1984 – 1992

1984 Uue hoone projekt

Juba 1984. aastal valmis Raine Karbil raamatukogu projekt: hoone ruumiprogramm nägi ette hoidlaid viiele miljonile trükisele, tuhandet lugejakohta ning tööruume 719 töötajale. Lõplikku kavandit iseloomustab monumentaalsus ja sümmeetria: varasemaga võrreldes on hoone madalam, kaks fondikorrust viidi maa alla ning rahvuslikkuse ja esinduslikkuse rõhutamiseks võeti materjalina kasutusele Raine Karbi poolt ka teistes suurobjektides kasutatud paekivi ehk Tagavere dolomiit. Suured kõrgusevahed krundi reljeefis ning eri funktsioonid jagavad hoone mahtudeks, mida liidavad kokku terrassid: keskne peakorpus lugemissaalide, administratsiooni ruumide ja hoidlatega, Tõnismäe-poolne konverentsisaal, toitlustusplokk ning kaks Endla tänava äärset töö- ja abiruumide osa.

Et projekteerimis- ja ehitamisperiood jagunes peaaegu kümnele aastale, jõuti majja kavandada funktsioone, mis avamisajaks olid juba aegunud: hiiglaslik arvutuskeskus Endla tänava poolses hooneosas oli tehnoloogia arengu tõttu avamisajaks juba vananenud ning asendati tööruumidega; konverentsiploki alumisele tasandile nägi arhitekt ette ettekannete ja lindistuste saali, kuid see jäi sellisel kujul välja ehitamata (praegu teatrisaal). Päris algselt kavandatud kujul ei hakatud kasutama ka Tuvi pargi poole, maja taha rajatud amfiteatrit. Täielikult jäi rajamata maa-alune parkla. Majaesise haljasala alla ulatunud parkla liiklus oleks toiminud ringpõhimõttel: peasissepääsust paremalt oleks liigutud maa alla ning vasakult välja. Kumerad betoonpinnad, mis sisse- ja väljasõite markeerivad, jõuti aga ära valada ning on maja ees praegugi näha.

„Minu kui noore Eesti Projekti tööle läinud arhitekti jaoks oli hämmastav vaadata kõrvalt, kuidas väikesest pliiatsijoonistusest tekkis suur ja täpne tööjoonis. Raine joonistas kogu raamatukogu hoone läbi üksinda: kõigepealt tegi ta ruudulisele taskuploki paberile väikesed plaanid ja siis liikus A5-lt 1:50-le tööjoonisele. Tal oli see raamatukogu nii terviklikult peas, et rohkem ei olnudki midagi tarvis läbi mõelda või joonistada. Ja veel mäletan seda, et meie jaoks oli ta ikkagi staararhitekt: tuli hommikul autoga tööle, istus laua taha ja hakkas tööle ning tõusis sealt pool viis. Kõik need humoorikad lood projektide kinnitamisel käimistest ja kuidas ta Linnahalli eest saadud riikliku preemia raha eest ostis endale Viru tänavalt CD-mängija… keegi ei seadnud kahtluse alla, et ta on staar.“
Emil Urbel, arhitekt

„Minu kui noore Eesti Projekti tööle läinud arhitekti jaoks oli hämmastav vaadata kõrvalt, kuidas väikesest pliiatsijoonistusest tekkis suur ja täpne tööjoonis. Raine joonistas kogu raamatukogu hoone läbi üksinda: kõigepealt tegi ta ruudulisele taskuploki paberile väikesed plaanid ja siis liikus A5-lt 1:50-le tööjoonisele. Tal oli see raamatukogu nii terviklikult peas, et rohkem ei olnudki midagi tarvis läbi mõelda või joonistada. Ja veel mäletan seda, et meie jaoks oli ta ikkagi staararhitekt: tuli hommikul autoga tööle, istus laua taha ja hakkas tööle ning tõusis sealt pool viis. Kõik need humoorikad lood projektide kinnitamisel käimistest ja kuidas ta Linnahalli eest saadud riikliku preemia raha eest ostis endale Viru tänavalt CD-mängija… keegi ei seadnud kahtluse alla, et ta on staar.“

Emil Urbel, arhitekt

1985 Ettevalmistused uue hoone ehitamiseks

Tõnismägi ehk Antoniuse mägi on olnud hoonestatud alates 14. sajandist ning ajaloolise Toompea eeslinnana on siia sajandite jooksul ehitatud hooneid suvemõisatest agulimajadeni. Endla, Pioneeride (praegu Toom-Kuninga) ja Tõnismäe tänavate vahelisel alal tuli raamatukogu ehitamiseks eelnevalt lammutada kuus vanemat, valdavalt 1–2-korruselist historitsistlikku puitelamut. Siin elanud seltskond oli kirju ning veel 1980. aastate algul pidasid mustlased majade hoovides hobuseid ning kodulinde. Varasemast hoonestusest säilis ainsana Veetorni tänava äärne 1904. aastal ehitatud villa (arhitekt Otto Schott), mis liideti kokku raamatukogu alajaamaga.

Kokku leiti uus elamispind kahe Lasnamäe maja jaole inimestele, jõudumööda lammutati tühjendatud majad ning loodi esimene visuaalne maamärk linnaruumis uue hoone sünniks – ehitusplats.

„Kõik toimus väga kiiresti. Ette anti teada paar kuud. Kõiki majasid asuti rüüstama ja ehitusmaterjaliks tükeldama enne, kui elanikud olid jõudnud isegi välja kolida. Kahhelahjud, tammeparketid, kokkupakitud vara – kõike üritati ära varastada, kui ei hoidnud silma peal. Me poeg magas aias ühekuusena vankris, kui kõrvalmajja sõitis kopp sisse: lapsel oli sentimeetrine tolmukiht peal, kui kohale jõudsime. Eks ikka oli raske kesklinna kodust sunniviisiliselt Lasnamäe lõppu paneelmagalasse kolida. Pioneeride tänaval oli elu nagu puuagulis ikka. Kõik tundsid kõiki, kui keegi naabritest küpsetas kooki, siis pakuti majarahvale ka, naabripapi hoidis lastel silma peal, oma köögiviljaaed, rahulik ja vaikne kõrvaltänav. Kui kedagi kunagisest kodutänavast kuskil Lasnamäel tänaval nägid (kõik asustati ümber enam-vähem samasse kanti, V mikrorajooni), siis meenutati vanu aegu ja lahistati nutta.“
Maili Lepp, Pioneeride tänava elanik 1954–1985

„Kõik toimus väga kiiresti. Ette anti teada paar kuud. Kõiki majasid asuti rüüstama ja ehitusmaterjaliks tükeldama enne, kui elanikud olid jõudnud isegi välja kolida. Kahhelahjud, tammeparketid, kokkupakitud vara – kõike üritati ära varastada, kui ei hoidnud silma peal. Me poeg magas aias ühekuusena vankris, kui kõrvalmajja sõitis kopp sisse: lapsel oli sentimeetrine tolmukiht peal, kui kohale jõudsime. Eks ikka oli raske kesklinna kodust sunniviisiliselt Lasnamäe lõppu paneelmagalasse kolida. Pioneeride tänaval oli elu nagu puuagulis ikka. Kõik tundsid kõiki, kui keegi naabritest küpsetas kooki, siis pakuti majarahvale ka, naabripapi hoidis lastel silma peal, oma köögiviljaaed, rahulik ja vaikne kõrvaltänav. Kui kedagi kunagisest kodutänavast kuskil Lasnamäel tänaval nägid (kõik asustati ümber enam-vähem samasse kanti, V mikrorajooni), siis meenutati vanu aegu ja lahistati nutta.“

Maili Lepp, Pioneeride tänava elanik 1954–1985

1986 Nurgakivi paigaldamine ja ehituse algus

Kogu rahvusraamatukogu ehitamise lugu iseloomustab uskumatu ebakindlus, poliitilistest otsustest sõltumine ja nende otsuste muutlikkus, ehitusmaterjalide vargus, töömeeste puudus või oskamatus ja sellest tulenev kehv ehituskvaliteet ning valmimise pidev edasilükkumine. Nii läks ka nurgakivi panemisega: algselt 1985. aasta novembris toimuma pidanud ettevõtmine leidis aset 4. oktoobril 1986, sest planeeritud sündmus jäeti teadmata põhjustel eelmisel õhtul kõrgemalt poolt tulnud käsuga ära. Esimeste kerkinud müüride vahele kogunes nurgakivi panekuks esinduslik seltskond poliit- ja ühiskonnategelasi.

1987. aastaks sai kõrguse maja keskosa, kuid tööjõu nappus ja lahendamata varustusküsimused viisid objekti seisakuni: maja jäi enne talve soojustamata ning katuse paigaldajaid ei leitud. Pidevad probleemid ehituse, materjalide ning ehitajatega on paraku jätnud hoonele jälje halvas ehituskvaliteedis.

„Tollal olid maja välisseinad ehitajate kõnepruugis karp. Kui ehitus jõudis sinnamaale, et majakarp oli tarvis katuse alla saada, ütlesid ehitajad: karp tuleb kinni panna. Teatavasti oli aga arhitekt samanimeline mees. Mäletan üht teleintervjuud, kui esmalt küsiti arhitekt Raine Karbilt, kuidas läheb. Karp vastas, et läheb päris normaalselt. Seejärel sai sõna ehitajate pealik, kes teatas reporterile: nüüd on meie peamine eesmärk, et karp tuleb kinni panna. Sellest kalambuurist oli nalja kui palju.“
Mihkel Reial, Eesti Rahvusraamatukogu tehnoloogiadirektor 1983–2014

„Tollal olid maja välisseinad ehitajate kõnepruugis karp. Kui ehitus jõudis sinnamaale, et majakarp oli tarvis katuse alla saada, ütlesid ehitajad: karp tuleb kinni panna. Teatavasti oli aga arhitekt samanimeline mees. Mäletan üht teleintervjuud, kui esmalt küsiti arhitekt Raine Karbilt, kuidas läheb. Karp vastas, et läheb päris normaalselt. Seejärel sai sõna ehitajate pealik, kes teatas reporterile: nüüd on meie peamine eesmärk, et karp tuleb kinni panna. Sellest kalambuurist oli nalja kui palju.“

Mihkel Reial, Eesti Rahvusraamatukogu tehnoloogiadirektor 1983–2014

1988 Rahvarinde kraavikaevamistalgud

Rahvusraamatukogu pikk ehitusperiood, materjalipuudus ning pidevalt muutuv poliitiline kontekst andis põhjust rahvuslikest meeleoludest laetud talguteks. Rahvarinde algatatud kuulus kraavikaevamisaktsioon on niivõrd märgiline, et ilma selleta oleks hoone ehitus tõenäoliselt peatunud. Käsitsi tehtava töö ning tööjõu puudumise tõttu ei olnud ehitaja sõnul võimalik paigaldada Endla tänavale ehituse jätkamiseks vajalikke toitekaableid. Pärast raamatukogu üleskutset televisioonis korraldas Rahvarinne 28. juunil 1988 üle 4000 inimese osalusega talgud, kus ühe ööpäevaga kaevati ligi kahe kilomeetri pikkune ja meetrisügavune kraav, mille põhi täideti liivaga, paigaldati seitse jämedat kaablit ning kraav täideti kattekivide ja mullaga.

„Oli imeilus päikeseline päev, rahvas oli rõõmsas meeleolus. Valjuhääldajatest tuli muusikat ja lõpuks ilmus kusagilt kohale ka puhkpilliorkester. Meil oli raskusi vee kohaletoomisega, sest inimesed tegid ju rasket füüsilist tööd ja oli tõesti palav päev. Rahvas leppis ka sellega, kodudest tõid naised ja lapsed süüa-juua, nagu meie isegi. Tähtsamaks kujunes miski muu – näidata, et koos olles ja üksteist toetades on võimalik elu ja ajaratas ringi keerata. Üritus oli tugevalt poliitiline ja sellest kõnelesid kaasa toodud plakatid.“
Ivi Eenmaa, Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor 1984–1998

„Oli imeilus päikeseline päev, rahvas oli rõõmsas meeleolus. Valjuhääldajatest tuli muusikat ja lõpuks ilmus kusagilt kohale ka puhkpilliorkester. Meil oli raskusi vee kohaletoomisega, sest inimesed tegid ju rasket füüsilist tööd ja oli tõesti palav päev. Rahvas leppis ka sellega, kodudest tõid naised ja lapsed süüa-juua, nagu meie isegi. Tähtsamaks kujunes miski muu – näidata, et koos olles ja üksteist toetades on võimalik elu ja ajaratas ringi keerata. Üritus oli tugevalt poliitiline ja sellest kõnelesid kaasa toodud plakatid.“

Ivi Eenmaa, Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor 1984–1998

1989-1991 Ehituse valmimine

Suurte objektide puhul toimus projekteerimine ja ehitamine tavapäraselt osaliselt paralleelselt. Raamatukogu kui tugeva arhitektuurse karakteriga hoone puhul on keeruline eristada klassikalist sisearhitektuuri, sest hoone välisarhitektuur jätkub interjööris, moodustades monumentaalsete vormidega trepistike ja kaaravade ning dolomiidi kasutamise kaudu läbiva terviku. Sisearhitekt Sulev Vahtra liitus projektiga tööjooniste valmimise ajal 1984–1985 ning pidi materjalide valikus balansseerima Nõukogude perioodi lõpu defitsiidi, kehtivate normide ning objektilt „kaduvate“ toodete vahel. Nii läks „kaduma“ objektile tarnitud Tšehhi sanitaartehnika, mille edasimüügi avastas juhuslikult raamatukogu tehnoloogiadirektor; teha polnud enam midagi, kogu sanitaartehnika asendati nõukogude omaga. Mistra vaibatehases spetsiaalselt väljatöötatud sinist tooni vaipkatted asendusid objektil ootamatult osaliselt roosadega ning raamatukogu peavestibüüli lagi, mis pidi sarnaselt suurele konverentsisaalile tulema valge raabitskrohviga, kaeti ehitaja initsiatiivil järsku hoopiski kusagilt laost leitud Soome päritolu ripplae kuldsete detailidega, mille sisearhitekt sai viimasel hetkel asendamise asemel vaid lasta mustaks värvida.

Omaaegseid interjöörielemente leiab aga tänaseni garderoobi lettides, profileeritud tahvlitega puitustes ning arvukalt interjööri integreeritud originaalkunstiteostes. Viimastele oli ette nähtud ehituse maksumusest lausa 10%. Vitraažaknast peafassaadil (Rait Prääts) ja seinapannoost liftiruumis (Enn Põldroos) sepisväravate (Taivo Linna), valgustite (Maire Morgen-Hääl), maalide (nt Rein Kelpman) või lugemissaale käigukoridoridest eraldavate klaasvalus seinapannoodeni (Eino Mäelt) on tegemist eesti tippkunstnike taiestega.

„Ehituse jooksul sai projekteerimiseks ettenähtud eelarve Eesti Projektis läbi ning mina liikusin tööle rahvusraamatukokku. Nii olin igapäevaselt objektil ja nägin pidevalt, milline kaos valitses materjalides ja nende paigaldamises. Muuhulgas juhtus ka seda, et ehitaja lõunapausi ajal võtsime koos haldusjuhiga üles äsja paigaldatud vestibüüli klinkerplaate ja nõudsime korralikke vuugivahesid ja töö ümbertegemist. Kord ehitustööde juhatajat soojakus oodates aga märkasin nurgas Raine käsitsi tehtud originaaljooniseid. Need oleksid pidanud olema Eesti Projektis, aga olid kuidagi siia sattunud. Võtsin need joonised sealt kaasa ja andsin raamatukogule üle – tänu sellele on need tänaseni alles ja rahvusraamatukogu käes.“

Sulev Vahtra, rahvusraamatukogu sisearhitekt

1991 Kolimine

Nii hoone ehitamine, sinna kolimine kui selle avamine langes kõige murrangulisematele aastatele Eesti lähiajaloos, mis annab iseloomuliku konteksti kogu maja ehitusloole: projekteerimine ja ehituse algus veel nõukogude ajas, kraavikaevamise talgud aga juba rahvuslikult meelestatud ärkamisajas, kolimisega alustamine 1991. aasta esimeses pooles veel Nõukogude Liitu kuuluvas Eestis, kuid raamatukogu avamine juba taasiseseisvunud vabas riigis.

1991. aasta kevadeks oli hoone ehitus jõudnud nii kaugele, et sai alustada põhikogude kolimist. Siiski ei tähendanud see, et maja oleks valmis: rahapuudus pärssis viimistlus- ja ehitustöid, tehnosüsteemid veel ei toiminud ning probleeme oli kehva ehituskvaliteediga – katus lasi läbi. 23. aprillil toimunud esimeste kastide kolimine Nevski katedraali keldris olnud hoidlaruumidest Tõnismäele oli siiski märgilise tähendusega: 18 asukohas paiknenud kogud hakkasid koonduma ühte majja.

„Kolimisest on elavalt meeles see optimistlik ja ühtehoidev meeleolu: kõik tahtsid appi tulla, asjade tassimise vahepeal korraldati lõbusaid pirukate ja kohviga ühissöömisi ning kõigil oli tuju hea. Väga vastutulelik ning lahke oli meile määratud autojuht – see tegi kogu korralduse palju lihtsamaks. Aga muidugi tuli ette ka takistusi ning pingelisi olukordi. Kuna raamatukogu ei olnud veel valmis ja hoone ei olnud üle antud, siis põrkusime pidevalt tõrksate ehitajatega. Meie tegevus olenes oluliselt siseliftidest, kuhu sai korraga panna kaks raamatuid täis konteinerit, aga liftid kippusid pidevalt katki minema. Sellest tekkis alati suur pahandus, sest kõik maksis ja kui siin läks lift katki, siis kolimine seisis – seisid inimesed hoidlas, ootasid konteineri lükkajad, töö peatus Toompeal ja kolimisauto ei liikunud. Iga kord oli korraks jälle paanika, kui liftid ei töötanud. Ja kuna lifte oskas parandada ainult üks mees, siis mina sain teda pidevalt mööda maja taga otsida.“
Krista-Viivika Kats, vanemraamatukoguhoidja, kolimise ajal hoiuosakonna juhataja asetäitja

„Kolimisest on elavalt meeles see optimistlik ja ühtehoidev meeleolu: kõik tahtsid appi tulla, asjade tassimise vahepeal korraldati lõbusaid pirukate ja kohviga ühissöömisi ning kõigil oli tuju hea. Väga vastutulelik ning lahke oli meile määratud autojuht – see tegi kogu korralduse palju lihtsamaks. Aga muidugi tuli ette ka takistusi ning pingelisi olukordi. Kuna raamatukogu ei olnud veel valmis ja hoone ei olnud üle antud, siis põrkusime pidevalt tõrksate ehitajatega. Meie tegevus olenes oluliselt siseliftidest, kuhu sai korraga panna kaks raamatuid täis konteinerit, aga liftid kippusid pidevalt katki minema. Sellest tekkis alati suur pahandus, sest kõik maksis ja kui siin läks lift katki, siis kolimine seisis – seisid inimesed hoidlas, ootasid konteineri lükkajad, töö peatus Toompeal ja kolimisauto ei liikunud. Iga kord oli korraks jälle paanika, kui liftid ei töötanud. Ja kuna lifte oskas parandada ainult üks mees, siis mina sain teda pidevalt mööda maja taga otsida.“

Krista-Viivika Kats, vanemraamatukoguhoidja, kolimise ajal hoiuosakonna juhataja asetäitja