Eesti Rahvusraamatukogu otsib oma meeskonda pimedate raamatukogu teenuse juhti, kes võtab vastutuse Eesti kirjasõna kättesaadavuse ning pimedate raamatukogu teenuse eestvedamise ja arendamise eest.
Sinu roll ja peamised ülesanded on:
pimedate raamatukogu teenuste arendamine ja elluviimine kooskõlas rahvusraamatukogu üldiste eesmärkide ja parima rahvusvahelise praktikaga, et tagada maailmatasemel teenus nägemispuudega ja lugemisraskustega inimestele;
teenuse eelarve ja tegevuskava koostamine ning tulemuslikkuse analüüs;
valdkonna esindamine avalikkuses ning partneritega koostöö arendamine ja hoidmine nii Eestis kui ka välismaal;
meeskonna eestvedamine, motiveerimine, arendamine ja toetamine.
Ootused kandidaadile:
kõrgharidus, soovitavalt infoteaduse või sotsiaalteaduste valdkonnas;
vähemalt kolmeaastane inimeste ja/või protsesside juhtimise kogemus;
strateegilise planeerimise oskus, analüütiline mõtlemine ja tulemustele orienteeritus;
inimkeskne ja kaasav juhtimisstiil, suurepärane suhtlemis- ja läbirääkimisoskus;
sügav huvi ja arusaam ligipääsetavuse, sotsiaalse kaasatuse ja tehnoloogia rollist valdkonna teenuste edendamisel.
Omalt poolt pakume:
huvitavat ja enesearengut pakkuvat tööd;
motiveeritud, professionaalseid ja toetavaid kolleege;
paindlikku tööaega;
mitmekesist motivatsioonipaketti;
tööandjat, kes tahab iga päev olla parem kui eile ja kellele on omistatud avaliku sektori unistuste tööandja ja atraktiivse tööandja tiitlid, peresõbraliku tööandja kuldmärgis ja tervist edendava töökoha märgis.
Ootame sinu elulookirjeldust ja motivatsioonikirja koos visiooniga pimedate raamatukogu tulevikust ja oma rollist selle elluviimisel ning palgasooviga hiljemalt 26. oktoobriks 2025 aadressil [email protected].
Priit Kasepalu, Eesti Rahvusraamatukogu pimedate raamatukogu juhtiv spetsialist
Mõtlen kahe aasta tagusele RaRa hooaja avaüritusele. Saatsin selle eel üldlisti üleskutse – vajan saatjat ja pakun omalt poolt pimeda inimese saatja koolitust. Võib-olla oli ettepanek liialt ootamatu ja omalaadne – ei saanud ühtegi vastust. Osalemine aga ära ei jäänud – appi tuli väga heasüdamlik, pidevalt uut otsiv kolleeg Silva Paluvits, kes on mulle sageli saatja olnud.
Tahan teada, kas kaks aastat on muutust toonud. Pakun seekordsel 19. augusti avaüritusel taas saatmise koolitust ja lisaks toimuvast loo kirjutamise võimalust. Annan teada, et loo võiksime kirjutada kahasse, võiksin teha seda üksi või võiks lugu hoopis kirjutamata jääda. Palun huvilistel mulle helistada.
Mitme päeva jooksul ei helistata. Kipub tekkima tunne, et mu üleskutse võib selgi korral vastuseta jääda.
Esmaspäeval ehk päev enne üritust aga helistatakse. Helistaja on Margit Tammur. Ütleb, et on puhkusel, leidis mu üleskutse ja tahab proovida – inimene elab kuni õpib. Ütleb selle lause just niipidi. Kuigi Margit sai lugude jutustaja tiitli aasta enne mind, arvab ta, et loo võiksin kirjutada mina.
Lepime kokku, et sõidan taksoga Vabaduse väljakule. Margit tundvat mind ära. Pakub, et ütleks mulle oma telefoninumbri. Vastan, et kui see on sama number, millelt ta helistab, siis ei ole vaja – number salvestub telefoni ja telefon loeb selle mulle vajadusel ette. Nii et koolitus algab juba helistamisest.
Priit näitab ka, kuidas tema puutetundliku kella pealt aega lugeda. Kas sina ka tead, kuidas see käib?
Olen põnevil – kes mind takso peatumiskohast kaasa haarab. Viimastel kümnenditel on valge kepiga inimestele abi pakkumine tunduvalt suurenenud. Just aitas mind tundmatus paigas sadakond meetrit edasi liikuda eripedagoogika tudeng. Kord läksime koos lõbusa noormehega bussipeatusse. Ta raputas pidevalt mingi vedelikuga pudelit. Peatuses küsis: „Pivo hotšeš?“ (Õlut tahad?). Loobusin pakkumisest. Vahel, kui kõik on hästi, olen oodates valge kepi peitu pannud.
Margit, kes ei ela Tallinnas, helistab 40 minutit enne sündmuse algust. Annab esmase ilmainfo – tal olevat vihmavari kaasas ja seetõttu päike paistvat ning vihma sadama ei hakkavat.
Takso peatumiskohas on Margit juba ootamas. Läheme Vabadussõja võidusamba jalamile. Kolleegid kogunevad ja Margit ütleb, kes nad on. Palun tal ennast kirjeldada. Olevat minust lühem ja noorem, juuksed pruunid – nii praegu kui alati. Kleidi mustrit ja värve kirjeldavad kolleegid.
Pärast laulu „Hoia, Jumal, Eestit“ meloodial põhineva Jaani kiriku kellamängu kõlamist algab tuur ajaloolase ja ajaloo tutvustaja Jaak Juske juhtimisel. Vabaduse väljakule on palliplatside tarvis toodud 800 tonni liiva. Nii palju liiva oli selles kohas viimati viie tuhande aasta eest, kui seal loksus meri. Läbime tunneli, liigume Roosikrantsi tänaval, Pärnu maanteel, Tõnismäe ja Õllepruuli tänaval ning jõuame Tuvi parki. Giid räägib majadest põnevaid lugusid. Põikame hoovidesse, mis on jalakäijatele avatud, kuid kuhu tavapäraselt ei satu. Saame teada, et piirkonnas olnud järjestikku kolm Kaarli kirikut. Üks versioon olevat, et Lindanise linnus ei asunud Toompeal, vaid Tõnismäel praeguse RaRa hoone kohal. Jõuamegi majani, mille nurgakivi pani Karl Vaino ja mille avas Lennart Meri. Olin selles majas viimati koroonaajal koosolekul, mask ees.
Peauksest sisenedes märkab valge kepp põrandal metallist juhtteed. See viib ka liftideni. Lifti juhtnuppude juures on reljeefsed ja punktkirjas numbrid. Paraku ei ole punktkirjas numbrid paigutatud õigesti ja töö tuleks uuesti teha.
Priit ja Margit Tõnismäe vastrenoveeritud hoone ees.
Peauksest sisenedes märkab valge kepp põrandal metallist juhtteed.
Olen kunagises kunstisaalis ja selle ees oleval terrassil esimest korda. Ega enne hoone rekonstrueerimist terrassile pääsenudki. Mulle kirjeldatakse vaadet – kirikute tornid, kõrghooned.
Lepime kokku, et saatjakoolitus lõpeb Balti jaamas. Läheme sinna jalgsi. Selgitan, et ka maja ees peauksest lähima bussipeatuseni peaks olema samuti juhttee ning ristmiku foorid peaksid rohelise tule ajal piiksuma või plõksuma.
Jõuame järele kolleegidele, kes on kohvikust tervislikku torti ostnud. Nende eeskujul ostan poest lisaks tavapärasele kaubale taasiseseisvumispäeva puhul tervisliku koogi.
Margit on hoolas – ükski laternapost ega kõnnitee vihmaveerenn mind ei tervita. Tema juhised muutuvad üha täpsemateks. Poes riiulite vahel õnnestub Margitil siiski mind tuuril esimest korda sekundiks „maha unustada“. See on väga hea tulemus. Kord pidi üks saatja suures poes mu leidmiseks turvamehelt abi küsima.
Toredad tunnid saavad mööda. Margit ütleb, et sai kinnitust mõtetele, kuidas veidi teistsuguse inimesega suhelda. Mina tunnen, et koolitusest oli kasu – Margiti oskused suurenesid. Kindlasti läheb niisuguseid oskusi paljudel RaRa töötajatel pärast taas Tõnismäele kolimist üha enam vaja.
Priit Kasepalu, Eesti Rahvusraamatukogu pimedate raamatukogu juhtiv spetsialist
Viis päeva rahvatantsudega
Luban kultuuri ligipääsetavuse eestvedajale Piret Ausile, et olen puhkuse algusest viis päeva tantsupeo „ISEOMA“ kirjeldustõlke konsultant. Olen varem konsulteerinud filmide, teatrietenduse, kontserdi ja muuseumide kirjeldustõlget, kuid tantsupeo oma veel mitte. Rahvatantsuga ma sinasõber ei ole – käinud esimese või teise klassi alguses vaid paar korda rahvatantsuringis. Kirjeldustõlkega antakse inimesele, kes ei näe, kõrvaklappide kaudu ülevaade filmis, laval või staadionil toimuvast. Konsultandi ülesanne on jälgida, kas kirjeldustõlge on arusaadav, ja anda kirjeldustõlgile soovitusi.
Tean, et tantsupeo kirjeldustõlke konsulteerimine tähendab mitut pikka päeva Kalevi Keskstaadionil ja mitut väheste unetundidega ööd.
Ettevalmistused, mis algasid punktkirjast
Saan viimasel puhkuse-eelsel tööpäeval laulu- ja tantsupeo ligipääsetavuse eest vastutajalt kirja, et Tartu Emajõe Kooli, mis praegu on juba osa Hiie Koolist, punktkirjaarvuti on huvitavaid trikke teinud, ega ole eriti koostööaldis. See tähendab, et kool, kellelt laulupeo punktkirjas kavad telliti, ei saa neid valmistada. Abi oodatakse rahvusraamatukogu pimedate raamatukogult, milles trükiseid punktkirja panekuks ette valmistan ning punktkirjas raamatud välja prindin. Nii tuleb konsulteerimispäevadel ka selleks aeg leida. Luban, et teen kavad valmis reede lõunaks.
Esmaspäeva hommikupoolik on vaba ja kasutan seda punktkirjas kava ettevalmistamiseks ning printimiseks, kuid kogu tööd siiski valmis ei jõua.
Kes on kes kirjeldustõlkide tiimis?
Staadionil kohtun kirjeldustõlkerühma kaaslastega, tutvun mitu päeva meie töökohaks oleva telgiga ja saan kätte varustuse.
Kirjeldustõlkerühmas on viis liiget. Nägijad kirjeldustõlgid on Tallinna Ülikooli koolitusel selle ala teadmised omandanud Sigrit Vaiksaar ja Kadri Valner. Sigrit on teinud kirjeldustõlkeid teatrietendustele ja ka mullusele ühtekuuluvuskontserdile, Kadril on esimene kord pikemat kirjeldustõlget teha. Kai Kunder on tuntud mitme valdkonna, eriti teatrietenduste kirjeldustõlgete konsultandina. Rühma juhil Piretil on samuti kirjeldustõlkealased teadmised ja kogemused ning väga head korraldamisoskused.
Töökoht on omapärane. Kolm korda kolm meetri suuruse telgi all on kaks korda kaks meetri suurune kirjeldustõlkekabiin. Kabiin laseb vihma läbi ja seepärast peab selle kohal olema vihmakindel kate. Seda ruumi kipume edaspidi omavahel kas putkaks, kapiks või kuudiks nimetama. Aknaga kabiin, millest kirjeldustõlkidel peab olema vaade staadionil toimuvale, asub piirdemüürist vaid 35 sentimeetri kaugusel. Vahemaa kitsus ei ole takistus neile, kes püüavad tugimüüri ja kabiini vahelt läbi pugeda või akna ette seisma jääda.
Saadud varustus on väga asjalik. Peo logoga laimiroheline korraldajasärk on staadionil olemise päevadel seljas. Tumesinine, peo logo ja tekstiga „XXVIII LAULU- JA XXI TANTSUPIDU ISEOMA 3.-6. JUULI 2025“ termospudel kulub siis igati ära ja violetne paberist käepael lubab turvapunktid takistusteta läbida.
Tantsu kirjeldamine kõrvadele
Ettevalmistused peo kirjeldustõlke koostamiseks on kestnud juba mitu kuud. Õppevideode järgi on võimalik näha, kuidas üks rühm mustreid harjutab. Minule tähendavad õppevideod vaid tantsude muusika kuulamist ja sellest tunde saamist. Põhitöö tuleb aga teha mõne päeva jooksul staadionil. Siis saab ettekujutuse, kuidas rühmades õpitu kokku haakub. Kokkuharjutamine toimub nii staadionil kui ka selle kõrval asuval harjutusväljakul. Mõtlen, kuidas Üleilma liigijuht Agne Kurrikoff-Hermani hääl kogu päeva suunates, juhendades ja kiites vastu peab. „Olen sündinud, ruupor suus,“ ütleb Agne kohtumisel.
Väljakute kõlaritest kostub rütmis numbrite lugemist ja nende tantsumuusika viisil laulmist. On õpetussõnu: „Need, kes tulid Maratoniväravast, ei lähe üle muru keskjoone“. On kiitmist ja ergutamist: „Olete väga tublid. Nüüd aga – vut-vut-vut!“
Kai tuleb mõttele, et nägemispuudega inimestel peaks olema väike selgitav tekst tantsuvõtetest, mille nad saaksid enne etendust kodus läbi lugeda. Kadri koostab selle ehk „Abiventiili algajale tantsupeo külalisele“.
Töö öösiti, tants päeval
Töötan paaris Sigritiga. Teine paar on Kadri ja Kai.
Sigrit võtab tantse videosse ja kirjeldab neid. Pärast staadionipäeva lõppu viimistleb ta kodus teksti ja saadab selle mulle üle lugemiseks ning tähelepanekute tegemiseks. Minu ülesanne on tema tekst hommikuks üle vaadata. Teen õhtuune. Kuna ma ei tea, mis kell tõlk oma tekstidega valmis jõuab ja mulle üle vaatamiseks saadab, seadistan enne uinumist telefonialarmi tunniste vahedega alates kella kahest. Kui alarm kõlab, vaatan arvuti postkasti. Ühel päeval annab arvuti kirja saamisest märku kell kaks, teisel kell neli.
Staadionil lõõskab päike ja on üsna tuuline. Meie töö vastu tunnevad staadionipäevadel huvi nii pidulised, ajakirjanikud kui ka president Alar Karis. Selgitame, kuidas tehakse kirjeldustõlget ja näitame taktiilset tantsupeo joonisteraamatut. Anname mitmeid intervjuusid ja meist tehakse palju fotosid. Kadri käib mitmele raadiojaamale intervjuusid andmas, Piret osaleb vahepeal aga rahvamuusikapeo proovides. Tal on seal kantseldada 33 karmoškakamraadi ning sel peol esitatakse ka tema autorilugu „Anniaru reinlender“.
Politseisireen valge kepiga
Teisaldatav pink ja kabiini ning piirdemüüri vaheline ava on väga populaarsed. On tegu, et huvilisi kirjeldustõlkide akna ette mitte lasta. Nägijad kaaslased selgitavad neile, miks me kedagi sellesse prakku minna ei luba. Istun pingi otsale ja panen valge kepi takistuseks ava ette. Korraldajad lasevad neljapäevaks ehk kirjeldustõlkega peaproovi päevaks panna töökohta eraldava piirdeaia.
Väravate ja Läänetribüüni vaheline ala muutub iga päevaga rahvarohkemaks. Osa inimesi liigub, osa ajab juttu. Tekib soov toitlustustelki ja WC-kabiinirea juurde minna. Lubame Kaiga Pireti, läbi elevusest kihiseva tantsijate massi, politseijaoskonda eskortida, et ta ka seal kirjeldustõlget tutvustaks. Võtame tal küünarvartest kinni – üks ühelt, teine teiselt poolt, mõlemal valged kepid käes. „Pii-baa-pii-baa-pii-baa,“ jäljendab Piret politseisireeni. Sireen äratab tähelepanu ja mõjub. Enamik seisjatest ning omavahel juttu rääkijatest, kes valge kepiga liikujaid ei märka, paneb seda tähele. Kannad lööb kokku ka endine mitmekordne minister. Mõnd inimest toksan siiski valge kepiga. „Me ei näinud,“ vabandatakse tavaliselt. „Me ka ei näe,“ vastab Piret, aina tervitab ja tänab naeratades. Loeb meile ette tantsurühmade nimesid tantsijate T-särkide seljatagustelt: Ülelahedad, Väike Varvas, Hellad tallad ja veel paljud. Nii jõuame eesmärgini.
Viimane pingutus ja suur finaal
Neljapäeval tuleb meile abiks Elsa Leiten – sarivabatahtlik Tartust. Ta on varem tegutsenud vabatahtlikuna mitmetel üritustel, muu hulgas on pimedate liikumishuviliste „jooksusilmadeks“. Ta saadab mu läbimängu ajal tribüünile jälgima, kuidas tekst kõrvaklappidest kostub, ja pärast töökoha juurde tagasi.
Peaproovi etendust jälgin nagu külastaja. Tahes-tahtmata mõtlen, kuidas kirjeldustõlge sobib ja mida saaks paremaks muuta. Etenduse lõpul hakkab vihma tibutama, kuid nägu, kael ja käed tulitavad – vajavad kreemitamist.
Reede hommikul prindin raamatukogus esmaspäeval valmimata punktkirjas kavad ja köidan kõik kümme. Õhtul oleme vanas telemajas. Arutame läbi, kuidas kirjeldada tantsupeotule süütamist. Veidi enne kontserdi teleülekande algust kutsub režissöör Tiit Kimmel meid režiiruumi. Konsultandid jäävad sinna, kirjeldustõlgid lähevad edasi helistuudiosse. Neil on seal kolm tundi kirjeldustõlke esitamist. Konsultandid jälgivad, et kõik kenasti sujuks.
Pärast etendust on emotsioonid ülevad. Laupäeval-pühapäeval lähen laulupeole uusi emotsioone saama.
Fotost
Meie kirjeldustõlketiimil oli 3. juulil tantsustaadionil toimetades rõõmustav hetk, telgi juures tegi peatuse peo proovi uudistama tulnud Eesti Vabariigi president, hr Alar Karis.
Tutvustasime talle kirjeldustõlke olemust ja tantsupeo taktiilset teatmikku. President oli lahkesti nõus meiega joonduma „ISEOMA“ rõõmsaks kirjeldustõlketiimi perepildiks.
Kolm, neli: hea bänd!
Päikeseline päev. Kalevi Keskstaadion. Seljaga tantsuväljaku poole seisavad ülevas meeleolus kirjeldustõlketiimi liikmed koos president Alar Karisega. Fotol vasakult paremale: Piret Aus, Priit Kasepalu, president Alar Karis, Kai Kunder, Kadri Valner, Sigrit Vaiksaar. Nende selja taga, vastasnõlval kõrguvad kolm korterelamut. Päevitunud näoga presidendil paaripäevane habe, musta raamiga prillid, seljas helesinine triiksärk, hall pintsak. Jalas tumesinised püksid ja pruunid kingad. Piretil, Priidul ja Kail on ühtse tunnusena seljas laimirohelised tänavuse aasta laulupeo kujundusega T-särgid. Piretil peas suvemüts, mille nokk keeratud kuklasse, Kail valge nokats. Avala naeratusega Kadril on erkpunased lühikesed juuksed, valge ilma varrukateta suvesärk, ja puna-sini-valge kirju pikk seelik. Tal on tumesinine rahvusmotiiviga tikitud puusatasku. Käes hoiab spiraalköites tantsupeo taktiilset raamatut. Päikese käes silmi kissitava, naerusuise, kinnisesse soengusse seatud juustega Sigritil on seljas käisteta must suvesärk. Jalas musta-valge triibulised pikad suvepüksid, jalas mustad ketsid. Foto ja kirjeldus: Piret Aus
