Meediaharidus 2.0: ära usu hundijuttu! 

Hennoste on teinud väga õige lükke – pannud kokku loetava, ent teadusliku looloo. Teaduslikkuse tunnetab teatavasti viiesekundilise sirvimise jooksul kohe ära, kui näed, et pilte pole ja paljudel lehekülgedel võtab kommentaarium ja viitestik enda alla enam ruumi kui põhitekst. Pool- ja populaarteaduslikel raamatutel lükatakse see kraam pigem tahaotsa, las lihtsam rahvas vaevleb, kui võtab viitsida.

Kõlab ju jaburalt – tõsiseltvõetav pildiraamat? Oo jaa, oh ei. Väga äge värk – kogu me eestikeelne ajalugu ajalehtede esikülgede kaudu, tillukeste tärksate kommentaaridega. Maru nutikalt kokku lapatud. Viriseda saaks, aga üldse ei taha. Nii hea raamat! Tasub raamatukokku minemist, sest ega mujalt vist leia. Übersoovitis.

Jaak Juske raamatuvabrikust tuleb turgutavaid ajalugusid nagu Vändrast saelaudu. Tõsi küll, ma ei mäleta, kunas keegi viimati mäletas, et Vändrast värskeid saelaudu tulnuks, ent Juske kirg valgustada inimesi mineviku suunal ei näi raugevat. Ja hea on! See siin ei ole nüüd kõikse uuem raamat, ent kes jaksaks viljaka autori puhul järge pidada.

Täieliselt ülevõlla napakas raamat. Lühidalt: korralik kodanlane lööb looduses liikudes pea ära, pähe saabub kiiks ja kodanik kolib metsa elama. Siis hakkab juhtuma. Mida lehekülg edasi, seda segasemaks asi pöörab. Rohkem rääkida ei saa, et üllatusmomente mitte ära rikkuda.

„Tervislikud seened“ ongi juba poolel teel kokaraamatuks, sest muu teabe vahele on pikitud paras pihutäis häid retsepte. Retsepte leiab igalt poolt. See siin on eriskummaline, kuna läheneb seenestikule üsna teaduslikult ja tervislikkuse seisukohalt, miska suur osa tuttavaid seeni on raamatust kõrvale jäänud ja mitmed uued sisse saanud.

Viitsijatele on „Tomatid oma aiast“ asendamatu abiline. Ilma igasugu käsiraamatuta kasvatasin kunagi sajandi algupoole aknalaual tomateid ja ennäe – sai mullastet seemnekesest maitsva tomati kätte küll. Natuke rohkem tarkust lugenuna soovitan tomatitega katset teha. See teos on tomatihuvilise raudvara.

See Jüri Liiv oskab kirjutada küll. Kunagi tegi ta ühe õhtuõpiku (oli vist keemia, kindlasti mitte al(g)keemia?) ja seda oli lust lugeda nii noortel kui mitte nii vägadel. Ning nüüd on raamat uus, mis tõenäoliselt suudab välja vihastada kõik, kel on mingi kindel kõikumatu seisukoht kliima, ilma ja maailma suhtes. Sest kindlad ja kõikumatud seisukohad ei sobi Jüri Liivale teps mitte.

„Aokarikas“ on klaar poeesia igaühele, kel mingisugunegi luulesoolikas ajuvahhe siginenud. Hirv on vähesi poeete, kes oskab nö vana head luuleilma vigurdamata me praegusse meeleruumi tuua, kaotamata kvaliteeti. Mingitel aastatel muutus ta mu jaoks terake tüütuks (tekst lahjenes kuidagi, autor tundus eba- ent järjekindlana), ent leidis end kohe üles ja praegu ma puhtalt naudin.

Olen kunagi teinud ühe raamatu ainult riimis luuletustest, see oli vahva ettevõtmine. Usun, et ka Linnar ei pea end teab mis suureks luuletajaks, aga tunneb rõõmu, et oskab näidata, mida tema mõistab, ent kahetsusväärselt paljud kirjutajahakatised enam mitte. Äge värk. Värise, Goethe – Priimägi naksab tagumikust. Kui tahab. Sest oskab.

Jon Fosse kirjutab inimesed ja paigad ühtlaseks sõnakudumiks, kuigi lugu kui sellist ei pruugi läbivalt ollagi – või on neid liigagi mitu, mõni ehk vaid aimamisi. Aga aeg ja inimesed ja kohad on. Kes ikka viitsiks lugeda tühipaljast alasti sisekaemust, ükskõik, kas lukksepa või luuletaja oma? Isiklik lugu suurema koe osaks sõlmida – sellest kumab sõnameistrit.

Hihii! Põhjamaine põnevik oskab iseenese üle muiata ja seda täiesti tõsiseltvõetaval kombel. Kuigi muigamise ja hüva huumori kontekstis võib sõna „tõsiseltvõetavus“ mitte just eriti tõsiseltvõetav tunduda, söandan kinnitada, et antud teose puhul on sõnakasutus õigustet. Nagu ka sarja esiosa, „Maakleri surma“ puhul.

Punkt üks: ma ei saa jätta soovitamata head graafilist lugu, kui seesinane me keeles ilmub. Ilmselgelt ei oleks mõtet märku anda iganädalasest mikihiirest ja nii edasi, ent päris koomuskikunsti on laias maailmaski vähe, meiedele jõuab murdosa. Õnneks on see murdosa heaste valitud ning oma žanri klassika. Nõnda ka Riad Sattouf ja „Tuleviku araablane“.

Kasemaa lõikab oma elujuustust laastusid, mis maitsevad põnevasti. Soovitan kõigile, kes tahavad päramise poolsajandi kodumaisesse ellu vahedat rahvalikku vaadet. Vaadet, mis vaikselt hääbub, ent ühel või teisel kujul alati alles ja olemas.

Kätlin Kaldmaa armastab liidetavate märkide järjestusega mängida, kui asi kirjandusse puutub. Olgu meil käsil ideoloogia, poeesia, kriitika, kirjanduse propageerimine, proosa, tõlkimine… öelge ainult – Kätlinil on see olemas.

Kalle Käsper armastab kirjandust ja kultuuri. Mitte kõike, oh ei. Ta võib minna ja ongi sageli läinud vägagi nugade peale kogu ülejäänud maailmaga. Temas on rüütellike aegade võitluslikkust, veendumust ja usku, arusaamisvõimetust ja iha ikkagi mõista.

Will Eisner kui absoluutne klassik ja alusmüürlane ses vallas kulub ette võtta küll. Saab sissevaate pea saja aasta tagusesse New Yorki, saab tunda täiesti teistsugust kunstilist puudutust, saab veeta tunnikese võõras maailmas, millest muidu ehk muhvigi ei teaks.

Ilma selle raamatuta ei saa läbi ükski, kes vähegi eestikeelsest luulest peab, teab ja heaste arvab. Absoluutselt tarvilik teos. Juhan Viiding oli suurepärane näitleja, kelle elu rolliks kujunes geniaalne luuletaja Jüri Üdi.

Huviline naksab kohe kõrvalt ning 18nda sajandi lõpuaastate põnevikke naabermaalt Rootsist on võtta kohe kolm ja korraga. Niklas Natt och Dag, vanast aadlisuguvõsast pärit kirjanik, teab, mida teeb ja toob. Toob teravad lood ajast, millele me suht harva mõtleme.

„Kriimik“ on tõesti mahult väike, ent sisult pakub ka suurele vähemalt veerand tundi lahedat lusti ja paar mõnusat nüket vaimliste ribide vahele. Jah, head kirjanikud on osanud ka jampsi avaldada, ent Annie M.G. Schmidt koos oma kauaaegse sõnapiltniku Fiep Westendorfiga on kvaliteedi garantii.

Aga vägagi terane ja miniinimesepärane tekstistik! Kümnest pisiisikust üheksa naudivad täiega, nõnda ma usun. Ja kümnes hakkab ise luuletama.

Yrsa Sigurdardottir tõmbas oma saaga aastate eest käima ning leidis robinal lugejaskonda. Ma neid esimesi Yrsa raamatuid hästi ei mäletagi, ent mida teos edasi, seda enam tunnen, et peab alguse-otsa üle vaatama, siit on kujunemas pikk ja põhjalik lugu.

„Terra Alta“ lubab meile ilusamat tulevikku heade raamatute seltsis. See tulevik tuleb ära teenida. Loomulik viis heasse tulevikku jõudmiseks on inimestega ilusasti käituda ja kui nad tõesti pinda käivad, siis tasakesi ohata ning lugeda head raamatut edasi.

See on eestikeelsele inimesele vajalik lugu, ehkki tost Suurest Eesti Romaanist ma edasi ei vatraks – vast ei tulekski vadrata. Väikesed eestiromaanid aitavad ehk etemini atra seada. Tia Navi ei pretendeeri pretsedenditule pretensioonikusele ega markantsele marginaalsusele. Olen kindel, et see raamat leiab oma lugeja. Loodetavasti mitu. Ja setu!

Kõigil on vahetevahel süda paha. Üldjuhul eelistame ikkagi heasüdamlikud olla. Mis on sel pahadusel ja headusel südamega pistmist? Ja kas?
No mida me sellest inimese südamest üldse nii väga teame? Me teame, et suurel osal eestlastest on südamejamad. Nende kätte surrakse vahel harva noorest peast, kui on armuasjad käsil ja hulga sagedamini sortsuke vanemast peast, kui on muud asjad.

Wisting on lahe säga ja Jorn Lier Horst oskaja kirjanik, kes ei alahinda ei oma tegelast ega oma lugejat. Ega lähe nonde põhjamaiste libeteede peale liiga pikalt hulkuma, kus kiputakse kokku segama painajalikku noorust, natsiminevikku ja eriti jäledaid sarimõrvu, ühesõnaga kõike seda, mida Skandinaavia reaalelus ette tulema ei kipu, et süükompleksides vaevlevad inimesed endale ette kujutavad.

Natuke suvepõnevikke jahedamalt poolkeralt seekord. Meeleroaks ja vaimurüüpeks.

Toitude ja jookidega on imelik asi. Paljas viin ja puhas sidrunimahl ja tavaline toonik ja krõbekülm jää on eraldi võttes üsna igavad. Aga sega nad kokku ja silm läheb särama. Samamoodi on leige keedukartul ja hapukoor ja roosa vorst ja soolakurk üpris mittemidagiütlevad.

Jo Nesbo on tänapäeva Norra kirjandusest meie lugejale võib-olla kõige tuntum nimi. Sest ta on tõesti nii palju teinud. Jah, paljudele on tema tumemeelsed Harry Hole Oslo-krimivikud vast kõige iseloomulikum lugemine. Ja eks ta läbi nende ka üleilmse tuntuse saavutas. Noorematele ent on hoopis doktor Proktori lood avaväravaks raamatute maailma – Nesbo on tõesti ka üsna andekas lastekirjanik. Ja talle meeldib üllatada.

Tugev lugemine, ärgitab mõtlema. Mitte kohe kaasa mõtlema ega lambist vastu ütlema, saati veel innustunult noogutama või tõrgestunult põtkima. Kuigi terahaaval kõike mainitut muidugi ka. Ühtki kindlate (toidu)veendumustega inimest ei tohiks see raamat välja vihastamata jätta. Samas igale avatud (maitse)meelega lugejale võiks siinkohal soovitada ajusse ja riiulile ruumitegu.

Ülilahe suvine kerglugemine. Kõigile, kes armastavad mullanokkimist, aiandusühistuid, Berliini linna tundmata tagaaedu ja vana head klassikalist põnevikku. Mina ei suuda üldjuhul saksakeelsest kultuuriruumist tõlgitud kirjandusega isiklikku ühisosa leida, kui lastekirjandus välja arvata, aga siin ma tunnen end päris koduselt. Vorstikestest umbrohuni, ses kõiges on Eestit.

Lembit Ulfsaki eluloo on Epner kirja pannud täiesti romaanivääriliselt. Tekst hoiab looga kaasas, pakub põnevust, annab teadmisi, teeb kohati meelegi härdaks ja silma märjaks. Saab naerda ja saab nutta, nagu on kirjutanud klassikud. Ja oma valla klassik oli (klassiku puhul tuleks vist öelda: on) Lembit Ulfsak igal juhul.

Martin Walker on tõepoolest üks kõige paremaid meie ajal kirjutavaid krimikirjanikke üleüldse. Puhas lust lugeda, mõnus köögirõõm politseinikuga koos köögis sööke meisterdada ja et minusugustel pole küllap kunagi võimalust end Provence’i satutada, siis nonde raamatute kaudu juba oleks nagu natuke käinud.

Veronika Kivisilla raamatud on pildiraamatud ka ilma illustratsioonideta, ilma telesarjadeta. Ehkki teravmeelseks telefragmentaariumiks siin ju ainest leiduks. Elupilt elupildi otsa, lugejale armu ei anta – või just antakse. Kui üldse, siis armu ja mahemuhelust.

„Vanamehe koomušk 2“ jätkab ebakorrektset hullupanekut. Pean ka kritiseerima – Vanameeš kui selline vääriks palju paremat graafilist lahendust. Praegune labasevõitu arvutijoon ei mängi lugudega piisaval tasemel kaasa. Lõbus on ikkagi, rõõmu ja paugupeeru saab.

Eesti ajaloo kirjutamise vana hea Soome kala Seppo Zetterberg tõmbab sae käima tsaariaja hakatusega ehk 18nda sajandiga, ajaga, mil muistse õilsa eestlase ja tänase suprakultuurse eestlase vahel valitses tõsine madalseis.

Kui Sa pole kunagi kuuldunud Estonia Seltsist, siis salamahti viivad Arne ja Mart Mikk me vanima rahvuslise ühenduse edengu kirjeldamise kaudu lugeja ootamatutesse kultuuriloo keerdkäikudesse. Üldse mitte üksnes ooperi või balleti, nagu noorema põlve sõbralik võhik arvata võiks, nad loovad loomulikku sidet meie professionaalse loometöö algusajaga ja sealt edasi.

Tiit Hennoste seob sajandijagu Eesti kirjandust kokku ühe ja küllap tänini kõige olulisema Eesti ajakirja näitel, tehes seda nõnda, et taustata taiplik võib ette võtta kui põneviku ja jõuda ootamatu tõdemuseni, et ongi päris elu. Ja mitte veel surnud! Äge!

Mänguasjamuuseumi, Lõunakeskuse, Ülikooli, Kirjandusmuuseumi, ERMi ja paljude muude institutsioonide üliasjalikud agentuurid on omavahel sõbralikul vaenujalal, üldjuhul asjalood mõrvadeni ei lähe, ent kui lõpuks lähevad, on kuri karjas ja võrgustik ergastub. Ääretult lõbus lugemine, täiuslikult tohmakas kvaasitulevik. Üks võimalikest.

Timothy räägib oma ajast ja oma elust ja oma Euroopast. Ja kõigest, mis nois seoseis haakuma kipub. Hea ladus jutt, palju turvalist taustateavet, aga veel enam väärtuslist kraami, mida ilma selle konkreetse autori selle konkreetse teoseta ilmselt ei ammutanuks.

Sääsed on üks paras nuhtlus. Samas – kes meist poleks? Kellelegi kuidagi ikkagi. Kes on Sinu nuhtlus? Urmas Tartes laseb näha sääskede hingeelu ja paljut muud va sutsikutega seonduvat ning tuleb tunnistada, et teadmiste lisandudes kahaneb tüütamus, väheneb närvlikkus, las nad kuradid siis surisevad nagu pisikesed prantslased mopeedidel.

Minge ja vaadake Tiit Pruuli poolt kogutud merekunsti Kadriorus, Mikkeli muuseumis. Näitus on sügava sügiseni valla, nauditagu. Aga näitusele mahtus napp viiendik kogust, raamatusse vist pea kõik. Üle neljasaja pildi. Põnev ja igast otsast mereline valik. Raamatut saab näituselt, aga raamatukogus võib jo ette lehitseda.

„Musta luige aare“ kuulub suurte inimeste piltlugude sekka. Saatigi pole siin superkangelasi, vaid tegemist üpris täpselt lühiajaloost maha joonistet ja kirjutet looga. Tänapäevliku seiklukaga, mille käigus kirjutaja ise diplomaadina osaline oli. Kaunikesti tume oma pildiliselt osalt, ent head muiet pakub vast paljudele, kel maailma asjade toimimisest oimugi on. Isegi kui aardejahtimisest ei ole.

No ma olen kogu oma lapsepõlve Tallinna vanalinnas veetnud ja kõhedatest kummituslugudest ei tulnud nappust kätte kunagi. Mitmed siinsetest on minuga kaasas käinud nii kaua, kui üldse midagi mäletan. Aga mõned ei ole, teistest olen vaid riivamisi või teisiviisi kuulnud ja päris tubli pihutäis on täitsa uusigi (ikka üksjagu vanu, kuid seni kuulmata lugusid).

Imbi Paju raamatud räägivadki suuresti Imbi Pajust, õigemini on autor nii aus, et ta laseb maailma põnevusel filtreeruda läbi hästi isikliku vastuvõttenurga. See pole sisseimu ega reflektsioon, see on maailma kildude isikupärane kokkupanemine. Jätkuv ja kaasahaarav. Kohati naiivne, uussiiras, teinekord ahhetamapanevalt kõikevõitev ja –võttev. Mõnikord mõtled, et mida kuradit ja siis kohe, et ah sa raisk.

Täitsa kindlasti raamat, mis toob noorele lapsele pähe kokku muusika, loo ja luule. Juba selle eest võib Dan Brownile mõne kunagise viltumineku andeks anda. Pildiline külg tahab omaette tunnustust, Susan Batori töö on vägev. No paganama hea lasteraamat ongi välja kukkunud ja hea, et ta eesti keeles olemas on.

Aasta ja enam Ukraina sõda on meile siin õpetanud enam tolle suure maa geograafiast kui pool sajandit pealesunnitud liitriigis kügelemist. Serhi Plohhi raamat täidab tekkinud tajuruumi ajalooga. Seda nõnda, et eestlastena mõistame ka iseoma tagasihoidliku ilmanurga sajanditepikkust loksumist suurvõimude meelevallas tera paremini.

Lool ja ajalool vahet teha on teinekord keeruline. See raamat on vormistet kui lugu, ent on pigem ajalugu. Ses mõttes, et väljamõeldiseks kätte ei minda – vahel ju tahaks, kui vaja lünki täita – aga ei. Ajalugu on olemas ja kui teda parasjagu pole, siis omalugu vahele ei poetata.

„Tuleviku looduslugu“ annab päris korraliku põhja edasiseks mõtestet arutlemiseks. Siin on piisavalt tõsiasju ja meeldivaid mõttekäike, et inimene saaks natuke ajusid liigutada ja oma ilmapilti täkkesse sättida. Mitte üldse mumbojumbo, mitte ka ülevõlla teadusjas, täiesti inimkeeles kirjutet ja mõtlemapanev teos.

Erpenbeck on tõdenud, et tõde on teisest materjalist kui seapraad. Tal on õigus. Mulle meeldivad mõlemad väga, aga mitte alati ja mitte ilmtingimata korraga. Nende vahel pendeldamine teebki elust elu. Ja kirjandusest kirjanduse, kui lisada väljamõeldis.

Niinimetet väliseesti kirjandusest juhtub harva senitundmatuid loojaid me lugemislauale. Gunnar Neeme on üks seesugune. Lühidalt on mees (sündis 1918) noorest peast pärast sõdimisi Eestist ära läinud ja alates 1949ndast aastast end Austraalias kunstniku, kujundaja, graafilise disainerina üles töötanud. Sõda, va sitt, jääb ju hinge igaühele, kes kaasas. Nõnda ka Gunnar pani kirja, mis ja kuis. Hullult hästi pani.

Pool sajandit tagasi ilmus okupeeritud Eestis ilmutuslik piraatraamat „Piilupart, Miki ja teised“. Tõi luba küsimata halli lögaga kaetud sovetimaale värve ja väärtusi. Usun, et uue põlvkonna jaoks võivad kosmoserotid teha sedasama. Õpetada lugema, nägema ja hulle värke välja mõtlema. See kõik on siin sees olemas. Loetagu ja võetagu.

Teaduslugude raamat on sume jutt, mida lapsevanem koos nutika lapsega võib rahumeelseil õhtuil läbida. Või hoopis tupsule kaissu jätta, sest mõttetihedat lugemist jätkub. Kõike ei peagi üheskoos läbi nämmutama. . Ja kulgemine läbi ühe hea loo on väärtus juba omaette; et käigu käigus vaikselt omanduvad teadmised, kisub pealekauba väärtuseks. Isegi kui see nõnda mõeldud on jo algusest saati.

Soovitan vaadata Eva Lindströmi raamatut „Sild“. Jaa, see on just see koht, kus tahaks kisada, et sellise teksti võiks ju igaüks ja ise kaa kirja panna. Võiks-võiks, ent enamasti ei pane ja kui pannakse, ei toimi. Võiks-võiks, ent enamasti ei pane ja kui pannakse, ei toimi. Eestis on säändse minimalismiga toime tulnud ehk Indrek Koff ja, reservatsioonidega, Aino Pervik. Klassikud ühesõnaga. Lindströmi „Sild“ on samut

Kunagi oli aeg, mil „Loomingut“ peatoimetas Mihkel Mutt ja ühe juhusliku vestluse käigus hakkasid minu, ammu luulendunud Reaalkooli poisi peas mingid arvurattad käima ja küsisin, et kas mitte ei peaks „Loomingu“ tuhandes number peatselt kätte jõudma. Ülemtalitaja Mutt võttis asja uurida ning saigi suur juubel. Riik andis raha ja äkki kingiti ilusaid asjugi. Siinkohal soovitus „Loomingule“ – teist samapalju veel.

Tartu on säherdune märk eestikeelses kultuuriruumis, et ei jõua takka kiita ega ära imestada. Ongi lausa kummaline tunne, et esimesed nö kirjanduslikud linnauidud saivad kaante vahele kuus-seitse aastat tagasi ja seni uusim alles nüüd äsja. Uh!

Hea väikese luuleraamatu maht on ära tabatud, seda on võimalik ka ühe hooga ja jätkuva loona lugeda. Näha on, et autoril pole vaja ilmtingimata kõik kirjapandu lugeja ette kanda, ta on teinud oma valiku. Valik on hea. Meeldiv lugeda.

Rauno Võsastel on kogemust nii politseitöö alalt kui mujaltki. On juba ka kirjanikuna. Ning et seni viimane teos paigutub tegevuselt alles 1997. aastasse, võib loota, et aegu ja asju, millest lugusid luua, leidub veel mõneks ajaks.

Vahelduseks soovitan jälle krimipõnevikke. Seekord autoritelt, kellest ma muhvigi kuulnud polnud ega ole tänini, aga keda omasoodu põnev (ses teises mõttes põnev) lugeda oli. Kuigi tos esmamõttes muidugi ka. Muidu ju ei kirjutaks.

Ju ma oma eelarvamusliku olemuse pealt pidanuksin seda raamatut päris alguse põhjal mingisuguseks keskpäraseks poolpsühholoogiliseks kah-krimivikuks. Aga viiekümne lehekülje reegel on reegel ja reeglitest tuleb ju kinni pidada. Ning tõmbaski loo käima. Jah, siin on hästi palju todamasti sisekaemust ja egoviginat, mida ma põnevike juures täiega vihata viitsin.

Vaimustavalt, virtuoosselt neutraalne ja teabetihe raamat ajastust, mil sõja käigus laiali lagunenud kirjanikkude ühendus kujunes kodumaal läbi kümnete keerukäikude üheks ühiskonda koos hoidvaks organisatsiooniks.

Vaieldamatult fenomenaalne tekstistik me kirjanduses. Kas meeldib või ei meeldi, pole üldse teema. Kirjanduses saab ka ebameeldiv olla meeldiv. Võrreldes äsjase aastapreemia saanud Piret Rauaga võiks öelda, et kui Pireti sünguses on alati helgust, siis Lilli helguses on alati süngust.

„Eesti merenduse ajalugu“, esimene köide, tema räägib meile aegadest, mil merevärk päriselu osa oli. Ja pärismeremeestele mitte osa elust, vaid kogu elu. Mõni laevnik oskas isegi ujuda, ehkki üldiselt seda kunsti heaks tooniks ei peetud, panevad veel plehku, kui ikka vettekukk, siis upusurm.

Täiega segapäine raamat. Siin on justnagu kõike, mis ihulisest inimesest elava, erksa ja vaimlise looma teeb. See raamat vaimustab ja vihastab korraga, siin on sööki ja jooki ja head pannikooki ja hulk muid asju, mis inimeseks olemisega kaasas käivad. Surma ja seksi ja. Ja üleüldse. Eriti üleüldse.

Noh, see on ju üksiti hea, kui saab soovitada midagi korraga nii väikestele kui suurtele inimestele. Nood väiksemad kipuvad suurematest terasemad olema ja nõnda on elu kiik! Inimeste maailma kokkuvõtlik lugu kulub ära igal seitsmel juhul.

Kui ma ütleksin teile, et siin on üks raamat, mis räägib värssromaani keeles vesielukatest, sisuliselt müttab üks saarmas kusagil Californias, siis te peaksite mind tõenäoliselt tiba ogaraks. Ent siin ta on. California, saarmas, värssromaan. Otsatu ogarus ja meeletu meeldivus. Ma ei hakka sisusse siinkohal minema, mu asi on ju soovitada – igaüks loeb siit isesugusi imeasju välja.