23. juunil 1934 tähistati esmakordselt võidupüha

23. juuni 1934. Tallinnas  algas  hommik  orkestrihelidega  kirikutornidest  ja  Pika  Hermanni  tornist.  Kaitseväe  kalmistul  korraldati  pidulik  jumalateenistus, langenute mälestamiseks asetati pärjad. Tartus algas tähistamine Kalevipoja ausamba juures, kus linnapea kindral Aleksander Tõnisson pidas kõne. Sellele järgnes jumalateenistus kõigi Tartu vaimulike osavõtul ja Jaan Tõnissoni kõne, millele järgnesid koorilaulud.

Nii kirjeldab ajaleht Postimees toimunud sündmusi. Rahvuslike tähtpäevade kalendrisse oli lisandunud võidupüha – esmakordselt tähistati Eesti Vabadussõjas Võnnu lahingus saavutatud võidu aastapäeva riikliku pühana.

Wõidupüha rahwaaktuse alguseks laupäewal kella 10 ajal kogunes Wabadus-puiesteele Kalewipoja samba ümber tuhandeid inimesi. Kalewipoeg ise – mehine ja wõimas tuules lehwiwate lippude wahel, jalgealune sini-walgetes lillekestes, kehastas kujukalt seda wabaduse ja wõitlusetahte waimu, mille wäljendajaks wabaduspüha määratud. Samba ees kaitseliit oma lipu saatel, piki tänawat seltskondlikkude organisatsioonide hiigelrida, tuletõrje, skaudid, aukülaliste pinkidel suur osa Tartu tuntumatest riigi- ja seltskonnategelastest, kõikjal ringi aga tihe rahvamüür, – nii algas aktus täpsalt ettemääratud ajal.
Wõitjate mälestus elab eesti rahwa hinges. Postimees, 24. juuni 1934.

23. juunil 1919 saavutas Eesti Vabadussõjas Võnnu lahingus võidu Landeswehri (baltisaksa vabatahtlikest koosnev maakaitsevägi) üle. Vabadussõja kontekstis ei olnud tegemist määrava tähtsusega võiduga, võideldi ju peamiselt bolševistliku Venemaaga. Selle võidu olulisus seisneb eelkõige tema asetumises „suure vabadusvõitluse“ narratiivi. Sümboolselt tähistab  23. juuni 1919 eestlaste  revanši  sakslastele  700-aastase  orjapõlve  eest  ja  seetõttu  laieneb  lahingu  võit  kogu  vabadusvõitluse  sümboolseks  võiduks.

Vabadussõjas, kasutades osavasti meile soodsaks kujunenud üldist välispolitilist olukorda, meil läks korda võita oma mõlemad vastased, nii slaavluse kui saksluse. Meie rahva ettekujutuses aga Vabadussõja suur ja laialine sündmustik – maa vabastamine vaenlasest ja ta väljatõrjumine kaugele meie rahvuslikest piiridest – Ingerimaale, Pihkva, Ostrovi, Porhovi, Võnnu ja Riia alla – peab ühinema üheks üldiseks ja võimsaks suurvõiduks, mille saavutasime selle sõja lõpptulemusena. Et seda suurvõitu oma ajalooliste vaenlaste üle igavesti jäädvustada eestlase südames, selleks peame kogu Vabadussõja koondama ühte, kõige väljapaistvamasse võidulahingusse, mille päeva võiksime siis pühitseda üldise rahvusliku Võidupühana. Pärast pikemaid kaalutlusi meie rahvaesindus on selleks päevaks valinud 23. juuni 1919. a., võidupäeva sakslaste üle.
Kolonel A. Traksmann. 23. juuni nüüd ja Vabadussõjas. Sõdur, 1934, nr. 24-26, lk. 665.

Asjaolu, et Võnnu lahingu aastapäeva ei olnud senini tähistatud, tekitas pahameelt: Nendest rasketest lahingutest möödub 23. juunil s. a. 15 aastat. Seni pole meie seda sündmust peaaegu mitte millegagi meelde tuletanud. Harva kui seda küsimust on möödaminnes puudutatud mõnel aastapäeval või sellest kirjutatud mõni artikkel eriajakirjas. Meie naaberrahvas lätlased, kes neis võitlustes ainult ühe murdosa kaasa tegid, kuulutasid 23. juuni eneste rahvuspühaks. Meie aga jõudsime selle mõtteni alles 15 aasta pärast. Nüüd alles võttis riigikogu selle päeva meie rahvuslike pühade hulka, ristides seda Võidupühaks.
-mp. Pühitsegem Võidupüha! Sõdur, 1934, nr. 24-26, lk. 661.

1934. aasta alguses oli Riigikogus arutelu uue pühade ja puhkepäevade seaduse üle ning oli juttu ka võidupüha tähistamisest 23. juunil. Põhiliseks püha pooldavaks argumendiks oli selle suvine aeg, sest siis saavad „linnainimesed ka värsket õhku hingata“ ja „talunikel on külv juba läbi“. Sisulist arutelu võidupüha tähistamise teemal ei toimunudki, kuna oldi üksmeelel, et selline tähtpäev on kindlasti oluline.
Riigikogu V koosseis. Täielikud protokollid ja stenograafilised aruanded. III ja IV istungjärk, 1380, 1400–1401.

Jaanilaupäev 23. juunil oli juba väljakujunenud kommetega püha, kuid see sobitus hästi uue tähtpäevaga. Ajakiri Sõdur kirjutab 1936. aasta võidupüha numbris: Võidupüha pühitsemine 23. juunil, s. o. jaanipäeva laupäeval, sobib veel sellepoolest hästi,  et  seda  päeva,  õigemini  õhtut,  oleme  ikka  pühitsenud  jaanitulede  põletamisega. […] Nüüd pole need tuled enam lihtsalt jaanituled, mille all omal ajal küla noored lõbusasti pillekaaritasid, vaid need on vabaduse tuled, mis peavad tuletama meelde neid suuri võitluspäevi, kus meie kindlasti ja julgelt lõime tagasi kõik need võõrad võimud, kes olid meie maa võitmiseks sirutanud oma mõõga.
-mp. Milleks pühitseme võidupüha. Sõdur, 1936, nr. 24–26.

Ilus põhjamaine traditsioon jaanituli muutub tänawu wõidutuleks. Jaanituled, süttides homme õhtul kõigil kodumaa küngastel ja orgudes, mäenõlwakuil ja metsaweertel, tuletawad meelde 15 a. eest walatud werd ja saawut. wõitu. Kuid mitte üksi seda. Tuletagu need tuled meelde kõiki eestlaste wõitlusi oma kodumaa eest, selle ilusa nurgakese eest, mille meie esiwanemad walisid omale asukohaks, mida aga ihaldasid ka teised. Tuletagu wõidutuled meelde wiikingite wõitlusi, tuletagu meelde meeleheitlikku wastupanu randrüütlile, Lembitu wõitlusi, saarlaste waprust ja neid, kes hämaral surweajastul pead püsti ajasid ja oma õigust nõudsid.
Wõidutuled. Postimees, 22. juuni 1934.

Võidupühaks. Järva Teataja, 22. juuni 1934.

Pidulik võidupüha tähistamine toimus kõikjal Eestis, vaid Jõhvist tulid uudised, et seal tähistamist ei toimu.
Tänawu esmakordselt ellu wiidud wõidupüha tõi piduliku meeleolu ja elewuse linnadesse ja küladesse. Rahwale nähtawasti meeldis selle peopaewa mõte ja eesmärk. 
Terve maa pidas võidupüha. Vaba Maa, 25. juuni 1934.

Jõhvi ei pühitse võidupüha. Põhja-Eesti, 22. juuni 1934.

1934. aastal loodud Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talitusel (hiljem tegutsenud ka nime all Riiklik Propaganda Talitus ning Informatsiooni Keskus) oli osa riiklike tähtpäevade kinnistamisel, seda eelkõige selgitustöö ja korralduse vallas. Propagandistlikud väljaanded tegid kõvasti tööd, et juurutada uut riikliku püha. II võidupühale pühendatud album rõhutab: Võidupüha ei ole  eesti  rahvale  erakordselt  suure  tähendusega  ainult  selle  poolest,  mis  on olnud, vaid ka selle poolsest, mis on ja mis tuleb. […] Võidupühal 23. juunil  pühitseme  kõigepealt  eesti  rahva  mitmekümne  sugupõlve  visade  rahvuslikkude püüete ja unistuste täideminekut. […] Lembitu päevil alanud  lakkamatu  võitlus  eesti  rahva  olemasolu  ja  poliitilise  vabaduse  eest  kestis läbi aastasadade, Ordu, Rootsi, Vene okupatsiooniaegade ning lõõmendas Jüriöö tuledes, Toomapäeva õudustes, Pühajärve, Mahtra ja Anija vastuhakkudes.
II Võidupüha : 23. juunil 1935 : kava, põhimõtteid, materjale. Tallinn, 1935.

Ka  ajakirjandus  propageeris  hoolsasti võidupüha tähistamist kui kaasaegsete kohustust mäletada läbi ajaloo kestnud võitlust, mis päädis võiduka lõpuga.

Ajaleht Sakala soovitab mõelda nime eestistamise peale, sest „wabade meestena on meie kohus loowutada kõike seda, mis on pärit mustade surweaja päewilt.“
Võidupühadel nimede eestistamisele. Sakala, 22. juuni 1934.

1935. aastal avaldati võidupüha tähistamise juhend, kus oli kirjas täpsed juhtnöörid piduürituste läbiviimiseks. Üldkava nägi ette võidutule viimist kõikidesse maakondadesse, kus siis ühest ühisest tulest süüdatakse jaanituled kõikjal üle kogu maa. Võidupüha korralduskomitee poolt ette nähtud II võidupüha üldkava nägi muu kõrval ette ka päevakohase piduõhtu vabaõhuetendusega ja võidutulega. Peoõhtule järgneb võidutule süütamine. Tule süütamisel tuleb pidada lühem kõne võidutulede mõtest ja tähendusest. Võidutule juures  võiksid  sportlased  korraldada  spordinumbrite  ettekandeid,  ühtlasi võiks korraldada rahvatantse vastavate rühmade poolt jne. Võidutule kavasse võiks võtta ka võõrapäraste perekonnanimede põletamisi, heites pidulikult tulle kohalikest võõrapärastest nimedest koostatud nimestiku. Kui õhtune etendus ja võidutuli korraldatakse eraldi kohtades, on soovitav korraldada tõrvikutega rongikäik vabaõhuetenduselt võidutulele. Võiks korraldada ka kohalikkude võidutulede ühendamist sel teel, et suurematest keskustest, kus võidutuli pidulikult süüdatud, viiakse ratsa või rattasõidul tuli tõrvikuga teiste võidutulede süütamiseks.
II Võidupüha : 23. juunil 1935 : kava, põhimõtteid, materjale. Tallinn, 1935.

See oli ka ootuspärane korraldus, kuna jaanilaupäeva tõttu süüdati tuled nii või teisiti, kuid nüüd lisandus tulede mõtestatum  tähendus.  Samas  albumis  mõtiskletakse  tulede  süütamise  kombe  üle:  Ürgvana  komme  on  meie  rahval,  et  sellel  ööl  küngastele  ja  kinkudele  paneme  põlema  tuled  ning  oleme  rõõmsad  selle  tule  ümber. […] Või on see aga sümboolseks toonitamiseks, et rahvas tungib vaimuvabadusele, kus valgus peab selgitama ka kõige pimeduse mõistmatused!

1934.–1939. aastal järgis võidupüha tähistamine üsna kindlakskujunenud ülesehitust. Eriti suurejoonelised olid pidustused muidugi Tallinnas, kus tähelepanuväärseimaks oli 1938. aasta, mil tähistati ühtlasi Eesti vabariigi 20. aastapäeva. Maakohtade pidustused võisid olenevalt kohtadest varieeruda, kuid põhilised komponendid nagu tule süütamine, langenute austamine,  kõnede  pidamine,  lippude  heiskamine,  peoõhtu,  sageli  ka  riigipea kõne ühiskuulamine, olid esindatud. Ajalehtedes avaldatud pidustuste kirjelduste  põhjal  võib  öelda,  et  osavõtt  oli  küllaltki  märkimisväärne  ja  tähtpäev  oli  hästi  omaks  võetud. 
Marge Allandi. Kolm tuld: Jüriöö, võidupüha, laulupidu. Ajalooline Ajakiri, 2014, nr. 2/3, lk. 187.

Võidupüha tähistati iseseisvuse taastanud Eestis esimest korda 1993. aastal lähtudes okupatsioonieelse aja korraldusest.

Kirjandus:

Karsten Brüggemann. Võidupüha: Võnnu lahing kui Eesti rahvusliku ajaloo kulminatsioon. Vikerkaar, 2003, nr. 10–11.

Laura Vaan, Propagandatalitus Eesti Vabariigis autoritaarsel ajajärgul. Tartu, 2005.

Marek Tamm. Eestlaste suur vabadusvõitlus: järjepidevus ja kordumine Eesti ajaloomälus. Riigikogu Toimetised, 2007, nr. 16.

Marge Allandi. Kolm tuld: Jüriöö, võidupüha, laulupidu. Ajalooline Ajakiri, 2014, nr. 2/3.

Koostanud poliitika ja rahvusvaheliste suhete spetsialist Marge Allandi.