Eesti bibliosfäär 

Valdur Mikita, kirjanik 

Raamatute lugemist on palju uuritud. Võtan lühidalt kokku mõned mõtted, mis on selle kirjatöö kontekstis mainimist väärt. 

• Viimase viiekümne aasta jooksul on aset leidnud lugemise aeglane, kuid järjepidev allakäik, mis väljendub selles, et iga järgnev põlvkond loeb märksa vähem kui eelmine. 

• Täiskasvanud muudavad harva oma lugemisharjumusi, seetõttu tuleb fookus suunata lastele ja noortele. Lapsi tuleb suunata raamatute juurde kõikvõimalike vahenditega. Tähtis ei ole see, mida nad loevad, oluline on tekitada lapses lugemiskirg. 

• Lapsest saab lugeja enne, kui ta õpib tähti veerima. Laste raamatuarmastuse kujunemisel on määrava tähtsusega, et ta käeulatuses oleks raamatuid, et ta näeks isa või ema lugemas ja et talle raamatust ette loetaks. 

• Mehed loevad raamatuid üha vähem, eriti järsult on kukkunud ilukirjanduse lugejate osakaal. Mehi köidab raamatute juures rohkem „elukirjandus“ – elulood, populaarteadus, tarbekirjandus¹. Mehed on nagu lapsed – peaasi et nad midagi loevad, kauniskirjanduse juurde ei ole neid mõtet sundida. 

• Lugemine muutub paratamatult üha elitaarsemaks. Massilise lugemise ajastu on möödanik ja see ei tule enam kunagi tagasi. 

Meie põlvkonna lugemisharjumused kujunesid välja hoopis teistsuguses maailmas. Selle kõige olulisemaks osaks olid suured koduraamatukogud ja tunnetatud paratamatus, et kõige käepärasem kultuuriline meelelahutus on raamat. Me kõik surfasime hullumoodi – raamatulehtedel.  

Lugemise kuldaeg möödas 

Mina õppisin lugema krägisevate vedrudega diivanil lebaskledes, üritades kangekaelselt kokku veerida kõrgele lae alla riiulisse torgatud ENE selgadele maalitud mõistatuslikke tähekombinatsioone nagu MAAP-PAIR, KIRV-MAAO või RUND-TING. See omapärane tähemüstika sööbis igaveseks mällu. Olen kohanud veel paari inimest, kes on salamisi tunnistanud, et nad õppisid lugema sellesama veidra praktika kaudu. Võiks ehk luua koguni ühise salaseltsi ja lasta teadlastel end uurida, äkki selgub sealt midagi huvitavat. Kunagi nägi ilmavalgust isegi vähetuntud punkansambel, mille nimi oli RUND-TING, ikka selsamal jaburavõitu põhjusel. Nii oleks ka salaseltsi hümn olemas. Igatahes on mõjutanud need müstilised tähekombinatsioonid päris mitmeid kultuurivaldkondi. 

Lisaks iseloomustas toonast aega see, et meid ei pidanud raamatute juurde ajama, meid pidi raamatute juurest ära ajama – et „poiss“ või „tüdrik“ vahepeal ikka ka midagi kasulikku teeks. Seepärast lugesime salaja, mõtlesime välja igasugu trikke, kuidas vanemaid ära petta. Paljud meist lugesid öösiti taskulambivalgel, tekiräbal leebe kuriteo varjamiseks üle pea tõmmatud. Kui püüda kuidagiviisi määratleda raamatute lugemise müütilist kuldaega, siis mina pakuksin välja just sellise meelepildi. 

Raamat ja raamatukogu 

Ent katsume nüüd sõnastada, mis on raamatukogu. Raamatukogu on üks ajahetk kujuteldamatult suurest raamatute jõest, mis algab kusagilt väga kaugelt, vahest koguni aegade algusest. See on üks hiiglaslik ja aeglase vooluga jõgi, mis kannab inimlikku tarkust tuleviku suunas. Kui ülesvoolu vett ei ole, ei saa olemas olla ka elavat raamatukogu. Ülesvoolu asuvad mitmesugused külad: seal on emakeeleõpetajate, tõlkijate ja toimetajate külad, raamatukoguhoidjate ja arhivaaride külad. Ja kusagil seal päris alguses, allika lähedal, asub ka kirjanike küla. Kuid ka see küla ei ole veel jõe algus, see jõgi on müütiline ja tema algallikas asub pühal mäel, kus elavad surnud. Suured surnud ja väikesed surnud – teiste hulgas kõik need, kes ei ole midagi kirjutanud ega ühtegi muinasjuttu välja mõelnud, aga kes on osalised keele loomises.  

Nüüd, kus me vaistlikult tajume, et raamatute turjal on suur väljasuremisvõlg ning lugemisest on saamas hääbuv kultuurinähtus, haarab meid vaikne meeleheide ja paanika. Asi on selles, et raamat ei ole üksikeksemplar, raamat on ökosüsteem. Kui tahame raamatust mõelda kui kultuuri mõttelisest keskpunktist – või siis aru saada, miks ta enam seda ei ole ‒, siis tuleb kõigepealt mõista seda, kuhu on kadunud ökosüsteemid, kus need raamatud elasid.  

Üritame teha kõike, et meelitada rahvas tagasi raamatute juurde – ja tõmbame endale vabatahtlikult selga värvikirevad klounirõivad. Raamatukogud, mis kunagi olid vaikuse pesad, muutuvad selle mõtteviisi tuules vähehaaval elamuskeskusteks. Ega see pole iseenesest halb – ma ei näe ühtegi põhjust, et ka niisuguseid raamatukogusid ei võiks olemas olla, kuid küsimus on pigem selles, et tegelikult me tahame võimatut. Ei saa olemas olla lõunasöögipaika, mis oleks ühekorraga nii kiirtoiduputka, kohvik, baar, söökla, kõrts, lokaal kui gurmeerestoran. Aga raamatukogudest me justkui seda kõike ootame. Veel kummalisem on see, mida me ootame n-ö ideaalselt raamatukoguhoidjalt: ta peaks kombekohaselt kandma kas frakki või maani tualetti ja käima samal ajal ka kõrvade peal, et meelitada ligi aknast mööduvaid lugejaid. 

Viimaks ei tohi unustada sedagi, et raamatukogudest on mingis mõttes saanud ka ühiskonna lõppjaam, mis pakub varjupaika tervele issanda loomaaiale, kuhu kuuluvad nii eluheidikud kui omapäi unustatud lapsed, üksildasevõitu pensionärid ja kurva kuju rüütlid, kel ei ole parajasti kuhugi minna. Ajal, mil postkontor, pood ja rahvamaja on läinud igaviku teele, pakub raamatukogu paljudele turvatunnet – ja on teinekord ka omamoodi turvakodu eest. Vähemasti nii olen kuulnud. Usun, et paljudel raamatukoguhoidjatel oleks rääkida südamlikke ja sekka ka südantlõhestavaid lugusid, mis on „eesti raamatukogu“ – see on viimane postijaam enne maailma lõppu, kus mudane tee kaob vaikselt metsa vahele. Nõnda on raamatukoguhoidja sageli ka kogukonna ema mingis palju sügavamas mõttes, eriti väikestes kohtades. 

Kultuuri kese on keel 

Eesti kultuuri kese on ajast aega olnud eesti keel ja eestikeelne raamat. Eestikeelne raamat on samasugune ime nagu ka Eesti riik ja eesti keel. See on tegelikult ühe väga suure ebatõenäosuse realiseerumine.  

Miks tänapäeval ei armasta inimesed enam lugeda, ega sellele küsimusele head vastust vist polegi. Ma ei kipu uskuma, et peamist süüd kannaks arvutite ilmumine. Minu meelest on raamatutele kõige suurema lõuahaagi andnud ikka televiisor, mitte netikultuur – pean silmas just hiiglaslikuks tööstusharuks paisunud teleseriaalide vabrikuid. Lugude jutustamise rolli on raamatute asemel endale haaranud muusika, kino- ja näitekunst, aga kõige rohkem vist ikkagi teleseriaalid. Arvuti on muutnud inimese küll üksildasemaks ja teinud temast paraja vandenõuteoreetiku, aga televiisor hävitab pöördumatult just seda kultuurikihti, mis on olnud kasvulavaks elavale, suulisele kultuurile. Teleseriaalide vastu ei ole inimene leidnud vastumürki, selle sinisilmalise mao hammustuse vastu on inimkond kaitsetu. Teleri vaatamine on kõikide halbade harjumuste ema. See ei näita mitte inimese nõrkust, vaid tegelikult suurt vajakajäämist ühiskonnas. Tarbetu oleks keelata noortel sotsiaalmeedia kasutamine – sellega võiks nõustuda ainult juhul, kui keelata „vanainimestel“ samavõrra ära teleseriaalide vaatamine. See oleks muidugi jõhker, aga aus. 

See, et järgmised põlvkonnad loevad üha vähem raamatuid, ei oleks iseenesest üldse nii traagiline, kui kirjakultuuri allakäiguga paralleelselt ei toimuks kiire suulise kultuuri allakäik. Seda viimast on väga keeruline kompenseerida. Elav keel ei sünni raamatus ega kirjaniku suletõmbes (väga väheste eranditega), vaid ikka elavat keelt kõneleva inimese suus. Kõnekujundid, vanasõnad, aforismid ja muud argipoeetilised pillamised sünnivad ja kanduvad põlvest põlve edasi siis, kui inimesed on füüsiliselt koos, ajavad juttu ja vaidlevad, teevad üheskoos tööd ja arutavad maailma asju. Kuid põlvkondade vaheline side on katkenud, pole enam keelsituatsioone, kus inimesed võiksid koos olla ja üksteisega rääkida. Kogu elu on pihustunud tillukesteks mullideks, mis on efektiivsed, külmad ja üksildased – need on loodud eneseküllastena, mille eksistents ei vaja enam teist inimest. Enamik elusituatsioone ei nõua enam rääkimist, see on asendunud (ekraani) jõllitamisega. Kuid jõllitamine keelele ei meeldi, jõllitamine teeb juhmiks. Keelt hoiab elus kõnelemine. 

Kõigele lisaks on juhtunud veel üks imelik asi – raamatuid on äkki saanud liiga palju. Kunagi oli raamat püha ese ja lugeminegi püha oskus, raamat oli miski, mis asus iseenesestmõistetavalt tarkuse altaril. See pole ammugi enam nii. Nüüd peame paratamatult kõnelema ka raamatute allakäigust, mitte ainult lugemise langusest. Halbade raamatute hulk kasvab oluliselt kiiremini kui väärtusliku kirjavara kogum. Kuidagi märkamatult on imeveski rikki läinud, raamatute jões triivib allavoolu kirjeldamatu hulk tühipaljast verbaalset soga. Kuna raamatute väljaandmine on masendavalt lihtne, on raamatust vähehaaval saanud kõige levinum ebaõnnestunud eneseteostuse vorm. Saunatagustes konnatiikides loksuvad pahasti lõhnavad niru- ja närukirjanduse lained, mudavees ei mulista mitte raamatusõbrad, vaid reklaami õnge läinud lihtsameelsed lugejad, lisaks mõned halastusostu sooritanud lähemad sugulased, kes südamest soovivad, et kirjutamise-haiguse käes kannatav inimene ometi jalad alla saaks. Just sellises olukorras on inimestel üha suurem vajadus leida üles see „oma“ raamat. Raamatuni on üha keerulisem jõuda. Kõige väärtuslikum asi raamatuteilmas on tulihingelise lugeja kirglik raamatusoovitus, mille andja ongi raamatukoguhoidja. 

Kaduvik tõmbab  

Maailmas elab oma loomingust ära umbes 1% kirjanikest. Eestis on see protsent tõenäoliselt oluliselt väiksem, kuid mitte selle eleegilise suhtarvu analüüs ei ole käesoleva kirjatöö teemaks. Antud juhul huvitab meid pigem tõdemus, et kui kunagi oli piltlikult aeg, kus kirjaoskaja suutis läbi lugeda enam-vähem kõik kultuuriruumis ilmunud raamatud, siis kahanes see peagi 10%-ni, siis 1%-ni, siis 0,1%-ni jne. Küsimus on selles, kuidas leida tänapäeval üles need eluks vajalikud mikroelemendid, kui nende mahuprotsent peadpööritava kiirusega kahaneb. 

Teiste sõnadega pole küsimus mitte eestikeelse originaalkirjanduse või tõlkekirjanduse ilmumises, vaid selles, et juba ilmunud raamatud kaovad kärmelt pimedusse, nagu poleks neid kunagi olnudki. Just siin näen ma raamatukoguhoidjate missiooni kõige avaramas mõttes. Kogu fookus on täna suunatud „uuele“, aga see peaks olema suunatud just „vanale“ – see tähendab vanale ja heale raamatule. Iga põlvkond, kes alustab raamatute lugemisega, seisab silmitsi üha süveneva probleemiga – neid ümbritseb lihtsalt arutu arv raamatuid. Lihtne küsimus, mis on hea raamat ja kuidas seda üles leida, muutub ajaga üha olulisemaks. Suurem osa raamatute maagilisest aurast jõuab meieni teiste lugejate hingepeegeldusena, just selle järgi kujundame oma lugemisharjumusi – kuigi meile meeldib arvata, et oleme sõltumatud. Ei ole. Järelikult taandub küsimus ühele olulisele asjale: kuidas üles leida, säilitada ja katalogiseerida kogenud lugejate lugemiskogemust. See suur küsimus on jäänud lahenduseta. 

Tarvis on kastist-välja-ideid 

Eesti kultuuri kontekstis moodustavad raamatud ühe kõige olulisema infokogumi, kuid rajad selle kuhjumi juurde on kaootilised ja lugejate jaoks suuresti kaardistamata. Just nende kaartide loomisel võiks palju rohkem ära kasutada lugejate panust ja see pole sugugi ilmvõimatu ülesanne. Eestis on (ikka veel!) säilinud üks maailma paremaid lugemiskultuure, seda näitavad kaunis objektiivselt näiteks head tulemused PISA funktsionaalse lugemise testides. Tihtilugu ei saada aru, kui suur asi see tegelikult on. Siin tuleks mõelda nagu energeetikainsener ja küsida, kuidas seda imetabast lugemisenergiat paremini ära kasutada. Siin on tarvis kastist-välja-ideid ja natuke algkapitali, et puhuda elu sisse millelegi, mida võiks kutsuda heade eestikeelsete raamatute meemivaramuks ehk eesti bibliosfääriks. Tuleb luua uusi võimalusi, mis hõlbustaksid teadliku lugeja lugemiskogemuse jagamist teiste raamatusõpradega. Eesti kirjanduse iga-aastastele auhindadele tuleks lisada ka lugejaauhinnad (nt refereeriva lugemise auhind), kus premeeritaks parimaid ülevaateid ja tõlgendusi loetud raamatutest. Refereeriv lugemine võiks olla ka teatud määral tasustatud, juhul kui sellest sünniksid teiste inimeste lugemiskogemust parandavad kultuuritekstid. Mida ma tahan öelda: aeg on jõudnud sinnamaale, kus tuleks hakata toetama mitte üksnes väärtkirjanduse loomist, vaid ka nende raamatute mõtestatud lugemist. 

Tänast päeva iseloomustab üha suurenev vajadus asjakohaste ülevaadete ja heade soovituste järele. Eestis on seda koormat kandnud üha vaesuv kultuuriajakirjandus, kuid erinevatel põhjustel ei suuda see enam ammu täita sõnakultuuris navigeerimise õilsat eesmärki. Kuna loodus tühja kohta ei salli, tungib meediasse kommertslik või siis sõpruskondlikest väikeste teenete ahelaist toituv arvustuste kirjutamise loogika. Lugejale on sellest vähe abi. Raamat vajab enda ümber palju suuremat ökosüsteemi, mis teda kui elavat kultuurinähtust vitaalsena hoiaks. Just seda teadmist, et raamat on ökosüsteem, tuleks kirjakultuuri vaatest pidada kõige tähtsamaks. Looduskaitsebioloogia põhitõde on, et liiki saab säilitada üksnes tema elupaiga kaitsmise kaudu. Nägemus õitsvast bibliosfäärist võiks olla kõiki raamatusõpru ühendav tulevikunägemus. 

Sellega seostub ka mõte, et tänapäeval peaks veebis eksisteerivate eestikeelsete tekstide puhul olema võimalus lihtsal moel vahet teha, milline neist on läbinud korraliku keeletoimetuse sõela ja mis on jäänud toimetamata. Tänapäeval esinevad kõik variandid segiläbi, moodustades käsitamatu verbaalse tohuvabohu, tehes sel moel heale eesti keelele ja keeletunnetusele korraliku karuteene. Niisiis võiks salamisi unistada keeletoimetatud tekstide templimärgist, mis võiks hea eesti keele püsimisele oluliselt kaasa aidata. Enamik kirjalikest tekstidest loetakse tänapäeval nii või teisiti arvutis. 

Unistamise jõud  

Miks siis ikkagi on raamat vaimutoiduna oluline, miks toidupüramiidide kõrval tunnetame üha suuremat vajadust ka tarkade inimeste loodud „lugemispüramiidide“ järele? Teame ju niigi, et terve maailm loeb järjest vähem, kuid selle mastaapse kaotuse sisuliseks mõistmiseks on vaja tajuda, et raamat ei arenda mitte niivõrd keelt, kuivõrd kujutlusvõimet. Maailm on vähehaaval liikumas kujutlusvõime kärbumise suunas. Tõsi, jutt käib eeskätt inimese poeetilisest kujutlusvõimest, kuid just see osa mõistusest seostub kõige selgemini inimlike unistustega. Unistamine on inimesele ainuomane keskendumise viis, mis võimaldab üha kiirust koguvas maailmas eksisteerida kõigele vaatamata aeglaselt ja pikkamisi, luues selle maagilise toimingu abil ühenduse tulevikuga. Nii säilitab raamatu lugemine mingisugust väga olulist olemise laadi, mida inimene kipub kõledaks kiskuvas maailmas kergesti unustama. 

Kokkuvõtteks võib öelda, et raamatu kõige suurem väärtus on tänulik lugeja, kes pärast lugemisest sündinud hingeliigutust sellest teisele kõneleb. Sel hetkel ärkab raamat ellu, muutub elusolendiks. Raamat on ökosüsteem, mille osaks on ilmtingimata ka elav, suuline keel – ehk siis miski, mida võiks uhkusega kutsuda Eesti bibliosfääriks.  
 

Kui tahame midagi öelda ja arvata raamatute kohta, peame tagasi vaatama sinna müütilisse aega ja küsima, kas see emakeele allikas, mis Eesti bibliosfääri elus hoiab, on jätkuvalt elujõuline. 

Ajakiri Raamatukogu

Alates 2019. aastast ilmub Raamatukogu nii võrguväljaande kui ka nõudetrükina.
Ajakirja paberversiooni saab osta üksiknumbrina Trükiviis e-poest.
Paberversiooni aastatellimuse soovist saab teada anda e-postile [email protected].