Suur-Sõjamäe 44b, 11415, Tallinn
E-N 10-16
Eesti Lastekaitse Liidu projekti „Targalt internetis“ teavitustöö juht Kerli Valner ja Eesti Rahvusraamatukogu meediapädevuse spetsialist Kateryna Botnar räägivad kõigest sellest RaRa raadio uues episoodis.
Head kuulamist!
Saates vestlevad Eesti Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl-Martin Sinijärv ja lürikoloog Joosep Susi.
Üheskoos imetletakse vastvalminud luulepostkaarte ning arutletakse eesti luule olulisuse ja ajalisuse üle. Vestlejad tõdevad, et eesti luule seis on hea – suundi on palju ja vaimustavaid tekste jagub.
Eksklusiivseid piiratud koguses luuletaskuid “Lase luule lendu” või üksikuid luulepostkaarte ja teisi kirjanduslikke kingitusi saab soetada RaRa väikesest majast Narva mnt 11 või RaRa Solarise saatkonnast.
Head kuulamist!
Eesti kirjanduse päeval esitasid RaRa väikeses majas oma loomingut Värske Rõhu kaasautorid Triinu Kree, Marleen Krause ja Mari-Liis Müürsepp. Kui tahad kuulda, kuidas kõlab noor eesti kirjandus, siis see saade on sulle! Head kuulamist!
Kolmapäeva, 19. veebruari hommikul soojendab talvepäike põske. Sõmerus asuva Rakvere valla lasteaia Pääsusilm uksest sisse astudes ümisen omaette: „Käin juba lasteaias, ei ole väike ma!“. Selle tuntud lastelaulu viisi autor on poisina Rakveres jalgrattaga ümber valjuhääldiposti tiirutanud ja valjuhääldist muusikat kuulanud Arvo Pärt.
Mõmmikute rühma õpetaja Külli Hallik-Vilu selgitab, et ühel rühma mudilasel läks puru silma. Sellest tekkisid lastel ja nende õpetajatel küsimused, kuidas elavad pimedad ning teiste puuetega inimesed. Otsustati niisugused inimesed lasteaeda rääkima kutsuda. Kohtutud on ratastoolikasutaja ja viipekeelevaldajaga. Eriliselt olevat oodatud pimedat inimest. Kokkulepe on kohtumises jalaproteesiga mehega.
Lisaks Mõmmikutele on lasteaias Mesimummud, Nublud, Midli-Madli, Kratid ja Sipsikud. Esmalt tutvustan nägemispuudega inimeste elu ja Pimedate Raamatukogu sügisel kooli minevate laste rühmale, seejärel Mõmmikutele ja lõpuks veel koos kolmele teisele lasteaiarühmale. Sõimerühm ühisüritustel ei osale – nemad õpivad lasteaiaeluga harjuma. Lapsi on vaatamas-kuulamas kokku kuuskümmend ja õpetajaid ning teisi töötajaid kümme. Kuna lasteaias on parajasti töövarjupäev, jälgivad meie tegevust ka viis töövarju, nende hulgas õpetaja Külli 11-aastane tütar.
Küsin, kus on Eesti suurim raamatukogu. Arvatakse, et kodu lähedal Sõmerus või Rakveres. Jõuame ka õige vastuseni. Selgitan, mida tähendab logo mu musta värvi pusal. Küsin, kuidas tean, mis värvi on pusa. Tutvustan värvimäärajat, mis värvi tavaliselt õigesti ütleb, kuid vahel ka luiskama kipub. Räägin, kuidas pimedale inimesele õigesti abi pakkuda. Näitame koos Külliga ette saatmisvõtte – saatja astub pool sammu ees, saadetav hoiab tal käest veidi ülalpoolt küünarnukki. Nii lapsed kui ka õpetajad proovivad valge kepiga liikumist – olevat veidi kõhe tunne.
Lapsed saavad teada, millised on plastikule tehtud reljeefsete piirjoontega pildid, millest ka nägemiseta aru saab. Nad panevad silmad kinni ja õpetajate abiga tunnevad ära – luik, kotkas, liblikas, marjad ja seen. Põnevad on pimedate raamatukogust kaasa võetud puuteraamatud „Loomaaed“ lõunamaa loomadest ja „Kartul Kaido“ kartulite kasvamisest kevadest sügiseni. Neid lehitsetakse ja loetakse koos õpetajatega. Kuna iga päev loetakse lastele unejuttu, on heliraamat neile üsna tuttav. Unejutuna on loetud ka raamatut „Poiss, kes näeb kätega“. Punktkirjas raamatut on lapsed juba varem näinud. Raamatuaasta alguses kohtuti Lääne-Virumaa Keskraamatukogu töötajatega, kellel oli kaasas selle raamatukogu ainus punktkirjas raamat. Näitan, kuidas tahvli ja tihvtiga punktkirja paberile kirjutatakse – alustatakse paremalt ja kirjutatakse tähed peegelpildis. Siis tehakse tahvel lahti ja loetakse õigetpidi. Õpetajad hakkavad punktkirjas kalendri järgi endale kohe punktkirjas tähti ja numbreid selgeks tegema. Lastele meeldib trikki teha – kirjutada või joonistada pastapliiatsiga Ritmuff-kilele. Kui kriips tõmmatud, tõuseb see kohe üles, muutudes reljeefseks.
Näitan, milline on pimedate kell. Mõni laps arvab, et pimedad inimesed ei saa helistada. Tõestan vastupidist. Küsitakse, kuidas poes käin, endale süüa teen, kartuleid koorin ja vett üle tassi serva ei vala. Viimast aitab vältida vedelikunivoo teataja, mis õigel ajal häält tegema hakkab.
Enne Pääsusilma lasteaiast lahkumist peenest ruumist läbi astumisel kordub mulle ja kolleegidele teada krutski, millega nägijaid vahel veidi tõmbame. Kui õpetaja Külli soovib selles ruumis mulle tuld põlema panna, vastan, et ei ole väga oluline.
Priit Kasepalu
RaRa pimedate raamatukogu juhtiv spetsialist
