Eesti Raamatu Aasta tähestik: V ja Õ

Autor: Karl Martin Sinijärv, Eesti Rahvusraamatukogu kultuurinõunik 

Värvimisraamat

Värvimisraamatud on toredad aju- ja arupuhastajad. Kui oled end mõnevõrra lolliks ja targaks korraga lugenud, tahaks meeled väheke tähekombinatsioonidest ja ne taga peituvaist maailmadest väheke puhkust saada. Võtta ette üks raamat, kus sõnu ei olegi, aga võib hoolsasti värvimängu harrastada ja pliiatsitega nokitseda. Sama hästi toimub ka pliidi taga toiduga toimetamine, aga ei maksa söögist endale kultust teha, nagu juba Ostap Bender ütles. Nii et mõõdukas käeline tegevus ilma igasuguse tekstijurata töötab ja toimib ja loob ja lehvitab. Kui osavalt valida, leiab vägagi intelligentseid värvimisraamatud, mis panevad mõistuse teistpidi tööle ja pärast on poole parem tavapäraste tegevuste manu tagastuda.

Õudusjutt

Õudusfilmidega kipub küll olema nõnda, et nad on kas tuimad veristamised või koll-kargab-näkku-tüüpi mürtsuehmatised või omas tobeduses suisa humoorsed, et mitte öelda tragikomöödilised. Ja siis on väga üksikud, mis oskavad eelnimetet elementideta olemise jahekõhedaks ajada. Juttude ja raamatutega on natuke paremad lood. Esiteks saab lugusid omas peas ise lavastada ja sõltuvalt seisundist võib meelepilt üsna pisikese impulsi ajel õõvastavaks kujuneda. Lühivormi puhul pole ilmselt vanameister Stephen Kingile vastast, kuid ka Kreutzwald ja Juhan Jaik saavad ülesandega hästi hakkama. Mõni tekst, mis polegi otseselt õudukaks kirjutet, toimib sellisena. Ja kui rahvapärimuses sobrada, siis muinasjutumaailm ju otse kubiseb kirjeldamatult koledatest kolumatsidest, külmkingadest, mardustest ja muust varjurahvast. Rääkimata moodsama aja mudamadudest, tondivankritest, elavatest seentest ja hotomombist. Uh, õudne hakkab!