Allikakriitilisus või -skeptilisus? Mõistlik lähenemine tekstile

Kateryna Botnar, Eesti Rahvusraamatukogu meediapädevuse spetsialist

Üks praegust ajastut iseloomustavatest märksõnadest on infouputus. See tähendab info ja ka uudiste paljusust ehk siis rohkem infot, kui inimene suudab läbi töötada. Selgitan seda nähtust nõnda, et tehnoloogia arenedes on inimesed hakanud rohkem kirja panema mõtteid, mida nad muidu oleks vaid suuliselt väljendanud.

Varem ehk siis enne internetti puudus võimalus suhelda kirja teel nii sageli, kui sooviti. Postiteenus oli kallis ja aeganõudev ning kirjad olid pikad ja isiklikud. Nüüd saab aga igaüks postitada mida iganes ning kandideerida arvamusliidri tiitlile. Mõned kasutavad sellist infopaljusust, et oma pahameelt avaldada või siis teadlikult inimesi eksitada.

Alljärgnevalt jagan paar soovitust, kuidas suhtuda kriitiliselt, aga siiski mõistlikult infokildudesse ning hoida oma inforuumi puhtana.

1. Uurige info allikat. Kuigi loeme peamiselt meile tuttavaid väljaandeid, lehitseme vahel ka sotsiaalmeediat. Just sotsiaalmeediasse satub tsitaate või fraase, mille autorid jäävad varjatuks, kuna postitusi on päris mitu korda jagatud. Kui algallikat pole teada või see on meile tundmatu, siis on mõistlik seda infot eriti kriitiliselt hinnata ning vältida ennatlikke järeldusi.

2. Lugege autori kohta. Seda on tarvis teha siis, kui meile ei meenu, mis väljaandes autor töötab ning mida ta on varem kirjutanud. Tihti on nii, et autoril on oma stiil, mis nii või teisiti tema tekstides väljendub ehk siis autor on jäänud oma filtrimulli ning hoiab oma uskumustest nii väga kinni, et samad ideed jäävad kõlama igas tema kirjutatud tekstis.

3. Pealkiri peab olema kutsuv, aga mitte väljakutsuv. Kui pealkiri torkab silma oma mitme küsi- või hüüumärgiga, siis suure tõenäosusega on see klikisööt ja mitte tõele vastav uudis. Hea pealkiri vihjab uudise sisule, ei edasta segaseid sõnumeid.

4. Uudis peab olema aja- ja asjakohane: rääkima midagi uut, looma konteksti, kajastama teema mitmekülgsust ning sobima kaasaega. Viimane omadus tähendab, et ükskõik missugust infot lugedes tuleb pöörata tähelepanu ka selle avaldamiskuupäevale. Viis ja rohkem aastat tagasi avaldatud info on enamasti vananenud ehk praeguseks kasutu. Sellise info põhjal luuaksegi tihti võltsinguid, manipuleerides sisu ja praeguse kontekstiga.

5. Fotod ja videod on heas uudises alati ehtsad ja originaalsed: kas oma väljaande fotograafi tehtud, ostetud või alla laaditud nt Shutterstockist või mõnest teisest pildipangast. Igal juhul peab olema autor korrektselt mainitud. Kui seda ei ole tehtud, siis võib-olla pole ka info kuigi usaldusväärne.

6. Uudise usaldusväärsuse hindamiseks tasub alati uurida ka mitut allikat, et teema kohta tekiks tervikpilt. Erinevad arvamused ja kajastused loovad uudisele laiema konteksti ja tausta: see aitab teemat paremini, sügavamini mõista.

7. Kui ühiskonnas kerkib üles mõni n-ö kuum teema, siis on kindlam lugeda ametlikke infoallikaid, riigimeediat ja arutatavas valdkonnas pädevate inimeste ehk spetsialistide arvamusi. Võib-olla olete märganud nähtust: kui üles kerkib mõni ühiskonnakriitiline teema, mis pälvib rohkeid kajastusi, siis ilmuvad ka eksperdid, kes kipuvad oma arvamust jagama. Infouputuses on raske vahet teha tõe ja eksitava info vahel. Me väsime arvamuste ja uudislugude pidevast voost, uudiste rohkest lugemisest-kuulamisest-vaatamisest ning muutume ükskõikseks. Selle vältimiseks on oluline leida endale uudiste lugemiseks kindel aeg.

Lõpetuseks pakun paari kuulamissoovitust. Nimelt on Eestis valminud kaks taskuhäälingut, mis aitavad arendada nii allikakriitilisust kui ka üldisemat meediapädevust: Meedialoogid ja TalTech Digital Health. Ja muidugi RaRa Raadio. Head kuulamist!

Artikkel on ilmunud ajakirjas Raamatukogu, 2023, nr. 4