Eesti Raamatu Aasta tähestik: D ja E

Autor: Karl Martin Sinijärv, Eesti Rahvusraamatukogu kultuurinõunik 

Dramaatiline on see va d-täht. Keskkooliaegsest matemaatikast meenub asjapulk nimega determinant. Täpsemalt ei meenu ta kohe üldse. Olemas igatahes oli. Tänapäeval ei mõista ma enam isegi algoritmil ja logaritmil vahet teha, mis siis determinandist kõnelda. Ei tunne eneses ka vähimatki determineeritust probleemiga uuesti tegelema hakata. 

Debüüt on märksa põnevam asi. Vanadel hallidel aadliaegadel tiriti noori naisi kägistuseni kinni kroogitud korsettides nn debütantide ballidele, kus teatavasse ikka jõudnud teatavast seisusest noored daamid võisid küünlasuitsustes saalides elegantselt minestada ning hilisteismeliste vastassoost seisusekaaslaste käte vahele langeda. Ajastuomane abielubörs ühesõnaga. Kindlasti äärmiselt tüütu ja õnneks enam sedasorti jama ei korraldata. Või kui, siis varjatud kujul. Või internetis. Seal leidub ju kõike. 

Debüüdid kirjanduses on ägeduslikum teema. On autoreid, kelle esimene teos jääbki ainsaks, ent võib kindlustada aegadeülese tuntuse. On selliseidki, kes kirjutavad edasi elu lõpuni, ent debüüdi sära ei ületa. Mõned latid kohe sättuvad kangesti kõrgele, mõne teise alt tuleb end lausa läbi kaevata. Räägitakse ka „teise raamatu needusest“, aga see on üsna rumal jutt. Rahustuseks võib öelda, et enamik asjalikke kirjanikke ei mõtle, kas tegu on seitsmenda või seitsmeteistkümnenda avaldumisega, nad katsuvad ikka ja alati kirjutada oma seni parimat raamatut. Vahel õnnestub, teinekord mitte nii väga. Esimene jääb enamasti ikka etemini meelde, kirjanikule kohe kindlasti. Isegi kui mõnikord tahaks ta pigem unustada. Pealegi ei pea kirjutades vaevlema vaalaluust korsetis; keelatud pole ka doping. Vähemalt seni pole nõnda kokku lepitud ja keegi ei kuku „Kevadet“ tühistama põhjendusel, et äkki va Luts kirjutamise aegu päris kaine ei olnud. Kusjuures Luts kuulub just nonde vägagi viljakate autorite hulka, kelle hilisem looming debüütromaanile „Kevade“ tuntuselt oluliselt alla jääb vaatamata autori elupõlisele populaarsusele. Eduard Bornhöhe on kodumaalt teine varnast võtta näide – „Tasuja“ on tükk maad kuulsam lugu kui kogu edasine looming. Kusjuures „Tasujast“ saaks vinge pseudoajaloolise löömafilmi, uue aastatuhande „Viimse reliikvia“, mis ju samuti Bornhöhe aineil valmistet.  

Nii et jah, kirjanduse kontekstis räägime debüütidest ikka kui esikteostest. Mis omakorda viib meid tähestiku järgmise täheni. 

Edu oli vahepeal üleminekuaegse Eesti absoluutne mantra ja märksõna. Edukus määras kõik ning enamasti eeldati edukuse mõõdetavust rahanumbrites. Ja eduga sai kaasneda edevus, ent ka edenemine märksa laiemas mõttes. Olen ikka mõelnud, et me Põhiseaduse kurikuulus preambul, milles sätestab rahva, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, peaks rõhutama ka edenemist või edendamist. Jah, meil on juba päris palju, mille säilimise eest seadusesõnaga hea seista, aga ilma edenemise ja edendamiseta muutub see säili(ta)mine kuidagi museaalseks ja (olgu või kulla)tolmuhõnguliseks. 

E-edenemine on eestlasel küll auasi olnud. Oleme sujuvalt jõudnud e-vabadest lihaviineritest lihavabade e-viineriteni ehk virtuaalse vaimutoiduni. Ei hakkaks eritlema rämpstoidu seast tõsilike vaimuvitamiinide krüptilise kaevandamise eripärasid. Vaieldamatu on, et e-maailmas oskuslikult navigeerides võib maailma mõttevaramu kullakänkariteni jõuda, ent võib ka müramere laentesse mattuda, põhja minna või lihtsalt ohtrasti väärtuslikku eluaega tuulde lasta. Kellele kui palju aega antud on, ei aima ükski. Parem targasti tarvitada. Ja magama peab ju ka. Carpe diem, carpe noctem. 

Elu ise on üks ilus e-tähega sõna. On öeldud, et võtagu muudkui viimast, et elame ainult üks kord. Mulle tundub nutikam too teine tõdemus, et me hoopis sureme ainult üks kord, aga elame me iga päev. Kasutagem siis võimalust. Elagu elu!