Kas ka sinul tekib külla minnes tahtmine võõrustaja raamaturiiuleid uudistama minna? Siin lehel said kõik kirjasõna armastajad oma koduraamatukogude virtuaalsed uksed avada ja üksteise omasid külastada. Aitäh kõigile, kes näitasid, kuidas raamatud kodus teadmisi, inspiratsiooni ja soojust loovad! Põnevat uudistamist!
Fotode üles laadimine algas uudishimu päeval, 17. novembril ja lõppes eesti kirjanduse päeval, 30. jaanuaril 2025.
Kõik osalejad, kes jagasid fotot oma koduraamatukogust, said endale Muuseumikaardi sooduskoodi, mis annab 15% allahindlust.
Koduraamatukogusid ergutasid RaRa, KIRMUS ja ERM.
RaRa kinkis ühele silmapaistvale koduraamatukoguhoidjale Muuseumikaardi ja Apollo kinkekaardi väärtuses 50 eurot ning Liivimaa kaartide raamatu. Lisaks loositi perioodi vältel välja kolm RaRa riidest meenekotti, kus oli eksklusiivne RaRa märkmik, postkaardid, pliiats, sokid ja termos – kõik tarvilik lugemissõbrale, et hämaraeg mõnusalt kulgeks. Lisaks 20 euro väärtuses Apollo kinkekaardi.
Kirjandusmuusem andis viiele koduraamatukoguhoidjale koti KIRMUS-e 2025. aasta kalendriga ja raamatud.
ERM kinkis kolmele koduraamatukoguhoidjale ERMi majapileti ja raamatu „Ajalugu piltides“.
Priit Riisiperest. Minu kodu on väike ja sellepärast on raamatukogu ka väike, aga see-eest need teosed vahetuvad tihti. Kui mõni neist läbi saab loetud, siis ta liigub tagasi oma koduraamatukokku ja asemele tuleb kindlasti midagi uut. Praegu on minu jaoks kõige erilisem teos Arto Paasilinna “Jänese aasta”, mis räägib ühe mehe seiklustest “Metsikus Soomes”. See lugu meeldib mulle, sest mul on lihtne ennast peategelasega samastada. Järge on ootamas alkoholiteemaline luulekogu “Viinakuu”. Raamatukogu seostub minu jaoks vaimsusega. Lugemine hoiab vaimse tervise korras, tõstab tuju ja pakub värskeid ideid.Raimo Raudojalt. Algus oli siis, kui nummerdasin lapsena kõik oma raamatud. Mäletan, et sain 176. Nüüd on neid muidugi rohkem. Olen uhke, et mul on Siuru-kamba esimesed üllitised: Underi “Sonetid”, Visnapuu “Amores”, ka Gailiti värvikas “Klounid ja faunid”. Aga hetkel on nad välja laenatud Kehra kooli raamatuaasta näitusele. Need on sellised raamatud, mille sisu kõrval on põnev ka nende endi väljaandmise lugu, aga ka lood sellest, kuidas nad mu riiulitesse jõudsid. Tegelikult on oma lood ka kõigil teistel raamatutel siin. Võiksin vist tõesti igaühe kohta jutustada, kust ma ta sain. Nii et ka raamatute seljad räägivad.Kärt Tartust. Paljud nendest raamatutest on pärit mu lapsepõlvekodust, kuid eks oleme hiljem omajagu lugemisvara muidugi juurde ka soetanud. Lapsena lugesin päris palju, siis vahepeal oli üpris lugemisvaba periood, nüüd loen jälle. Huvitav, kuidas mõne teose lugemine võib ägeda vau-elamuse pakkuda. Loen kõike segamini, raamatuid kodu- ja välismaistelt kirjanikelt, ajaviitekirjandusest klassikani – nii võib ootamatult huvitavatele ja teistsugust vaatenurka pakkuvatele leidudele sattuda. Koduse raamatukogu jaoks meelepärased raamatukapid leidsime teise ringi mööblipoest, millele sai lisariiuleid ise juurde tehtud, et raamatud ikka ära mahuksid. Viimasel ajal on riiulipinnaga jälle kitsas käes ja eks on see üks põhjus, miks oleme varasemast rohkem hakanud raamatuid raamatukogust laenutama.Natalja Tallinnast.Lehti Tallinnast. See, abikaasa (seni viimane) disainitud ja seina seatud raamaturiiul, valmis lõplikult suve lõpuks. Tänaseks on see juba täidetud eesti-, inglis- ja jaapanikeelsete raamatutega. Tütar tahtis oma uude kodusse tingimata just isa tehtud riiulit. Hingekosutav on vaadata, kuidas kolme-, viie- ja seitsmeaastane aeg-ajalt vanaisa tehtud kätetööst mänguhoos mööduvad, seisatavad ja mõne raamatu haaravad… Ka vanaemal, kellel on oma riiulid ammu käes, on nüüd aega (pensionärina) “raamatutega mängida”, katalooge koostada ja mõnuga lugeda. Olen oma abikaasale tänulik, et ta kõik võimalikud (kohati ka võimatud) kohad oli nõus raamatutele loovutama ja meie kodule oma kätetööna õdusust looma.Kaidi Kuressaarest. Minu koduraamatukogu algus ulatub kaugele enne minu sündi. Kokku võib raamatuid olla ligi 1000. Osa köiteid asuvad ka suvekodus. Ühtemoodi kallid on minu jaoks vana perekonnapiibel ja mõned raamatud lapsepõlvest. Kõige kaugem ost on olnud J.R.R.Tolkieni The Silmarillion värviliste illustratsioonidega. Ostetud Shakespeare’i sünnilinnast Stratford-upon-Avonist. Mõnus on omada kodust raamatukogu, kust alati võib leida midagi lugeda. On raamatuid, mis kutsuvad ikka jälle üle lugema ja ka neid, mille lugemiseni pole veel jõudnud. Raamatud loovad kodutunde.Tuulika Kristiinest. Armastan meie pere raamatukogu. Need raamatud on meiega reisinud kaasa mitmesse kohta välismaal. Oi seda raamatukastide tassimist! Oma raamatukogu sai alguse nii pea, kui vanematekodust lahkusin. Tartus õppides olid lemmikpoed ikka raamatupoed. Kui vähegi kõhu kõrvalt kannatas, ostsin keeleteaduse, ajaloo- või filosoofiaalast kirjandust. Elu jooksul on lisandunud lastekasvatuse, kokanduse, geograafia ja sõjanduse teemad. Kui algas COVID-19 pandeemia, tormasime abikaasaga esimese asjana raamatupoodi, et “varustada” end pikaks kodusoleku ajaks. Siiani on mul hea meel tol ajal ostetud raamatute üle. Eriti kallid on kingituseks ja päranduseks saadud raamatud. Üks mulle oluline õpetaja kinkis mulle Soome ajaloo viis köidet ja Valmar Adamsi luulevihiku. Jõuluvana toob meil alati mõne hea raamatu. Parim päev ja unelmate puhkus on rahulik lugemine oma kodus oma väikses raamatukogus.Kai Haapsalust. Riiulite ja ka kappide täitmisele raamatutega on kulunud tänaseks 25 aastat. Olen neid ostnud ja toonud ka lapsepõlve kodust. Praegusel ajal käin rohkem raamatukogus ja raamatuid juurde ostan väga harva. Teoste arvu ei oska öelda.Kristiina Tallinnast. Päris isiklik koduraamatukogu sai alguse 2014. aastal, kui sai esimest korda eraldi elama kolitud. Raamatuid on seal u 400. Ühte kõige erilisemat neist välja valida on keeruline, sest pea kõigiga on seotud mingi lugu või mälestus. Kõige kaugemalt on pärit raamatud Austraaliast ja Ameerikast. Kodune raamatukogu on minu jaoks kogu kodu süda ja tähtsaim vara. Raamatud annavad kindlustunnet ja toovad elu tuppa.Eino Rakverest. Selline raamaturiiul. Ise välja mõeldud, ise meisterdatud. Enamuse raamatutest olen läbi lugenud. Hea mõelda, et nad sellistena, läbiloetuna, mul riiulis olemas on. Balzaci pole tegelikult kõiki veel jõudnud. 5–10 kõigest. Aga ilus nahkköide, ema kingitus veel. Vahva mõelda, kuidas ta seal katusekambris, kann kannu järel kohvi neelates, selle maailma enda ümber lõi. Kõik need inimtüübid, hr Ihnsus, hr Isaarmastus, hr Tõeotsija, hr Liigkasuvõtja, välja mõelda suutis. Aga kui mõtlema hakata, on selliseid inimtüüpe siin meie kõrvalgi kõik kohad täis. Armastan raamatuid. Töötan õpetajana (maleõpetajana) ja olen ikka oma malelastele rääkinud, et lugege raamatuid. Sest igas raamatus on autori parimad mõtted ja tunded elust. Kaudselt tema enda elu. Mida rohkem sa neist kuulnud oled, oled ise rikkam. Tuleb igal elualal, kasvõi äriski, ainult kasuks. Mingi kasu peab ju iga asjaga kaasnema. Nagu hea armas Balzac seda meile juba mitu sajandit tagasi õpetas 😉Iiris Tallinnast. Nii kaua kui mäletan, on lugemine mu lemmiktegevus olnud. Raamatuid hakkasin teadlikult koguma umbes 4 aastat tagasi, kui sain isikliku raamaturiiuli. Enne seda olin innukas raamatukogukülastaja. Koduraamatukogus on nii eesti- kui ka ingliskeelset ilukirjandust, millest suur osa on fantaasia, aga ka koomiksid. Teosed on ostetud kohalikest raamatupoodidest ja tellitud ka välismaalt. Koduraamatukogu oli väiksena mu unistus ja nüüd suureneb see iga aastaga.Laura ja Kevin Võrust. Meie 5-aastasest raamatukogust võib peamiselt leida ajalugu, fantaasiat ja klassikat. Ruumi vähesuse tõttu oleme pidanud raamatute paigutamisele loominguliselt lähenema – seepärast istub hulga raamatute otsas ka meie kilpkonn. Õnneks on raamatutele tulevases kodus mõeldud terve tuba, mille kavatseme põrandast laeni oma lemmikteostega täita.Kertu Tartust. Raamatukogu algas oma kodu saamisega 10 aastat tagasi. Raamatuid on alles vähe, aga küllap jõuab lisada. Põhirõhk on taaskasutusel ja heategevusoksjonitelt kogutud teostel. Tolmu pühib riiulitelt raamatutiiger Jupiter.Triinu Viimsi vallast. Suurem osa meie pere raamatuid asub eraldi ruumis, trepihallis, mida võib ka raamatukoguks pidada. Raamatuid leidub veel ka mujal, sh suur hulk Loomingu raamatukogu köiteid sarja algusaegadest alates. Leian, et just raamatud muudavad kodu koduks. Kuna meie raamatud asuvad trepihallis, siis läheme neist iga päev mitmeid kordi mööda ja nad on alati silma all, tekitades soovi lugeda. Raamaturiiulid kavandasime ise ruumi eripära ja raamatute kõrgust arvestades ning meistrimees ehitas nad kohapeal valmis. Täpset raamatute arvu ei oska öelda. Peamiselt on meie kogus eestikeelne ilukirjandus, aga leidub ka luule-, ajaloo-, aimeraamatuid. Suurem osa raamatuid on minu ostetud, alates 1990ndate algusest, kuid neile lisaks on mitmed minu mehe ja vanavanemate kogust pärinevad teosed. Seetõttu leidub minu riiulitel ka üksjagu veel lugemist ootavaid raamatuid. Mõned raamatud on ilmunud juba rohkem kui sada aastat tagasi ja kõige erilisem köide on isalt päritud lauluraamat sissekirjutusega 1878.Agnes Tapalt. Armastan väga lugeda ja raamatuid. Kodus on mul neid pea 4000 – kõik kenasti Excelis kataloogis ning raamaturiiulis sarja ja tähestiku järgi süsteemis. Minu tutvusringkond juba teab, kellelt raamatuid saab lugemiseks küsida ja kellele oma raamatuid ära sokutada. Pildil üks osa minu raamatukogust.Pille Lüganuse vallast Rääsalt. Kahjuks ei mahtunud mu luuletus koduraamatukogu ajaloost 1000 tähemärgi sisse, selle tõttu olin sunnitud teid üle kavaldama – tegin luuletusest fotod ja laadisin need üles koos raamatute fotodega. Luuletuses olen välja toonud autorid ja teosed, kes või mis mind enim kõnetanud või mõjutanud on. Piltidel on näha värskelt remonditud külalistetoa riiulid, endise poistetoa riiul koos mudelautode koguga ning kõrvalhoonesse rajatud “ajutine” riiul, mille sisu on pärit ühest ostetud korterist. Nagu sellelt pildnäha, on üks pereliige juba lugemisega algust teinud.
Egne Wiedemanni keeletammiku lähistelt Väike-Maarjast. Raamatukogu enda ümber mäletan tänu teismelise eani Karlovas vanavanemate juures elamisele. Sealt said minu riiulisse esimesed teosed – “Väike Mai”, “Kevade” ning välismaalt 70ndate alguses saadetud “Snow White” ja teised a Little Golden Book raamatud. Raamatute arvu kokku lugenud ei ole. Meie raamatud on üle elanud kolimisi, pooldumisi, kaaslastega hüvastijätte, et rännata antikvariaati või annetuskasti, sest kõik ei mahu kahjuks marjamaale. Nad on pidanud taluma pikka ootust riiulitel, tolmukihti, seismist öökapi alumisel astmel või lausa pappkastis olekut suvila nurgas. Oih, meenubki, et enamik vanas kirjas, köitmata ja kollakal paberil “Pääta ratsanik” ja mitmed armastus- ja põnevusromaanid ongi suvekoju ununenud. Hetkel on teiega jagada vaadet paarist riiulist ja kõige mõnusamast lugemiskohast talvisel ajal. Sest suvel on kõik kohad lugemiseks teretulnud. Ning erilisemat teost ei oskagi välja tuua – erinev aeg nõuab erinevaid raamatuid. Mõnusat aastat ja lugemiseni!Inna Tallinnast. Koduraamatukogu sai alguse lapsepõlvest. Kodus on kokku ilmselt kuni 800 raamatut. Kõige erilisem teos on minu jaoks Mart Juure ja Andrus Kivirähki raamat “Rahva Oma Kaitse”. Olen aastaid seda saadet kuulanud ja see raamat ajab mind naerma ükskõik millal. Suurem osa raamatutest on eesti teosed. Ilmselt kõige kaugeim teos on pärit Hispaaniast. Minu jaoks tähendab raamatukogu teadmisi.David Koselt. The shelves on that bookcase are curved. I made it from teak from my father’s boat and the uprights made from wood from the forest where I live. Our libraries are about what we inherit and what we add – to leave to the next generation. An English language library has found a home in an Estonian forest. Maybe I should have tidied up before taking the photo. Selle raamaturiiuli riiulid on kumerad. Valmistatud tiigipuust, mis pärines mu isa paadist, ja tugipostid on tehtud metsast pärit puidust, kus ma elan. Meie raamatukogud räägivad sellest, mida me pärime ja mida ise lisame – et jätta see järgmisele põlvkonnale. Ingliskeelne raamatukogu on leidnud kodu Eesti metsas. Võib-olla oleksin pidanud enne foto tegemist natuke koristama.Signe Võrumaalt. Pean tõdema, et mul on nõrkus käia raamatupoodides! Õnneks need asuvad mu kodust kaugel ja igapäev seal ei käi. Samas püüan ka omale meelde tuletada, et kõiki raamatuid ei olegi mõtet omada, õnneks on veel raamatukogud olemas. Raamaturiiul on ise tehtud ja valminud üsna värskelt. Magamistoas on öökapiraamatud, mis hetkel koosnevad laste raamatutest.Liis Viljandist. Minu armas raamaturiiul. Tellisin selle mõni aasta tagasi koos sama karva seinakappidega kohalikult mööblitootjalt. Paigaldaja nägi suurt vaeva, et seda minu diletantlikult planeeritud mööblikobakat kokku panna ja seina külge kinnitada. Aga kui paigaldamise vaevad möödusid, sain asuda loominguliselt riiuli kujundamise juurde. Surfasin internetis ja kõndisin kauplustes, et vaadata, kuidas raamatuid paigutatakse. Siis lõin omaenda versiooni. Siin riiulis on need teosed, mida hoian püsivalt alles. Mõned ootavad lugemist ja mõni on mälestuseks. Väga suurt raamatukogu ma ei korja, lasen paljud teosed pärast lugemist uuesti ringlusse.Gert. Riiulid oli üks esimesi mööblitükke peale sisse kolimist aastal 2014. Nii et võiks öelda, et sellest ajast peale on teadlikumalt kogunenud ka. Kokku ei ole neid viitsinud lugeda, paistab kuskil 700 ringis neid seal on. Erilisemaid teoseid on emale sünnipäevaks 1968. aastal kingitud “Hulkur Rasmus”. Sisu poolest pean mainima, et “Kolme katku vahel” on ikka tase. Kaugeim teos on vist ostetud Singapurist. Raamatukogu tähendab minu jaoks tõdemust, et mida rohkem sul neid on, seda lollimana end lõpuks tunned.Reet Kalamajast. Raamaturiiulid on põnevad – kuidagi iseenesest koguneb sinna ka igasuguseid muid esemeid, andes kokku kireva koosluse. Kunagi paigutasin raamatuid kategooriate järgi – elulood, luulekogud jne, kuid praeguseks on kõik läinud natukene seiklema ja üldmulje on rahuldust pakkuvalt kirju. Mulle on alati meeldinud lugeda. Lapsepõlvest mäletan maast laeni riiuleid täis raamatuid ja noote. Oma praeguses kodus proovin kontrolli all hoida kolme suuremat riiulit, mis iga mingi aja tagant kipuvad oma elu elama. Klaasustega kapis on põhiliselt inglisekeelne kirjandus ja seal on ka mõned vanaaegsed raamatud, millest vanim – Titus Lucretius Carus De Rerum Natura – peaks pärinema aastast 1631. Eraldi riiul on Loomingu Raamatukogu jaoks ja tegelikult on elutoas lae all veel üks, kus on muuhulgas ka Maailm ja mõnda. Kuigi vahel tundub, et hakkab kitsaks jääma, siis igale uuele tulijale leian ometi koha!Helkur Luxembourgist. Kõige ilusam nurk meie kodus. Enda ehitatud riiulid, kuhu kahjuks kõik kodus olevad raamatud siiski ära ei mahu. Enamus raamatuid eesti- ja ingliskeelsed, lisaks saksa- ja prantsuskeelset kirjandust.Inna Kohtla-Nõmmelt. Minu koduraamatukodu on minu nägu. Osa raamatutest on mul teises kodus. Pildistasin oma Eesti kodu raamaturiiulit nii nagu ta on. Lavastamata. Loen eesti- ja soome keelset kirjandust. Lemmiknumber selgub ülesvõttelt, aga ENE-d ladusin juba ammu nii ritta. Mul on ikka aeg-ajalt raamatukokku asja. Ostan pigem harva viimasel ajal. Konkreetset lemmikraamatut mul ei ole. Teet Kallase ”Kes tõttab öisele rongile”, Aimée Beekmani ”Peavari” ja Viivi Luige ”Varjuteater” meeldivad, neid olen ülelugenud. Haruki Murakami teosed istuvad mulle, hästitõlgituna naudin neid väga. Elulood on huvitavad.Killi Haaberstist. Minu multifunktsionaalne raamatukogu, kus peale raamatute, mis on alati olnud minu suur armastus, leidub ruumi veel minu teiselegi armastusele, milleks on öökullid (neid leidub mul tegelikult terves majas) ja kui vaadata, siis üks õige riiul mahutab ära veel palju muudki, sh lauamängud, potililled, jõulutuled, fotod minu kallitest. Ja nii nagu ühes õiges raamatukogus kombeks, nii on minulgi oma süsteem ehk et kui keegi miskit võtab, siis tagasi tuleb see panna ikka just täpselt sinna kust see võetud sai 🙂Kirsti Paidest. Minu pisike, kodune raamatukogu asub vanas puhvetkapis. Raamatud on ostetud umbes viimase nelja aasta jooksul. Vahepeal ei ostnud ma aastaid uusi raamatuid, sest peale tulekahjut hävisid osad raamatuid ja teised said tahmaseks ning polnud tahtmist uusi osta. Ma ei osta eriti ilukirjanduslikke raamatuid, neid laenutan enamasti raamatukogust. Ma loen väga palju ja kõik raamatud ei mahukski koju ära. Ülemisel riiulil ongi näha pikutamas laenutatud raamatuid. Mul on ka kaks raamatukassi, kes koos minuga loevad.Elo Tallinnast. Siin on osa minu raamatutest, mis kuidagi enam riiulitesse mahtuda ei taha. Algselt rühmitatud riikide-piirkondade järgi, kuid hiljem pigem nii nagu paremini mahtus. Iga riiulis olevat raamatut on hoolega kaalutud, kas tema koht on seal või hoopis mujal, kellegi teise riiulis, taaskasutatuna. Mõned lemmikud on kahjuks puudu, neid ei ole antikvariaadist ka leidnud. Suures osas laenan lugemist ka raamatukogust, riiulisse ostan vaid tõelise aja- ja kullaprooviga teoseid.Sirje Võrust. Läbi aegade kogunenud raamatud, mida tahaks omada ja ikka uuesti lugeda. Kogunenud on käsiraamatuid kokandusest, aiandusest, käsitööst, mida on aeg-ajalt huvitav kasutada, kuigi arvuti oma meeletu tarkvaraga on kohe samas. Mõnel riiulil on raamatud mitmes reas, siiski on meeles, kus midagi asub, aasta lõpus teen inventuuri, vaatan üle ka lasteraamatud. Ei oskagi öelda mitusada raamatut mul kodus kokku on. Olen ka väga suur raamatukogust raamatute laenutaja, lugemine on nii mõnus. Lugemishuvi on alguse saanud juba lapsepõlvest, olen pensionär. Kodus on meil alati raamatud olnud.Alja Kabala külast Raplamaalt. Armastame mõlemad abikaasaga väga lugeda. Ka reisil olles on mõlemal raamat kaasas, et enne magama minekut nautida raamatu lugemist. Enamus raamatuid siiski laenutame raamatukogust. Võtan osa Heategevuslikust raamatuoksjonist, kus kogu raamatute müügist saadud tulu läheb kiisude varjupaikadele. Raamatukogu on alguse saanud juba mõlema kodust, kus olnud raamatud on siiani meiega. Abikaasa erilisem raamat on ilmselt Jaroslav Hašeki “Vahva sõdur Šveiki juhtumised maailmasõja ajal”. Minu jaoks James Clavell “Šhogun”.Alsu Kadriorust. Raamatute lugemine on meie pere igapäevases rutiinis väga tähtsal kohal. Minu ja poja raamatukogu alles kujuneb, kuid igal aastal lisandub sinna mitu uut eksemplari. Mina loen ilukirjandust, lastekasvatuse teemalisi raamatuid, kuna töötan lastega, ning kunsti käsitlevaid teoseid. Poeg on veel väike ja talle meeldib kuulata muinasjutte ja lugusid lastest. Poja jaoks laename tihti raamatuid raamatukogust ja kõige lemmikumad ostame hiljem kodusesse raamatukokku.Helen Kaukumäelt. Minu koduraamatukogu sai alguse ilmselt siis, kui lugema ôppisin, ja on muidugi aastatega täienenud ja asukohta vahetanud, raamatuid on lahkunud ja juurde tulnud. Kôige erilisem teos on vist Anna Karenina, sest see raamat on iga kord üle lugedes täiesti erinev, muutudes koos lugejaga. Koduraamatukogu tähendab minu jaoks eelkôige teatud turvatunnet, seltsi, lôputuid vôimalusi, teadmist, et need raamatud ootavad mind seal alati, isegi kui hetkel pole aega lugeda.Ülle Tartust. Raamatukogu kahel korrusel, kokku ca 3000 katalogiseeritud teosega.Miisu Rae vallast. Raamatukogu sai alguse koos oma kodu loomisega rohkem kui 40 a tagasi. Siin on raamatuid nii minu kui ka abikaasa lapsepõlvekodust. Kuna oleme mitu korda kolinud, olen riiuleid korduvalt sorteerinud. Kunagi ei ole midagi ära visanud, Hoiuraamatukogu on tuttav koht. Minu raamatukogu koosneb põhiliselt eesti- ja maailmakirjanduse klassikutest ning keskmisest suuremas kunstihuvi tõttu ka vanematest ja uuematest kunstiraamatutest. Palju on vanemat lastekirjandust. Raamaturiiulil on alati koha leidnud ka eesti keraamika ja perepildid. Viimasel fotol on eesti päritolu keraamiline raamatutugi 1960ndatest. Lisaks koduraamatukogule olen agar valla raamatukogude kasutaja. Minu elus ei möödu päevagi raamatuta.Ahto Eemetsa külast. Raamatusein eraldamaks külalistetuba/-nurka trepihallist.Aita Tihemetsast. Meil on kodus tuba, mida kutsume raamatu-kogutoaks. Kirjavara on ka teistes tubades. Raamatuid on pärast põhjalikku inventuuri alles üle tuhande. Väärtuslikumad on nn pärandvarana saadud kalingurköites “Kalevipoeg” (1951) ja nahkköites “Kalevala” (1939). Kunagi hakkasin koguma rahvaste müüte ja muistendeid. Neid pole väga palju – ainult 12, aga need on mulle tähtsad. Mu neli last on lugemisharjumuse kodust kaasa saanud ja oma lastelegi edasi anda suutnud. Nüüd raamatupoode külastades on teoseid päris raske hallata. Tundub, et põhižanr on krimka. Olen ikka kuulanud Mart Juure soovitusi ja seda ka arvestanud. Kahju, et “Kirjandusministeerium” telekavast kadunud on.Sirje ja Alari koduraamatukogu Tartus. Raamatud on meie pere elu loomulik osa. On kogu aeg olnud. Tartu Linnaraamatukogu lasteosakonda viis ema mind neljandas klassis ja seal riiulite vahel teatasin otsustavalt, et minust saab raamatukoguhoidja. Minust saigi raamatukoguhoidja paljudeks aastakümneteks. Olen tööalaselt olnud ümbritsetud väärikate raamatutega, aga koduraamatukogu kokkupanemine annab erilise tunde – siin ühinevad hasart ja armastus. Mäletan, et õhtul enne minu ülikooli lõpetmist saime kätte ammuigatsetud raamaturiiuli ja terve öö sättisime sinna raamatuid. Seda rõõmu-tunnet mäletan siiani! Kuidas ma paar tundi hiljem ülikooli aulas rektorilt diplomi sain,seda mäletan hulka leebemates värvides. Aga raamatuid tuleb ja tuleb. Osa ka läheb, sest oleme teinud annetusi haiglatele ja hooldekodudele. Alguses püüdsin sättida oma sõpru riiulisse kümnendliigituse järgi, aga elu on teinud oma korrektiivid ja uus raamat maandub sinna, kus veel vähegi kohta on. Küll me ta üles leiame!Peep rändraamatukogust. Osa minu raamatud on rännuvalmis reisimiseks. Ma tegelen koolitamisega. Ja mul on hulga harudasi või unikaalseid teoseid mida tahan ka avalikult tutvustada. Näiteks Viljandi Parandusfestivalil või igaaastasel rahvusvahelisel kuivlate konverentsil. Teisalt ma pelgan, et mõni väärt teos ununeb huvilise kätte ja kotti ning hiljem olengi raamatust ilma. Ühelt materjalide taaskasutuse kogukonna liikmelt sain ma õhukesest läbipaistevast plastikust karpe kuhu sai sättida kuni neli teost. Kinnises karbis (kuid vaadeldavad) on raamatud turvaliselt. Ma saan jätta hulga teoseid avalikult lauale ja ei pea muretsema. Minu piltidel on mu spetsiifiline rändraamatukogu. Peale festivalide ja konverentside on mul niimoodi mugav raamatuid kaasa võtta kultuuriakadeemia loengusse, rahvamajas või küla raamatukogus seminarile. Kui keegi tahab väga raamatut sirvida või laenutada, siis saan karbist raamatu ka välja võtta. Niimoodi ei pea ma kiivalt oma raamatuid varjama. Tulge minu rändraamatukokku!Hardi Potter Pojengi teelt. Just vähendasime enda raamatukogu suurust 2x, ülejäänud raamatuid jagasime sõpradele/tuttavatele ning ülejäänud jõudsid Suur-Sõjamäel raamatute vastvõttu. Lemmikud, parimad ning kohustuslikud raamatud jäid alles ning jäi ka ruumi uuteks raamatuteks.Laura Saue vallast. Meie kodune raamatukogu sai õige raami alles maja ehituse järgselt. Elutoas on kõrge riiul, mis on loodud mõeldes sellele, et meie kodus on raamatud aukohal. Lisaks on eraldi riiulis kokaraamatud ja käsitööga seotud raamatud ja ajakirjad. Ajakirju on aastatest 1920-2024. Raamatu-kogu sai alguse sellest, et gümnaasiumi ajal jagati kooli raamatukogus tasuta raamatuid ja sattusin koos kirjanduse õpetajaga raamatuid vaatama. Tema soovitusel ongi esimesed 10 raamatut raamatukogusse valitud ja need on minuga käinud kaasas üle 20 aasta. Kindlasti on kõige erilisemad minu jaoks Betti Alveri raamat Tuulearmuke ja üks kaanteta kokaraamat aastast 1890. Mõlemad on pärandus minu vanaemalt. Minu jaoks on kodune raamatukogu sisuga sisustus-element ja näitan uhkusega, et austan vanu ja väärikaid esemeid.Anne Paikuselt. Raamatud on huvi pakkunud kogu elu. Alates sellest, et sündisin kunagises majas, kus asus meie küla raamatukogu. See pilt, kus on peal kaks valget vana raamaturiiulit raamatutega, need riiulid ongi pärit tollest ajast ja need olidki selle meie kodus asuva külaraamatukogu riiulid. Jüriöö kolhoosi ajast Järvamaal. Sealt on ka minu ema kaudu minule saanud üks vana raamat “Kuulsuse narrid”. 1892 aastast. Hindan ka raamatute taaskasutust.Venno Pärnust. Mulle meeldib vanavara, ajalugu ja raamatuid lugeda. Enamus minu raamatutest on ajalooraamatud. Fotol osa minu raamatutest. Mulle on ka väga oluline see, et mu raamatud oleksid korralikes kappides, nii ei saa nad tolmuseks. Eelmisel aastal õnnestus oksjonilt osta Skano riiulisüsteem. Väärt investeering. Mulle meeldib raamatute paigutus nii nagu nad mul on: täiesti läbisegi aga ma ise tean täpselt, kus mingi teos on…Sofia Tallinnast. Minu koduraamatukogu sai alguse eelmise aasta detsembris ja tänaseks on koos 300 teost. Armastan väga lugemist ja oma raamatukogu on olnud suureks unistuseks mul.Berit Tallinnast. “Miski pole tähtsam, kui lugemata raamatukogu” John Waters. Lugejana on alati tunne, et raamatuid on rohkem, kui lugeda suudan. Kuid need kirjandustoesed, mis minuni jõudnud on, on saanud osaks minust.Siim Tallinnast. Kodune raamatukogu + Eesti teatri- ja muusikaloo arhiiv! Lisaks raamatutele on esindatud seintel ja kapil meie estraadimuusika ja teatrimaailma hiiud. Klassikud, kelle tähelend oli juba 60 aastat tagasi alguse saanud. Valdavalt leiabki riiulitelt teatri- ja muusikateemalisi raamatuid ja helikandjaid.Kai Haabsaarelt. Minu koduraamatukogu on suletud Haabsaare raamatukogu. Maja suleti aasta eest ja kui selle enda koduks sain, oli terve tuba täis riiuleid ja raamatuid, mida enam ei vajatud. Tõin enda raamatuid veel juurde. Neid, mida Valga jaama, Võru bussijaama raamatukappi ja Nõmme turule tasuta jagamiseks on toodud. Gailiti Nipernaadi, Lennart Mere Lähenevad rannad ja Hõbevalge, Kersti Merilaasi luuletused… Haabsaare raamatukogu on nüüd koduraamatukogu, neile kes armastavad paberist raamatuid, ja suvistel teedel uidata.Evi Laitse külast. Minu raamatukogu sai alguse 30 aastat tagasi. Kui alguses olid seal ainult ilukirjandust, siis aja vältel on kogunenud ka luulet, elulugusid, filosoofilist kirjandust ja mõttelugusid. Lisaks suur hulk erinevat erialakirjandust – algselt just juriidilist, ajalooalast. Nüüd, kui olen teise eriala omandanud, siis ka paras ports meditsiinialast erialakirjandust. Täiesti eraldi on veel mu hobi puudutav – kokaraamatud ja aiandusteemalised ajakirjad ning raamatud. Kui algul meisterdas abikaasa mu raamatutele ajutised riiulid, siis nüüdseks on nad lõpuks ka kappidesse saadud ja teemade kaupa paigutatud – jagub mitmesse tuppa. Kogu raamatukogu ei mahugi tegelikult fotodele ära.Ülle Rakverest. Raamatuid, mida nimetaksin Jaan Krossi parafraseerides oma kalliteks kaasteelisteks, on elu jooksul kogunenud lugematu hulk. Kodus leidub nii ilukirjandust, suurmeeste elulugusid kui ka luulet. Lohutust, kui hing on haige, leian nii Artur Alliksaarest, Uku Masingust kui Kalju Lepikust. Eriline lemmik on Henrik Visnapuu „Talvine teekond”, mille leidsin 1990ndatel ühest humanitaarabi kastist. Luulekogus on pühendus Vaikelt Ellele Augsburgis 1946. aasta 15. oktoobril. Armsad on autori autogrammiga raamatud, mida olen soetanud kohtumisõhtutelt kirjanikega kohalikus raamatukogus. Teiste seas on näiteks Arvo Iho ja Einar Laigna lugu. Erilisteks aareteks pean kahte Vahur Kersna pühendusega elulooraamatut. Raamatute kogumist alustasin juba koolipõlves, kui õnnis raamatukoguhoidja tädi Valve aeg-ajalt lastele taskuraha eest väärtkirjandust müüs. Armastan raamatuid ja kui riiulist on võtta mõni hea kaaslane, keda sirvida või üle lugeda, pole ma mitte kunagi üksi.Triinu Lasnamäelt. Minu koduraamatukogu kõige vanemad raamatud on pärit minu ema lapsepõlvest 1950ndatest. Ja nii ta on vaikselt kogunud ennast. Tasapisi. Aga kõige toredam on, et minu armas vanaema Hilda oli pool sajandit raamatukoguhoidja Viljandimaal Tääksis. Minu kõige õnnelikumad päevad möödusid just sealses pisikeses raamatukogus – lugedes ja vanaema seltsi nautides. Ja kui see raamatukogu ühel päeval oma uksed sulges, kolisid päris mitmed sealsed “mahakantud” raamatud minu koju. Nüüd kohtun aeg-ajalt taas oma vanaemaga, sest mõnede raamatute vahel on vanaema kindla käega kirjutatud kaardid. Üsna imelineOlivia Tallinnast.Sirje. Minu Pärnu kodus oli palju raamatuid. Vanaisa näitas lugemisega eeskuju. Sealt on pärit mitmed teosed. Toonases kooliraamatukogus, Pärnu I Keskkoolist meenub tore raamatukogutädi Asta, kes aktiivselt meid koondas. Raamatute keskel on hea ja huvitav! Võtan riiulist sageli mõne lemmiku ja loen põnevaid kohti uuesti. Osaliselt on raamatud veel kastidesse pakitud ja ootavad riiuleid. Vaadates kellegi raamaturiiulit saan hea ülevaate omaniku huvidest. Pean väga lugu aja- ja kohaloolistest teostest. Täpset inventuuri pole veel teinud, aga 1500 ühikut peaks kogu sisaldama. Väga tähenduslik on mulle Henry Hobhouse “Kuus taime, mis muutsid maailma” ja Erika Auliku “Viru tänav ja teised”. Kaugelt on saadetud mulle raamat Austraaliast Tom Cole “Hell West & Crooked”. Raamatud rikastavad silmaringi ja maailma mõistmist.Katrin Kohilast. Minu raamatukogu on kujunenud umbes 20 aasta jooksul. Kõik raamatud muidugi pildile ei mahtunud. Riiulid tegi abikaasa ise mulle kingituseks. Kogu koosneb valdavalt eesti- ja ingliskeelsest ilukirjandusest, erialasest ja filosoofilisest kirjandusest. Raamatud on osalt jagatud žanrite kaupa, nt ulme, luule, filosoofia ja lastekirjandus. Ülejäänud ilukirjandus on aga grupeeritud maade kaupa ja riiulil on nad autori perekonnanime järgi tähestikulises järjekorras (viimasel ajal on küll hakanud see süsteem sassi minema, kuna kõik raamatud ei mahu enam riiulitele õigetesse kohtadesse ära). Üsna pea loodan lisariiuleid saada. Muist raamatuid on ostetud täishinnaga, paljud taaskasutusest. Isiklik raamatukogu on olnud minu unistus lapsepõlvest saati, raamatud annavad turvatunde ja rõõmu.Liisi Jõelähtme vallast. Raamat on meie peres püha! Kasvades oli vanavanematel oma raamatukogu, kus veetsin lugedes enamuse oma vabast ajast. Unistus oma raamatukogust sai teoks 2018. aastal. See sisaldab mitmeid sarju, päästetud raamatuid, lasteraamatuid, psühholoogiat, klassikuid jne. Endale hingelähedasemad on 1943. aasta “Eesti rahva kannatuste aasta” I ja II osa. Ajalooraamatud, elulood: enim rõhk Eduard Wiiraltil ja Romanovitel. Viimasele oleme pühendanud terve riiuli. Teatmeteoseid, eeposeid eri rahvustelt ja muidugi oma “Kalevipoeg”. Teosed eesti, inglise ja soome keeles. Viimast tänu minu soomepoisist vanaisa kogu osale, kus on teosed II maailmasõjast, jätkusõjast, vabadussõjast jne. Isiklikult eelistan lugeda ajaloolisi elulooraamatuid ja II maailmasõjaga seonduvat kirjandust, küüditatute elulood jne. Kappe ostes oli ka arvestatud aja jooksul lisanduvate uute raamatutega. Võimaluste loomine lugemiseks on end õigustanud, sest üsna tihti leian ka omi lapsi seal lehitsemas raamatuid, mis pole kohustuslik kirjandus.Tõnis Kuressaarest.Rita Pelgurannast. Minu koduraamatukogu on kujunenud vanemate ja vanaonu raamatu-kogude jätkuna. Pildile mahtus enimkasutatud riiul. Siin leidub kõike – reisiraamatutest kunstiajalooni, ilukirjandust ehk vähemgi. Töötades raamatukogus, on tunne, et saan igal hetkel vajaliku teose riiulilt haarata. Viimasel ajal olen koduriiulilt otsinud luulekogusid.Silver Pärnust. Minu kodus on kõik raamatud riiulites õigetpidi.Marge ja Jarno Rakverest. Raamatukogu sai alguse “raamatute päästmise projektist”. Soov oli anda uus elu raamatutele, mis olid üle jäänud, otsisid uut omanikku ja maha kantud linna raamatukogust. Kõik raamaturiiuli raamatud on saanud “uue elu”. See raamatukogu on pilgupüüdja ja kauni külaliskorteri hingeks Rakveres.Anneli Võrumaalt. Üks raamaturiiul kolmest. Huvi lugemise vastu on tervel perel. Raamatukogu on rahulik paik kesk kiirustamist.Reelika Laes Kaereperest. Kaks kolmandikku minu raamatutest asuvad sellel riiulil.Liin Kalamajast. Raamatukogu on pidevas arengus, nagu üks raamatukogu olema peab. Alguse sai see juba lapsepõlvest. Erilisem teos on mu isa kirjutatud raamat päkaraua kandlest. Mul on palju jaapani kirjanike teoseid, päris kauge ju. Raamatukogu on osa kodukesest, ilma raamatukoguta poleks ka kodu päriselt kodu.Arri ja Arla Mustalt mäelt. Mõnusa koduraamatukogu saladused peituvad mitte ainult raamatutes, vaid ka nende vahel pesitsevates karvastes raamatukoguhoidjates! Meie kodune riiul pole lihtsalt koht raamatutele ja mälestusesemetele, vaid ka kassidele, kes seda kõike valvavad ja meile oma pehme ja rahuliku kohaloluga lugemist inspireerivad. Kas saab üldse olla paremat lugemispaika, kui see, kus sind jälgivad kaks tõsist ja tarkade silmadega “abikassi”?Kärt Kaljapulk Mustamäelt. Koduraamatukogu on saanud alguse ilmselt lapsepõlves, kui raamatuid kinkima hakati. Kõige erilisemad on vast vanaema noorpõlve retseptiraamatud koos tema täiendustega. Samuti meditsiiniteemalised õpikud tema õeks õppimise ajast. Ise kaugelt maalt raamatuid pole kaasa ostnud, aga reisidel on alati mõni kodust või raamatukogust kaasa võetud raamat kaasa rännanud. Raamatukogu meenutab mulle kodust turvalist kohta, kust kaudu ilma avastamas käia (enamasti kodust lahkumata).Helen Tartust. Mõnda aega kogutud raamatutele vääriline raamaturiiul – unistatud aastaid ja oma kätega valmis ehitatud vaid mõned kuud tagasi. Ma ei olnud lapsena suurem asi lugeja, seepärast sai minu raamatukogu alguse alles 16-aastaselt, kui ostsin oma esimesed, siiani riiulil olevad raamatud. Sealt hakkas kogu esialgu aeglaselt ja viimasel kümnendil hoogsamalt täienema. Kuskil pooled aastas loetavatest umbes 40-st raamatust jäävad riiulile, kuniks ma nad uute lisandudes jälle kriitiliselt üle vaatan. Eesmärk ei ole massi koguda, vaid jälje jätnud teosed käeulatuses hoida. Raamatud on sorteeritud (ja sildistatud) žanri, sarjade ja värvi järgi. Eraldi „altaril’ on mu kahe lemmiku ulmekirjaniku sarjad, luule riiulil on tähtsal kohal kaugelt San Francisco biitnike muusuemist ostetud Allan Ginsbergi luulekogu. Kuna mulle meeldivad raamatud nii väga, et olen nende küljendamise endale elukutseks valinud, siis on üks väike nurgake pühendatud ka minu enda kujundatud raamatutele.
Taimi Tallinnast. Valdav osa raamatutest on kogutud minu vanemate poolt, olen täiendanud kogu erialast ja muidu mind köitnud autoreid mööda. Et ruumi säästa, on suurematel riiulitel raamatud ladustatud kahekordselt ja selletõttu taasavastamisrõõmu jätkub. Aga põhiliselt kasutan mõnusa Nõmme raamatukogu teenuseid, sest uut ja huvitavat väärtkirjandust ilmub pidevalt juurde.Hindrek Nõmmelt. Alguse sai, nagu enamasti ikka, nõuka-ajal, isa hakkas tellima ja ostma. Toonased massitiraažid ka siin kenasti olemas. Aga saanud toekat täiendust ka uuel iseseisvusajal. Esimese vabariigi ajast väga vähe, üksikud raamatud ja ajakirjad köites. Valdav enamus eestikeelseid, aga on ka vene, saksa, inglise jm keeli. Kõige armsamad on igasugu pildialbumid, mida on ka suhteliselt palju. Reisidel käies ostan ikka kohapealt mingi pildialbumi kaasa, nii peegeldab see valik ka minu reisimise geograafiat. Ei midagi erilist, ausalt. Aga eks oma ole ikka armas. Mingile väljavalituks saamisele kindlasti ei looda ega panusta, kui üldse, siis loosiõnnele.Peeter Tallinnast. Olen alati elanud raamatute keskel. Kodu ilma nendeta on mulle mõeldamatu. Kuigi naudin raamatukogusid, hindan veelgi enam vabadust võtta soovitud raamat kätte just siis, kui tuju tuleb. Sestap olen neid pidevalt juurde ostnud, isegi kui lugemiseks aega napib. Lohutab Umberto Eco mõte, et ostetud raamatuid ei pea tingimata lugema – need sümboliseerivad teadmiste avarust ja uudishimu. Lapsepõlvekodus Mustamäel täitsid raamatud sektsioonkappi kahes reas. Tagumisi köiteid ei puutunud ma aastakümneid ning kolimine tõi üllatusi. Oma perega uut kodu otsides unistasin kabinet-raamatukogust, kuid lõpuks said valitud paar tuhat raamatut koha söögitoas, tisleri tehtud riiulites. Nii muutus ruum värvikamaks ja ilmekamaks. Tööasju saab ajada söögilaua taga ja lugeda kõikjal. Ent riiulid täituvad taas ja uued raamatud kuhjuvad kappidele, kaminale ja põrandale. Uus riiul on juba tellitud. Lisaks on laos kümned kastid vanu raamatuid, mis koju ei mahu, kuid mida ei raatsi ära anda. Las need ootavad.Kalmer Haapsalust. Minu koduraamatukogu kaks “põhi”riiulit. Ülejäänud riiulid on mööda korteri erinevaid nurki hajutatult. Raamatuid olen teadlikult ostnud/kogunud umbes 30 aastat. Osa raamatukogust on ka isalt päritud. Miks? Jan Kaus: „Raamatute hommikune vaatamine on üks minu elu väikseid rõõme, mis tekitab õnnetunnet. See on nagu hommikul kohvilõhn, tegelikult palju paremgi kui kohv ise.” Nõustun sellega.Maria Kalamajast. Ma arvan, et minu koduraamatukogu sai alguse isegi enne mu enda lugemisoskuse välja kujunemist. Olin vaevu paariaastane, kui vanavanaema kinkis mulle 1960ndatel välja antud Ellen Niidu raamatu “Pille-Riini lood”. Kodus oli meil alati palju raamatuid ning ka igaks tähtpäevaks kingiti meie peres raamatuid, oli selleks siis sünnipäev, jõulud, kooli algus, kooli lõpetamine.. Isegi haigusest tervenemise puhul oli uus raamat tihti soolas. Vanaemaga linnas kohvikus käies astusime alati läbi ka mõnest raamatupoest, kust sain alati endale mõne raamatu valida. Minu koduraamatukogus on tänaseks ~300 raamatut ning umbes sama palju veel vanematekodus hoiul. Ootamas suure raamaturiiuliga elamist. Kõige kaugemalt pärit teosed minu kogus on ilmselt Uus-Meremaalt, kus elasin ja õppisin 5 aastat. Kõige enam hindan kõiki aastate jooksul kingiks saadud raamatuid, ning kindlasti on erilise hõnguga ka sõbranna kirjutatud luuleraamatud.Leo Tartust. Kuna meie pere eluase pole väga suur ning palju ruumi võtavad avarad aknad, oleme pidanud raamatukogu mahutamiseks kasutusele võtma mitmeid nutikaid lahendusi. Näiteks oleme teinud seinaorva eraldi riiuli väikseformaadilistele raamatutele, Loomingu Raamatukogu jaoks on ehitatud riiul WC-sse jms. Vaatamata sellele mahub meie kojju üksnes ilukirjandus, erialakirjanduse jaoks oleme pidanud hankima eraldi hoiukohti. Lisaks kõigele on meie olemasolevad riiulid pilgeni täis ning peame asume nuputama, milliseid pindu veel riiulitega täita annab.Kristi Arukülast. Mul on koduraamatukogus uus esindusriiul, sest vanad Ikea riiulid läksid vanaduspuhkusele. Uue riiuliga tuli oma koduraamatukogus korralikult sorteerima hakata. Eks teistesse tubadesse jagub neid ka. Hea tunde tekitas kodukandi raamatukogu üleskutse tuua oma raamaturiiulite tuulutamise jäägid neile. Minu raamatukogu on kogunenud aja jooksul – on maailmakirjanduse tähtteoseid, samuti eesti kirjanduse raudvara, lastekirjandust. Oluline osa on väliseestlaste Orto jt kirjastuste teosed, neid olen saanud päranduseks sugulastelt. Raamatuid olen saanud kingiks vanematelt-sõpradelt. Päris palju on igasugu käsiraamatu-laadset, kunstiajaloo ja disainiteemalisi raamatuid. Praegu valin ruumipuudusel üsna hoolega, mida veel oma raamatukokku lisada. Ja veel, kutsikana hakkas uus pereliige raamatukappi ise “korrastama”. Esmalt läksid loosi vanad head kondiliimiga köited, aga õnneks uuem kirjandus koera liialt ei huvita.Lena koduraamatukogu.Külli Palamuselt. Meie koduraamatukogust leiab raamatuid nii kirjandusklassikast, teatmeteoseid, kokaraamatuid, ilukirjandust kui lasteraamatuid vaheldumisi meile armsate kinkide ja reisisuveniiridega. Meie pere raamaturiiul , mis hõlmab elutoa ühe seina maast laeni, on tehtud eritellimusena ja võimalikult mahukas. Raamatukogu sai alguse juba lapsepõlvest armsaks saanud lasteraamatutega ja on iga aastaga täienenud. Kaks korda on inventuuri käigus sealt raamatuid ka teisele ringile saadetud – hetkel nüüd ruumi jagub!Melany ja Marko Võrust. Meie koduraamatukogul on lugusid juba üle poole sajandi. Siin on oma koha leidnud Eesti ja maailma ilukirjandusklassika, seiklus, luule, lasteraamatud, teadus, kokku üle 2500 teose. Mida koduriiulist ei leia, saab alati Võru toredast raamatukogust ja ikka oma mõnusas nurgakeses nautida. Vanimad raamatud on samast ajast kui riiulid, mis neid kannavad, juba üle 130 aasta. Ei ole vist rahulolevamat tunnet kui siin segases maailmas eelistab üks kümneaastane neiu ekraanide asemel nautida aega oma hubases kodus parimate raamatute seltsis.Uve Haapsalust. Meie raamatute valik annab võimaluse leida huvitavat igale maitsele. Riiulitelt võib leida eesti- ja väliskirjandust, hulk kriminulle, poliitikat, elulugusid, ajalugu, kunsti ja lastekirjandust. Raamatuid võiks alati rohkem olla. Tundub, et peagi on vaja uut riiulit ehitama hakata.Sirje Floridast. Peamiselt kodu- ja väliseesti ilu- ja ajalookirjandus, sõnaraamatud, eesti kirjandusteadus, pisut ka keeleteadust, aga ka soome- ja ingliskeelset kirjandust (ilukirjandus, biograafiad, poliitika), aiandus ja kokandus. Kogutud, ostetud, kingitud, tassitud käe otsas kohvritega üle ookeani kahe aastakümne jooksul alates aastast 2005, mil Eestist USA-sse kolisin. Tänaseks ilmselt suurim eestikeelne koduraamatukogu Floridas, nagu mitmed Florida eestlased on mulle ütelnud. Eesti luuleklassika ja luuleantoloogiad on erihuviks. Ameeriklasest abikaasa Jack Waltersi 2023. aastal ehitatud tammepuust riiulid ekstra selle raamatukogu jaoks.Leo Tallinnast. Fotol üks osa raamatukogutoast. Huvi raamatute vastu algas mul juba varajasest noorusest. Ostan huvipakkuvaid raamatuid tihti (viimasel ajal välismaalt), kuigi ruumi nende hoidmiseks peaaegu enam ei ole.Grete Tiskrest. Minu koduraamatukogu sai alguse 2021. aastal, kui ostsin elukaaslasega korteri. Minu kuldsete kätega isa oli lahkelt nõus mulle ehitama raamaturiiuli, millest kujunes minu lemmik nurgake kodus. Raamatute arvu ma öelda ei oska, neid koguneb ikka pidevalt juurde ja nüüd on raamatud juba kahes reas. Armastan raamatuid osta välismaalt ja e-poodidest. Kaugeim koht on hetkel vist Malta, kust on mõned Jo Nesbod kaasa tulnud, mis maksid seal uuena 1 €. Minu raamatukogust leiab enim kriminulle, ajaloolist fiktsiooni, inimese juhtimise teemalisi ning kunsti. Enamik raamatutest on ingliskeelsed. Ma arvan, et kõige erilisem teos on “Anna Karenina”, kus sees on 1939. aasta pühendus emadepäevaks minu vanaemalt vanavanaemale, kellega mul kahjuks ei olnud au kohtuda, sest ta lahkus paar kuud enne minu sündi aastal 1994. Olen temast palju head kuulnud ja see raamat on minu jaoks tore ühendus. Raamatukogu tähendab minu jaoks kvaliteetselt aja maha võtmist.Karl Andreas Kambja vallast. Minu raamatukogu sai alguse jõuludel 2021, kui mu ema kinkis mulle sarja “Death note”. Sellest ajast on mu kogu kasvad üle +1800 raamatu. Minu isiklikud lemmikud on “Black Clover”, mis räägib poisist, kes soovib saada võlurite kuningaks ja “Vinland Saga”, mis räägib mehest 11. sajandi Euroopas, kes kaotas oma isa, jälitas tapjat, õppis, kuidas edasi elada peale kättemaksu ja leida moodus, kuidas ise endale andestada. Peaaegu kõik teosed on tulnud Jaapanist ja väike kogus Lõuna-Koreast. Minu raamatukogu on koht, kus mina saan olla mina ise.Riina Tallinnast. Raamatukogusse on raamatuid kogunenud umbes 55 aastat. Mulle meeldib, et mind ümbritsevad raamatud igas toas.Rene Tallinnast. Indivitualett. Raamatukou sai aluse riiulist ja esimesest raamatust. Erilisemad teosed selles osakonnas on Small Architecture ja Cocktails.Aavo Antslast. Võrreldes uhkete koduraamatukogudega tagasihoidlik raamaturiiul. Kui kutseka lõpetamise järel sovhoosi tööle läksin ja ühetoalise korteri sain, oli veel mitme aasta jooksul minu majapidamises ainsaks raamatuks telefoniraamat. See jäi koos (laua)telefoniga korterisse selle eelmisest üürnikust. Ehkki raamatud olid hirmodavad võrreldes kaasajaga, ei raatsinud enne nende peale kulutada, kui korter sisustatud ja võlad kaelast ära. Suuremad mööblitükid said kõik järelmaksuga ostetud. Pesumasin ja külmik samuti. 80ndate teisel poolel ostsin juba mõned ilukirjanduslikud teosed. 90ndatel ei lisandunud midagi, sest andsin sõrme ettevõtluskuradile ja see võttis tööajale lisaks ka vaba aja. Kogu omandasin koos pildil oleva raamaturiiuliga siis, kui Antslas maja ostsin. Lisaks riiulile oli kirjandust veel pööningul. Sealt leidsin ka teisel pildil oleva raamatu, mille väljaandmise aastat paluks aidata teil tuvastada, sest raamatus endas seda kirjas ei ole.Eva-Maria Pelgulinnast. Meie koduraamatukogu sai alguse u 20 aastat tagasi üliõpilastena Tartus. Vahepeal on palju raamatuid juurde tulnud, kuid põhiline sisu on endiselt ajalugu, filosoofia ja Eesti kirjandus. Tegelikult on ka teises toas umbes sama suur riiul ning osa kultuuriajakirju oleme maale hoiule viinud, sest muidu ei mahuks ju uusi raamatuid juurde. Pildil on suure toa raamaturiiul ning minu lemmik lugemisnurk, kus talveõhtutel teetassi kõrvale raamatuid nautida. Joel Pärnumaalt. Kodused lihtsad riiulid, ise tehtud prussidest, osad õlitatud, osad värvitud. Raamatuid juba lapsepõlvekodust ja aina tuleb juurde. Midagi võiks ka ära anda. Ilma ei saa kuidagi. Raamat teeb kodu.Aule ja Margus Murastest. Meie pere raamatukogu (ca 5000 ühikut) on nagu aaretekamber, mille igal riiulil peitub killuke ajaloost ja kus oma väärikal sammul mõõdab aega vana seinakell. Suur osa sellest raamatukogust on pärand kallilt vanaisalt ehk Papalt, ülempreester Viktor Linnult. Ehkki tuba on täidetud kaasaegsete riiulitega, on tajuda vanade köidete väärikat tolmu ja aegade hõngu. Siin kohtuvad klassikalised kunstialbumid ja paksud ajalookroonikad; luulekogud, mis seisavad õrnalt vanade filosoofiaraamatute kõrval, justkui jagades üksteisele oma mõtteid. Kaunite köidetega Piiblid ning teatmeteosed meenutavad möödunud sajandite tarkust. Lisaks kümned käsitsi “ümberlöödud” raamatud kiirköitjate vahel ning Papa enda kahe raamatu käsikiri. Kõik need raamatud räägivad lugu — mitte ainult maailma ajaloost, vaid ka vanaisa elutööst ja huvidest. See raamatukogu ei ole pelgalt raamatute kogum, vaid mälestuste, teadmiste ja avastuste pärand, mis hoiab elus nii nii perekonna lugu kui ka armastust teadmiste vastu. See raamatukogu ei ole pelgalt raamatute kogum, vaid mälestuste, teadmiste ja avastuste pärand, mis hoiab elus nii nii perekonna lugu kui ka armastust teadmiste vastu.Tõnis Tartust. Minu kodune raamatukogu on hoolega kureeritud, sest üleliigsete raamatute jaoks ei ole ruumi. Kolme meetri laiuse raamaturiiuli valmistas tislerist sõber täpselt minu jooniste põhjal. Alumised riiulid on suurtele kunstiraamatutele ja selle servades on ka täpselt mõõdetud kohad Estonia kõlaritele. Ülespoole lähevad riiulivahed sujuvalt madalamaks – see muudab ka toa visuaalselt kõrgemaks. Raamatud jagunevad umbes võrdselt erialaseks ja ilukirjanduseks. Umbes 350 raamatut pärinevad raamatuvahetuse keskkonnast, kus olen ebavajalikud raamatud vahetanud vajalikema vastu. Raamatukogu täiendamine ja parandamine on omamoodi hobi, mis muuhulgas rahuldab vajadust ilu ja korrapära järele. Kuna minu koduraamatukogu ei ole alfabeetiliselt korrastatud, on vahel õige köite leidmine siiski päris keeruline.Emily Tartust. Minu raamatukogus on imeline ja hektiline valik nii ilukirjandust, luulet, teabekirjandust, teaduskirjandust. Kõige vanemad teosed on juba ligi 100 aastat vanad, kõige uuemad muidugi sel aastal välja antud raamatud. Enamik on saadud kingiks või ostetud teiselt ringilt või isegi leitud tänavaraamatukogudest. Reisidelt toon alati mõne raamatu kaasa, nii et paljudel raamatutel on oma lugu, näiteks Albaaniast, Šotimaalt ostetud ja isegi Amsterdami tänavaraamatukogust leitud raamatud on riiulis kindlasti esireas. Tihti annan loetud teosed ka edasi, et hoida raamatuid ringluses. Kuna riiulis on raamatud kahes reas, siis on alati huvitav tagumist rida uudistada, sest kunagi ei mäleta, mis ma sinna paigutanud olen. Riiulist leiab raamatuid, mis said minu omaks juba minu lapsepõlves, aga ka neid, mille olen ema ja vanaemade riiulitest endale saanud.Kerti Nõmmelt. Iha saada teada, mis juhtub Pipiga järgmises peatükis, enne õhtut kui vanaisa mulle ette lugema hakkas, oli mõjuv põhjus lugemine ise ära õppida. Kaheksakümnendate lasteraamatud panid minu oma raamatukogule aluse. Üheksakümnendatel hakkasin raha paigutama esimese erialana õpitud aiandusalasesse kirjandusse. Selle aastatuhande alguses lisandusid Tallinnast ja Eestist jutustavad kirjatööd. Oma kodu andis füüsilise koha, kuhu raamatud paigutada. Täiskasvanuna sain päranduseks kolm vanavanemate raamatukogu. Uuskasutuskeskuste tulekuga sukeldusin mulle kättesaadava hinnaga kasutatud raamatute maailma, mille tulemusena olen saanud palju teoseid, millest varem vaid unistanud olin. Mulle meeldib, et mul on oma raamat, mida võin lugeda nii kaua kui tahan, võin selle inspiratsiooniallika riiulist kohe võtta ja raamatusse kogemata moosiplekigi teha. AGA olen hakanud mõtlema, mis saab pärast mind? Kas neid raamatuid enam üldse digiajastul kellelegi vaja on? Kas need on ainult friigid, kes loevad?Evelin Tartust. Meie koduraamatukogu sai alguse meie esimeses ühises üürikorteris, kuhu sai ise raamaturiiul tehtud, selline paraja suurusega, rootsipunaseks võõbatud. Kui kolisime, sai riiul kaasa, nüüd on see siis kümnekonna aasta jooksul omajagu täiendust saanud. On lisandunud riiuleid ja raamatuid nii põhilisele raamaturiiulile, kui ka muudesse kohtadesse. Raamatute hulk on pidevalt täienev. Kõige erilisemad on need raamatud, mis on kingitud või millel on mingi eriline seos. Kodune raamatukogu on minu jaoks oluline osa kodust, ilma raamatuteta pole tõelist kodusoojust.Heili Tartust. Kuna olen üle 30 aasta raamatukogus töötanud, siis ei ole kodune raamatukogu suur, aga päris ilma raamatuteta ei saa ka kodus. Elukaaslase huvid on kalandus ja ajalugu, minu lemmikteemad on luule, aforismid ja Tartu.Sigrid Kärdlast. Teosed riiulitel kuuluvad minu isale, keda elupäevade lõpuni hüüti vanaisa Valdiks. Raamatud on juba varasest lapsepõlvest teda huvitanud, kogu elu ümbritsenud ja neid kirjutas ta ka ise. Selle koduse raamatukogu esialgne koht oli Mustamäe paneelmajas seinast seina asuvates tumedates laminaatkappide riiulitel ja kinniste uste taga. Kui aga korter maha müüdi, kolisid ainult raamatud Hiiumaale. Lapselaps Märten ehitas kahte tuppa tugevast puidust riiulid, kus siis kõik jälle oma kindla koha leidsid ning jälle olid Valdil kirjasõnast vanad sõbrad ümber, sest päris luust ja lihast sõbrad olid juba ammu vanuse tõttu igavikku lahkunud. Tänaseks pole ka enam vanaisa Valdit meie hulgas, aga tema raamatukogu meenutab teda nii elavalt.Piret Pärnust. See on minu köögi(koka)raamatukogu. Otse söögilaua kohal. Vanim leitav möödunud sajandi 30ndatest Maria Sinikallase retseptivihik. Minu ema nõukogude aegsed raamatud, erinevatest riikidest ostetud rahvustoitude kogumikud, Eesti kokkade köited – kõik inspireerib igapäevast söögitegemist, mõnus maitsete ja tehnoloogiate otsimine. Elus ja mälestustega ja pärisinimest koostatud. Sageli otsime inspiratsiooni koos 10 aastase Heinrichiga, mida pühapäeva lõunaks valmistada. Köök koos väikese raamatukoguga on kodu süda.Aune Kuressaarest. Saare naise raamatukogu. Kokku pea 3000 nimetust aga kõige jaoks pole kahjuks riiuleid. Suur osa veel pööningul kastides.Mailis Nõmmelt. See vist pole raamatukogu selles klassikalises tähenduses, aga ütleme siis, et see on oluliste raamatute nurk. Lisaks on riiulite paigutamine kaldseinte/katuse all üks tohutu vaev. Ent nii on siiski iga sopp ära kasutatud!Ulgusaarlane Aini Tallinnast. Piltidel on minu tagasihoidlik koduraamatukogu. Kuna kasvasin kodus kus raamatud olid aukohal ja raamaturiiulid pea igas seinas, siis olen ka enda kodu teinud nii nagu oli minu lapsepölves. Ikka raamatud, kunst ja käsitöö mind ja minu lapsi ümbritsemas. Üks minu sugulasi ütles kunagi, et meie emal oli olnud suurim koduraamtukogu. Aga siis olid ajad teised ja eks siis see ideoloogiline kirjandus tõstis ka seda arvukust. Raamatute lugemine on nii minu kui ka mu laste fantaasiat ja sõnavara rikastanud. Tänu suurele lugemusele olen saanud rännata ümber maailma ja pea igas ajajärgus meie ajaloos. Eriliseim raamat on mul Taska 1935 aasta kalingur köites “Kalevipoeg” ja kaugeim raamat minu kogus on Saksamaalt “Das grose Pferdebuch” ehk siis Suur hobuseraamat. Raamatud on kodu hing.Kati Lääne-Nigula vallast. Minu raamatukogu sai alguse juba mu ema lapsepõlvest, sest kõige vanem raamat mu riiulis on 1923.a. “Tarzani metsikud sõbrad”, E.R.Burroughs. 100-aastaseid raamatuid on mul veelgi. Peale ema surma sai palju nõuka-aegset kirjandust ära antud ja osad väärtraamatud on juba laste kätte rännanud. Nii palju kui ennast mäletan, oli lugemine meie peres igapäevane tegevus. Istusime emaga söögilauas, mõlemal alati raamat taldriku kõrval. 🙂 Pipit ja Karlssonit sai lapsepõlves niimoodi vist sadu kordi üle loetud. Lemmikraamatut ei oskagi nimetada, sest iga uus annab uusi mõtteid. Aga väga meeldis hiljuti loetud triloogia “Kristiina Lauritsatütar”. Lisaks ilukirjandusele olen hankinud palju aiandust ja ka esoteerikat puudutavaid raamatuid.Tiit Tallinnast. Riiulid täis, lisaks raamaturiiulite alumised kapid , väga suur osa raamatutest suvilas. Üks vanim 1752 nahast kõites saksa keelne Uus testament, Schilleri 1875 aasta luulekogu ( saksa keelne),Goethe luulekogu 1861 ( saksa keeles), Shakespeari kogutud teosed 1-4, aastast 1889 ( saksa keeles).Sirje Audrust. Raamatud on olnud meie kodus igas toas ja igal ajal. Ema ostis ära kõik uued raamatud, mis nõukogude ajal letile ilmusid. Lugesid peres kõik. Mina õppisin lugema 4-aastaselt ja nii uskumatu kui see ka ei ole, oli mul enne kooli näiteks Eesti klassika läbi loetud. Ma tõesti armastan raamatuid. Eriti vene kirjandust ja ajaloolisi romaane. Raamaturiiuleid on jätkuvalt palju, aga enam juurde ei osta. Kasutame raamatukogu teenuseid. Aga kingitakse ikka. Viimati ostsin E. Halliku Mihkel Leppiku eluloo ja jõuluvana tõi ka Pariisi olümpiaraamatu. Kõikide olümpiate raamatud on olemas, sest oleme suured spordisõbrad. Need ongi meie koduraamatukogu uhkus, mida ikka ja jälle uurime. Ilma raamatuteta elu ette ei kujutaks. Fotol üks sein meie elamisest. Raamatuid on vast kokku umbes 2000.Kärt. Siin on ühe kaheaastase oma raamatupesa. Riiulis on lisaks lemmikmänguasjad. Raamatukoiks kasvas laps väga varakult ilma suurema suunamiseta ja peaaegu kogemata. Lasteaamatute hulk on sama suur ka mõlema vanaema juures, kuhu külla minnes veedab alati esimese tunni vaid raamatuid lehitsedes ja ettelugemist paludes. Olen ise alati raamatute austaja olnud kuid nüüd, mil väikelaps peres on, ei kujutaks elu ilma raamatuteta ettegi.Linda (3,5a) Kelmikülast. Linda koduraamatukogu sai alguse juba enne tema sündi, aga aktiivses kasutuses see pisikesel raamatusõbral olnud vähemalt kolm aastat. Raamatukogu on kasvanud ja arenenud koos lapse ja tema huvidega. Väljapanekut värskendame iga paari nädala tagant, vastavalt hooajale ja hetkehuvidele – nii ei unune raamatud riiulinurka. Linda elus ei ole raamatuteta möödunud vist ainsatki päeva (jättes kõrvale päris esimesed elukuud). Hetkelemmikud käivad kaasas nii reisil, rannas, kohvikus kui rongis, aga kõige mõnusam on raamatuid avastada koduses raamatukogus või Eesti Lastekirjanduse Keskuses. 🙂 Tiina Maardust. Natuke laialivalguv see koduraamatukogu ju on, aga peaasi, et endal oleks hea olla. Väikeses elamises on ohtralt kasutatud ära laealuseid paiku. On igasugu kirjandust ja käsiraamatuid. Kas just miskit erilist, ei teagi. Saksakeelseid raamatuid on hakanud ohtralt lisanduma, see võib-olla. Ilukirjandusest on aukohal lemmik Jane Austen ja minu teine hobi lugemise kõrval – käsitöö. Meespoole nurgake paistab silma karmidest aegadest pajatavate raamatutega. Nii et äärmused. Kollaaž hõlmab kolme erinevat riiulit, aga neid on veel. Ikka igas seinas 🙂Laura Raplast. Üks vahva riiul! Minu lemmikud on kunsti, muusika ja psühholoogia teemalised raamatud. Alati on koht ka piiblil ja seda selgitavatel väljaannetel. Tütar õpib eesti keelt ja kirjandust ja tema riiulid täienevad kiiresti uute raamatutega…Mõnusat ja sisukat olemist kõigile!Külliki ja Nils Keila-Joalt. Oma koduraamatukogu sai alguse 90ndate algul Tartust. Palju raamatuid on meie juurde tee leidnud mõlema vanematekodust. Palju olen ka teadlikult kogunud ja tellinud (vana)raamatupoodidest oma töö- ja erihuvidest lähtuvalt. Vähemalt üks on „pännu pandud“ sõbralt, kes minu ehmatanud ülestunnistust kuuldes lootusetult ohkas: „Las ta olla, ma ostsin endale juba uue.“ Mõned on ka meilt rändama läinud, aga nagu ma ikka ütlen: peaasi, et keegi loeb. Ei tea, kui palju neid kokku on, selge, et on palju oluliselt suuremaid kogusid. Õnneks paistab, et lugemishuviline järgmine põlvkond võtab seda kui väärtust. Mõned aastad tagasi käisid meil kadrisanti jooksmas toredad väikesed neiud, kes ukse avanedes rõõmsalt hõikasid: “Oi, me ei teadnudki, et siin on raamatukogu!”Anneli Karla külast. Siin on osake minu raamatutest.Külli Pärnumaalt. Raamatud on minu jaoks olnud väga oluline osa kodust juba alates varasest lapsepõlvest ja seda nii tänu vanematele kui vanavanematele. Väga oluline täiendus meie tänasesse koduraamatukogusse oli aastate eest minu vanaema ja vanaisa pärandus, mida hoolega hoian, kuigi erinevalt vanaemast ma Schilleri või Goethe lugemiseni originaalis pole jõudnud.Anne Tallinnast. Minu koduraamatukogus leidub nii kunstialaseid teoseid kui ka kunstnike elulugude raamatuid, muusikakirjandust, laulikuid, ilukirjanduslikke teoseid originaal ja eesti keeles. Südamelähedased on eesti autorid, luuleraamatud, palju on erinevate keelte sõnaraamatuid. Mälestused on talletatud fotoalbumitesse. Nii mitmedki raamatud on mitu korda läbi loetud, mõnikord välja laenutatud ja siis taas oma koha leidnud raamaturiiulis. Kõige olulisem teos minu raamatukogus on esivanemate pärandatud Piibel, mis on üks olulisemaid tüvitekstide allikaid Eesti ja Euroopa kultuuriloo kujunemisel.UT universaalsed tekstid kõnetavad metafooridena ka tänapäeva elu oma ilus ja inetuses. Koduraamatukogu täieneb pidevalt.Lille. Koduraamatukogu on minu “koobas”, kuhu maailma ja teiste inimeste eest varjuda saan, et valida omale selline reaalsus (või fantaasiamaailm), mis parasjagu paremini sobib kui see, mis õues on. Riiulitel on lai valik alates teatmeteostest, lasteraamatutest ja nostalgiaraamatutest kuni uuema ilukirjanduseni. Ostuvaliku juures on olulisem on kirjaniku kirjutamisstiil kui kindel žanr.Triinu Lasnamäelt. Minu koduraamatukogu sai alguse tegelikult üsna hiljuti. Umbes 9–10 aastat tagasi. Alguses oli see üsna pisike, aga suure tõuke sellele andis vist 6 aastat tagasi üks loosiauhinna võit. Võiduks oli 100 raamatut kirjastuselt Varrak omal vabal valikul. Sealt alates on mu koduraamatukogu tohutu kiirusega täienenud, nii et mul ei ole nende jaoks piisavalt riiuleid. Osad on paraku kastides. Raamatukogu suurust ei oska täpselt öelda, aga üle 400 raamatu peaks küll olema. Enamasti on tegu eestikeelsete raamatutega, mõned ingliskeelsed on ka Inglismaalt tellitud, kõige hiljutisem on ostetud Riiast Riia panoraamide kohta. Ma armastan raamatuid ja mulle meeldib ennast nendega ümbritseda. See, kas ma ükskord ka nende lugemiseni jõuan, on teine teema, aga ma ikkagi üritan. Aitäh, selle toreda üleskutse eest.Kairi Raadi alevist. Minu koduraamatukogust leiab palju iluäärtega ja autogrammidega eriväljaandeid. Ma pole kunagi kõiki raamatuid kokku lugenud, kuid hinnanguliselt peaks minu kollektsioonis olema 700 raamatut. Kahjuks või õnneks kipub nii olema, et raamaturiiulid täituvad uute raamatutega kiiremini kui juba olemasolevad raamatud loetud saavad.Tiina Tartust. Kaks koduraamatukogu riiulit, ühes Ameerika ja Suurbritannia autorid, teises Eesti, Soome, Rootsi, Hispaania ja Itaalia. Kõige all veel reisi- ja loodusraamatud. Lisaks on siin endale täiesti oma riiulivahe saanud J.R.R. Tolkien 36 teosega ja mõned lemmikautorid, nagu Neil Gaiman, Andrzej Sapkowski, Robin Hobb ja Gerald Durrell (viimane kui üks läbi loetud, mida ei saa öelda ülejäänud riiulite kohta). Nägin tükk aega vaeva, et leida sobiv viis raamatute riiulitele seadmiseks. Lõpuks said nad autorite keelte kaupa tähestikulises järjekorras. Teabekirjandus, luule ja mõned kategooriad veel eraldi riiulites.Raamaturiiuleid on igas toas, sh köögis, sest kuhu veel paigutada mahukas koka- ja toiduteemaliste raamatute kogu. Kaalun ka esikusse riiuli paigutamist, sest varsti olemasolevatesse enam ei mahu.Kulno Rame külast. Kodune raamatukogu oma küla rahvale, kuhu on kogutud miu meelest väärt lugemist ning ka kaks riiulitäit endise taluomaniku ja raamatukujundaja Helmut Polbergi kujundatud raamatuid.Margus Mustamäelt. Kaks pilti meie elutoa kahest seinast, kus on raamatud omale alalise pesa leidnud. Kolmas sein ja ilmselt ka veel mingi sein teises toas ootavad riiuleid, kuhu koliksid praegu pappkastides kössitavad raamatud. Ja neid pappkaste on palju. Enam kui pooled raamatud pole endale väärilist kohta riiulis veel saanud. Ja riiulitega läheb aega. Need teeme ise, arvestades raamatute formaate ja muid koduseid vajadusi. Exceli tabel näitab, et hetkel on meil kodus 5341 trükist. Need on siis alates õhukesest kümnekonnalehelisest lasteraamatust kuni tuhandelehelise teatmeteoseni. Oluline pole aga mitte number, vaid sisu, eks? Kolmandal pildil on teise toa nurgas endale pesa teinud “Loomingu raamatukogu” trükised. Püstakus kõik kenasti aastate kaupa. Alates 1957 kuni tänaseni on ilmunud 1680 numbrit, hetkel veel meie riiulist puudu 20 numbrit. Ent eks see viimane number tasapisi väheneb. Liiga palju raamatuid? On jah! Aga midagi kodust ära saata ka nagu ei raatsi.Monika Tallinna südalinnast. Minu raamatukogu on üpris kirju nii sisult kui ka vormilt. Korralikku raamaturiiulit mul polegi. Riiulisse saavad raamatud ilmselt alles mu uues kodus.Trall Viljandist. Väike jupike meie pere raamaturiiulitest jõulumeeleolus.Sirle Tallinnast. Riiulisse on jäävad need, millest loobuda ei suuda, teised raamatud liigutan raamatupoodidesse taaslugemiseks. Murakami, Õnnepalu ja Krossi raamatud peavad riiulis ikka olema. Kindlasti tuleb veel juurde lastekirjandust, illustratsioonide pärast.Viktoria Põhja-Tallinnast. Meie kodus on suurem või väiksem raamaturiiul igas ruumis. Suurel elutoa riiulil on lisaks raamatutele ka plaadid, muusikainstrumendid ja mängud. Raamatuid on kõigis keeltes, mida vähegi oskame. Kõige armsam on pisike kogu esperantokeelseid raamatuid.Ingrid Vardjalt. Andeks, kas teil on veel ruumi? Ei, kõik on täis! Lemmikud on nn looga raamatud, mis saadud päranduseks või kingituseks.Raamatusemu Tallinnast. Mäletan, et nüüdseks juba pea 15 aastat tagasi andis minu vanaema mulle oma lugemispisiku. Mälestustes istub ta ikka ja alati kodus selle ühe ja sama tooli peal ning näpus on tal endiselt mõni teos, mida ta parajasti loeb. Vanaema lemmikraamatud on siiani alles ja seisavad uhkelt minu koduraamatukogus minu teiste köidete seltsis.Auri Tallinnast. Lugemisnurk nurrumasinaga.Ene Laulasmaalt. Laulasmaa lemmikute riiulKati Karu Arukülast. Pean oma koduste raamatute arvestust sellises toredas kohas nagu Librarything.com, kuhu enamus raamatukirjeid olen Estrist saanud. Ja sortida ning järjestada on võimalik mitut moodi. Paar vaadet andmetele ka. NB! Väga hea on poes vaadata, kas raamat on juba kodus riiulis. Koduraamatukogu algas vanemate juures olevatest lemmikutest, ema antud kaasavarast ja tasapisi on umbes 35 aastaga tuhatkond raamatut kogunenud. Raamatud on minu jaoks enesestmõistetav kodu osa, sealjuures mitte kindlasti kaunistus. See on rahu ja rõõm.Heidi-Maarja Tartumaalt. Mõned lemmikraamatud tõin ära lapsepõlvekodust, kuid isiklik raamatukogu hakkas kogunema, kui Tartusse ajalugu õppima asusin ja vajasin ajalooteemalisi raamatuid, mida kodus väga ei olnud. Ei ole kunagi oma raamatuid üle lugenud, osad on ka keldris, 1000 ringis vast ikka on neid. Reisidelt ma eriti raamatuid kaasa ei osta, kuna sageli reisin käsipagasiga ning juurde midagi suurt ja rasket eriti osta ei saa, võib-olla erandid on mõned kunstiraamatud, mille olen kaasa toonud Prantsusmaalt, Inglismaalt, Portugalist.
Raamatukogu tähendab turvatunnet, et seal on need vajalikud teosed ja tekstid, mille järgi haarata, kui on vajadus. Minu jaoks on erilised Heiti Talviku luulekogu 1988. aasta väljaanne, mis on mind saatnud sellest ajast peale. Samuti Viidingu ja Alliksaare luulekogud ning Tõnu Õnnepalu teosed, eriti Paradiis, mis ikka ja jälle riiulist öökapile oma tee leiavad. Kätriin Karksi-Nuiast. Ühes väikelinnas elava väikese neiu pisike raamatukogu. Lugejaks on 8-aastane preili. Tema raamatute valikus leiab nii tänapäevaseid teoseid kui ka vanemaid raamatuid. Kusjuures kõik ei mahu piltidelegi, osad vanad raamatud on kapis “peidus”. Nende raamatute vanus on 30+ aastat, mõni on aastast 1965. Lugemispisiku on neiu saanud oma emalt ja vanaemalt.
Helen Tallinnast. Mina olen raamatud riiulitele sättinud peamiselt värvi järgi. Väidetavalt teevad nii vaid pealiskaudsed inimesed, kes hindavad raamatut kaane järgi ega huvitu sisust, aga minu jaoks on süsteem ülimalt praktiline ja iga teos leitav. Sest isegi kui täpne pealkiri või autori nimi meelde ei tule, oskan kaanevärvi alati öelda. Raamatute sekka on kogunenud (peamiselt kirjanduslikke) meeneid, raamatuid leidub neljas keeles ning ühte nurka olen seadnud teosed, mille väljaandmisest tõlkija, toimetaja või kirjastajana ise osa võtsin.Linda ja Uku Nõmmelt. Meie raamatukogu sai uue ilme 2020 kevadel, kui ehitasime ise riiulid, et lõpuks kõik meie raamatuid oma kodu saaks. Uskusime, et ruumi peaks jaguma aastateks. Aga kuna raamatute lugemine ja ostmine on kaks eri hobi, siis peame juba praegu mõtlema, kuhu veel üks riiul mahuks. Interneti ära kadumise pärast me muretsema ei pea, siin on aastate jagu paremat meelelahutust.Aimar Tallinnast. Minu kabinet on mu pelgupaik. Raamatud ja muusika. Mida veel vaja on? Kusjuures ma tean, kus iga mu plaat ja raamat asub.Soosaare karu Viljandimaalt. Enne mind on riiulisse kogutud sada aastat Loominguid – sealt on huvitav erinevate riigikordade muutusi märgata.Merit Võrust. Kõige olulisem osa kodust, Kogu aeg segamini, raamatuid kasutan ja panen kiiruga tagasi ja vahel harva korrastan teemade järgi. Keskkoolis olles hakkasin endale teadlikult raamatuid ostma u 1996. Kõige erilisemana nimetan kõige väiksemat ja kõige suuremat raamatut 3 cm ja 45 cm. Kaugeim Brasiiliast.Linda Tartust. Kunagiste kolimiste tõttu vanaema korterisse jäänud ajutine lugemisnurk.Leo Pärnumaalt. Raamatuid hakkasin koguma 70ndate keskel, 13-aastaselt. Istusin ja ootasin, kuhu vanapaberit toodi, et raamatuid päästa. Ilukirjandus on tähestiku järjekorras ja muu teemade järgi. Enamik on ajalooteemalised teosed. Raamatuid on tuhandeid, nii tsaari- kui ka eestiaegseid, aga kokku pole neid lugenud – on need ju lugemiselamuseks mõeldud.Kristofer Piritalt. See on väike osa minu koduraamatukogust, millele panid aluse mu vanaisa ja onu. Raamatukapid asuvad mitmel pool majas: elutuba, magamistoad, väike tuba – nii et ühte kindlat nn raamatukoguruumi ei ole. Igal pool saab lugeda. Raamatuid on üle 3000 kogunenud.Amy Austraaliast. Killuke meie pere kodu raamatukogust mere tagant. Raamatukogus on valdavalt kunsti-, arhitektuuri-, tekstiili- ja ajalooraamatud. Sealt leiab ka palju armsaid eestlasi. Ülejäänud kollektsioon ootab meie väikeses korteris lisariiuleid.Marko Kaika külast Võrumaalt. Üle 12 aasta tagasi sai ostetud talukoht, kuhu endine peremees, hr. Atspool, oli kogunud mitmekümne aasta jooksul meeletult raamatuid. Nii nõukogudeaegset masskirjandust kui üle saja aasta vanust väärtkirjandust. Aastate jooksul on sadu tuhandeid raamatuid tulnud sortimise käigus maha kanda, kuid mõned tuhanded on riiuleis. Aidatäis raamatuid ootab veel sorteerimist. Ühes aida pooles on ligi 3000 raamatut riiulites. Siit saavad huvilised-tuttavad neid laenutada või soetada sümboolse tasu eest. Juba kolm aastat oleme lastega suvekuudel pidanud kodulähedases teeristis “Atspooli raamatukogu”. Siit, 24/7 avatud püstkojast saavad suvitajad sümboolse tasu eest kaasa haarata oma lemmikteose. Õhtuti teevad lapsed jalgrattaga tiiru, koguvad taskuraha kokku ja täidavad tühjad kohad uute teostega…Siret Liikatkult. Minu osaline raamatukogu, mis ootab minu pensionile jäämist, et saaks raamatutega koos rohkem aega viita. Raamatute ostmine sai alguse aastal 2000. Suure tõuke andis Võtikvere Raamatuküla üritus, kus osalesid mitmed kirjanikud, kelle käest sai autogrammiga raamatu osta. Kohal oli ka kirjastused, kes müüsid oma raamatuid. Kogus on 2400+ raamatut. Südamelähedased on C. Bronte “Jane Eyre” ja E. Bronte “Vihurimäe”. Tähendusrikas on A. Dumasi “Krahv Monte Cristo”, mille lugesin esimest korda läbi vene keeles ja siis hiljem eesti keeles. Lugenud olen lapsepõlvest alates ja nagu mainisin tahan lugeda ka pensionipõlves. Raamatukogu on selleks, et vastavalt tujule valida raamat ja lugeda seda mugavalt ja segamatult.Aivar Sauelt. Tavaline toanurk, kus üks riiul. Riiulist saab võtta midagi vastavalt tujule. Krimit, klassikat, seiklust, ajalugu, luulet, muusikat, telekat, konjakit, eepost, kroonikat, kokaraamatut, matemaatikat…. Lastel on oma tuba, omad riiulid, omad tujud…Siiri Peipsiääre vallast. Meie kodus on peaaegu igas toas ja hoonekeses riiulid raamatutega. Ja nii on olnud aastakümneid. Mitu põlvkonda on kodust raamatukogu täiendanud. Peamiselt ongi eestikeelsed raamatud, mida on väga erinevatest valdkondadest. Pereliikmed täiendavad raamatukogu vastavalt oma maitsele. Kuna riiulitele satuvad uued raamatud sinna, kus veidi veel ruumi on, siis on kõikidel põnev avastada, mida keegi kusagile sokutanud on. Pisipõnnid lausa ootavad, millised vahvad tegelased neid üllatavad. Meile on raamatud sõbrad, lohutajad, nõuandjad, tujuparandajad, ideegeneraatorid, silmaringi laiendajad, ilma KELLETA ei saaks me hakkama. Vanimad meie koduses raamatukogus on vanaisade piiblid. Ühe piibliraamatu vahel on veel vanaisa pandud järjehoidja – just seal jäi tal 52 aastat tagasi lugemine pooleli.Riste Pelgurannast. Minu ateljee raamaturiiulitest esimene on pärandus ehtekunstnikust emalt. Esimesed, valdavalt saksakeelsed kunsti- ja loodusraamatud ostis ta sellesse 1960-ndate aastate keskpaigas ERKI stipendiumi eest. Teine on minu riiuligrupp, milles on raamatuid ja ajakirju tekstiilidest, rahvarõivastest, kunstist ja muust. Ma ei oska öelda, kui palju raamatuid mu kodus kokku on. Üks erilisemaid on 10 cm paksune õhukeste lehtedega New Webster`s Dictionary of the English Language/ Deluxe Encyclopedic Edition. Praegu see enam ei tundu nii eriline, kuid taasiseseisvumisaja alguses, kui see meie koju osteti, polnud me nii paksu ja mahukat raamatut varem kunagi näinud. Kaugeim teos on Lõuna-Hispaaniast. Raamatukogu tähendab valikuvõimalust – see on suur hulk mõtteid ja pilte, mille hulgast valida.Astrid Tallinnast. Minu koduraamatukogu on hubane ja värviküllane – koht, kus raamatud pole lihtsalt riiulitel, vaid moodustavad tervikliku ja lugema kutsuva atmosfääri. Meie lebola raamaturiiuli ees on ideaalne koht lugemiseks kas koos või üksi. Tore on lõpetada päeva mõnusalt keras, tee tassi ja hea raamatuga. Tihti liituvad lugema mu kolm tütart ja kasski leiab endale meie juures koha.Piret Ülenurmelt. Minu raamatukogu sai alguse juba minu lapsepõlves. Mäletan ennast ikka mõnda raamatut endale igatsemas. Süstemaatilisem kogumine sai alguse siis, kui 1997 läksin raamatupoodi tööle. Mingil hetkel valdas mind hirm, et äkki paberraamatud kaovad ja teadsin, et pean omama raamatuid nii palju, et neid jätkuks minu elu lõpuni! Neid jätkub juba ammugi, aga ikkagi saadab mind pidevalt tunne, et mõni raamat on veel puudu. Ma arvan, et minu raamatukogus on kindlasti üle 3000 raamatu, aga võib vabalt olla ka 5000. Lugesin kord ära lasteraamatud ja neid jäi natuke tuhandest puudu. Kõige erilisem raamat on ilmselt vanavanaema lauluraamat, mis Siberiski ära käinud, aga muidu on ikka iga raamat tähtis, sest millegagi peab ta minus huvi olema äratanud, suvalisi raamatuid ma oma kogus ei hoia. Minu raamatukogu tähendab minu jaoks väga palju, see on vist isegi nagu elustiil. Ümbritsetuna raamatutest tunnen ennast õnnelikuna.TT Tallinnast. Minu koduraamatukogu sai alguse aastal 2018, kui hakkasin aktiivselt lugema ja raamatuid ostma. Tänaseks on raamatuid kogunenud 550 kanti ja lisa tuleb stabiilselt juurde. Suures osas on tegemist ilukirjandusega, kuid on ka mitmeid kunsti- ja arhitektuuriraamatuid.Kersti Pärnust. Meie koduses raamatukogus on umbes 10 000 raamatut. Palju on teatmeteoseid ja ühe kire – reisimisega seoses geograafia, turismi ja ajalooga seonduvat. Nii on reisidelt soetatud üsna kirju seltskond erinevate maade atlaseid (sh kooliatlaseid). Seda kirge on toetamas ka 100 aastakäiku “National Geographicuid”. Teine kirg on seotud lapsepõlvega (kust me teatavasti kõik tuleme!) – lasteraamatud (sh eestiaegsed). Lõpetuseks, kolmas kirg on seotud “juurtega”. Meie koduraamatukogu puhul on selle väljenduseks siis Pärnumaa kodulooline kirjandus, seda tsaariajast kuni tänapäevani.Maret ja Agu Pärnust. Rõõm ja rahulolu, kui sind ümbritsevad raamatud. Võimalus vajadusel võtta just see, millest tunned puudust ja nautida kuni on soovi. Riiulitel on süsteemselt paigutatud raamatuid igale maitsele ja vanusele ning väga erinevates kategooriates, mõni väärtuslikum kui teine. Raamatute keskel ja koos veedetud aeg on kvaliteetaeg.Regina Maarjamäelt. Minu ja mu lastelaste lemmiktuba, siit leiab kõigile lugemist. Nagu näha, siis trügivad raamatute juurde ka mänguasjad. Ju tahavad nukud ka lugeda.Mariliis Tallinnast. Ma olen ka raamatute keskel üles kasvanud. Neid oli palju kodus ja lisaks käisin palju raamatukogus, seega on raamaturiiul minu silmis midagi väga esteetilist ja turvalist. Suur raamaturiiul on kodus ilus paratamatus – kui köök on kodu süda, siis raamaturiiul on selle hing. Vaatan neid vahel niisama, vahel võtan mõne, sirvin, teinekord loen midagi pühendunult…võtan voodissegi kaasa. Nagu Peeter Volkonski on öelnud, siis on riiulist vastu vaatavad teosed nagu avastamata seiklused. Ja jätkates Bilbo mõttega – rajale astudes peab ettevaatlik olema, sest kunagi ei tea ette, kuhu jalad võivad välja viia. Raamatutega justnimelt nii ongi – nad on täis lugematuid põnevaid maailmu, mille avastamine on mul käeulatuses. Eriti tore on raamatute ja taimede kombinatsioon. Kasvatan selleks tarbeks endale riiulidžunglit.Kaili Keilast. Ensto Estonia VaimuToiduKapp 🙂Piret ja Peeter Raplast. Väikese raamatutoa riiulid on tehtud tugevast kasevineerist. Peeter meisterdas need Piretile neljakümnendaks sünnipäevaks aastal 2008. Pireti meelest on raamatud ja raamaturiiulid maailma parimad kingitused. Kodu ilma raamatuteta ei kujutaks kumbki ette. Piret tunneb end raamatute seltsis turvaliselt. Raamatud on Pireti ja Peetri kodudes olnud lapsepõlvest saadik, kuigi tollal oli neid kordades vähem. Ühise raamatukogu loomist alustati aastal 1997.Eve koduraamatukogu.Sille Kristiinest. Raamatud on kogunenud tähelepanelikult ja pigem on kõik just sellised mis isiklikult huvi pakuvad ja juhuslikke vähe. Selles mõõtes pean raamaturiiuleid väga personaalseteks. Kolisin aasta tagasi uude kohta ja raamatuaasta algus inspireeris viimaks ka raamatukapi kokku panema ja raamatud kastidest välja võtma. Pildil olev kapp on suurepärase mahutavusega ja pärit umbes aastast 1935, hetkel on 2 ust ja klaasid veel eest puudu. Pildilt on veel ka mõned raamatud puudu aga selline siis näeb välja värskelt taas komplekteeritud raamatukapp. Teemad mida leida võib on kunstiajalugu, jaapani ilukirjandus, filosoofiat, midagi aasia teemadel ja siis veel kõike muud parajas koguses. Ilukirjandust üritan enamasti võtta raamatukogust aga mõned lemmikumad olen ka soetanud ja kui keegi kingib siis leiavad ikka koha riiulis.Meeli Tallinnast. Tšukovski Imepuu viljadeks olid kingad, sellel paremad raamatud: pisut luulet, kunsti, loodust, sõprade loomingut, väike aabitsakogu mitmekümnest maailma riigist. Kodumaiseid kaunistab isa Huvitaja 1930. aastast, mille mitu põlvkonda on kapsaks lugenud. Kahtlustan, et riiulivalvur ka salaja öösiti loeb.Ragne Arukülast. Minu tagasihoidlikus raamatukogus on nii pärandina saadud raamatuid kui ka vähe uuemat kirjandust. Kasvama hakkas ta umbes 6 aastat tagasi, kui sai oma kodu soetatud ning sain lapsepõlve unistust täitma hakata. Välja tuua üht kindlat teost ma ei oskaks, igal raamatul on võimalus olla kõige erilisem teos olenevalt tujust, mis seda lugedes on. Raamatukogu on minu jaoks oluline osa elust, mulle on väikesest saadik meeldinudlugeda ja olen raamatukogude uksi palju kulutanud, koduraamatukogu on olnud lapsest saadik mu unistus. Mulle nii meeldib, et ma saan lihtsalt võtta raamatu ja lugeda, ning sellega näidata eeskuju oma lastele.Imre Tallinnast. Raamaturiiuleid ja -kappe on mul kodus igas toas mitu, sest raamatuid on kogunenud väga palju. Fotodel on neist näha kõige suurem ja kõige väiksem – klaasitud raamatukapp on seega kõige suurem kodune raamatuhoidla (klaasi taga tolmuvad raamatud ka vähem). Sinna on reisiraamatute kõrvale ühtlasi tundunud sobilik sättida reisidelt kaasa toodud suveniire. Aga raamatuid tuleb aina juurde ja juba praegu on nende paigutamisega suuri raskusi, peab neid isegi kahes reas riiulitele panema. Pikad raamaturiiulid on tulnud sisse seada suvilaski, kust siis puhkuste aegu lugemist võtta saab.Maarja Keilast. Meie kodune raamatukogu pole just väga suur, kuid siiski on meie jaoks tähtsal kohal. Oleme tihedad raamatukogu külastajad, kuna elame raamatukogu vastas, mis teeb selle meie jaoks eriti mugavaks. Siiski lisandub igal aastal meie riiulile nii mõnigi raamat. Raamatud lihtsalt teevad kodust kodu.Tiina Kitsekülast. Armastan lugeda. Raamatud on minu kirg ja hobi. Alguse sai minu raamatukogu ülikooli ajal, lisandusid lahkunud sugulaste pärandatud kogud. Pildil pole kogu raamatukogu, osa riiuleid raamatutega on teistes tubades. Paev on nurja läinud, kui ma ei saa lugeda. Raamatuid on Austraaliast, Kanadast, Inglismaalt, peamiselt on riiulitel ilukirjandus, vähem teatme- ja populaarteaduslikke teoseid. On ka lasteraamatuid, peamiselt vanu lemmikuid. Mul on palju lemmikuid, kõiki ei mahuks üles lugeda. Aga voodi korval on Tuglase „Väike Illimar“. Armastan oma raamatuid, see on minu pere.Katri Peetrimõisast. Minu raamaturiiul on paarikümneaastane, vanimad raamatud sellel on mu perekonnale kuulunud saja aasta ringis. Nõukaaegsed sektsioonkappide riiulid olid nii sügavad, et raamatud pidid seal kolmes rivis seisma ja isa üksi teadis, kust mida leida võib. Seda muret minul praegu ei ole ega ole ma ka eriline raamatukoguja, kuid ikka ja jälle leidub teoseid, mida ostmata jätta ei saa. Päris oma pere raamaturiiulit kavandades teadsin, et selles peavad kindlasti ka pildiaknad olema ja selline see riiul ka sai. Ei mäleta, et oleksin taolist kusagil varem näinud, kuid tänaseks tundub see mulle juba pea ainuvõimalikuna, et riiulis ootavate raamatute vahel on õhku ja valgust ja pilte.Jana Saaremaalt. Kuna meie külas puudusid bussiputkad, siis talgute korras said need külarahvaga koos ehitatud. Loomulikult said mõlemad bussiputkad ka oma raamaturiiulid. Raamatud on osutunud kogukonnas väga populaarseks. Võetakse ja loetakse hoolega, ja tuuakse ka kodust raamatuid lisaks. Kuna küla on meil kodu, siis on need kogu küla koduraamatukogud.Tania ja Märtin Tallinnast. Meie väike raamatukogu on üsna mitmekesine. Meie kodus loetakse eesti, vene, ukraina, inglise ja prantsuse keeles. Sel aastal sai meie raamatukogu uue kodu ja saime kõik ilusti välja panna. Meil ei ole midagi antiikset ega väärtuslikku, kõik meie raamatud on lihtsalt osa meist ja meie huvidest, meenutused meie reisidest ning peegeldus meie hobidest ja töödest.Kirsi Tallinnast. Meie raamatud paiknevad riiulitel madalates kappides, kust on neid mugav võtta ja kuhu on neid mugav ka tagasi panna. Lisaks on kapiruumi veel nii fotoalbumitele kui kontoritarvetele. Mappides on erinevaid ajakirju möödunud aegadest, alates aastast 1936. Vanim raamat on Paul Kerese „Malekool“ I osa, ilmunud 1940. Suurema osa kirjasõnast moodustavad ilukirjandus ning laste- ja kokaraamatud. Armastus raamatute ja lugemise vastu on saanud alguse kodust, kus riiulitel olid paljud eelmise sajandi 70-80-ndatel ilmunud eestikeelsed teosed.Vivian Kadriorust. Koht, kus olla kui… …otsid tegevust …tahad meelelahutust …vajad põnevust …ihkad lohutust …teed koolitööd …oled luuletuste jahil …uurid ajalugu …või lihtsalt jõudehetkel. Vaatamata kodusele valikule, on öökapil virnas raamatukogulaenutused, sest pidevalt ju ilmub nii häid teoseid, mida ei ole vaja alati ka koju kuhjata. Head raamatuaastat kõikidele!Andres Tallinnast. Lisaks linnaraamatutele osa veel maakodus ja osa läinud uuele ringile. Uuele ringile läinud peamiselt nõukogudeaegne literatuur.Maarja-Liis Tallinnast. Kuigi olen viimasel ajal hakanud päris tihi raamatukogu teenust kasutama, olen ma siiski mõned raamatud endale koju ka muretsenud, mis on olnud rohkem südame-lähedasemad, või olen lihtsalt raamatupoodi sisse põiganud ja lihtsalt pole suutnud sealt tühjade kätega ära tulla. Väga palju on alles kooliaegseid raamatuid ning ka lasteraamatuid. Selline on minu väike raamatukogu.Peeter Põltsamaa vallast. Minu raamatu kogumine sai alguse mu vanemate kodus 1960-ndate algul Mustlas. Sääl oli meil umbes 200 raamatut. Nüüd meie Muru talus kokku umbes 2000. Olen jätkanud mu töökohal Kolga-Jaani koguduse W. Reimani raamatukogu täiendamist, sääl hetkel umbes 4000 teost tsaari-, Eesti-, nõuka- ja taasiseseisvumise ajast. Mu kodus on mõned sea nahka köidet inkunaablid (XVIII. saj, I.pool), mida plaanin annetada WR koguduse raamatukogule. Peamiselt on raamatud teoloogia, filosoofia ja sõnaraamatud. Minu kogumist on inspireerinud isandad H. Haamer, V. Raun, E. Jõesaar, H. Raudla Erilised teosed: Vanakreeka keelne Septuaginta aastast 1780, Leibnitsi “Monaaden” 1802; “Christliche kirchen kronologie” 1845. Raamatukogu on minu jaoks töökeskkond ja vaimsed tööriistad.Reet Kaberla külast. Minu raamatukogu pärliks on Šveijki raamatud erinevates keeltes. Isa alustas ja olen neid reisidelt juurde kogunud. Kuusalu Raamarukogus tegime ka väikse näituse.Jan Piritalt. Tudengi raamaturiiul vanematekodus, mis hakkab natuke kitsaks jääma. Samuti Turneri repro ja vanavanaisa kiiktool.Helle Rakverest. Olen raamatuid ostnud kogu teadliku elu. Täpset arvu ei tea. Väärtustan teatmeteoseid, kokaraamatuid ja käsitöö- ning aiandusraamatuid. Viimasel pildil viimane raamat on enda kirjutatud, seiklused Hispaanias Valentsias.Rein Tallinnast. Siin kodus on arvatavasti Eesti suurim spordiraamatute kogu. Olen ise seenior ja Eesti Spordiajaloo Seltsi aseesimeesMaarja Tartust. Minu koduraamatukogu sai alguse rohkem kui 70 aastat tagasi, kui minu vanaema oli alles laps. Teoseid on umbes saja ringis, ei jõuaks neid kokku lugeda. Minu jaoks on kõige erilisemad teosed need, kus on veel sees mu vanavanaema käsitsi kirjutatud raamatukogukaardid. Minu teada ei olegi siin väljaspoolt Eestit teoseid, aga võin ka eksida. Minu jaoks tähendab raamatukogu tarkust ja näitab mingit viisi intelligentsust.Eleonoora Viimsist. Raamatukogu on 30 aastane, koosneb u 1200-st raamatust (siin pildil, kodus on veel raamaturiiuleid) ja riiulid täidavad ka trepipiirde rolli. Kõik raamatud on ka arvutisse kantud, et oleks lihtne leida. Kõige rohkem on kunsti-, ajalooraamatuid ja muidugi ilukirjandust. Me loeme palju ja meie jaoks on raamatud sama vajalikud, nagu õhk. Ja meile meeldib, kui hea raamat on meie riiulis ja me saame iga kell ta uuesti läbi lugeda.Lüüli Tallinnast. Raamatutega täidetud riiulid on mu kodus olnud nii kaua kui mäletan. Pildil olev raamatukogu sai alguse 2011. aastal. Alguses üks riiul ja siis üsna ruttu lisandus teine. Nüüd on kogu kasvanud nii palju, et vaja läheb ka juba kolmandat. Kahjuks ei ole ma kokku lugenud palju siin on raamatuid, see arv muutub pidevalt. Erilisemateks pean raamatuid, mis mulle on kingitud või neid, mille saamisega kaasneb mingi lugu. Raamatukogud on väga olulised, sest annavad võrdse võimaluse kõigile lugeda, mida hing ihaldab.Spordi- ja raamatusõber Tallinnast. Väga tore algatus Rahvusraamatukogu poolt, raamaturiiul on külla minnes alati esimene koht, mida uudistama asun. Ja selle algatuse kaudu on võimalik külas käia paljudel raamatusõpradel! Kahju vaid, et pilte ei õnnestu pealkirjani suurendada, veel põnevam oleks raamatu kaupa need läbi uurida. Kuigi nii linna- kui maakodus on mul väga lai ja eklektiline valik raamatuid, olen tähele pannud, et seni on raamatusõprade seas nappinud spordisõpru. Parandan siis selle lünga ja saadan pildi oma spordiraamatute riiulist. Muuhulgas on siin ka täielik kogu Eesti olümpiaraamatutest, sh haruldustest (1936 Berliini algne väljaanne) ja kurioossumitest (1996, 2004 ja 2006 “topelt-raamatutest”). Head raamatuaastat kõigile meile!Jane Moostest. Meie pere raamatutuba valmis aasta tagasi. Kogu meie pere (ema, isa ja kolm last) on olnud lapsest saati suured lugejad. Nii et raamatuid on meil palju. Elame minu mehe sünnikodus ja suur osa raamatutest on siia kogunenud aastakümneid, sest minu ämm oli samuti väga-väga-väga suur lugeja. Kuid ega me ise alla ei jää. Et raamatuid oleks lihtsam ülesse leida, otsustasime teha raamatutoa maja teisele korrusele. Raamatuid on alates klassikast, lõpetades fantaasiaga. Oleme alati oluliseks pidanud, et meie lapsed loeksid, seega laste- ja noortekirjandust on meil palju. Nüüd, kui kaks on juba täiskasvanud ja kolmas peaaegu täiskasvanu, on neil lausa oma isiklikud raamaturiiulid.Kati Kassisabast. Minu koduraamatukogu on rahulik ja minimalistlik – riiulitel tagurpidi pööratud raamatud loovad mõnusa rahu. Ja kuigi kaaned on peidus, on kõik süsteemselt paigas ja vajalik raamat kiiresti leitav. Nagu iga raamatukogu, on ka minu raamatukogu pidevas muutumises, ainult selle vahega, et loetud raamatud, mille puhul ei tunne uuesti lugemise soovi, leiavad uue kodu. Nii saavad ka teised neist rõõmu tunda ja minul on ruumi järgmisteks lugudeks. Minu riiulite püsikogusse kuuluvad luulekogud ning autogrammidega ja erialased raamatud – need on mulle nii inspiratsiooni kui teadmiste allikaks. Nagu näha, naudib seda raamatute loodavat mõnusat ja rahulikku atmosfääri ka nurruv sohvakuningas Eedu.Ülla Haapsalust. Raamatud on oluline osa elust. Ilma raamatuteta kodu ei oleks minu kodu. Ma ei ole oma raamatuid kokku lugenud. Kõige vanem raamat on 1854. aastal trükitud Piibel.Triin Tallinnast. Raamatuid oli mul juba lapsena väga palju. Ema ütles, et minu jaoks oli siis raamat palju parem kingitus kui nukk. Olen ise palju raamatuid ostnud ja kingiks saadud raamatupoe kinkekaarte rõõmuga realiseerinud. Kõige suurema tõuke koduse raamatukogu laienemiseks andis muidugi 14 aastat tagasi Tallinna Keskraamatukokku vabatahtlikuks minek, sealt päästetud mahakantud ja müüki pandud raamatud täidavad hetkel suures osas minu ja minu laste raamaturiiuleid. Kõige suurema osa võtab enda alla ilukirjandus, teist ja kolmandat kohta jagavad koka- ja käsitööraamatud. Kuid kõige olulisem raamat on ema tehtud kaanepildiga, millele ta joonistas minu. 🙂Malle Helsingist. Jõuluaegne lugemisnurgake minu Helsingi, Haaga kodus eesti-soome kakskeelsete raamatute ja eesti kunsti keskel. Koduraamatukoju olen varunud viimastel aastatel ilmunud olulised raamatud nii Eestist kui ka Soomest, sealjuures mõlemi kunsti ja ajalooga seotud tähtteoseid. Lugemislaual on parasjagu sellised tänase aktuaalse poliitiitikaga seotud teosed nagu Sanna Marini peaministeriaegne elukäik HeSari toimetaja Salla Vuorikoski sulest, samuti Ukraina sõda kajastav Sodan näyttämöt Yle reporteri Maxim Fedorovi silme läbi.Frega K. Tallinnast. Minu koduraamatukogu sai alguse alles paar aastat tagasi, aga sinna on kogunenud juba peaaegu 300 raamatut. Enamus nendest on ingliskeelsed raamatud. Toodud on neid nii kohalikest raamatupoodidest kui ka kaugematest maadest nagu USA, UK või Itaalia. Suurem osa raamatutest on ilukirjandus, kuid sekka satub ka mõningaid elulugusid. Iga raamat mu riiulis on minu jaoks omamoodi eriline ja kätte võttes tuletab loetud raamat alati meelde hetke, mil seda lugesin. Kõige erilisemat teost on väga raske valida, eriväljaanded on muidugi ilusad, kuid kõige erilisem on arvatavasti hoopis korduvalt loetud ja mu vanemate poolt mulle edasi antud Harry Potteri seeria. Lumisel talvepäeval armastab mu kass Trüffel lesida riiuli kõrval ja nautida pehmes tugitoolis kodusoojust. Ka kassid tunnevad ära, kust õhkub tarkust ja põnevaid lugusid ning hoiavad just selle ligi.Ester Hiiumaalt. Mulle on lapsest saati meeldinud väga lugeda. Mul oli juba lapsena oma raamaturiiul, aga siis oli seal tunduvalt vähem raamatuid. Teismelisena jäi suurem lugemine kahjuks pigem tagaplaanile. Nüüd olen selle taasavastanud. Raamatuid on mul aastate jooksul kokku kogunenud kuskil üle 1000. Kui kodus on raamatukogu, siis on selles kodus kuidagi kohe rohkem elu. Raamatud lisavad värvi ja neis peituvad lood annavad nii palju juurde.Merje Vilniusest. Kuna ma õpin praegu Vilniuses, siis on minu koduraamatukogu pisike, lisaks peavad raamatud riiuleid jagama ehete ja kosmeetikaga. Aga pole hullu, sest mul on ju ometi need raamatud. Nii eesti-, vene-, inglis- kui ka leedukeelsed. Ja nad teevad mind väga õnnelikuks.Piret. Lapsepõlves polnud meil kodus palju raamatuid ja ega meil eriti ei loetud ka. Ainus raamat, mida ma oma lapsepõlvekodust kaasa olen haaranud on Salingeri “Kuristik rukkis”, kõik teised on hiljem soetatud. Olen oma kogusse soetanud raamatuid umbes 20 aastat. On nii kasutatud kui ka uusi. Raamatud on mulle alati meeldinud, need tekitavad kodus nii mõnusa hubase tunde.Maarja Võrust. Värvid on selle riiuli puhul oluline märksõna. Kui teistes tubades on raamatute riiulile seadmine käinud pigem teemade või laste tubades ka vanuste järgi, siis selles elutoa riiulis on nad paigutatud värvide järgi. Natuke on jäetud ka õhku, et pilk raamatuid paremini haaraks ja soovitud teose kiiremini kätte leiaks. Saladuskatte all peab muidugi ütlema, et raamatud on topelt ridades, kuna muidu ei mahuks elanikud ise enam korterisse ära…Ülle Tuula külast. Raamatute kogumist ja laenutamist külaelanikele alustas minu vanaisa Johannes Dunkel, kes oli Ohtu mõisakooli juhataja. Kahjuks paljud raamatud hävisid sõja ajal, samuti jäi kadunuks mu vanaisa, kelle nimi on jäädvustatud Kommunismiohvrite memoriaalil. Raamatukogu on hiljem täiendatud ja praegu loevad huviga ka minu lapselapsed. Niisiis, see on viie põlvkonna raamatukogu.Jana Karutiigist. Riiulid on peamiselt täis ilukirjandust, kõik hoolikalt valitud ja oma koha välja teeninud. Veidi olen püüdnud ka süstematiseerida, krimi ja eesti kirjandus on eraldi riiulites. Elulugusid peaaegu pole, selle erandiga, et hakkasin juba 90-ndate alguses koguma kunstnike elulugusid. Samal ajal ka kunstiajaloo teemalisi raamatuid. Viimasel kümnel aastal on lisandunud palju ajalooteemalisi asju. Kõik tegelikult sellesse seina ei mahu, inglisekeelne, laste- ja noortekirjandus on teistes riiulites. Selle seina pikemad riiulid tuleb lähiajal ümber teha, sest kandevõimega on probleeme, riiulid on paindes. Siis laheneb lühikeseks ajaks ehk ka ruumiprobleem :).Jarno Rakverest. See raamatukogu on selle kodu süda, sest kogu korteri sisekujundus sai alguse just sellest raamatukogust. Raamatukogu on pilgupüüdja ja saab alati külaliste tähelepanu, kes oma lemmikuid ja tuttavaid teoseid riiulist otsivad. Huvitav on veel fakt, et raamatute omanik ei ole suurem asi lugeja praegu ja kogub raamatuid külalistele ja iseendale pensionipõlveks.Kristiina Leevakult. Siia on nad kogunenud umbes 25 aasta jooksul. Köiteid on mõnisada üle tuhande, siin tunnen end pururikkana. Ma ei raatsi neist ühtki ära anda, hoopis unistan, et võiksin endale lubada taastada koolipõlves loetud sarja “Maailm ja Mõnda” ja peale selle veel mõnedki muud raamatud. Ruumikitsikus hakkab seadma piire, sellest saab mööda minna küll e-raamatutega, kuid paber tundub turvalisem. Siiski mõlemal on oma plussid – naljakas ja hea on mõelda, et mul on taskus 22 raamatut ning neid mahub sinna veel.Olavi Saaremaalt. Fotograaf: Masha BakhtinaAnneli Erik Vaidalt. Kodus on meil vaid meile armsamad/kingitud raamatud. Raamatukoguhoidjana pigem laenan raamatukogust ja kui endale väga meeldib, siis ostan koju ka.Kadri T. Hiiumaalt. Õnnelikus kodus peavad olema kassid, kohv ja raamatud. Võib-olla midagi veel ja võib-olla teises järjekorras, aga raamatud ju teevadki kodu. Alustasin oma raamatukogu loomist pea päevapealt 40 aastat tagasi ja tänaseks on kodu-raamatukogu päris suur, aga mitte veel liiga suur, sest see ei olegi võimalik. Jagan oma raamatukogu sünnipäeval vist kõige olulisema riiuli pilti ja soovin kõigile head lugemistalve.Roosiaia kuninganna Kadriorust. Minu koduraamatukogu nurgake on tagasihoidlik ja pisike nagu koduke isegi. Vahest just seetõttu, et käin palju raamatukogus. Mõnisada raamatut selles siiski peitub. Kõige kaugemad teosed tõin koju New Yorgist, Central Parki vanaraamatute laadalt, aga üldiselt armastan eestikeelset kirjandust. Kõige sagedamini sirvin Kahlil Gibrani “Prohvetit”. See on kontsentraat olemise sügavusest. Just nagu raamatukogudki, ma leian.Piret Mustamäelt. Andeks, kas teil on veel ruumi? Ei, kõik on täis!G.M. Lasnamäelt. Kuueaastase lapse koduraamatukogu, mis peegeldab tema kasvamist ja huvide arengut. Mugavusest oleme jaganud selle kaheks osaks – ilukirjanduslik ja teaduslik. Viimane on hetkel pigem vanematele, kui peab selgitama keerulisemaid teemasid, aga tulevikus kulub kindlasti ka lapsele ära! Ilukirjanduse puhul aga valib laps ise, mis unejutuks tuleb. Seega koduraamatukogu tähendab lapse jaoks mõnusat aega vanemate kaisus erinevates maailmades reisides või eluliste küsimuste üle arutades. Kõige erilisemat on keeruline valida. Kas see on raamat Agent Vurrust, kes leiab Mona Ricotta vargad? Või hoopis kassist Leost, kes muutub lõviks ja päästab Veneetsia? Või hoopis üksikutest sokkidest, kellest saavad kuulsused, astronaudid, presidendid, detektiivid…Laps jääb vastuse võlgu 😊
