Eesti Raamatu Aasta tähestik: S, Š ja Ž

Autor: Karl Martin Sinijärv, Eesti Rahvusraamatukogu kultuurinõunik 

Kes saagadega hakkama saavad, on jo suuremat seltsi saavutajad. Seiklukate loojad käivad põlvkondade kaupa – mõni kümnend loob end kirjanduslikus mõttes justkui ise ja siis on vaikus. Ja siis jälle tuleb. Head kraami. Olgu see Jules Verne või J. K.Rowling või Lee Child või Joel Jans. Omamoodi ägevikud kõik. Rämevikud, sumevikud, muhevikud. Maakera on suht läbi trööbatud, nii et vanakooli reisukaid on raske teha, kui just Tiit Pruulit appi ei kutsu. Aga ei see tähenda, et seiklukas surnud oleks. Uuskond kogub alles jõudu ja me veel näeme säravat uutmoodi põnevust. Võin kihla vedada, et krehvtine sõnapott on jo sütele pandud ning podiseb tulemuslikult.

Sõbralike šaržidega on ammuilma nirud lood. Hugo Hiibuse ja Heinz Valgu kõrgemad ajad on kümnendite taha vajunud ning žanr kui säherdune volaskleb unarul ja unustuses. Ei ole uusi tegijaid ning nood, keda natuke tarvitatakse ajaleheveergudel, ei oska üldiselt eriti joonistada, olgu nad muidu nii armsad inimesed kui iganes. Ootan uut lainet, ootan reaalsete manuaalsete oskustega vaimukaid vormistajaid. Momendil on muda ja mäda. Edasi saab ainult paremaks minna.

Žurnalistikaga on too kolb, et üle prantsuse ja vene keele meile tulnud sõna on sisulise tähenduse tänaseks kas kaotanud või taasleidnud. Jour, päev, hetkne sebimus – täna on kogu some üks päevaliblikas. Ajakirjanduses ei ole enam ei aega ega kirjandust, ent mingi hetksus, mingi päevsus justnagu on. Valusalt vähekestev, tüütu, aga ära ka ei tapa. Sõna on nagu sääsk. Lööd maha või peletad eemale või ei pane tähelegi. Kuni tuleb sõna, mis pole sääsk, vaid, karu, hunt ja krokodill korraga ja siis see kanepine kamp seal telgi ääres alles saab omal nahal tunda, et elul on veel üht-teist pakkuda. Amps! Krõmps!