Eesti Raamatu Aasta tähestik: N – näitusekataloogid

Autor: Eha Garšnek, Eesti Rahvusraamatukogu juhtiv spetsialist (kunst)

Kunstinäitustega kaasnevad alati näitusekataloogid või -nimestikud, mis võivad esmapilgul tunduda tagasihoidlikud ja jääda tähelepanuta, ometi peitub neis hindamatu väärtus kunstiajaloo uurijatele.

Näitusekataloogid jäädvustavad näituse toimumise, sisaldavad täpseid andmeid eksponeeritud töödest ning sageli ka kuraatori või kunstiteadlaste näitust tutvustavaid kirjutisi, mis aitavad vaatajatel paremini mõista kunstniku loomingut ja laiemat kunstiajaloolist tausta.

Rahvusraamatukogu kogudes leidub märkimisväärne hulk näitusekatalooge, millest 2036 eesti kunsti ja eesti kunstnike töid sisaldavat kataloogi on digiteeritud digitaalarhiivi DIGAR. Alljärgnev ülevaade kutsub kunstiajaloo uurimustes kajastunud näidete kaudu tutvuma selle ainulaadse koguga ja pakub sissevaadet peaaegu sajandi pikkusesse eesti kunstiajalukku ajavahemikul 1898–1990.

1898–1920

Kõige vanemad eesti kunstnike näitusel osalemist näitavad kataloogid rahvusraamatukogu kogus on 1898. aasta Eestimaa Kirjanduse Ühingu näituselt, kus osalesid Paul Raud ja Amandus Adamson, ning 1900. aastal Peterburis toimunud Johann Köleri isikunäituselt.

1901. aastal Riias toimunud baltisaksa kunstnike ülevaatenäitusel osalesid Kristjan ja Paul Raud ning Amandus Adamson.

Esimeseks eesti kunsti näituseks loetakse 1906. aastal Tartus korraldatud Eesti Põllumeeste Seltsi näitust, kus eksponeeriti ka kunstiteoseid. 1907. aastal asutati Ants Laikmaa eestvõttel Eesti Kunstiselts, millest sai Eesti esimene kunstiorganisatsioon. Esimene näitus toimus 1910. aastal.

1915. aastal asusid Eesti Kunstiseltsi juhtima Kristjan Raud, Nikolai Triik ja Ants Laikmaa ning selts võttis näituste korraldamise täielikult enda peale. 1916. aastal toimus Eesti kunstielu jaoks oluline sündmus – Eesti Kunstiseltsi II näitus. Eesti professionaalse kunstikriitika alguseks peetakse Hanno Kompuse ettekannet, mille ta pidas Eesti Kirjanduse Seltsis just selle näituse kohta. Näitusel esinesid eesti kunstiajalukku läinud kunstnikud paljude töödega. Kataloogi kaane on kujundanud Nikolai Triik. Kunstiseltsi olulisemateks tähisteks kunstiajaloos on kolm näitust aastatel 1916, 1917 ja 1918. Rahvusraamatukogus on kahe näituse kataloogid. Rahvusraamatukogu kogus on ka esimese eesti kunsti ülevaatenäituse kataloog.

Näitus avati 1919. aasta juulis, kui Vabadussõda veel kestis. Seni suurima, enam kui 400 teost hõlmanud ülevaatenäituse kohta ilmus mitmeid arvustusi, mis olid üsna teravad ning mõjutasid kunstipubliku arvamust. Eriti kriitilise vastuvõtu osaliseks said Nikolai Triik, Kristjan Raud ja Ants Laikmaa, kelle loomingut peeti ajale jalgu jäänuks. Rasmus Kangro-Pool oli noorema põlvkonna kunstnike loominguga enam-vähem rahul, ometi kirjutas ta oma ülevaates ajalehes Postimees: Ma ei näe weel meie suurmeistreid, aga ma näen küll andeid, – mis küpseks saades suurteoseid ehk wõiwad anda. Aga praegu ei leidu ju Eestis ühtainust ateljeedki, kus maalida wõiks meistritöid. (Postimees, 2. august 1919)

Nii nentiski Tallinna Teataja pärast näituse lõppu 20. augustil 1919, et lõpukokkuwõttes on näitus nii waatajate arwu kui müüdud teoste kogu suhtes täiesti äpardunud. Meie rahameestel ja marodööridel oli õnn mahategevate arvustuste põhjal, mis pea kõigis lehis ilmusid, tüütawast kohusest isamaa kunsti toetada lahti saada. (Tallinna Teataja, 20. august 1919)

1920–1940

1920. aastatel korraldasid kunstinäitusi erinevad kunstiühingud. Juba 1918. aastal oli Tartus asutatud kunstiühing Pallas. Algselt kuulusid sinna kunstnikud ja kirjanikud, hiljem ainult kunstnikud. Korraldati loenguõhtuid ja näitusi. Rahvusraamatukogu kogus on 27 ühingu korraldatud näituse kataloogi.

Lisaks ülevaatenäitustele toimusid rändnäitused ning mõned väliskunsti tutvustavad näitused.

Kataloogidesse lisati mõnikord ka näitust tutvustavaid tekste ning teoste nimetuste juurde märgiti kasutatud tehnikad. Ühingus endas aga tekkisid vastuolud vanade ja noorte vahel, kunstiajalukku on läinud 10. juubelinäitus, kus vanem põlvkond takistas näituse toimumist Tallinnas. Selle tulemusena jäid mitmed noored edaspidi näitustest kõrvale. Juubelinäituse kataloogis kirjutas Rasmus Kangro-Pool: Meie olud on väga noored ja väga väikesed selleks, et kunst siin lahedalt võiks õitseda. Raskele võitlusele viivad end need, kes anduvad kunstielule. „Pallas“ on ustavalt püüdnud oma tööd teha ja on annud seda, mis meie oludes on võimalik. … Käesolev näitus demonstreerib „Pallase“ ühingu liigete loomingut selle enesepärasuse ja kunstilise credo’ga, mis neid on ühendanud.

Näitusi korraldasid veel Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühing, Eesti Kunstnikkude Rühm, Eesti Kunstnikkude Liit ja veel mõned kunstirühmitused. Teistest eristub Eesti Kunstnikkude Rühm, mis oli ainus kunstisuundade -kubismi ja konstruktivismi – alusel loodud ühendus. Rühma esimene suurem näitus toimus 1924. aastal Tartus ja Tallinnas. Näituse kataloogi on lisatud must-valged reproduktsioonid kunstiteostest.

1928. aastal esines Eesti Kunstnikkude Rühm suurel kunstinäitusel Berliinis. Sellel osalemine oli tolle aja Eesti suurim kunstisündmus. Rühma viimane näitus toimus 1932. aastal ning sellest võtsid osa ka Soome kunstnikud. Näituse kataloog on üsna mahukas, sisaldades nii tööde loetelu kui ka reproduktsioone.

Alates 1927. aastast korraldas üldnäitusi Kultuurkapitali Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsus. Tööd näitustele valis vastav žürii, kunsti ostjaks näitustelt oli peamiselt Sihtkapitali Valitsus eesotsas selleks puhuks valitud komisjoniga. Selline korraldus ei meeldinud kunstnikele sugugi, 1931. aasta ülevaatenäituse puhul kirjutab Rasmus Kangro-Pool 12. novembri Eesti Päewalehes: Paratamatult vägisi tulevad jurysse vaimselt tarretanud, südameilt elevusteta mehed enamikus.… Kunstnike ridades on selle pärast aastate viisi olnud ärevusi. Tänavu ärevus kujunes protestideks ja tööde äraviimiseks näituselt. Samast ajalehest saame teada, et seni on kunsti aastanäituselt peale sihtkapitali valitsuse poolt tehtavate ostude Eduard Viiraldilt ostetud juba näituse avamispäeval ta suurt tähelepanu äratanud etsing „Kabaree”. Teose ostis P. Olak, makstes selle eest 80 krooni. (Eesti Päevaleht, 12. november 1931) (Paul Olak, 1880–1949, eesti ajakirjanik, dramaturg ja teatridirektor). Täpsed andmed eksponeeritud töödest leiab kataloogist. DIGARis on kättesaadavad 27 Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse korraldatud näituse kataloogi.

Isikunäitusi korraldati suhteliselt harva. 1930. aastal leidis aset Adamson-Ericu ja Kristjan Tederi näitus. Rahvusraamatukogu kogus on veel näiteks Eduard Viiralti 1937. aastal Tallinnas ja Helsingis toimunud näituse kataloog ja teised.

Eesti kunsti esimene välisnäitus toimus 1926. aastal Riias. Näituse kataloogi põhjal osales näitusel 37 kunstnikku 143 tööga. Kataloog sisaldab lätikeelset tutvustava teksti, kunstnike ja tööde loetelu ning reproduktsioone.

1932. aastal loodi Rakenduskunstnike Ühing (RaKü), mis liitis kutselisi tarbekunstnikke. RaKü korraldas oma seitsme tegevusaasta jooksul igal aastal üle-eestilisi tarbekunstinäitusi. Esimene näitus toimus 1933. aastal.

Ühingu 5. näituse puhul 1937. aastal kirjutas Leo Soonberg ajalehes Uus Eesti: Eriti sümpaatselt mõjub asjaolu, et näitusel esinejate juures võime märgata otsisklevat kunstiindu. Iga järgmise näituse puhul oleme näinud, et meie rakenduskunstnikud sammuvad progressi teed … Käesolev 5. üldnäitus on oma eelkäijatest kunstiliselt kvaliteedilt tükk maad eespool. (Uus Eesti, 25. november 1937)

Ühingu viimane näitus toimus 1940. aastal, mil ühing koos teiste kunstiorganisatsioonidega likvideeriti kui sotsialistlikku kunstiellu sobimatu. Rahvusraamatukogu kogus on kuue näituse kataloogid, mis sisaldavad andmeid osalenud kunstnikest, eksponeeritud töödest ning osadel on ka Hanno Kompuse saatesõna.

1940–1960

1940. aastate alguses toimus mitmeid suuri kunstinäitusi, mille katalooge leidub ka rahvusraamatukogus. 1942. aasta veebruaris toimus Tallinnas näitus „Kolm inimpõlve Eesti kunsti: 1840-1942“. Näitusega kaasnes mahukas eesti- ja saksakeelne kataloog, mis sisaldab peale osalenud kunstnike tööde nimekirja ja reproduktsioonide ka tutvustavat teksti, kus öeldakse, et käesolev näitus on lahenduskatse ülesandele näidata, mida eesti rahvusest kunstnikud kunsti alal on tootnud. Kataloogi koostaja on jäänud anonüümseks ning Alfred Vaga toob oma põhjalikus näitusearvustuses ära seal esinevad ebatäpsused (Eesti Sõna, 22. veebruar, 1., 8. märts 1942)

Neli korda aastas toimusid Haridusdirektooriumi korraldatud uudisloomingu ülevaatenäitused Tallinnas ja Tartus.

II Maailmasõja ajal suundus suur hulk eesti kunstnikke pagulusse kas läände või Nõukogude Liitu. 1943. aastal asutati Nõukogude Liidus Jaroslavlis Eesti Nõukogude Kunstnike Liit, mille esimeheks sai Adamson-Eric. Kunstnike ülesandeks sai levitada nõukogude propagandat ning erikohustuseks portreteerida tunnustatud võitlejaid. Tähtis oli ka näitustel esinemine. Suurimaks eesti kunstnike oma ürituseks oli Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva kunstinäitus Moskvas 1943. aastal. Näituse sisulist suunda aitas kujundada ning kataloogi saatesõna kirjutas ajalooprofessor Hans Kruus.

Läände põgenenud eesti kunstnike esimeseks suuremaks näituseks oli 1946. aastal koos lätlastega korraldatud ja Rootsis Stockhomi Liljevalchsi galeriis toimunud ühisnäitus, mille patrooniks oli kuningakoja liige maalikunstnik prints Eugen. Kataloogi eessõna kirjutas kunstiajaloolane Sten Karling. Kunstisündmusena suurt tähelepanu äratanud näitusel oli töid 48 eesti kunstnikult.

Pärast sõja lõppu ja nõukogude korra taaskehtestamist muutus näitustel eksponeeritud teoste sisu ja sõnum. Ametlik kunstipoliitika tunnistas ainult realistlikku kunsti nõukogude ideoloogia teenistuses. 1947. aasta näitusel „Seitse aastat Nõukogude Eesti kunsti“ on tunda ideoloogilist survet.

Toimus mitmeid ülevaate-, ränd- ja personaalnäitusi. Rändnäituse kataloogi saatesõnas võttis kunstnike ülesanded kokku Voldemar Erm: Kunstnikkonnal on võimalus täiel määral avaldada oma oskusi ja talenti realistlikult rahvalike teoste loomisel, mis on mõistetavad ja hinnatavad rahvahulkade poolt. Ainult kunstnike tihe side rahvaga, tema huvide ja vajaduste silmaspidamine loominguprotsessis ning ta kriitika arvestamine aitab tagada kunstnikel täisväärtuslike, ideeliselt sisukate, vormilt meisterlike teoste loomist.

1953. aastal toimus Eesti Riiklikus Kunstimuuseumis ulatuslikum väliskunsti näitus pealkirjaga „Lääne-Euroopa rahvaste realistlik kunst“, kus eksponeeriti teoseid  Eesti muuseumide ja Ermitaaži kogudest ning erakogudest. Lisaks originaalidele oli välja pandud ka koopiaid. Näitust tutvustavas ülevaates ütleb Boris Enst, et kataloog annab võimaluse saada lühikesi andmeid kunstnikest ja näitusel väljapandud teostest. (Sirp ja Vasar, nr. 9, 27. veebruar 1953).

Põhjalik kataloog ilmus 1956. aastal Eesti Riiklikus Kunstimuuseumis avatud näitusega „Realistlik kunst Eestis : XIX sajandi algusest kuni tänapäevani“. Sellel näitusel võis juba eksponeerida ka vahepeal põlu all olnud baltisaksa kunstnike loomingut.

1960–1990

Kõige arvukamalt on rahvusraamatukogu kogus 1960/80. aastatel toimunud näituste katalooge. Seda tänu tol ajal kehtivale ja ka hästi toimivale sundeksemplariseadusele.

1960/70. aastatel muutus kunstielu vabamaks, realistliku vormiga kunst jäi vähemusse ning kunstnikud said valida igaüks oma väljenduslaadi. 1960. aastate ühe olulisema sündmusena mainitakse kunstiajaloos Tartus aastal 1966. aastal toimunud Elmar Kitse isiknäitust, kus eksponeeriti vahepeal põlu all olnud poolabstraktseid maale. Näitus avati 1967. aastal ka Tallinnas, kuid suleti juba nädala pärast. Näituse kataloogi koostas ja saatesõna kirjutas Voldemar Erm. Ta kirjutas näitusest ka ajalehes Kodumaa: Elmar Kitse tööde uudne ja probleemirikas näitus pakub vaatajale palju ainet juurdlemiseks elu- ja kunstiprobleemide üte. Eesti kunstielus on see näitus silmapaistvaks sündmuseks. (Kodumaa, 30. november 1966)

Tallinna näitust kajastas Õhtulehes Voldemar Eller, kelle seisukoht oli veidi negatiivsem: Tuleb veel vaid küsida, kas kunstnik on suutnud olla kõigis nendes töödes nii suur Improvisaator, et äratada vaatajas soovitud emotsioone. Siin võivad arvamused lahku minna. (Õhtuleht, 25. märts 1967)

Kunstielu tähtsaim osa sel perioodil oligi vilgas näitusetegevus. Lisaks suurtele näitustele Tallinna Kunstihoones ja Tartu Kunstnike Majas korraldati näitusi koolides, klubides, ettevõtetes ja mujal. Kitsam kunstiringkond korraldas väiksemaid kinnisi näitusi, kus eksponeeriti töid, mida ametlik kunstipoliitika esialgu heaks ei kiitnud. 1977. aastal toimus esimene geomeetrilise graafika väljapanek Kunstnike Liidu nõupidamissaalis, kuhu tavavaataja ei pääsenud. Samal aastal hiljem toimusid näitused pealkirjaga „Geomeetriline graafika“ Tallinna Kunstihoone väikeses saalis ning Tartu Kunstimuuseumis. Tallinna näituse nimestik on rahvusraamatukogu kogus ja vaadatav digitaalarhiivis DIGAR. Tegemist on küll ainult voldikuga, aga sisaldab nii osalejate nimekirja kui ka andmeid eksponeeritud töödest ning võiks kunstiuurijatele huvi pakkuda.

Populaarsed olid igal aastal toimuvad suured ülevaatenäitused – kevad- ja sügisnäitused, mida korraldas Kunstnike Liit. Näituste kataloogid olid enamasti voldikud, mis sisaldasid peale kunstnike ja eksponeeritud tööde andmete ka mõningaid mustvalgeid kunstiteoste reproduktsioone.

Koos Läti ja Leedu kolleegidega korraldati Tallinna graafikatriennaale. Esimene triennaal toimus 1968. aastal ja kandis pealkirja  „Kaasaeg ja graafiline vorm“. Sirbis ja Vasaras ilmunud pikemas artiklis avaldab Jüri Hain lootust: Näitus, mille korraldamisele mõeldi mitu aastat, on nüüd teoks saanud ja pakkunud meeldiva ning õpetliku elamuse. Tore, et säärane üritus organiseeriti just eesti graafikute initsiatiivil. Loodame, et siin tagatakse ka järjekestvus ja sellest näitusest saab alguse Balti vabariikide graafikabiennaalede korraldamine. (Sirp ja Vasar, 9. august 1968)

Graafikatriennaalide kataloogid on mahukad, näitusega kaasnes kolm eraldi trükist: näituse nimestik, kataloog ning reproduktsioonide mapp. Kui kataloogis on pildid mustvalged, siis reproduktsioonide mapis on graafilised lehed originaalvärvides. Triennaalid olid edukad ning populaarsed, osalejaid lisandus ka Venemaalt. Juba kolmanda näituse puhul kirjutas tolleaegne Tallinna linnapea Ivar Kallion kataloogi eessõnas, et iga kolme aasta järgi toimuvad graafika­ näitused on juba saanud meie vaba­riigi pealinna kultuurielu väljapaistvaks sündmuseks ja on kõik eeldused selleks, et edaspidi saavad neist tõelised kunsti- ja sõpruspeod.

Näitustel osalesid kõik eesti tuntumad graafikud: Evald Okas, Jüri Okas, Herald Eelma, Vive Tolli, Evi Tihemets, Avo Keerend, Peetr Ulas ja paljud teised. Praeguseks on toimunud juba 18 triennaali, mille kataloogid on ka rahvusraamatukogu kogus.

1980. aastatel pälvis tähelepanu fotolavastuslik plakat, mille üldnimetusena hakati kasutama mõistet autoriplakat. Kerkis esile uus kunstnike põlvkond – Villu Järmut, Silver Vahtre, Jüri Kass, Tiit Jürna jt. Toimus rida huvitavaid plakatinäitusi: 1981 „Ruumiplakat“, 1982 „Aerodisain“, 1986 „Kongressist kongressini“.

Digitaalarhiivi DIGAR on rahvusraamatukogu kogust digiteeritud nõukogudeaegsed eesti kunstnike töid sisaldavad üleliiduliste näituste kataloogid. Kindlasti leiavad kunstihuvilised neist põnevat vaadata ja lugeda.

Tähelepanuväärselt palju eesti kunstnikke oli esindatud üleliidulistel tarbekunsti näitustel. Kahtlemata näitab see eesti tarbekunsti kõrget taset. Kataloogides leidub peale eksponeeritud tööde andmete ka mõningaid eesti kunstnike loomingu reproduktsioone. Need on küll mustvalged ja trükikvaliteet ei ole kuigi hea, aga tutvustavad meie kunstnike loomingut ja võivad praegugi abiks olla nii mõnegi vaasi, vaiba või nahka köidetud külalisteraamatu autori leidmisel.

1972. aastal toimunud üleliidulisel teatri- ja televisioonikunstnike näitusel eksponeeriti M.-L. Küla lavakujunduse maketti Jules Verne jaPavel Kohouti näidendile „80 päevaga ümber maailma“. Voldemar Panso lavastatud etendusega avati 1966. aastal Eesti NSV Riiklik Noorsooteater.

Eesti kunstnike tööd olid esindatud ka üleliidulistel plakatinäitustel:

Näitusi toimus ka väljaspool Nõukogude Liitu. 1960. aastal Helsingis aset leidnud eesti tarbekunsti näitusega kaasnes mahukas kataloog Helene Kuma eessõnaga ning paljude mustvalgete illustratsioonidega. Eesti kunsti eksponeeriti veel Ungaris, tolleaegses Tšehhoslovakkias, Saksa DV-s ja mujal:

Rahvusraamatukogus leidub mitmeid väliseesti kunstinäituste katalooge:

Lisaks kunstinäituste kataloogidele väärivad esiletoomist 1958. aastal alguse saanud raamatukujunduse konkursiga 25 parimat kaasnenud kataloogid. Konkurss jätkub tänaseni nimetusega 25 kauneimat Eesti raamatut.

Ülaltoodud tutvustus ja viited on ainult põgus sissevaade digitaalarhiivis DIGAR leiduvatele näitusekataloogidele. Põhjalikumal süvenemisel pakub kogu kindlasti avastamisrõõmu nii kunstiteadlastele ja -huvilistele. Eesti kunstielu ja kunstnike tegevust kajastavad näitusekataloogid on kindlasti huvipakkuv materjal ka kõigile neile, keda kõnetab Eesti kultuur laiemalt  – põnev aines, mille abil on võimalik kultuuriloo keerdkäikudega lähemat tutvust teha.