Digilõhet püüdmas: praktilisi lahendusi raamatukogudele

Inger Klesment, Tartu Ülikooli meediapädevuse projektijuht

2025. aasta sügisel Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi tudengite läbi viidud intervjuud 54 mäluasutuse töötajaga kinnitasid, et raamatukogudest on saanud digilõhesse kukkunute peamised päästepaadid. 38 raamatukogude esindajat jagasid mõtteid, kuidas külastajate meediaoskusi tüürida nii, et töötajad ei väsiks ja osalejaid jätkuks.

Süsteemne ja kaasav tugi eakatele

Intervjuudest selgus, et kõige aktiivsem abiotsija on olnud üle 65-aastane eakas, kelle jaoks on elutähtsad teenused kolinud internetti. See, kuidas töötaja saab hakkama ajamahuka personaalse nõustamisega, mis nõuab tihti eriteadmisi, sõltub tema ettevalmistusest, aga ka IT-toe olemasolust ja nutikast töökorraldusest.

Üheks struktuurseks lahenduseks pakuti välja raamatukogudeülene rändav spetsialist, kes käiks graafiku alusel haruraamatukogudes inimesi koolitamas. See vabastaks kohalikud töötajad kohustusest olla iga valdkonna tippekspert ning tagaks nõustamise ühtlase kvaliteedi. Ressursse aitaksid koondada ja tööd vähendada kindlatel aegadel toimuvad nutitunnid ning füüsiline digipädevuste õpimapp sammsammuliste juhistega tüüpiliste toimingute (nt digiallkirjastamine) kohta. See aitaks tagada, et õpitu kodus ei unune.

Eduka mudelina mainiti „muna õpetab kana“-stiilis koolitusi koostöös noortekeskusega, kus eakad saavad nutiseadmete kasutamisel noorte abi paluda. Vastutasuks õpetavad nad noortele näiteks söögitegemist, mis tugevdab põlvkondadevahelist sidet. Koolinoorte abistamiseks ja motiveerimiseks on loodud digimentorite projekt, mille veebileheküljel meedia.ut.ee on tasuta materjalid nii õpetajarolli astuvale õpilasele kui ka tema juhendajale. Positiivse näitena toodi koostöö kutsehariduskeskusega – IT-eriala õpilased aitasid praktika raames eakaid digimuredega ja leevendasid raamatukogu personalipuudust.
Kuigi intervjueeritavad sooviksid koolitusi, kuidas abistada inimesi riiklike dokumentide täitmisel ja suunata neid õigete ametnike poole, on ühekordsete lahendustena kutsutud raamatukokku rääkima ka politseinikke. Neil on reaalse elu varal kõnekaid näiteid ja eakad usaldavad vormis ametnikke. Boonusena võtab külalise kutsumine raamatukoguhoidjalt vastutuskoorma spetsiifilistes küsimustes ja toob raamatukokku uue autoriteetse hääle.

Siiski ei pruugi kõik infovastupidavuse vaatest haavatavad sihtgrupid, näiteks eakad ja erivajadustega inimesed ise raamatukokku jõuda. Seetõttu nähakse vajadust teha tihedamat koostööd sotsiaaltöötajate, hooldekodude ja päevakeskustega. Üks intervjueeritav tõi eduka näite koostööst üle tee asuva päevakeskusega, et leida ühiseid aegu eakate digikoolitusteks seal, kus nad juba koos käivad. Kastist välja lahendusena pakuti välja idee kodustest visiitidest, et aidata inimesi, kes ei saa või julge raamatukokku tulla. Nii saavad nad õppida endale tuttavas keskkonnas ja seadmetes.

Riigi tasandil nimetasid intervjueeritavad peamiseks suunanäitajaks ja koolitajaks Eesti Rahvusraamatukogu, mille veebileheküljelt leiab hulgaliselt kvaliteetseid meediakirjaoskust arendavaid materjale. Lisaks saavad raamatukogud tellida projekti MeediaRadar kaudu muukeelsetele gruppidele meediakoolitusi. Küberturvalisuse teemadel soovitasid intervjueeritavad materjale hankida Riigi Infosüsteemi Ameti veebilehelt. Tasuta veebikoolitusi pakub Balti Infohäirete Sekkekeskus.

Meediapädevus peletab eemale

Kõige keerulisemaks sihtrühmaks peavad mäluasutused 30–50-aastaseid inimesi (eriti mehi), keda iseloomustab ajapuudus, skeptilisus ja ekslik enesekindlus oma digioskustes. Mitmel pool toodi näiteid külastajatest, kes tulevad raamatukokku otsima teoseid või tsitaate, mida tehisintellekt on hallutsineerinud ja mida tegelikult ei eksisteeri. See sihtgrupp ei tunnista, et vajab abi, ega osale koolitustel vabatahtlikult.
Nii on mäluasutused üksteise praktikatest üle võtnud näiteks näituse ja õpisündmuste formaadid, sest „meediapädevuse koolitused“ ei köida inimesi. Üks intervjueeritav mainis positiivse näitena populaarseks osutunud illusioonide koolitust, kus õpetati visuaalset kriitilist mõtlemist ilma meediapädevuse mõistet kasutamata. Koolitusel vaadati pilte ja suunati inimesi mõtlema, kuivõrd need kajastavad tegelikkust.

Niisamuti on õpitubades kasutatud vanu propagandamaterjale, aga ka värskeid karikatuure ja meeme, et nende kaudu õppida mõistma avaliku arvamuse kujundamise protsessi. Täiskasvanutele on meeldinud ka müütide kummutamise programmid, kus õpitakse ühe kindla teema (nt alkohol, liiklusohutus) varjus fakte kontrollima. Väikestes kogukondades on aga võtmesõnaks isiklik kontakt. Koolituste asemel arutatakse üheskoos uudiste ja ühiskondlikke teemade üle, mis on loomulik viis kriitilist mõtlemist arendada ilma, et sel oleks formaalse koolituse silt.

Et teave sündmuste kohta infomüras kaduma ei läheks, peavad raamatukogud olema pildis mitmel platvormil. Intervjueeritavate sõnul ei piisa kuulutuse kodulehele panemisest. Ekraanidele suunatud pilkude jaoks võivad uksele riputatud plakatid jääda ammugi märkamatuks. Nii on raamatukoguhoidjad ideede saamiseks, info otsimiseks ning turundus- ja õppetöö planeerimiseks pöördunud tehisaru poole. Kratil lastakse oma kirjutised üle kontrollida, neid kasutatakse abivahendina raamatupidamises, projektide kirjutamisel ja ideede struktureerimisel. Samuti aitab tehisintellekt raamatukogu Facebooki või vallalehte artikli põhja tegemisel ning plakatite, kleepsude ja slaidide juures.

Siiski pole kõigis piirkondades probleemiks info levik, vaid see, et inimesi on vähe. Kehvale osalusaktiivsusele, mis iseloomustab sageli väiksemaid asulaid, pakuti lahenduseks suuremate ürituste korraldamist piirkonnakeskuses. Väikeasulate inimesed toodaks sinna bussiga ja nii tuleks üritusele rohkem kui paar inimest. Samuti soovitasid intervjueeritavad rohkem koostööd teha tehnilise võimekuse puhul, näiteks sündmuse tarbeks tehnika jagamisel. Edukas näide sellest on muusikakooli ja raamatukogu koostöö, täpsemalt kõlarite ja mikrofoni ühiskasutus.

Digipädevuse õpetamise lahendused

Intervjueeritavad ütlevad kui ühest suust, et väljaspool kohustuslikke koolikülastusi on noorteni jõuda pea võimatu. Edukam on koostöö seal, kus asutused on füüsiliselt samas hoones. Õpilaste suurimaks proovikiviks on kehv infootsinguoskus, vähene allikakriitilisus ja tehisintellekti liigne usaldamine.
Mure lahendamiseks on raamatukogudes tehtud koolilastega katseid, kus otsitakse vastust ühele küsimusele (nt „Miks on lumi valge?“) eri allikatest ja seejärel tehisintellekti programmist, et näidata: vastused varieeruvad palju ja infot on vaja kontrollida. Mitmes paigas on üles seatud tehisaru toimimist ja varjupooli tutvustavad näitused, mis pakuvad võimalust praktiliselt kaasa lüüa.

Et noortele meeldib õppida mänguliste ja üllatavate tegevuste kaudu, on edukaks osutunud noortekeskusega koostöös valminud linnaruumi otsimismängud, kus kasutatakse digirakendusi ja QR-koode. Need ühendavad liikumise ja infootsingu. Siiski ei tähenda mängupõhine õpe tingimata raamatukogust välja minemist. Näiteks on üks raamatukogu leidnud toimiva formaadi 2.–5. klassile mõeldud nutitundide näol, kus ei räägita ainult tehnilisest poolest, vaid keskendutakse veel digiprügile, digitaalse jalajälje vähendamisele ja küberkiusamisele. Kasutatakse palju kirjandust, et arutleda noortega turvalisuse ja usalduse teemadel, sidudes raamatute sisu digimaailma ohtudega.

Õpilaste seas on populaarsed ka heade auhindadega konkursid. Näiteks tuli mullu lõppenud võistlusel kasutada loomingulisel viisil muuseumide andmebaase, mis arendas osalejate infootsinguoskusi ja autoriõiguste tundmist. Juba pikki aastaid on ka 5.–9. klassile suunatud internetipõhine võistlusmäng „Netikirjariin“ leidnud palju osalejaid, kes arendavad mängides infootsinguoskusi. Niisiis võib intervjuude põhjal võib järeldada, et raamatukogud pole enam ühegi külastaja jaoks ainult raamatute laenutuspunktid, vaid kogukonnakeskused, kus edukas meediapädevuse edendamine ei tugine enam klassikalistele koolitustele, vaid peitub loovates ja sihtrühmakesksetes lahendustes.

Artiklis esitatud tulemused on osa Balti Infohäirete Sekkekeskuse uuringust, mille aruanne ilmub 2026. aasta mais.

Ajakiri Raamatukogu

Alates 2019. aastast ilmub Raamatukogu nii võrguväljaande kui ka nõudetrükina.
Ajakirja paberversiooni saab osta üksiknumbrina Trükiviis e-poest.
Paberversiooni aastatellimuse soovist saab teada anda e-postile [email protected].