks tooniks ei peetud, panevad veel plehku, kui ikka vettekukk, siis upusurm.

Täiega segapäine raamat. Siin on justnagu kõike, mis ihulisest inimesest elava, erksa ja vaimlise looma teeb. See raamat vaimustab ja vihastab korraga, siin on sööki ja jooki ja head pannikooki ja hulk muid asju, mis inimeseks olemisega kaasas käivad. Surma ja seksi ja. Ja üleüldse. Eriti üleüldse.

Noh, see on ju üksiti hea, kui saab soovitada midagi korraga nii väikestele kui suurtele inimestele. Nood väiksemad kipuvad suurematest terasemad olema ja nõnda on elu kiik! Inimeste maailma kokkuvõtlik lugu kulub ära igal seitsmel juhul.

Kui ma ütleksin teile, et siin on üks raamat, mis räägib värssromaani keeles vesielukatest, sisuliselt müttab üks saarmas kusagil Californias, siis te peaksite mind tõenäoliselt tiba ogaraks. Ent siin ta on. California, saarmas, värssromaan. Otsatu ogarus ja meeletu meeldivus. Ma ei hakka sisusse siinkohal minema, mu asi on ju soovitada – igaüks loeb siit isesugusi imeasju välja.