Vaata lahtiolekuaegasid
RaRa majanäitus

Muutuv raamatukogu – muutuv ruum

Kuigi raamatukogu sai vaatamata suurtele raskustele ja pikaleveninud ehitusele lõpuks avatud, ei olnud muutused hoones sellega lõppenud. Mitte ainult ei jäänud realiseerumata mõned ideed ning pidevalt vajas parandamist kehv ehituskvaliteet, vaid nii nagu muutuvad raamatukogu külastajad ja pakutavad teenused, esitab muutuv funktsioon väljakutseid ka ruumile.

Raamatukogu põhiteenus – võimaldada raamatute kasutamist – on esimene valdkond, mis ruumile oma nõudmised seab. Kui varem toodi raamatuid hoidlast välja vaid tellimisel, siis uues hoones hakati teadlikult kasutama avariiuleid. Nii pandi külastajatele välja ajakirjad ja plaadid, kuid siiski tuli suurt osa kirjandusest ka siis tellimispunktide järjekordades oodata. Kojulaenutus algas alles 2009. Kui pärast avamist täitsid 5. korruse ruume kartoteegikapid, pikad kapirivid, siis praeguseks on need asendanud arvuti: eesmärk leida teavikuid on jäänud samaks, kuid selle väljund ruumis on täielikult muutunud.

„Uus maja muutus kiiresti populaarseks ka kooliõpilaste seas, kellele pakkus põnevust muusikasaali vinüülide avariiul 1980. aastate popmuusika plaatidega. Kuulamissaalis oli huvilistest järjekord ja töötasime korrapidajatena. Varases teismeeas noored mängisid treppidel tagaajamist ning peitust. Paraku külastati raamatukogu tundide ajal ehk muutusime populaarseks popitegemisekohaks. Aastakümnete taha jääb ka välismaa ajakirjadest värviliste klantspiltide välja lõikamine, kord ununes ajakirja vahele ka töövahend – žilett. Kümmekond aastat hiljem, selle sajandi algul, anti aga avalikkusele sõnum, et lapsed rahvusraamatukokku oodatud ei ole. Viimased kümmekond aastat oleme püüdnud seda muuta, aga ikka veel on liiga paljudel tunne, et nad ei ole siia majja soovitud ja teretulnud.“
Katre Riisalu, rahvusraamatukogu humanitaaria ja kunstide raamatukogu juhataja

2007 Pronksiöö

26. aprilli õhtul 2007 said Tõnismäelt alguse tänavarahutused, mille ajendiks olid pronkssõduri mälestusmärgi juures sinna maetud sõjaväelaste säilmete uurimiseks ning ümber matmiseks alanud arheoloogilised väljakaevamised ning seejärel monumendi teisaldamine. Rahvusraamatukogu ette kogunenud rahvamass paisus üle kesklinna levinud rahutustes ligi 1500-liikmeliseks ning ei jätnud oma tegevuses puutumata ka monumendi kõrval asunud raamatukogu hoonet.

Kogunev rahvasumm hakkas kiiresti kasutama raamatukogu hoonet oma „lavana“: roniti üles mööda trepistikke ja terrasse, riputi laternapostide küljes ja koguneti katustel. Kuigi hoone oli mehitatud valve all ja algul püüdsid turvamehed ka inimesi takistada, oli õhtu lõpuks hoone fassaadi eri tasanditele roninud sadu inimesi. Maja ees asuvast kiviktaimlast haaratud kividega purustati neljanda korruse kontoriruumide aknaid ja peauksed, kannatada said ka Endla tänava äärsed kitsad aknad ning maja ees lükati ümber raamatukogutöötaja auto, kuid hoonesse sisse ei õnnestunud ühelgi mässajal tungida. Paradoksaalsel kombel olevat üritatud hoonet süüdata raamatuga: galerii katkisest aknast olevat sisse lennanud põlema pandud raamat, kuid rohkem kahju see endaga kaasa ei toonud. Nii oli raamatukogu taas teadmatult sattunud oluliste ajalooliste sündmuste keerisesse, kehastades vankumatust pööriste ja muutuste keskel.

„26. aprilli pärastlõunal hakkasid raamatukogu ette kogunema inimrühmad, kuid esialgu ei ennustanud miski veel seda hullust, mis hiljem toimuma hakkas. Rahvusraamatukogu oli esimene objekt, mida rünnati ja sissetung hoonesse ebaõnnestus vaid tänu G4Si tublile turvateenistusele. 27. aprilli hommikul kogunenud raamatukogu kriisikomisjon otsustas üksmeelselt, et raamatukogu tuleb avada võimalikult kiiresti, vaatamata sellele, et siseneda sai vaid läbi hoone ette püstitatud ajutise võrkaia. Me pidime inimestele näitama, et me ei karda ja usaldame neid, kes soovivad raamatukogu külastada. Raamatukoguhoone rüüstamine nn pronksiööl tõi kaasa taastamistöid 375 000 krooni eest.“
Tiiu Valm, Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor 1998–2008

1995-2020

Üks suuremaid muutusi on toimunud raamatukogu turvameetmetes. Kui pärast avamist tervitasid sisenejat kahel pool administraatorite klaasitatud letid ning turvatöötajast sai mööda vaid paberimapiga ja väljuda kotti ette näidates, siis aja jooksul on kadunud nii turvaletid kui -väravad, sisenemine ja väljumine on tehtud kõikidest takistustest vabaks.

Omamoodi ajast ees olid juba Raine Karbi ja Sulev Vahtra kavandatud nn mungakongid – üksikruumid individuaalseks tööks. Kuigi 1990. aastate teisel poolel käis lugemissaalidest üle esimene uuenduslaine ning varasem privaatsusele rõhuv lugemiskeskkond asendati pikkade laudade ja avatud planeeringuga, on praeguseks jõutud tagasi suurema suletuseni, külastajatel on võimalik töötada suuremas või väiksemas eraldatuses. Uuendused on läbi teinud kõik lugemissaalid ning alati on nende kavandamise juures olnud hoone algne sisearhitekt Sulev Vahtra.

2010 Marie Underi mälestusmärk

2008. aastal kuulutas Tallinna Linnavalitsus välja ideekonkursi Marie Underi monumendi püstitamiseks rahvusraamatukogu ette. Kuigi raamatukogu oleks parema meelega näinud kuju asukohana hoone siseõue, jäi linn kindlaks soovile püstitada monument hoone ette, parkla serva. Konkursile esitatud 19 võistlustööst osutusid I preemia saanud töö autoriteks skulptor Mati Karmin ja arhitekt Tiit Trummal, viimasel tuli kuju paigaldamisel lahendada keeruline linnaruumiline olukord. Et tekitada tänava ja parkla veerel, suure ja monumentaalse hoone taustal skulptuurile mingigi autonoomsus, on kuju ümbritsev kitsas ala eraldatud parklast pergolaga, eraldatust ja mõtisklust võimaldab ka ümbritsev veekaskaad ning pargielementide kasutamine. Marie Underi rohkem kui kolmemeetrine Carrara marmorist kuju on üks väheseid väljapaistvale eesti naisele püstitatud monumente, kuid paatoslik lahendus, materjalivalik, suurus ja kuju poos on tekitanud ka kriitilist tagasisidet. Kuju avati 30 aasta möödumisel luuletaja surmast, 25. septembril 2010.

„Väljapaistvatele naistele on kahjuks Eestis äärmiselt vähe monumente püstitatud. Rahvusraamatukogu ees seisab Marie Under (autorid Mati Karmin ja Tiit Trummal), Betti Alveril on abstraktne mälestusmärk Jõgeval (autor Terje Ojaver), Miina Härma seisab omanimelise gümnaasiumi ees Tartus (autor Juta Eskel) ja Politseiaias istub Elfriede Amanda Lender koos abikaasa Voldemariga (autorid Vergo Vernik ja Meelis Press). Lisaks mõned monumendid emadele ja palju anonüümseid naisi, rohkem või vähem või üldse mitte riides graatsilisi ja tihti mütoloogilisi tegelasi. Marie Underi üleelusuurune ja kummalises kaerajaanipoosis kohmakas skulptuur vaimustavale luuletajale au ei tee ja mõjub paroodiana. Huumor iseenesest ei ole avaliku ruumi monumentaalteoste muidu tõsimeelses pildis üldse halb, aga mitte siis, kui ei ole võimalik aru saada, kas see on olnud taotluslik.“
Elo Kiivet, arhitekt ja linnaplaneerija