Erialaharidus muutuste tuules

Mai Põldaas, Tartu Linnaraamatukogu arendusjuht

Rahvaraamatukogude uuenev seadus on tekitanud palju arutelusid, üheks teemaks raamatukogutöötaja haridus. Milline on piisav erialaharidus riigis, kus maa- ja linnaelanikud vajavad erinevaid teenuseid ning töötajate ülesannete hulk kasvab? Toimetus palus arvamust Mai Põldaasalt, kes lisaks pikaajalisele töökogemusele valdkonnas pakub ka rahvusvahelist pilku. Mai Põldaas oli aastatel 2007−2013 Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia rakenduskõrgharidusliku õppekava „Raamatukogundus ja infokeskkonnad“ programmijuht, õppekava läbis edukalt nii rahvusvahelised kui ka Eesti-sisesed hindamised. Aastatel 2009−2017 oli ta Eesti esindaja IFLA haridus- ja koolitustoimkonna alalises komitees.

Arutelud rahvaraamatukogude seaduse eelnõu ümber on muuhulgas toonud päevakorda raamatukoguhoidjate erialase kvalifikatsiooni ja haridusnõuded alates piisavast ettevalmistusest kuni äärmuslike küsimusteni, kas raamatukoguhoidjal on üldse erialast haridust ja kõrghariduslikku ettevalmistust vaja. Kuna viimased küsimused on väga lühinägelikud ja valdkonna edasise arengu suhtes lausa ohtlikud, siis jagan oma mõtteid lähemalt.

Raamatukoguhoidjate erialasel koolitusel on Eestis soliidsed traditsioonid, mis on käinud käsikäes raamatukogude arenguga ja nende tegutsemiseks vajalikele spetsialistidele esitatavate nõuetega: esmaseid oskusi õpetavatest üksikutest kursustest rahvusvaheliselt akrediteeritud õppekavadeni Tallinna ja Tartu ülikoolides.

Õhus on kahtlusi erialahariduse nõuete olulisuse suhtes

Hiljuti lõpetas Tallinna Ülikool infoteaduste õppekavadel õpetamise, kuid jätkuvalt saab erialast kõrgharidust omandada Tartu Ülikoolis rakenduskõrghariduslikul infokorralduse õppekaval ning mitmeid valdkonnale olulisi info-, kultuuri- jm korraldusoskusi on võimalik omandada ka sama ülikooli erinevatel magistri- ja doktoriõppekavadel. Erinevalt näiteks Soome või Rootsi ülikoolidest, kus jätkuvalt on võimalik õppida õppekavadel, mille nimes sisaldub sõna „raamatukogu“ või „raamatukogundus“, on see Eestis (ja ka paljudes teistes riikides) erialaõppekavade nimetustest välja jäetud, kuna arvatakse, et see kõlab vanamoodsalt ega ole potentsiaalsete üliõpilaskandidaatide seas populaarne. Kuid informatsiooniga seonduv on kaasajal tänu digikontekstile muutunud meie valdkonnas järjest mitmekesisemaks ning leidnud üha laiemat kasutust.

Praktikas on näha, et jättes õppekava nimest välja „raamatukogu“, ei oska paljud huvilised enam „oma“ õppekava leida. Tartu Ülikooli infokorralduse õppekaval on endiselt võimalik raamatukoguhoidjaks õppida. Õppekava nn põhiained annavad teadmised ja oskused infotöö (sh raamatukogu) põhiprotsessidest ja lisaks on valikmoodul raamatukogu-spetsiifiliste ainetega. Praktika saab teha raamatukogus, uurimistöö saab teha raamatukoguteemalise.

Kuuldavasti on õppekava jätkuvalt populaarne ja üliõpilased tublid, kuid kahjuks vaid üksikud valivad raamatukogunduse suuna. Samas ei piira see õppurite edasisi valikuid ja tööle võib raamatukokku kandideerida sellegipoolest. Ehk siis murekoht ei ole võimaluses omandada erialane kõrgharidus; küsimus on, miks eriala õppivatest tulevastest spetsialistidest vähesed valivad raamatukogu ning lisaks ka, miks praeguseks väga vähesed erialahariduseta raamatukoguhoidjad otsustavad erialast kõrgharidust omandama hakata.

Juhtidel tuleb teha valikud

Probleem ei ole seega erialakoolituses, vaid valdkonna praktikutes; lahendus on ennekõike suunatud raamatukogujuhtidele: milliseid raamatukogusid me Eestis 21. sajandil soovime – kas oma valdkonna professionaalidest või asjaarmastajatest töötajaskonnaga? Eestis pole valdkonda sisenemisel kunagi olnud rangeid nõudeid ega piiranguid erinevalt Põhjamaadest või Põhja-Ameerikast, kus töökohale kandideerimiseks on seni nõutud erialast diplomit. Aga veel lähiminevikus on meil Eestis siiski olnud raamatukogujuhte, kes on erialahariduseta töötajad suunanud eriala omandama.

Võib öelda, et raamatukogutöö on läinud palju mitmekesisemaks ja seetõttu on vajadus palju mitmekesisemate oskustega töötajaskonna järele. Kuid me elame ka ajastul, kus kõik on suures muutumises ning vajadus elukestvaks õppeks on tavapärane. Ehk siis kui oled ühe eriala omandanud, ei tähenda see võimalust ainult kunagi omandatuga piirduda. Järjepidevalt on vaja nii juurde kui ka ümber õppida ja seda võimalust toetavad muuhulgas ülikoolide erinevad mikrokraadi- ja magistriprogrammid väga hästi.

Erinevatel põhjustel on edasijõudnutel meil Eestis väga kesine võimalus erialaseks enesetäienduseks ja täiendkoolitusteks. Samas on meie põhjapoolsed naaberriigid maailma raamatukogunduses parimal tasemel; võiks ju õppida sealsetes erialakoolides. Aga seni tean vaid üksikuid, kes seda võimalust on kasutanud. Näiteks on ka Põhjamaade raamatukogutöötajatel sageli omandatud rohkem kui ühe eriala haridus, seda just valdkonna mitmekesiste vajaduste tõttu.

Muidugi on vajadused ja võimalused sageli erinevad vastavalt sellele, kas elad linnas või maal, tegutsed akadeemilises keskkonnas või rahvaraamatukogus. Ei saa aga olla nii, et näiteks tartlasel on hea võimalus kasutada kvaliteetset raamatukoguteenust, kuid tartumaalasel mõnes väikeses külas on need võimalused väga minimaalsed, sest piiratud tundidel avatud külaraamatukokku õnnestus palgata keegi, kel kuhugi mujale ei olnud minna või kes kõige vähem palka küsis. Ka külaraamatukogus peab saama nii pädevat diginõustamist kui asjatundlikke lugemissoovitusi.

Meie uus rahvaraamatukogu seadus peaks seega kindlasti seadustama nõude, et professionaalset raamatukoguteenust peaks pakkuma erialaselt pädevad raamatukogutöötajad. Soome rahvaraamatukogude seadus sedastab muuhulgas: „Rahvaraamatukogudes peab olema piisav arv kvalifitseeritud töötajaid, kes on saanud väljaõppe raamatukogu- ja infoteenuste alal, ning muud personali. Spetsialisti ametikohal töötavatel isikutel peab olema vastav kõrgharidus, välja arvatud juhul, kui ametikoha iseloom teisiti nõuab.“ Midagi sarnast sobib väga hästi ka meie seadusesse.

Toimetuse märkus

Rahvaraamatukogu seaduse eelnõu on ajakirja trükkimineku ajaks läbinud Riigikogus esimese lugemise. Artiklis on arvestatud valdkonna enamuse arvamusega, kuid milline on teise lugemise tulemus erialahariduse nõuete sõnastamise osas, saab vaadata 17. septembri istungi toimumise järel Riigikogu veebilehelt.

Ajakiri Raamatukogu

Alates 2019. aastast ilmub Raamatukogu nii võrguväljaande kui ka nõudetrükina.
Ajakirja paberversiooni saab osta üksiknumbrina Trükiviis e-poest.
Paberversiooni aastatellimuse soovist saab teada anda e-postile [email protected].