Vaata lahtiolekuaegu
RaRa majanäitus

Eellugu

Oma koha otsingud

Riigiraamatukoguna asutatud rahvusraamatukogu hoone on üks neid kultuuriliselt märgilisi ehitisi, mis ühel riigil parlamendihoone ja kunstimuuseumi kõrval ikka tuleb püstitada. Alustanud tegevust Toompeal Riigikogu hoones ning hiljem aastakümneid tegutsenud Rüütelkonna hoones, olid raamatukogu hoidlad mitmes asukohas laiali ning pidev ruumikitsikus tõi juba 1930. aastatel arutluse alla idee raamatukogu uuest majast, kuid ühegi konkreetse kavandini siis ei jõutud.

1945. aastal alustati esimest korda eraldiseisva raamatukoguhoone projekteerimist. Hoonele nähti kohta Estonia teatri vastu tekkivas kultuurikeskuses, mille planeeringu koostas 1945–1948 Harald Arman. 1946. aastal toimunud Riikliku Avaliku Raamatukogu arhitektuurikonkursi võitsid arhitektid August Volberg ning Peeter Tarvas, stalinistlikult uhket ja dekoreeritud kavandit nimetati ajakirjanduses „raamatupaleeks“. 1948. aastal kinnitati nii hoone eelprojekt kui ka ehituseelarve; ehitus oleks pidanud algama 1950 ning valmima 1952, kuid terviklikult kavandatud kultuurikeskusest jõuti rajada vaid tänavastik ja haljastus, teadlaste maja ning Teaduste Akadeemia instituutide hoone. Nii raamatukogu, kunstimuuseumi, Teaduste Akadeemia presiidiumi kui ka Tallinna Polütehnilise Instituudi hoone jäid nende plaanide järgi valmimata.

Raamatukogule koha leidmine samas piirkonnas ent jätkus: 1967. aastal eraldati raamatukogule krunt Lenini (praegu Rävala) puiestee äärde, kuhu vahepeal oli kavandatud uus konservatoorium. Peagi otsustati aga hoone oma suure mahu tõttu kesklinnast eemale viia. 1968 kaaluti asukohana ka Mitšurini (praegu Wismari) ja Koidu tänava ristumiskohta, kuid see oleks tähendanud enam kui saja pere kodude lammutamist. Lõpuks langes liisk Mäekalda tänavale Lasnamäe nõlval.

„Tänavate ääres 4-korruseline,keskosas 12-korruseline hoone kujuneb Estonia teatrihoonele väärikaks naabriks. Arhitektuurselt rikkalik peasissekäik, mis asetseb Suur-Karja tänava teljel, juhib külastaja esmalt kaunisse siseõue, mille tagaseinas suubuvad käigud hoone põhikorpusse. Siseõue ülesandeks on eraldada hoones töötajaid tänavamürast. Raamatukoguhoone peakorruseks on kolmas korrus, kus asetseb kaks suurt lugemissaali (kumbki põrandapinnaga 250 ruutmeetrit), näitusehall, einelaud, peavestibüül ja rida teenindusruume. Hoone neljandal korrusel on ette nähtud erialased lugemissaalid (marksismileninismi, loodusteadusegeograafia, muusika- jt kabinetid) ning ruumid teaduslikele töötajaile. Teisel korrusel leiame avara loengutesaali, administratiivja tööruumid. Viimased võtavad enda alla ka esimese korruse. Hoone 12-korruseline keskosa moodustab raamatufondi hoidla.“
O. Villek August Volbergi ja Peeter Tarvase võidutööst

1970 Mäekalda tänava arhitektuurikonkurss

1969–1970 toimunud arhitektuurikonkurss oli raamatukogu tulevase hoone arhitekti Raine Karbi esimene kokkupuude rahvusraamatukogu projekteerimisega. Toona oli hoone asukohaks ette nähtud loomaaia krunt Kadriorus Mäekalda tänaval ning hoone väiksemat mahtu pidi korvama Suur-Sõjamäele kavandatav hoiuraamatukogu vähemkasutatavale kirjandusele. Arhitektuurikonkursi võitsid samal ajal Tartu Ülikooli raamatukogu projekteerinud arhitektid Mart Kalling ja Kalju Valdre. Raine Karp ja Toivo Kallas pälvisid konkursil teise koha koos Tõnu Aruga. Nende kavand paigutas lugemissaalid esimestele korrustele ning hoidlad kõrgesse torni. Väidetavalt oli žürii heitnud kavandile ette, et „hoone ei ole raamatukoguliku ilmega“. Lõppkokkuvõttes ei olnud žürii rahul ühegagi konkursile esitatud 11 kavandist, mistõttu ei liigutud edasi ka võidutöö projekteerimisega ning raamatukogule uue hoone rajamine jäi taaskord soiku.

„Vahepeal olid raamatukogude arhitektuuris tornhoidlad väga moes, sest andsid lühikesed jalakäiguteed liftist raamatuteni. Ma küll ei tea, kuidas nõukogude võimalustes oleks suudetud sellist torni teha, sest kliimatingimuste hoidmine oleks seal väga keeruline ning see on ka üks põhjuseid, miks see mood mingist hetkest enam ei toiminud.“
Raine Karp, rahvusraamatukogu arhitekt

1982 Jaani seegi ala arhitektuurikonkurss

1982. aastal toimus järjekorras kolmas uue raamatukoguhoone arhitektuurikonkurss, mille võitis Raine Karp võistlustööga „Queen Mary“. Nüüd oli asukohaks Jaani seegi kvartal Tartu maantee alguses, kuid pärast konkursi lõppu leiti, et ka see asukoht ei ole raamatukogule õige: krundist võttis suure osa ära säilitamist vajav ja kaitsealune Jaani seegi kirik ning Härjapea jõe lähedus tegi maa-aluste hoidlakorruste rajamise võimatuks. Kolmnurksele ristmikuäärsele krundile oleks ehitatud pika rütmilise fassaadiga neljakorruseline hoone (kaks korrust lugemissaale ja kaks korrust hoidlaid) koos maa-aluse parklaga. Hoone katuse kaldus betoonservad ning klaasist lugemissaalid kirsiheki taga seostusid tänavamürast kõrgemal asuva päikesepaistelise laevatekiga. Selle kavandi pikast sissepääsutrepist sai alguse tugevate trepistike idee. Raamatukogu arhitektuurikonkurss oli esimene tuntav põrkumiskoht modernismi ja uue postmodernistliku põlvkonna vahel, põhjustades arhitektuuriringkonnas teravaid diskussioone ja vastandumisi.

„1982. a ehituskunstilised mõttepinged kulmineerusid detsembris lõppenud rahvusraamatukogu arhitektuurse ideekavandi saamiseks korraldatud konkursil, mis kujunes meie arhitektkonna loomingulise vaimu tõeliseks proovikiviks. On ilmne, et hoone, mis oma vaimsuse ja tähenduse poolest meie kultuuris võiks olla võrreldav TRÜ peahoonega, peaks ka ehituskunstiliselt tähendusrikkaks kujunema. [—] Paraku ei toetanud taolist lähenemist raamatukogule valitud asukoht Tartu mnt alguses, mis eeldab neutraalset frontaalset tänavahoonestust. Ehituspoliitika ja linnakujunduse seisukohast on küll vajalik Tartu mnt alguse linnaruumiline vormistamine, kuid samas on selge, et see piirkond ei ole linnamiljöö seisukohalt võimeline kandma funktsiooni, mida eeldab rahvusraamatukogu vaimne atmosfäär.“
Ado Eigi, arhitekt | Ehituskunst 2/3 1982–83

1983 Tõnismäe hoone esimesed eskiisprojektid

1983. aastal eraldati raamatukogule Tõnismäe krunt, mis varem oli mõeldud uuele Estonia ooperiteatrile. RPI Eesti Projektist tellitud töö otsustati anda eelmise konkursi võitjale ning Raine Karp koostas kiiresti kaks eskiisprojekti. Esimene eskiis sarnanes oma keskse aatriumi ja maapealseid korruseid läbiva peatrepiga Jaani seegi ala konkursi võidutööga. Hoone maht oli linnaruumis paigutatud kolmnurkse väljaku serva, sissepääs läbi pargi toimus kahe samba vahelt. Teine eskiis oli sarnasem Mäekalda tänava konkursitööle: keskse vertikaalse hoidlatorniga kavand oli 12-korruseline, kuid tolleks ajaks oli kõrgete tornhoidlate funktsionaalsus raamatukogude arhitektuuris kõrvale heidetud.

„Hakkasid liikuma jutud krundist Tõnismäel. Teadsime, et seda kohta hoiti pikka aega Estonia teatrile. Igatahes saime 1983. aasta alguses käsu kiiresti üle vaadata kõik lähteandmed, ruumiprogramm, kõikvõimalikud eritingimused ja esitada need Eesti Projektile. Kuna Raine Karp oli võitnud eelnevale krundile välja kuulutatud konkursi, olime päri sellega, et ta jätkab ja pakub välja ka oma nägemuse hoonest Tõnismäel. Töögrupid hakkasid jälle koos käima, Raine Karbi käest tulid versioonid klaasist kõrghoonete kompleksist kuni enam-vähem praeguse välisilmeni. Märtsis teadsime, et maja maksumuseks tuleb 10 miljonit rubla, siis 12 miljonit ja ei kopikatki rohkem. Mida aga polnud, oli krundieraldus.“
Ivi Eenmaa, Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor 1984–1998