Eestikeelsed haruldused ja käsikirjad rahvusraamatukogus

Autorid:
Urve Sildre, Eesti Rahvusraamatukogu vanaraamatu spetsialist
Ruth Hiie, Eesti Rahvusraamatukogu vanaraamatu spetsialist

Fotod: Teet Malsroos, Liis Tamm

17.-18. sajandi vaimulik raamat

Raamatukogu vanimaks eestikeelseks trükiseks on põhjaeestikeelse kirikukirjanduse rajaja Heinrich Stahli jutluseraamat Leyen Spiegel („Ilmikute peegel“). Raamat sisaldab ka saksakeelset paralleelteksti, kuna oli mõeldud abivahendiks eesti keelt kehvasti oskavatele pastoritele. Kaheosalise jutluseraamatu esimene osa trükiti Tallinnas 1641. aastal ning sisaldab jutlusi kirikuaasta talviseks pooleks. Teine osa, mis ilmus 8 aastat hiljem, sisaldab suveaja jutlusi. Leyen Spiegel on 17. sajandi eestikeelsete trükiste hulgas üks väljapaistvamaid nii oma kauni kujunduse kui ka mahukuse poolest, sisaldades üle 700 lehekülje.
Seda vanimat säilinud eestikeelset jutluseraamatut on meie raamatukogus kaks eksemplari. Esimene, väga defektne eksemplar, osteti 1957. aastal ühelt Tallinna elanikult, kelle andmetel pärines raamat tema vanaisalt, mõisa kokalt Läänemaal.

1993. aastal õnnestus osta Leyen Spiegeli küllalt heas seisukorra eksemplar. Müüja sõnul leiti raamat Kuusalu kirikla pööningult. Tumeda nahkköite esikaanele on pressitud tekst: TABERLA JOST KIRKOWERMINDER ANNO 1721. Taberla Josti nime leiame Kuusalu kihelkonna rannatalupoegade hulgast. Esikaane siseküljel on sissekirjutus, mis näitab, et raamat on kuulunud ka Juminda kabelile. Talupoja supereksliibris 18. sajandi algusest on ainulaadne, see teeb ka meie eksemplari eriliseks.

17. sajandi eestikeelsed raamatud on peaaegu kõik niinimetatud kodu- ja kirikuraamatud. Meie jaoks erilise tähtsusega on aastatel 1690–1691 Riias ilmunud lõunaeestikeelne „Tarto-Ma Kele Kässi Ramat“, mille fragmendid leiti rariteetide kogust 1981. aastal Martin Lutheri saksakeelsete kogutud teoste katkiste köitekaante vahelt. Leitud fragmente asus restaureerima ja uurima Marian Jakoobi. Ilmsiks tuli üldtiitellehe fragment, seitse lehekatkendit eessõnast, fragmendid evangeeliumitest/epistlitest, laulu- ja palveraamatust. Pooliku tiitellehe abil oli võimalik tuvastada Eestis tol ajal tundmatu trükis. Uuringute käigus selgus, et Soomes asub käsiraamatu ainus terviklik eksemplar. Raamat sisaldab puulõikelisi tekstipilte, millega seoses eestikeelse illustreeritud raamatu ajalugu nihkus mõne aasta võrra varasemale ajale. Varem peeti vanimaks siseillustratsioonidega raamatuks aastatel 1694–1695 Riias ilmunud põhja-eestikeelset kirikukäsiraamatut – „Ma Kele Koddo ning Kirgo Ramat“.

Tallinnas 1693. aastal trükitud Ehstnisches Hand-Buch on üks väheseid terviklikuna säilinud niinimetatud rummraamatuid. Termin on pärit Wiedemanni sõnaraamatust, nende all mõeldakse väikesi ja ülipakse kirikukäsiraamatuid, mida trükkis Tallinnas linnatrükkal Brendeken 17. sajandi lõpus. Meie eksemplar on tähelepanuväärne ka endiste omanike poolest. Algselt talupoja peres olnud raamat on sattunud tuntud keelemehe Eduard Ahrensi kätte. 1863. aastal omandas selle Ahrensi raamatupärandi oksjonilt luuletaja ja koolikirjanik Karl Eduard Malm. Viimane sissekanne kuulub ajakirjanikule ja sõnastikkude väljaandjale Mihkel Neumannile.

18. sajandil usulise kirjanduse repertuaar laieneb: kirikukäsiraamatute kordustrükkidele lisanduvad Uue Testamendi, Piibli ja mahukate jutluseraamatute väljaanded. Pärast aastakümneid kestnud eeltöid ilmus 1715. aastal esimene põhjaeestikeelne Uus Testament. Raamatu trükki toimetamise võtsid Põhjasõjale ja katkule järgnenud rasketel aastatel käsile pietistliku meelsusega pastorid. Raamatu väljaandmisega olid enim seotud Tallinna Püha Vaimu koguduse pastor Eberhard Gutsleff vanem ja tema poeg, Kullamaa pastor Heinrich Gutsleff. Põhjasõja järgsete raskete olude tõttu trükiti Uut Testamenti ainult 400 eksemplari. Eestis on säilinud vaid kaks täielikku eksemplari, seetõttu on meie eksemplarist valmistatud ka faksiimile. Selles ilmus esimest korda praost Christian Hoppiuse saksakeelse eessõna tõlge eesti keelde. Suure kultuuriväärtusega eessõnas antakse ülevaade seni ilmunud 23 eestikeelsest kirikukäsiraamatust. Tõlke koos arvukate kommentaaridega tegi Toomas Paul.

Harulduste kogus on esindatud kõik varasemad täispiibli väljaanded. Teistest suuremal arvul on kogus esitrükki „Piibli Ramat se on keik se Jummala Sanna“ (Tallinn, 1739), mida on 12 eksemplari. Nende hulgas on aga palju defektseid eksemplare, vaid neljal on säilinud vaselõikes frontispiss. Piibel trükiti 6015 eksemplaris Tallinnas, piiblistseene kujutav frontispiss valmistati aga Peterburis, kuna Eestis polnud tol ajal vasegravüüre võimalik trükkida.

2021. aasta lõpus internetioksjonilt ostetud 1776. aasta raamatust polnud seni teada ainsatki säilinud eksemplari. Enamgi veel – „Lühhikenne ja selge Öppetus küssimiste ja kostmiste sannadega“ oli jäänud kajastamata ka retrospektiivses rahvusbibliograafias. Õnnestus välja selgitada, et raamat on pärit 1960.–1970. aastatel tegutsenud Elva bibliofiili Leo Kompuse kogust. Raamatu autor on baltisaksa kirjamees Johann Georg Schnell. Esimene eestlasest bibliofiil Mihkel Jürgens otsis raamatut taga juba 19. sajandi keskel. Oma raamatukogu trükikataloogi (1864) lõpus avaldas ta lisanimestiku raamatutest, mis tema kogus puuduvad. Eriti ihaldusväärsed tähistas ta tärniga ja lubas nende eest maksta kahekordse hinna – nende hulgas oli ka „Lühhikenne ja selge Õppetus“. Kas tal õnnestus see raamat hankida, me ei tea.

Vanimad tarberaamatud

Tarberaamatud „loetakse“ ära, nõnda on juhtunud ka paljude vanemate aabitsate, kalendrite ja kokaraamatutega. Vanima eestikeelse kalendriseeria „Eesti Ma Rahwa Kalender“ varasemad aastakäigud pole säilinud, ka hilisemates aastakäikudes on suuri lünki. Enamus säilinud eksemplare asub Eesti Kirjandusmuuseumis (vanim 1732. aasta kohta), kuid 1765. aasta kalendri ainus säilinud eksemplar on tallel meie kogus. Ostetud on see 1995. aastal Viljandi antikvariaadist. Varasemates kalendrilisades ilmusid piiblilood, kuid sajandi lõpus juba õpetlikud jutukesed.

Kultuuriloos tuntumaid 18. sajandi trükiseid on Põltsamaal eratükikojas aastatel 1766–1767 ilmunud esimene eestikeelne ajakiri „Lühhikke öppetus mis sees möned head rohhud teäda antakse“. Ajakirja koostaja ning väljaandja oli Põltsamaa arst Peter Ernst Wilde, eesti keelde aga tõlkis tuntud kirjamees, pastor August Wilhelm Hupel. Täiskomplekte (41 numbrit) on Eestis säilinud mõni üksik. Meie põneva ajalooga eksemplari lugu saab jälgida aastast 1829, mil köide päästeti turbaaugust. Osaliselt mitteloetav märkus annab teada: Se ramat on Turpa augus ära põlenud mai … sel 30mal 1829 astal. Köitest leiab ka templi: Ängi turba ühing ning sissekande: Engis olen omandanud selle vana … 1880 aastal ühe vana mehelt. Kurrik. H. Helm märgib oma „Lühikeses eesti ajakirjanduse ajaloos“ (1936), et leidis köite 1933. aastal Suure-Jaani kihelkonna endise Enge mõisa omaniku Kurriku raamatukogust ning andis selle hiljem Tallinna Keskraamatukokku. Jaan Kurrik oli kultuurilembene mõisahärra, kelle kulul ehitati Suure-Jaani seltsimaja 1904. aastal ning tema mõisa pargis peeti laulupidusid. 1950ndatel aastatel anti kõnealune eksemplar üle Riiklikule Raamatukogule.

Esimene eestikeelne kokaraamat „Köki ja Kokka Ramat (Tallinn, 1781) on hämmastav nähtus oma mahukuse ja sisu poolest. Rootsi majapidajanna Christina Wargi raamatu Hjelpreda i hushållningen för unga fruentimber (1755) tõlkis eesti keelde Noarootsi ja Reigi pastor Johann Lithander. Kokaraamat sisaldab 986 saksa- ja eestikeelse nimetusega retsepti.

Vanuselt teine kokaraamat „Uus Kögi- ja Kokka Ramat“ (Tallinn, 1824) on Riia tütarlaste linnakooli õpetaja Katharina Fehre käsiraamatu Livländisches Koch- und Wirthschaftsbuch tõlge. Mõlemad kokaraamatud olid mõeldud saksa keelt halvasti oskavatele eestlastest mõisakokkadele. Säilinud on neid ainult mõned täielikud eksemplarid.

Vanimad säilinud eestikeelsed aabitsad 17. sajandist asuvad Hannoveris ja Lundis. Vanim Eestis säilinud aabitsa defektne eksemplar aastast 1777 asub Eesti Kirjandusmuuseumis. Vanuselt järgmine on Otto Wilhelm Masingu „ABD ehk Luggemise-Ramat“ (Tartu, 1795), mille terveid eksemplare on teadaolevalt säilinud vähesel arvul. Aabits erines eelnevatest, kuna sisaldab katekismuse kõrval ka ilmalikke jutustusi koos metoodiliste juhenditega lapsevanematele, kuidas last kodus lugema õpetada. Aabitsas ei ole tavakohast kukke, vaid tiitellehe illustratsioon, mis kujutab talutoa miljööd, kus koolmeister laste teadmisi kontrollib. Autor ise ei jäänud hiljem raamatu keelega rahule ning põletas müümata jäänud 300 eksemplari.

Masingu aabitsast tuntud illustratsioon ei ole esimene selle pildi publikatsioon. Sama pilt avaldati neli aastat varem pastor Franz G. F. Asveruse katekismuse (Tartu, 1791) tiitellehel. Trükisest on säilinud vaid üks eksemplar Venemaa Teaduste Akadeemia raamatukogus, seepärast pole pildi varasem väljaanne laiemalt teada.

Viimati omandatud eestikeelsed haruldused on pärit 19. sajandist. 2023. aastal õnnestus osta ainueksemplar – lastele mõeldud raamatuke 24 piibli- ja laulusalmiga „Piddage meles Jesust Kristust, kes risti külge podud, agga ka üllesärratud on surnust“ (Tallinn, [1814]). Raamatu tõlkisid saksa keelest ja andsid välja Saaremaal tegutsenud vennastekoguduse tegelased. J. C. Schreiber suunati Saaremaale vennastekoguduste hoolekandjaks. Koostöös Jaani koguduse pastori Chr. Fr. Hoffmanniga, kes oskas eesti keelt, anti välja mitmeid pietistlikke raamatuid.

Tähelepanuväärne täiendus harulduste kogusse on „Lammaste-karjusse Ramatokenne“ (Tarto, 1830). Tegemist on esimese lambakasvatust tutvustava käsiraamatuga talupoegadele. Lõunaeestikeelses üllitises määranguga: „lamba wallitsejide nink lamba poisside hääs kirjotetu“ on juttu lammaste talitamisest, toitmisest, villaga ümberkäimisest ja tõbedest. Tartu ülikooli professori Fr. Schmaltzi ja saksa agronoomi J. G. Koppe õpetusi järgiva raamatu tõlkis eesti keelde mitme kooliraamatu autor C. H. C. Gehewe.

Käsikirjad

Käsikirjade hulgas on originaaldokumente, õigusalaseid sh Eesti- ja Liivimaa rüütli- ja maaõiguse ning Balti seaduste käsikirju, aadliprivileege, kirikuteenistuse-, jutluse- ja palveraamatuid, juturaamatute ümberkirjutusi, raamatukogukatalooge, reisialbumeid, kokaraamatuid, loengute konspekte. 16.–20 sajandi eesti-, saksa- ja venekeelsete käsikirjade kõrval on kogus ka üksikuid araabia-, pärsia-, kirikuslaavi-, ladina- ja ingliskeelseid manuskripte.

Vanim eestikeelne käsikiri on Mustjala Anna koguduse õpetaja ja Saaremaa konsistooriumi assessori Georg Friedrich Harteni (1758–1834) „Katekismusse wie peatükkide ärra selletaminne. Küssimiste ja Kostmiste sannadega Ma-rahwa heaks üllespannud G. F. Harten Mustelja Kihhelkonna Öppetaja. 1796.“ Trükisena ei ole Harteni nime all taolist katekismuse seletust ilmunud. Harten oli abielus Johanna Feliciusega, kelle isa Harju-Jaani pastori Johannes Heinrich Feliciuse reisialbum on tallel harulduste kogus (loe allpool).

Eestikeelsetest vähestest käsikirjadest väärivad mainimist mõned 19. sajandi alguse vennastekoguduse käsikirjalised jutlused, piiblitõlgendused ja usulised mõtisklused. Näiteks  vennastekoguduse jutlus päris sajandi algusest  „Lahti wendade kori könne“. Kellegi J. Arro sulest on tulnud 1843. aastal mahukas käsikiri „Löhhikkene teadaandmine wanna ja ue seäduse aiast. Ristikoggodusse taggakiusamestest Kristusest tännapäwani. Spenri usso õppetusse pöhhi“.

19. sajandi 40ndatel aastatel jõudsid eesti keelde esimesed haleduslood ilmsüüta naiskannatajast Jenovevast. Rahvale jutt vagast krahviprouast meeldis, seda on vaevutud ka enda tarbeks ümber kirjutama. Meil on Josep Tidebergi Jenoveeva loo ümberkirjutus esimesest eestikeelsest Jenoveva mugandusest, mis ilmus Pärnus 1839. aastal.

Huvipakkuv on lõunaeestikeelne käsikiri „Johann Kalais“, korralikult nahka köidetud ja värvilise kaardiga illustreeritud. Jutt on olnud Eestimaal menukas, samasisulisi käsikirju leidub ka Eesti Kirjandusmuuseumis (nagu ka Jenoveva ümberkirjutisi). Tõenäoliselt on tegemist prantsuse ajaloolise seiklusjutu mugandusega (Jean Castillon. Histoire de Jean de Calais, esitrükk 1776). Samaaineline teos ilmus eesti keeles esimest korda kogumikus „Laulo söbra öhtokönned ehk Eesti Jutto-mees. Essimenne öhto“ (1864).

Vanim võõrkeelne käsikiri on pärit 16. sajandist Tallinna pagarite tsunfti põhimäärus (skraa) (Tallinn, 1527–1707). Tsunftivanema alamsaksa- ja saksakeelsed märkused 33 lehel annavad teavet tsunfti rahasummade ning muretsetud inventari kohta ameti vastuvõtmisel ja üleandmisel. Skraa algab aastast 1527 ja sisaldab hilisemaid sissekandeid kuni 1707. aastani. Käsikirja esimesed 8 on pärgamentlehte, lõikude algusread esimesel leheküljel punase tindiga. Osaliselt on säilinud kaanepealkiri: Schragen des Ehrl. Amts … . 1335. aastast tegutsenud pagarite tsunft oli üks vanimaid Tallinnas ja kuulus Kanuti gildi.

Unikaalne on 17. sajandist pärit Läti Henriku Liivimaa kroonika käsikiri.

13. sajandi esimesel poolel kirja pandud Läti Henriku kroonika algkäsikiri pole säilinud. On teada 16 osaliselt või terviklikult säilinud ärakirja 14.–18. sajandist. Neist kuueteistkümnest vaid viis on iseseisvad, st. pole mõne teise olemasoleva koopia. Üks neist ärakirjadest on Codex Gymnasialis Revaliensis (17. saj. lõpp?), Tallinna gümnaasiumile kuulunud eksemplar, mis vastavalt sissekirjutusele omandati 1734. aastal. Kuuluvust tõendab ka tempel Gymnasium zu Reval, nagu kõigil Tallinna gümnaasiumile kuulunud raamatuil. Ladinakeelne käsikiri sisaldab 232 lehte, tekst on kirjutatud mitme erineva käekirjaga. Kaanel on saksakeelne pealkiri Die bessere der zwei Handschriften der Chronik Heinrich’s von Lettland.

Läti Henriku kroonika esitrükid ilmusid alles 18. sajandil – ladina ja saksa keeles (1740 ja 1747). Tallinna Gümnaasiumile kuulunud käsikirja on oma töös on kasutanud tuntud balti ajaloolased Johann Gottfried Arndt, Eduard Pabst, Leonid Arbusow jt. Kaanel pealkiri Die bessere der zwei Handschriften der Chronik Heinrich’s von Lettland.

Kogus on mitmeid Eesti- ja Liivimaal kehtinud seaduste käsikirju ja ümberkirjutusi 17.–18. sajandist: rüütli- ja maaseadused, aadliprivileegid jt. Foolioköites mitmesajaleheküljelised peamiselt saksa-, ladina-ja rootsikeelsed manuskriptid olid vajalikud ja hinnatud tollaste ametkondade igapäevatöös kuniks täielike trükiväljaannete ilmumiseni 19. sajandi keskpaiku. Mahuka 871-leheküljelise nahkköite vahele on koondatud Eesti- ja Liivimaal ning Riia linnas kehtinud seadusi ja õigusakte Des Fürstenthumbs Ehsten Ritter- und Land-Recht wie auch desselben Policey- und Landes-Ordnung … (Reval, 1650?). Koostaja Philipp von Krusenstiern (1597–1676) oli Rootsi riigiametnik, jurist, diplomaat ja poliitik. 1649. aastani Philipp Crusius, 1650 immatrikuleeriti Rootsi rüütelkonda. 1633 ja 1635 lähetas hertsog Friedrich III ta koos sekretäri Adam Oleariusega saadikuna Moskvasse ja Pärsiasse kauplemisõiguste läbirääkimistele. Crusius peatus laevahuku tõttu 1635 Kundas ja Tallinnas ning 1639 tagasiteel taas Tallinnas, kus abiellus Kunda mõisniku Johann Mölleri tütrega. Rootsi riigi teenistuses oli tal kanda mitmeid vastutavaid ameteid Tallinnas – Tallinna linnusekohtu asenõunik, assessor, Tallinna asehaldur. Ta koostas aastail 1648–1650  Eestimaa rüütliõiguse seadustiku, mille kinnitas Rootsi kuningas Karl XII 1699. aastal. Kohtupraktikas kasutati seda sageli juba varem.

Kaks vanimat reisi- või sõbraalbumit, tuntud ka kui album amicorum või Stammbuch, on pärit 18. sajandist. Tühjade lehtedega väikeste albumite reisidele kaasavõtmine sai alguse 16. sajandil, suure populaarsuse omandas 17.–19. sajandil. Algul levisid need õpetlaste, aadlimeeste ja kõrgkihi tudengite, hiljem laialdasemalt saksa kultuuriruumi üliõpilaste hulgas. Reisisides välismaal teadus- ja loometöö eesmärgil, hariduse edendamiseks kogusid nad pühendusi ja joonistusi inimestelt kellega kohtusid.
Huvipakkuvad on Eesti- ja Liivimaalt pärit või siin viibinud isikute reisialbumid, nagu kahele
Eesti pastorile J. H. Feliciusele ja G. W. Striedterile kuulunud Stammbuchid.

Harju-Jaani pastori Johann Heinrich Feliciuse reisialbum (Zum Denckmal Würdiger Gönner und Freundebestimmt) aastaist 1764–1814 talletab 373 leheküljel sissekirjutusi saksa, prantsuse, inglise, ladina, kreeka ja eesti keeles. Sissekannete kogumist oma reisialbumisse alustas ta Saksamaal ja jätkas hiljem Eestis. Johann Heinrich Felicius vanem (1742–1819)sündis Freiburgis, õppis Halles ja Helmstädtis 1760–1764. Tuli Eestisse ja ordineeriti Harju-Jaani Ristija Johannese koguduse õpetajaks 1770, hiljem 1798. aastast oli Eestimaa Konsistooriumi assessor. Pruunis nahkköites Stammbuchi ehivad kullatud tiitel, raamornament ja lõige.

Kose kiriku pastori Gottfried Wilhelm Striedteri reisialbum sisaldab pühendusi aastaist 1788–1795 kooli- ja ülikoolikaaslastelt, õppejõududelt, liivi- ja eestimaalastelt, Tallinna ja Riia literaatidelt, vendadelt-õdedelt ja vanavanematelt saksa, prantsuse, inglise, ladina ja kreeka keeles. Album koosneb 157 kullatud servadega lehest vutlaris. G. W. Striedter (1773–1844) sündis Tallinnas, õppis 1783–1791 Tallinna Toomkoolis ning 1791–1794 Jena Ülikoolis teoloogiat. Ordineeriti 1802 Kose Püha Nikolause koguduse õpetajaks ja hiljem Ida-Harju praostiks.

Kolmest kirikukroonikast – Riia, Käina ja Võnnu – vanim on Riia Peetri kiriku kroonika 1406–1721 Historische Nachricht von der St. Petri Kirche in Riga. Punases sametköites Hiiumaa Käina kiriku ajaraamat Kirchenbuch der Kirchen zu Keynes Auff der Insel Dagden hõlmab ümberkirjutust 1596. aasta kirikuvisitatsiooniks valminud kroonikast ja ülestähendusi hilisemast perioodist 1681–1825. Võnnu Jakobi kiriku kroonika koostas Eduard Philipp Körber, kes oli seal kirikuõpetaja 1796–1846, uuris ja korraldas kiriku arhiivi. Körber oli Õpetatud Eesti Seltsi auliige. Aastal 1816 asutas Võnnus Piibliseltsi. Tal on hulk ajalooalaseid uurimusi Liivimaa linnade, losside ja kirikute kohta, samuti uurimusi numismaatika alalt ja Võnnu kihelkonna ajaloost.

Ämari mõisa ostu-müügi lepingule 1742. aastal on alla kirjutanud Adam Johan Hueck kui müüja ja Carl Gustav von Baranoff kui ostja. Kaunis kalligraafilises käsikirjas pärgamentürikut (36×60 cm) ehivad punaste ja valgete lintidega kinnitatud 6 puukarbikest, mis sisaldavad müüja, ostja ning tunnistajate pitserid punasel kirjalakil. Ürik on tõenäoliselt pärit Robert von Tolli kogust. Käsikirjade hulgas on nimeka baltisaksa ajaloolase parun Robert von Tolli (1802–1876 ) koostatud perekonna kroonika (Genealogisch-historische Nachrichten, der Familie von Toll. Reval, 1834) ja selle juurde kuuluv suureformaadiline (180×156 cm) käsitsi koloreeritud sugupuu.

Robert von Toll oli 1841. aastast Kukruse majoraatmõisa omanik. Sügav ajaloo- ja muinsusehuvi ajendas teda koguma vanu münte ja ürikuid, mille tulemusena tekkis hinnaline Kukruse kollektsioon. Oma Kukruse arhiivi põhjal andis Toll välja ürikutekogu Est- und Livländische Brieflade (4 köidet, 1856–1887). Ta rajas Kukruse mõisa pargi ja oli Eestimaa Aianduse Seltsi esimees.

Eestimaa rüütelkonna sekretäri krahv Karl Gotthard von Manteuffeli (1821–1864) luuletused Gesammelte Gedichte des Grafen Carl Gotthardt von Querne genannt Manteufel on kirja pandud Tallinnas, Saue mõisas, Vanamõisas, Padise kloostris, Stockholmis ja Veneetsias aastatel 1839–1858. Leheküljel [3] pühendus autori emapoolsele vanaisale, Saue mõisnikule krahv Karl Friedrich von Rehbinderile (1764–1841) kes rajas oma Saku mõisa õllekoja, millest kujunes Saku Õlletehas.

Araabiakeelne käsikiri – „Kuulsamate minarettide kirjeldused“ pärineb 18. sajandi lõpust või 19. sajandi algusest.

Käsikirjalised retseptivihikud-kokaraamatud on oluliseks allikaks mineviku toidulaua uurimisel. Vanim kolmest on Maria Himleri saksakeelne kokaraamat aastast 1760. Sisukas 368-leheküljeline käsikiri sisaldab lisaks toiduretseptidele majapidamissoovitusi, retsepte loomatoitudeks ja registrit. Algsele käsikirjale on hiljem teiste käekirjadega retsepte juurde kirjutatud. Leidub ka Tallinna võikringli retsept Revalische Butter Kringels.

Kirjandus

Jakoobi, Marian. Lisandusi XVII sajandi eesti kirjavara ajaloole. – Keel ja Kirjandus, 1983, 2, lk.72–79.

Lusmägi, Sirje. Ühest kaotsiläinud käsikirjast. – Raamatukogu, 1996, 3, lk.25–27.

Sildre, Urve. Jenovevad ehk haledad lood vagadest naistest. – Raamatukogu, 2005, 6, lk. 23.–25.

Lusmägi, Sirje. Rahvusraamatukogu harulduste kogu ja raamatunäitused. – Haridus, 2011, 1, lk.38–41.

Eesti Rahvusraamatukogu pärlid. Koostanud M. Volt. Tallinn, 2018.

Urve Sildre esitleb: haruldused rahvusraamatukogus. – Eesti ajalugu, 2021, 1, lk.99–104.

Sildre, Urve. Lühhikenne ja selge Öppetus. Uunikum aastast 1776. – Raamatukogu, 2022, 1, lk. 36–37.