Rahvusraamatukogu selgitas 105. sünnipäeva puhul välja parimad esseistid lugemise ja raamatukogu teemal 

Neljapäeval, 14. detsembril selgusid  enam kui 80 võistlustöö hulgast Eesti Rahvusraamatukogu esimese esseekonkursi võitjad. RaRa 105. sünnipäevale pühendatud konkursile “Keerame uue lehe” oodati just raamatute ja raamatukogundusega seotud esseistikat. Parimaid esseiste auhinnati kolmes vanuserühmas ja lisaks anti välja üks eripreemia.

Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor Martin Öövel rõõmustas selle üle, et suur osa tekste just noorte sulest laekus. “Ühiskonnas kõlavad muremõtted, justkui ei suhestuks noored enam lugudega, mida jutustatakse raamatulehekülgedel, said meie esseekonkursil veenvalt ümber lükatud. Just koolinoorte sulest laekus iseäranis suur hulk töid!” 

Eesti Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku ja žürii esimehe Karl Martin Sinijärve sõnul oli tööde hulgas nõrgemaid ja tugevamaid töid, aga kõik auhinnad võis rahuliku südamega välja anda. “Huvitav lugemine ja mitmekirev valik. Loodame, et siit tekib uus traditsioon ja et ka järgnevad aastad toovad uusi loojaid ühes,” sõnas ta. 

Autasusustamisel inspireeris konkursil osalenud sõnameistreid kirjanik Jan Kaus. “Kirjutamist pole ilma lugemiseta ja küsimusele, milleks kirjutada, saab vastata alles siis, kui on vastatud küsimusele: milleks lugeda?” Ja ta vastas: “Lugemine on vaikne, jagamatu, publikuta looming, raamatusse kinnituv tööriist, mille abil meisterdame oma hingele varjualust – või siis hoopis lennumasina, millega silmapiiri taha kihutada või katuselt rõõmsalt käkaskaela käia.” 

Üks esikoha pälvinud esseistidest, Sirli Vahtre mõtiskles oma töös muu hulgas ka koduse raamatukogu olulisuse üle. “Investeerimisinimesed ehk kortsutaks kulmu, kuid mina olen oma raamatukarjaga õnnelik nagu Väike Prints oma lille, lamba ja rebasega. Öösiti armastan ma tähti kuulata. Mõnikord, kui need tähed on eriti põnevas raamatus, siis kella kahe-kolmeni välja, ja ma tunnen, et tähed naeratavad mulle. Iga raamatuhull teab, et head raamatut on teinekord võimatu käest panna. Lugemiselamus on nagu kirglik armulugu, kus hormoonid möllavad ja igasugused ratsionaalsed tegevused, nagu näiteks õigel ajal magamaminek, kaotavad tähtsuse.”

Žüriisse kuulusid  Eesti Rahvusraamatukogu esindajad: kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv, kirjanduse referent Signe Suursöödi, hariduskeskuse juhataja Riina Tamm ja õppedisainer Karin Gustasson. Rahvusraamatukogu tähistab oma sünnipäeva 21. detsembril.

Vaata pildigaleriid esseistide autasustamiselt:

Loe võidutöid!

12–15-aastased

• 1. koht: Helin Marii Seera 

  Ma ei taha uut lehte keerata. Isegi ei tea miks. Ehk kardan, mis sealt tuleb, või olen harjunud sellega, mis eelnevatel lehtedel oli. Nagu ka elus. Ma võin ju oletada, aga tegelikult ei tea ma midagi. Kui raamatut loen, siis rõõmustab mind, kui peategelasel läheb hästi. Ta on õnnelik, rahul endaga ja eluga, kuid siis märkan, et olen lugenud vaid kakskümmend lehte kolmesajast ja kõik muutub peagi. Seda enam kardan ma elus. “Kõik on ju hästi! ” või, “Mis saakski valesti minna?” ning Põmm!!! Ja kõik ongi peapeal. Seejärel veel julgetakse mult küsida: “Miks sa edasi ei liigu?”. Selle nimi on hirm.

  Ma ei loe palju, aga ma ei loe ka vähe. Tean, mis žanr mulle meeldib, mis mitte. Aga kunagi kompasin pimeduses. Proovisin raamatuid, mis mulle üldse ei istunud. Nüüd saan öelda, et igava raamatu lugemine on kui nätske liha söömine. Maitserännakut ei anna, mahlasust pole ollagi, närid ja närid, ikkagi ei saa tast hästi jagu. Neelad lõpuks alla ja jood vettki peale, et tükk ikka alla läheks. Ometi, olgu see nii nätske, kui tahes, sa neelad ta alla. Võibolla vahel sülitad välja, kuid harva. Küllap sellepärast, et tahad midagi lõpule viia, mitte alla anda. Nagu minul kohustusliku kirjanduse või klaveriga. Olen sõimanud seda Beethovenit igat moodi, rebinud noote, plärtsutanud klahve, löönud ennast, röökinud, isegi lubanud enam mitte kunagi klaverit mängida. Poole aasta pärast olen laval, naeratus näol ja mängin toda lugu, mis minus vastandlikke emotsioone tekitas. Küllap ma ei taha alla anda. See seletab, miks pole ma veel mõnda kohustuslikku kirjandust põlema pannud. Kõik raamatud pole lihtsalt mulle, aga loen neid ikkagi, sest tahan tulla võitjaks.

  Minu lemmikkeel, milles lugeda on inglise keel. Võin öelda, et see tuleneb ühest traumast, mille sain, kui lugesin kohutava eestikeelse tõlkega raamatut. Aga eesti keel on siiski mu lemmikkeel. Ja selles loen ma ainult klassikuid või kui olen kindel, et tegu on hea tõlkega.
  Ma armastan meie keele puhul selle ainulaadsust ja ilus. Kui raamatus kirjeldatakse loodust
  või sellist niigi imekaunist asja, tulevad judinad peale. Need sõnad on lihtsalt nii unikaalsed ja kaunid. Just luule on minu lemmik. Eriti Kristiina Ehini teosed. See on hämmastav, kuidas see naine mängib peitust sõnadega ja loob erinevaid varjundeid pealtnäha lihtsatele lausetele. Peitusemäng sõnadega on kõige parem asi kirjanduses. Teen seda koguaeg enda lauludes. Pealtnäha on kõik raske, aga hakka ainult veidi otsima ja leiad, mida see lause tõeliselt tähendab.

  Raamat on elu konspekt. Ükskõik milline. Kõik räägivad asjadest, mis on päris. Isegi “Harry Potter”! Poleks arvanud, et just sellest raamatust on mul väga sarnased kogemused päriseluga. Olen lugedes mõelnud viha või mõne muu emotsiooniga: “Miks ta küll nii teeb?” ja enda peas mõelnud, kuidas teisiti käituda. Aga võta näpust!, ise olen sama loll või lollimgi
  sarnastes situatsioonides. Täpselt nii kaotasin oma parima sõbra. Mökutasin nagu Ron ja
  vältisin kui Hermione. Harry elu lõppes kokkuvõttes hästi ja nii lõpeb päris paljude tegelaste
  elu. Eeldan, et mina olen enda elu peategelane. Kuid kuidas ma siis tean, et kõik läheb hästi?
  Siin pole midagi muud teha, kui loota ja uskuda. Võtta riske ja vaadata kuhu elu sind kannab. Mind saadab pidevalt üks lause, mis on kujunenud meie sõpruskonna naljaks: “Sa oled main character,”. Inimest kutsutakse nii, kui ta käitub kummalisemalt, ülepingutatult, naljakalt, ainult ennast arvestavalt, ükskõikselt. Neid valikuid on veel. Tavaliselt sa tunned peategelase ära kohe. Tal on mingi kindel asi, mingi kindel olek. Ja kui vahel keegi on või käitub veidi teisiti või mitte meeldivalt, “sõimatakse” teda peategelaseks. See pani mind mõtlema, et kas mina olen kellegi teise loos peategelane? Või ainult kõrvaltegelane. Kas ma olen nii oluline kellegi jaoks, et ta jagaks minuga tema eluraamatust pool või veidi alla selle? Sellele ei oska ma vastata, aga tahaksin loota. Kui mul on olemas kasvõi üks selline inimene, siis loen oma elu kordaläinuks ja enda eluraamatu õnnestunuks.

  Alati kui pean kellegagi raamatut või õpikut jagama valdab mind ärevus ja hirm. Selle peamine põhjus on võrdlus teise inimesega. “Äkki ta loeb kiiremini, kui mina?” Pealtnäha nii
  tühine hirm, aga tunne on rõve. Piinlik isegi tunnistada, kui loed aeglasemalt, sest peas käib
  vaid mõte “mis ta küll minust arvab?” Tihti olen jätnud tekste lõpuni lugemata, kuna ei taha
  kuulda lauset, “ütle, kui ma keerata võin.” “Keerame uue lehe,” on pealtnäha lihtne lause, aga minu jaoks tähendab see võistlust. “Tähelepanu, valmis olla, läks!” Minu jaoks jääb see alati võistluseks, vähemalt nii kaua kuniks pean kellegagi mõnda kirjateost jagama.

  “Palun vabandust. Unustame selle lihtsalt. Keerame uue lehe,” need on liiga tuttavad laused
  eriti see viimane. “Heal lapsel mitu nime,” nagu öeldakse, kuid too lause pole minu jaoks küll
  hea laps. Tuletab vaid meelde, kuidas inimesed proovivad oma vigu unustada ja edasi minna
  abilausega: “Keerame uue lehe,” ehk, “alustame otsast.” Naljakas on see, et ma ei saa inimest
  uuesti tundma õppida, sest mingil tasemel ma ju tean teda. Ma saan tema kohta rohkem teada saada, aga mitte uuesti õppida, mis ta nimi on, sest seda ma juba tean. Raamatuga on veidi teisiti. Kui oled seda lugenud ning see on jäänud sahtlipõhja vedelema ja aastaid hiljem loed seda uuesti, siis võib juhtuda, et alustad otsast. Kuigi ka siis võib sulle seda lugedes meenuda, mis seal lõpus juhtus.

  Raamatust saad sa enda arvamuse autori kohta. Kui raamat mulle meeldib, mõtlen:
  “Ta on kindlasti metsikult lahe inimene,” ja kui ei meeldi arvan, et see inimene peaks ametit
  vahetama. Kuid siiski pean meeles, et tegu on vaid minu arvamusega. Mulle meeldib, kui autor on parem või isegi lahedam tema raamatust. Mika Keränen on seda kohe kindlasti! Uskumatu, et kõikide nende tuhandete laste seast, kellega mees kohtunud on mäletab ta ikka mind! Olgugi, et kohtusin temaga tõesti vaid kord enne tema enda kodus ja vahetasime paar lauset, kuid siiski. Ma olin kõigest seitse! Ja kolm aastat hiljem tundis ta mind ära. Küsis isegi kuidas mul läheb ja oli väga muhe, üldse mitte nagu teised täiskasvanud tollal. Väike märkamine võib tähendada nii palju! Ehk sellepärast olengi tema kõik teosed vähemalt kaks korda läbi lugenud. Ma arvan, et kui ta oleks olnud tol päeval ülbe, poleks ma tema raamatuid väga tahtnud lugeda.

  Olgu su raamatud nii head, kui tahad, aga kui sa ise oled ülbe ja nõme siis, ega sa inimeste
  südamesse ei poe. Nagu ka elus. Ma võin olla ju nii ilus kui tahan, aga kui sisemus mädaneb
  hakkab see ükskord haisema. Ja siis enam pelgalt ühe lehe keeramisest väga kasu ei ole.

• 2. koht: Silvia Kronberg

  Mina, keel ja raamatud

  Nii kaua, kui mäletan, olen olnud raamatukoi. Õppisin lugema nelja-aastaselt ja olen
  kasvanud raamatutest ümbritsetuna beebist saati. Ka mu vanemad on minu eluajal alati
  kirjandusvaldkonnas tegutsenud ja mind väiksest peale raamatute, kirjutamise ja lugemise
  poole suunanud. Hoolimata sellest, et järjest rohkem lisandub koolitöid, hobisid ja kohustusi, leian ikka aega lugeda ja loen vahest liigagi palju – on olnud kordi, kui loen läbi umbes 200 lehekülge päevas. Peamiselt loen fantaasia- ja noortekirjandust, kuid ei põlga ära ka teisi raamatuid – meeldejäävaid elamusi on mulle pakkunud ka elu- või ajaloolised raamatud, erinevad ulmelised lood ja koguni loodusraamatud, samuti pole harvad ka need korrad, kui haaran kätte kopsaka entsüklopeedia või teatmeatlase lihtsalt selleks, et midagi lugeda oleks.
  Väga palju olen kohanud inimesi, kes on mind imelikuks pidanud või koguni solvanud selle
  pärast, et ma nii palju loen, kuid hoolimata sellest olen tõdenud, et lugemine ei ole tegelikult
  miski, mida teevad vanamoodsad nohikud. Lugemise näol on tegelikult tegu järjest kasvava
  trendiga nii noorte kui täiskasvanute seas. Ehkki vähesed on lugemisest peaaegu sõltuvuses,
  võib paljude käes näha liimköites bestsellerit või järjekordset internetis laialdaselt soovitatud teost. Lugemine pole hääbuv hobi, vaid midagi enamat. Minu jaoks on raamatukaante vahele sukeldumine alati pakkunud võimalust põgeneda argielust ja õppida või kogeda midagi uut.Kuigi loetakse järjest rohkem, olen ma ise ja ka paljud mu tuttavad kirjandussõbrad täheldanud, et raamatu trükkimine on muutunud odavaks ajaviiteks inimestele, kes panevad lihtsalt midagi kirja, et kogeda viitteist minutit kuulsust. Olen nüüd jõudnud koguni arusaamale, et kõik vanad raamatud on eranditult sügava või õpetliku looga ja hästi kirjutatud, sest ka veel 50 aastat tagasi oli raamatu trükkimine kallis lõbu. Seda said endale lubada vaid vähesed ja ka need raamatud sõeluti läbi ja viimaks väljusid trükimasinate alt vaid väärt teosed, mille nüüd võib riiulitelt leida täiesti kapsaiks loetuna.
  Üldiselt otsin ma lugemisvara sihitult, nii on minulgi juhtunud, et kätte satub mõni mitte just hiilgavalt kirjutatud ja leebelt öeldes igav raamat. Kuid seda toredam on, kui tühjalt
  raamaturiiuli ees seisan ja haaran näppu mõne raamatu, mis on täiesti võõras, kuid, nagu
  selguda võib, vägagi hea. Samamoodi uitan ringi ka raamatukogudes, kui riiulirägastike vahel hulkudes peatun ja vaatan, missuguse teose sõrmed riiulilt välja tõmbavad. Olen nõnda sattunud tõeliste pärlite otsa ja lugenud raamatuid, mida ma niisama võib-olla sirvida poleks viitsinud või söandanud.
  Just sel moel uute raamatute avastamise tõttu ongi raamatukogud ühed mu lemmikkohtadest. Lugeja olen koguni kolmes eri raamatukogus ja harvad on need korrad, kui raamatukogust lahkun ilma uusi raamatuid koju vedamata. Olen olnud raamatukogus tunde järjest, sirvides raamatuid, vahel loen nii mõnegi neist ka kohe läbi, osalen raamatukogude korraldatud kirjutuskonkurssidel, lobisen raamatukoguhoidjatega ja tunnen end biblioteekides igati koduselt.
  Ma ei hinda lugedes vaid raamatuid, hea meelega loen ka igasuguseid ajakirju, artikleid ja
  arvustusi ning arvamuslugusid. Siiski meeldib mulle rohkem sujuvalt kirjutatud põnev lugu
  paksus raamatus – mida enam lehekülgi, seda parem mulle! Ka näiteks kirjade kogumikke ja
  päevaraamatuid ma lausa neelan. Tihti õnnestuvad autoritel endast rääkivad lood, enda
  päevikud, enda kirjad ja enda tunnete kirjapanemine üldiselt paremini kui lugude
  väljamõtlemine, valdavalt ka mul endal autorina. Samamoodi, nagu on kunstnikul lihtsam
  maalida või joonistada midagi, mida ta näeb, on ka autoril kergem kirjutada enda kogemuste
  kohta. Olen veendunud, et kui selle essee asemel peaksin kirjutama lugu väljamõeldud
  tegelasest, kulgeks see vaevalisemalt, peaksin rohkem detailide üle mõtlema ja keskenduma.
  Praegu lasen lihtsalt sõrmedel mööda klaviatuuri joosta, vaevu mõeldes sellele, mida
  kirjutama pean.
  Üldiselt loen kiiresti, väga lihtsalt kirjutatud tekste kiiremini, need ei vaja lihtsa ehituse tõttu
  väga palju mõttetööd. Piisab, kui lasen silmadega kergelt tekstist üle, kuid ka lugedes pean
  mõnda teksti lugedes rohkem keskenduma. Sellised tekstid on enamasti keerukate
  lausestruktuuridega, seal on palju võõrkeelseid sõnu või nimesid või on seal pikad
  kirjeldused.
  Kirjeldusi mulle lugeda meeldib, selles osas ei nõustu ma Imedemaa Alice’iga, kes õe
  juturaamatusse piiludes oli mõelnud: “Mis kasu on raamatust, kus pole ei pilte ega
  kõnelusi?”. Veel rohkem meeldib mulle aga kirjeldusi kirjutada. Ma ei suuda öelda lihtsalt, et
  on jõgi ja puud, sest minu jaoks on need värvilistes sügislehtedes võimsad puud heitmas varje ja peegeldusi hägusale veepinnale, millele puuokste vahelt päike peale helkis. Siiski olen kohanud paljusid, kelle meelest kirjeldused on igavad – nii mõnigi laseb silmadega
  diagonaalis üle lehekülgede, kus on üks pikk lõik täis hämmastavalt imelist sõnakasutust,
  metafoore ja selgelt vormuvat pilti tegevustiku kohta.
  Kirjandus ei ole minu jaoks vaid tekst, dialoogid ja kirjeldused, vaid ka palju muud –
  kirjandusüritused! Olen väiksest saati käinud Kirjandustänava festivalil Tallinnas, Prima
  Vistal ja mitmetel teistel raamatulaatadel ja festivalidel. Olen olnud positiivselt üllatunud, kui palju inimesi neil festivalidel alati olnud on. Lettide ees on olnud pikad järjekorrad, autorid on lugenud ette oma loomingut ja korraldatud on palju põnevaid üritusi. Paar korda on ka minul olnud võimalus oma tekste ette lugeda ja olen alati olnud pisut sõnatu sellest, kuidas täiesti võhivõõrad on tulnud mind kiitma, et kui tubli tüdruk, ainult nii-ja-nii-vana ja juba kirjutab raamatuid ja luuletusi. Ehkki taolisel laatadel ja festivalidel on alati tohutult rahvast, leiavad inimesed ikka üles just selle, mida otsivad, ja tihti rohkemgi. Paljud on näiteks minu raamatuid ostes ostnud kõik, mida pakun. See on väga tore, et inimestele niimoodi lugeda meeldib ja ka kirjutamine on sama populaarne. Tundub, et on tõepoolest raske lugeda ilma ise kirjutamist proovimata ja kirjutada lugemata on sootuks võimatu.
  Siiski on kirjutamine pisut keerulisem kui lugemine, sest kirjutades peab tähelepanu pöörama ka keelele. Minul tuleb see lihtsalt – ma ei pea tingimata isegi mõtlema komakohtadele, kokku ja lahku kirjutamisele ja kirjavahemärkidele, kuid nii mõnelegi on see üpris raske.
  Sellegipoolest pole ma kohanud kedagi, kes keelest lugu ei peaks, küll aga on inimesi, kes
  vankumatult arvavad, et emakeelt pole vajalik õppida – seda oskab ju igaüks. Seda
  naljakamad on need korrad, kui inimesed ajavad midagi segi, näiteks ütlevad traumeerimise
  asemel dramatiseerimine – sellisel juhul muutub kohe ka lause tähendus. Kindlasti ei oska
  mitte keegi mitte ühtegi keelt veatult rääkida ja kirjutada, kuid tingimata on oluline seda
  piisavalt osata, et vältida arusaamatusi vestluskaaslaste vahel.
  Keel ja kirjandus on vaieldamatult ühed olulised asjad igaühe argielus. Kirjaoskuseta poleks
  säilinud teadmisi iidsetest aegadest, poleks antiikseid papüüruserullidele kirjutatud tekste ja
  raamatuid, millest nende kohta lugeda. Olen tohutult õnnelik selle üle, et saan soovi korral
  kätte haarata mõne raamatu või mistahes teksti, et seda lugeda. Pean sügavalt lugu kultuurist, ka teatrist, muusikast ja kujutavast kunstist, aga mis muu kirjandus on, kui sõnade muusika ja tähemärkide kunstiteos. Olen näinud küll inimesi, kes kirjandust ja kultuuri üldiselt just ei armasta, aga on sellega sellegipoolest lähedalt seotud – eks loevad kõik aeg-ajalt kasvõi väga natuke, olgu selleks siis lehekülg pooleliolevast raamatust, kellegi postitus mõnes suhtlusvõrgustikus või ajakiri mistahes teemal. Ja kas oleks üleüldse võimalik suhtlus sellisena, nagu see praegu on, kui poleks kirjasõna ja emakeelt? Minu meelest kindlasti mitte.
  Kahtlemata ei saaks inimkond üksteisest sama hõlpsasti aru, kui poleks loodud Foiniikia ja
  Kreeka tähestikke juba ammu enne esimeste raamatute trükkimist. Vahest suhtleksime me
  siiani loomade kombel, kui poleks loodud ladina keelt. Igaüks peaks oma emakeelt hoidma,
  kuidas oskab ja kirjasõna väärtustama ning ehkki keel on pidevas muutumises, tekib uusi
  sõnu, keelereeglite järgimine pole enam nii range ja mitmed inimesed eelistavad suhelda
  inglise keeles, mis on ka mitmetele paremini arusaadav, tuleks emakeelt õigesti rääkida ja
  püsida kursis kirjasõna maailmaga.

• 3. koht: Paul Koff

  Kõrgemale

  “Armastada lugemist, see tähendab vahetada igavuse tunnid, mis on elus
  möödapääsmatud, suure naudingu tundide vastu.” Nii on öelnud valgustusaja prantsuse
  poliitiline mõtleja, Charles de Montesquieu. Nõustun temaga täielikult. Raamatute lugemisest ei saa me vaid naudingut, see on ka teistel põhjustel väga olulise tähtsusega. Inimesed on kirjutanud ja lugenud juba aastatuhandeid ning kirjasõna on kujundanud meie kultuuri, mõtteid ja reaalsust. Kirjutamine ja lugemine on kui ürgne vajadus, mis on inimestele sisse ehitatud ja välja enam ei tule, ükskõik, kui kõvasti sa tirid. Kuid kas praegu toimubki see tirimine, kes on see salapärane tirija ja mis on selle sikutamise mõju meie üha kasvavale inimkonnale?

  Inimesed leiutasid kirjutamise juba iidsetel aegadel. Aegadel, mil tuld tehti kividega. Tollal
  vastsündinud kunst levis üle maailma kui tuli ja on tänapäevaks edukalt maailma vallutanud. Raamatud on kui peeglid, mis näitavad elu nii reaalset kui ka ebareaalset külge. Nad on midagi kahe reaalsuse vahel. Raamatusse sukeldudes leian end täiesti abitult nende kahe vahel hõljumas, valmis tõmbuma kuhu üksnes raamat mind tõmbab. Samas on see ka koht, mis on kindel. Kindel olenemata ilmastikust, tujust, muredest. Raamat on mulle kui sõber, kes mind kunagi ei reeda. See on minu jaoks raamatute juures see kõige tähtsam. Raamatud on mulle ka pelgupaik, koht, kuhu minna ning seal lihtsalt viibida. Kuid raamatud pakuvad mulle ka intellektuaalset huvi, ning ilma nendeta ei oleks ma siin, seda esseed kirjutamas. Tarkused, mõtted, kujutlusvõime on suures osas raamatute teene. Nendele kahe kaane vahel paiknevatele täiskritseldatud lehtedele võiksin tundide kaupa oodi laulda, kuid kirjutan seda esseed hoopis teistel põhjustel.

  Kui tavalisel sügispäeval Tallinna tänavatel jalutada ning mõne mööduva trammi peale
  istuda, avaneb meile taoline vaatepilt: enamik inimesi istub ning seisab endassetõmbunult
  oma nurgas, käes mobiiltelefon, mõni üksik vaatleb aknast paistvaid vettinud linnatänavaid
  ning raamatusse süvenenud inimlapsele on vist nüüdseks juba peaaegu võimatu peale sattuda. Vahel tundub mulle, et mobiiltelefonid on siia maalima saadetud just selle eesmärgiga, et saboteerida lugemist. Olen ise sündinud ajal, mil raamatute lugemine noorte seas on pehmelt öeldes ebapopulaarne ning avalikus ruumis lugemine ei tule kõne allagi, kuid ega koduski ei loeta. Raamatukirjandid kirjutatakse internetist üles otsitud kokkuvõtete põhjal või teeb tehisintelligents selle töö ise ära. Ma ei soovi tunduda vinguva ühiskonnaliikmena, kes ei väsi korrutamast kui hukkaläinud on noored ja kuivõrd häbiväärne on olukord. Oleksin puhtalt silmakirjalik, sest juhtub, et olen ka ise trammiga sõites telefonis ja loen mõnikord liiga vähe. Kuid tunnen, et tehisintelligents ja interneedus, nagu öeldakse interneti kohta rahvasuus, tirivad tõesti tugevalt ja on tõsiseltvõetav oht nii raamatutele kui ka kultuurile üldiselt.

  Olete ilmselt väsinud kuulmast – ja ma olen juba isegi seda selles essees maininud – et
  noored ei loe. Nad ei loe, ja see on paratamatus. Muidugi on palju peresid, kus lapsed on
  suured lugejad ja naudivad seda väga. Üldine tendents noorte seas on aga vastupidine,
  lugemist lausa vihatakse, kuna interneti ja sotsiaalmeedia mõjul on keskendumisvõime
  sedavõrd langenud, et raske on ühtainustki lehekülge läbi lugeda. Mida vähem noored loevad, seda rohkem lasub vastutus vanemate peal, eriti neil, kellel on väikesed lapsed. Palju saab muuta hoides väikelast ekraanidest eemal ja kasvatada nad üles koos raamatutega. Seda sõna otseses mõttes. Nagu on öelnud Heinrich Mann, saksa kirjanik: maja ilma raamatuteta on nagu tuba ilma akendeta. Raamatuteta üles kasvades jääb laps ilma pea kõige rohkem silmaringi avardavatest asjadest. Ta peab endale leidma koha maailmas, millest ta ise midagi ei tea ning elama piiratut ja üksluiset elu. Seda ei soovi ma mitte ühelegi lapsele.

  Lugemine on mulle külge jäänud lugedes, nagu tavaliselt see asi käib. Mäletan selgelt
  tunde, mis said veedetud lugedes kohutava põnevusega Mark Twaini “Tom Sawyerit ja
  Huckleberry Finni”, Ferenc Molnari “Pàl tänava poisse” ning Harry Potteri sarja. Igast
  raamatust olen ma midagi kaasa saanud, midagi, mis jääb mulle kogu eluks. “Pàl tänava
  poisse” lugedes tundsin, et Nemecseki näol suri mu enda hea sõber ja uudis, et Krundile
  ehitatakse majad, tundus kui päris maailma lõpp. “Huckleberry Finni” lugedes oleks ma
  justkui ise kanuus mööda öist tumedat Mississippi jõge liuelnud. Ning luua seljas kõrgel õhus mööda vuhisev õbluke poiss oleks just nagu mina ise olnud. Iga raamat, mida loen, on kui uus elu. Elu, mis on sellepärast just eriti maagiline, et reaalsuses oleks see võimatu. Suure piraadilaevaga merel seilamine, võlukepi abil asjade õhku tõstmine, ulmelise
  mõrvamüsteeriumi lahendamine on vaid mõned neist paljudest unistuste tegevustest, mis
  saavad teoks vaid raamatutes. Samuti tekib raamatu tegelastega vahepeal üsnagi
  kõhedusttekitav lähedus. Peab ette vaatama, et ainult raamatutele ei elaks ja raamatutes elatud eludesse kinni ei jääks.

  Raamatuid on kõiksuguseid. Ulmekirjandust, ajaloolist kirjandust, luulet, lühijutte,
  memuaare ja lugematu arv teisi žanre, kuid raamatutel on üks ühine omadus. Raamatud on
  inimkonna kaante vahele pandud tarkuste, emotsioonide, ilu, pühaduse, kurjuse, puhtuse ja
  inimlikkuse suur varamu. Inimkond on aastasadade jooksul pannud raamatutesse oma elu,
  mida meie nüüd saame vaadelda. Nende raamatute kirjapanijad on meist sajandite kaugusel,
  mitmete eluigade kaugusel, kuid ometi nii lähedal. Raamatud on hindamatud.

  Raamatute lugemine ja kirjutamine on kui pehmet ruuget tooni tuulelohe, mis on aegade
  algusest peale sinises taevas lennanud, tõustes üha kõrgemale, pürgides tähtede poole.
  Raamatuid on põletatud, tsenseeritud, tuul ja torm on tuulelohe räsinud ning allapoole
  tõmmanud. Tuulelohe on pidanud meeleheitlikku võitlust, kuid on näinud ka helgemaid aegu. Ta pürgib aina üles, kuid… Ei kuskilt ilmub välja elektroonika, teised aju stimuleerimise viisid, kurjad ja eredamat värvi konkurendid, kes proovivad teda kambakesi alla tirida. Irooniline, mõtleb ta. Ma ju ise aitasin neil toladel targemaks saada. Ta üritab ennast lahti murda, silmis selge siht, tähtede ere kuma sinakasmustas taevas, ta võitleb sikutajate vastu kuis jaksab ja tõuseb natukene kõrgemale…

16–20-aastased

• 1. koht: Liisi Kauber

  Haldjakeele sõnumid

  Mis meil jäänud jälgedesse?
  Kuld see jäänud jälgedesse.
  Hõbehääled heinamaale.
  Palved pihlapuude piale…

  Ühes linnas teisel pool maakera, ühes korteris keset Mustamäed, ühel kitsal tänavanurgal,
  kusagil metsavaikuses – tegelikult polegi oluline, millises kohas, ajas või ruumis – keegi loob
  midagi, mängib sõnadega – tirib, sikutab, sakutab, väänab ja venitab. Inimkond pidavat laias
  laastus jagunema kaheks – loojad ja hävitajad. Usun, et neid viimaseid on siiski kaduvväike
  osa meist ja nad on ehk ajutiselt oma elurajal eksiteele sattunud. Loomeprotsessiga käib aga
  kaasas loomisrõõm, seda kogenud loojad soovivad enamasti seda veel ja veel tunda. Küllap
  on siis loomisrõõm midagi tõeliselt head ja nauditavat ning kuulub vaimse küpsemise osana
  iga inimese elukaare juurde.

  Kirjutamine on selgelt loometöö, olgu parajasti käsil mõni romaan, novell, artikkel või hoopis luule. Parimaid loomingu vilju näeme ka raamatukogu riiulitel ilutsemas. Millise
  raamatukogu riiulil ei ilutseks siis näiteks Lydia Koidula, Artur Alliksaare või hoopis Jüri Üdi ehk Juhan Viidingu luule, mõni Oskar Lutsu kirjutatud jutustus, Kitzbergi näidend või
  hoopistükkis Faehlmanni muistend? Seda nimekirja võiks lõputult jätkata…

  Kuidas on aga lood sõnadega või tekstidega, mis pole isikustatud, millel puudub isikliku
  meistri puudutus. Need salapärased sõnad ja tekstid viivad meid ajas sajandeid ja sajandeid
  tagasi. Viivad aega, mil autoril polnud mingit tähtsust. See oli aeg, mil sõnad, lood ja laulud
  liikusid inimeselt inimesele, suust suhu, põlvest põlve. Sõnu ja viise pärandati edasi oma
  lastele nii nagu mõnda armsaks saanud käsitöömustrit või peremärki. Seda aegade hämarusse kadunud ajastut nimetatakse tänases ajahetkes suulise kultuuri ajastuks. Kõik olulisemad sündmused küll jäädvustati ja talletati – kuid sel kombel, et need pandi laulu sisse. Sest usuti, et laulu kaudu jõuavad sõnumid ka järgmiste põlvedeni. See oli regilaulu ajastu.

  Mis on regilaul tänase noore inimese pilgu läbi vaadatuna? Regilaul on minu arvates see, mis
  on meie eestlaseks olemise võti, rahva olemise ürgläte ja ka keele varahoidja. Kuigi jah,
  nimetus viitab, et tegemist on lauluga, on siiski sõnad ja sõnadesse peidetud sõnumid
  regilaulus esikohal. Viis on regilaulus teadupärast korduv ning tihtipeale polnud viisid ja
  sõnad omavahel kindlalt seotud. Regilaulus on just sõnad need, mis kaaluvad üles kõik muu – seal on peidus meie rahva olemus ja hingelaad. Mis on siis regilaulu fenomeniks, mis teeb ta nõnda eriliseks?

  Regilaulu keele kaudu jõuab minuni minu esivanemate keel, mida on nimetatud ka haldjate
  keeleks. Selline kaunis väljendus kõlab kui muinasjutt. Aga vanad laulud räägivadki ajast,
  mil räägiti vanu muistendeid, jutte ja lugusid, regilaul oli vana aja televisioon. Naised ja
  noorikud täitsid õhtuid näputöö kõrval laulmisega – olen kuulnud väidet, et see mõjus
  samamoodi, kui tänapäevane seriaali vaatamine telekast, sest laulud olid ju pikad, lauldes
  jooksis „seriaal“ osalejate vaimusilmas. Ainult et puudusid tüütud ja pealetükkivad
  reklaamipausid, mis segavad teemasse süüvimist.

  Vanad laulud räägivad ajast, mil aeg kulges teistmoodi. Kokkusaamiseks, laulu laulmiseks
  võeti aega, mindi „laulu sisse“. Usun, et tähelepanu ja süvenemisoskus on tänapäeva inimesel küll kõvasti kannatada saanud, sest elame ju nn tarbimisühiskonnas, me tarbime seda, mida meile pakutakse. Näiteks telerist kui tänapäeva kodualtarist tulevaid sähvatusi, mille hulk ja valikute rohkus ajab meeled umbe ja selline killustatus toodab minu meelest närvilisust. Muidugi, seda pildikasti ei pea üldse sissegi lülitama, aga kui ta juba kord elab inimestega koos, siis sõltuvus temast on kiire tekkima. Minu meelest ka veidi ohtlik sõltuvus, mis võrreldes suurte ja tõsisemate sõltuvustega pole mitte küll nii ohtlik, kuid siiski – kui me tarbime järjepidevalt kellegi teise mõtteid ja hoiakuid, elame teiste mõjuväljas, võib nii enese
  tunnetuslik pool nõrgemaks jääda. Selleks, et kaitsta inimesi sõna kurja mõjuvõimu eest, mis
  inimeste psüühikat muudab, tuleks suhtuda ka kuuldud sõnadesse kriitiliselt – kõike ei saa ka tõe pähe võtta.

  Regilaul kõneleb sellest, kuidas vanasti loodust austati. Vanad laulud räägivad ajast, mil
  inimene ja loodus oli üks. Regilaulus väljendub minu meelest eriti võimsalt meie esivanemate ja nende kaudu ka minuni ulatuv elutarkus, loodusetunnetus, sügav austus looduse vastu. Austati nii puud, allikat kui kivi. Ei võetud oksa puult ega marja maast enne, kui selleks polnud luba küsitud puu või maaema käest. Ka selleks võeti aega, et loodusega suhelda ja suhestuda. Looduses on korrapära, looduses on vahelduvad aastaajad. Kõik kordub, ja see loob turvatunnet, see on oma ja armas.

  Vanad laulud räägivad ajast, mil sõna oli au sees. Meie esivanemate elus oli sõnal jõud ja vägi sees, sõna eest kanti täit vastutust. See oli aeg, mil sõna võrdsustati teoga! Ühtepidi valiti sõnu ülimalt hoolikalt, sõnu ei loobitud kergekäeliselt. Teisest küljest, kuulates ja vaadates vanade regilaulude sõnakasutust – suudeti üht asja sõnastada hämmastavalt mitmel erineval moel…mis kõlab väga kaunilt ja maagiliselt! Näiteks Eesti Rahvaluule Arhiivist leitud regilaul kõneleb 19. sajandi talupojast, kes sõnade väe abil üritab vihma eemale manada. Regilaul algab nii: “Saja vihma kasta saksa, kasta muida karjaseida, puhu muidu hulguseida, jäta minda kastemata.” Usk sõnadesse ja nende täide minekusse on ajapikku hakanud ka koos regilauluga tagasi tõmbuma. Ometi oli mineviku sõnal jõud liigutada kasvõi mägesid, pigistada välja kivist vee või juhtida eemale sünkjad pilved taevas. Minu arvates oleks aeg usk sõnadesse ja regilaulu tagasi tuua. Siinkohal tsiteerin kirjanikku Valdur Mikitat: „Sõna vägi on suurem kui sõjavägi – nii kõlab üks eesti ilusamaid rahvatarkusi.“

  Võin tõesti kõlada nagu andunud folklorist ja regilaulu eest seisja, kuid tegelikult olen ju
  minagi noor, kes alguses regilaulu väärtuski ei jaganud. Kasvades üles regilaulude keskel
  jõudis see imetabane osa meie keelest ka minuni. Ahhaa-efekt tabas mind alles hiljuti, kui
  sain kirde-eestlasena kogeda seto leelo ainulaadset ja lummavat puudutust. Võib öelda, et see oli elamus, mis pani mõtlema nii keele mõjujõule, kui keele ja muusika koosmõjule. Lisaks mõistsin veel, et ega mina seda setumurdes laulu – leelot, omastada ei saa. Täpselt nii nagu ka rahvarõivaste kandmise puhul peaks truuks jääma oma kodukandi rõivastele, tasub ka uurida ning üles otsida oma kodukandi vanad viisid ja neid kasutada.

  Minu kodumaakonnas, Kirde-Eestis ei ole olnud pärimuse edasiandmise traditsioon nii
  elujõuline olnud kui ehk näiteks Lõuna-Eestis. Miks see nii on? Üheks suuremaks põhjuseks
  peetakse rahvaste rännet, rahvastiku muutumist pärast II maailmasõda. Siiakanti, kuhu
  tekitati tööstuspiirkonnad, tuli ka palju rahvusi üle „suure kodumaa“. Veri sai segatud, kuid
  elupõlised traditsioonid katkesid. Kuid siiski ühendab meid üks – kodukant ja sellele omased
  murrakud, mis rahvalaulude abil kaugest minevikust säilinud ka on.

  Minu meelest ei tohikski olla regilaul vana ja unustatud nähtus või nagu mingi museaal, mis
  kogub tolmu, ja mida keegi õieti puudutada ei julge. Sõna ja vägi nende laulude sees elab
  endiselt edasi. Lihtsalt teises ajas – meile omases ajas ja ka tõlgendustes. Kuid nende vanade
  lauludega koostööd tehes püüame teadlikumalt väärtustada keelt ja sõna! Väärtustagem siis
  seda meie rahva haldjate keelt ning laskem ka sellel taas tuhast tõusta ja särada.

• 2. koht: Mari Viilukas

  Keerame uue lehe

  Raamatud täis maailm… Inimesed mööduvad nii põikpäiselt, märkamata nende väärtust ja
  sees peituvat ilu. Lehitsemata seisavad need unustatuna. Lugejaid aina aga väheneb ja
  väheneb. Tolmu sisse uppuvate raamatute arv aga aina kasvab. Kuid mida teed sina, kui hinges valitseb tühjus ning tuge pole kusagilt otsida?

  Vaikselt kaob maapind su alt ning pilk endasse enam rõõmu ei tee. Teed ennast oma silmis veel vatikumaks. Otsid aina võimalust, kuidas jätta mõtlemine. Tunned, et kohe vajud kokku, kuid seekord mitte murekoorma all, vaid hoopis ribide vahele uurdunud augu tõttu, nagu oleks haigus sul südames. Palud Jumalat, et ta liidaks kokku tagasi su hinge tükid. Tühjus torgib nagu okas. Mõistad, et ohverdanud oled oma hinge, et pälvida armastust. Arusaam omaenese kätega hukutamisest on pärale jõudnud. Tuline tuul põletab kõik, must meelelaad halvaks muudab loo. Silmad täituvad pimeduse ja vihaga. Ema sõnu „Raskuse järel tuleb kergendus“ pisarates meenutad.

  Ainsastki sõnast sünnib tüli. Teiste sõnadest aina lööke saad. Kõik naeravad sind sinu unistuste tõttu välja. Tahad olla seal, kus tühja juttu ei kuule. Mõistad, et vatramine pole enam moes, nagunii lorist ei saa lepitajat ega sõnast sõja suretajat. Vandudeski nad sind petta võivad. Lahkud, jätad sõbrad vastu ööd. Ei ole sul neist kahju ega kasu. Ütled kõigest varasemast lahti. Käid mööda rada, mis on mõeldud sinu jalajälgedele ja ainult neile. Hoidud kõigest, mis on asjatu. Oled seadnud fookusesse enda. Sõnad sinu suust muutuvad teravaks, süda tuimaks. Süda, nägemine, kuulmine on suletud pitseriga. Teistele moonutad sõnu, varjad, mida tõeliselt mõtled. Keegi ei tea, mis on tõeliselt peidus su hinges. Varem vihkasid rahu kui põrgut, nüüd näed seda kui oma ainsat peidupaika. Endale tõotad kaitsta oma rahu iga hinna eest. Oma tõotust odava hinnaga müüa ei kavatse.

  Eksled nagu pime, hirmu tõttu poed raamatusse peitu. Üritad leida raamatust, mis on tõde,
  mis vale. Õpid raamatust järk-järgult seda, mida seni ei teadnud. Usk ja usaldus raamatu
  värvilistesse piltidesse, mis silme ette tekkides su magusalt uinutavad. Loed tähti, tekivad
  sõnad, imeilus mõte paneb lendlema sind. Kindel nöör käes, sammud edasi, raamatu raamatu järel läbi lehitsed. Alati nii hilja ärkvel ja nii vara jalul, et ainult saaks hõljuda lehtede vahel, mis südame täidavad väega. Loed nii päeval kui öösel väsimust tundmata. Kurb meel sind tagasi raamatutesse lükkab. End lukustad tuppa varjule, katad kõik aknad, matad päeva ning lood kunstlikult enda ümber öö, ainult pisike öölamp voodi kohal valgustab su käes olevat raamatut. Otsid lausetest vastust, kuidas kustutada tappev vihaleek. Tund aega veel, kuniks idast piilub jumaldatud päike, imekaunid lood on segi ajanud mõistuse ning kaotanud une. Ei anna voli oma silmadele ega uuri miskit muud, mis ümbritseb sind. Silmad oleks just kui kleepunud raamatu külge. Oleksid just kui sattunud pimedusse valgusega. Seal sa oled, täielikult maailmast eraldatuna. Reaalsust enam ei taju, kuid aimad, et kuskil ta on. Silmi ei jätku millelegi muule kui ainult võluvale kirjale, mis jookseb ridade kaupa lehtesid pidi. Raamat nagu mängiks sinu tunnetega, üks hetk sinu silmad upuvad pisarates, teine hetk muudavad aga sinu naer ja naeratus soojaks terve toa.

  Tahad lahkuda ida suunas, nagu tegi seda Maarja pühakirjas. Tahad näha maid, mida
  kirjeldavad paksud kulunud lehtedega aastaid näinud raamatud. Tahad purjetada, nagu seda
  tehti Chichester’i raamatus „Üksinda ümber maailma“. Tahad näha taevaste, maade saladusi, mis on põimitud raamatutesse. Tahad olla nagu Mooses, kes rääkis oma sulasele, et ei soovi peatuda enne, kui jõuab kohta, kus ühinevad mõlemad mered. Tahad näha nii ida kui ka läänt, mis on Jumala oma. Tahad seista keset Saharat ja näha oma silmaga, kuidas eha ulatab koidule käe, mitte ainult unistada araabia kõrgsugusest kultuurist raamatu „Tuhat üks ööd“ kirjelduste kaudu. Tahad tunda neid söögilõhnu, tunnetada seda siidkangast, mis jooksevad su silme ees tollel hetkel, kui oled sukeldunud raamatulehtede sügavustesse. Tahad sattuda paika, mida kirjeldavad väiksena ema poolt õhtuti loetud muinasjutud, kus üksteise kõrval asetsevad aasad, mäed, põllud, metsad, järved, mered ning kõik viib alati lõpuni, mis on õnnelik. Tahad sammuda nagu raamatutes armunud noor, kes nii pime näib, kuid ka seotud silmi sihikindlalt käib. Tahad jääda igavesti truuks nagu sõdur. Oled nõus oma elu loovutama ja põlema ahjus nagu tinasõdur, kõik armastuse nimel. Tahad otsida õnne nagu vana rändur iidses raamatus, tehes maast endale magamisaseme, taevast peavarju ning otsides mägedelt tuge tuule eest. Pimedus peitku päikese ja puhkuseks muutugu uni, vaibaks öö. Trofimov ütles näidendis „Kirsiaed“, et terve Venemaa on meie aed, nii tahad ka sina näha tervet maailma oma kodu ja aiana. Omada vabadust, mida kirjeldavad raamatud, omada võimalust valida, kas tulevad tuuled, mis toovad tormi, või tuuled, mis hajutavad. Tahad pikutada murul nagu mingisugune endasse usu kaotanud peategelane, kes imetleb, kuidas tuul puhub liikuma pilved. Tahad näha, kuidas vihm pehmendab ja sünnitab kõiksugu imeilusaid taimi. Tahad olla rändur nagu Nipernaadi, enne kui satud igaviku aeda, kus on sinu päralt kõik, mida iganes soovid.

  Mööduvad aastad, täna ja homme, ikka ja alati oled sukeldunud murede eest raamatutesse.
  Kahjuks on aga elul meid tung edasi kanda. Päevast päeva lööb idakaar heledaks, saad aina
  vanemaks ja vanemaks. Kõige paremad aastad, need on möödunud ning neid tagasi pole enam võimalik saada. Järsku läheb nägu murest mustaks. Ei mõista enam, kas see on reaalsus või lihtsalt segane unenägu. Süda võbiseb hirmust, näen seda su näost. Kas tõesti on möödunud noorus nii ruttu? Mõistad, et terve elu oled otsinud raamatutest omaenese varju. Teadmatus närib hinge, kuidas oleks elu kulgenud, kui oleks oma käike teisiti teinud. Teadmatus, see on kohutav piinaja. Tahad leida, mida hing ihkab. Seista Yemenis mäetipus, silmitseda alla pilvedest läbi ja mõista, et lõpuks oledki leidnud hingerahu. Tõotada endale tähega, mis langeb, et tegid kõik mis võimalik oma õnne leidmiseks. Õnn oli ujunud kogu aeg su silme all, kuid haarasid sellest kinni liiga hilja. Hakkasid armastama elu selles ilmas rohkem kui tulevases. Napiks aga jäi aeg, silmanägemine tuhmistus, raamat käes, igavesse unne vajusid, ilma kogemust saamata kõiges selles, mida leheküljed sulle ahvatlevalt kirjeldasid. Võib-olla sa vihkasid midagi, mis oli sulle hea, ja võib-olla armastasid midagi, mis oli sulle kahjuks.

• 3. koht: Kätlin Randrüüt

  Lihtsalt raamat

  Maailmas on olemas üks raamat. See on teos, mille kaant keerates neelavad rahu ja harmoonia lugeja koheselt endasse. Ümbrusest kaob võõraste asjatu sagin ning kõik muutub järsku täiesti tähtsusetuks. Kõige kasulikum on toda raamatut lehitseda õhtuti, kui väljas on vaikne ja kõle ning ka siis, kui nukrus vaikselt hinge poeb.

  Antud teos on inimeste jaoks nii suure mõjuga, et tegelikult võiks seda kutsuda sama hästi hoopis temaks. Ta pole küll elus, aga ta pole surnud ka. Nii et vahest on too teos minu jaoks see ja vahest hoopis ta.

  Seda raamatut ei pea otseselt lugema, kuna ta keerdub su silme ees ise lahti. Sõnad, laused,
  lõigud järjest jooksevad ja jooksevad üksteise võidu. Neil oleks nagu kuhugi hirmus kiire.
  Võib-olla saavad nad aru, et elutempo on võrreldes raamatute loomise ajaga tohutult kiirenenud ja tahavad ajaga lihtsalt kaasas käia. Kohanemine on ju olelusvõitluse tähtsaim komponent. Ning meie armetute raamatute konkurendiks selles sõjas on saanud jäigad ning agressiivsed nutivahendid.

  Võib-olla aga polegi nende kiirustamisel mitte mingit tähtsust, samamoodi nagu pole tähtsust sellel, mis on minu nimi, kus koolis sa õpid, kes on ta vanemad ja mis meist tulevikus saab. Tähtsus on ainult asjadel, millele me tähtsuse omistame ja seda on täpselt nii palju, kui seda lubame. Ühe vee hind on poes euro, kinos kaks, lennukis võib-olla isegi kolm aga Nigeris on puhas vesi hindamatu väärtusega. See on tähtis.

  See on aga igaühe enda otsustada, kas nende sõnade ja ridade kiirustamisel siis on tähtsus või mitte. Minu jaoks on.

  Oluline on, kas nad lähevad kiiresti või venivad pikaks nagu närimiskumm. Hetkest kui asjad
  hakkavad minema tempokamalt kui tavaliselt tuleb ka lõpp kiiremini. Tempot võib alati juurde lisada, aga seda maha võtta on juba palju raskem. Selles nähtuses on midagi äärmiselt sarnast eluringiga.

  Väikse lapsena tunduvad ikka päevad kui lõputu igavik, kuud kui kinnine labürint ja aastad kui aeglased kilpkonnad. Vanemaks kasvades nähakse aga, kuidas isegi need samad aastad ei peatu, et sulle hingamiseks ühte pisikest hetke lubada. Aastad muutuvad kuudeks, kuud päevadeks ja päevad minutiteks. Ja järsku, ärgates üles, märkad sa, et oled jäänud vanaks ning sinu lugu hakkab lõpule jõudma… aga just see muudab antud loo nii tohutult ilusaks ja väärtuslikuks.

  Samamoodi on tähtis ka sõnade tähendus. Nagu üks väike kõrvarõngas võib ühele tähendada ilu, teisele aga põlvkondade pikkust reliikviat ja kolmandale prügi, võime ka sõnu erinevalt
  tõlgendada. Kuidas julgen ma siis väita, et see raamat olemas on, kõigile meeldib ja sarnaseid emotsioone inimestes äratab? Mis raamat see siuke on?

  Võib-olla oleks loogiline vastus „Piibel“. See on ju aegumatu teos, kus sõnadest kootud on lugu ja saatus, tõde ja valgus. Salmid kui väikestest pärlitest kett, jutustavad loo inimhingest ja jumala leidmise retkedest. Õpetatakse headust ning üritatakse tuua maailma andestust. Kas poleks mitte tore, kui suudaksime kõik andeks anda samamoodi nagu Joosep oma vendadele suutis? Jah, ükskõik, kas oleks või poleks – see pole raamat, mida hetkel taga otsime.

  Läheneks siis teise nurga alt. Äkki polegi see teos nii suurele rahvamassile tuntud. Ta võib ju olla hästi ära peidetud. See omakorda seletaks ühiskonna valu, tumedust ja nukrus: enamus pole lihtsalt leidnud oma „rahu ja harmoonia” raamatut veel.

  Selliseks väheste teada eksisteerivaks raamatuks võiks olla näiteks „Lihtsate asjade tähtsus“.
  Erinevad hääled peas tahaksid vahele karjuda: „See on ju tuntud teos. Lauri Räpp isiklikult ja puha.“ Aga ei, maailma mastaabis on see täpselt too, kuhugi sügavale kirstu põhja ära peidetud raamatuke, mida leida on raske.

  Mõtte on tal sügav. Sõna otseses mõttes lennutab see raamat nii oma sisu kui ka illustratsiooni poolest lugejat ringiratast. Annab igale järgnevale ringile üha suurema hoo kuni lõpuks paugu pealt saab reis läbi. Lennuk jääb seisma. Raamatu lõpp. Tunne sees jääb kindlasti huvitav, aga igaühe reis on siiski erinev. Kellelgi järgneb pikk mõtete korrastuse paus. Teine tunneb, et ta maailmapilt on avardunud ja kogeb sees kõditavat uhkustunnet, et raamatu läbi sai. Mõnel kolmandal aga hakkas lennuki pöörlemisest paha ja ainus asi, mida ta tunda soovis oli taaskord maismaa jalge all. Niisiis sulges too kolmas raamatu poole pealt. Selles pole midagi erilist. Inimesed ikka sulgevad asju. Kinni Pannakse nii vanu haavu kui ka uusi uksi enda ees. Ega sellepärast elu elamata jää.

  Tegelikult, miks me üldse otsime seda raamatut, mis kõik inimesed ühtemoodi tundma paneks? Raamatute mõte ongi ju igale inimesele avalduda erineva nurga alt ja peegeldada seda, mida keegi näha soovib. Laseme asjal olla nii nagu ta on. Aga inimloomuses on ju püüe koguaeg midagi uut luua, otsida, tõestada või õppida.

  Kui alustada, siis tahaks kuhugi jõuda ka – kas pole mitte inimlik. Selle raamatuga on lugu lihtne.

  Seda raamatut pole tegelikult füüsiliselt olemas. Vaimselt on ta muidugi olemas. Isegi erinevates žanrites ning köidetes. Ta on igal inimesel kodus, aga oma majja teda otsima pole mõtet minna. Ta pole ju majas, vaid selles teises kodus. See raamat ei kuulu kellegi teise valdusesse, vaid igaüks loob selle enda jaoks unikaalseks. See on lugematu lugude kogumik, mille leheküljed pöörduvad eluteel iseseisvalt ja pidevalt. Selle teose üles leidmine pole kõigile ühtlaselt lihtne, kuna tihti ei teata, kust otsimist alustada.

  Kui küsida, kas ta on lähedal või kaugel, on vastus alati erinev. Vastus oleneb küsijast, küsimise hetkest ning natuke ka vastajast.

  See raamat on täpsemalt sinu sees, sinu mõtetes – just praegu ja osake sinust ka siis, kui sa
  otsustad ta mitmeks aastaks tolmu koguma jätta. Selle raamatu pealkirjaks on „Lootus“ ning
  huvitav on see, et ta muudab ajaga kuju.

  Üks on aga kindel, kui sul peaks natuke aega täna jääma, siis kindlasti proovi ta riiulilt üles leida ning võimalusel isegi võiksid teda lugeda. Vahest on vaja enne teosesse süvenemist küll riiul ära korrastada, kuna ainult nii saad sa kogu võimaliku elamuse, aga see on seda väärt, kuna selle raamatuga on selline naljakas lugu, et ta on täpselt selline nagu sa loodad.

• Eriauhind: Eva Kreem

  Keerame uue lehe

  Kogu oma üürikese elu olen olnud ümbritsetud raamatutest, päris otseses mõttes: pea kõiki meie kodu seinu katavad raamatud. Esimestel eluaastatel tajusin vaid nende kohalolu, kuid nad jäid minu jaoks veel lihtsalt seina katvaks voodriks. Kui mulle hakati raamatuid ette lugema, õppisin tundma ja mõistma nende sisu ja nad muutusid mulle pühaks.

  Kirjandusest sai omamoodi salakeel. Meie pere omavaheline suhtlus kubiseb erinevatest
  tsitaatidest ja märksõnadest, mis on me igapäevase keelega kokku sobitatud nagu kirev lapitekk. Armastan seda eripära, mis külalise meie lauas vahel kergelt segadusse võib ajada ja paneb ta mõtlema: “See oli kõige kummalisem teelaudkond, mida ma elu ilmas olen näinud!” Kuid mis seal ikka, meie jälle kehitame õlgu ja lausume: ”Luulet vaid targad mõistavad, rumal luuleta läbi saab.”

  Nii on kerkinud minus soov luua ka oma tekste. See on justkui lepitus iseendaga. Imetlen, isegi kadestan inimesi, kes mõistavad mängida pilli, kuid lohutan ennast sellega, et minu
  instrumendiks on sulg, ja nagu muusik häälestab pilli, valin mina tinti, interpreet harjutab
  sonaati, mina vormin salmikesi. Unistan vahel kontserdi andmisest, sest armastan oma palasid kui lapsi ja soovin, et nad maailma näeksid ja maailm neid. Seda, et nad on mul alles verisulis, mõistan isegi…

  Tajun sedagi, et kirjandus on oma ilus ja suuruses hoomamatu. Kui lähemalt vaadata – millest ta koosneb? Romaan, novell, miniatuur, muinasjutt, mõistujutt, lüürika — sõnad, ainult sõnad! Sõna on inimtsivilisatsiooni alus ja esimene verstapost. Ligi 2,4 miljonit aastat tagasi hakkasid inimese eellased häälitsustest kokku panema sõnu, millest kasvas välja unikaalne nähtus nagu mõistus. Enam ei valitsenud inimest puhtalt instinktid, vaid hääl, mis ü t l e s, mida ja kuidas teha. Sõna eraldab meid, inimesi, ülejäänud loomariigist. Sõna on kõige inimlikum nähtus universumis.

  Sõnakunst on võimalus põgeneda argipäevast, ja ka viis, kuidas sünteesida eluraskused millekski ilusaks. Nii võib südame murdumisest, hingelisest valust, millest ilmselt kõik paratamatult läbi lähevad, sündida luule. Mu salmid ei leevenda mitte ainult minu valu, vaid võivad aidata ka kedagi teist, kes end mu luules ära tunneb ja tajub kergendusega, et ta ei ole maailmas üksi. Lugeja on leidnud mõttekaaslase. Sõnal on vägi, nii heas kui halvas. See, mida sõna abil luuakse või hävitatakse, on puhtalt valdaja kätes. Ja jällegi jõuame siia: sõna on inimene, inimene on sõna.

  Öeldakse, et ajalooline aeg algas kirja leiutamisega. See tähendas ka inimese ajatuse algust. Kui inimene suri, muutus tema keha küll kõduks, ometi ei jäänud temast maha vaid materiaalne vara, vaid anti võimalus ka vaimu säilimisele. Me inimestena oleme mõtlevad olevused, ja kui sõna on mõtlemise alus, siis kiri on viis mõtteid edastada ja säilitada. Kuni säilib mõte, püsib ka inimene.Kui ajalooline aeg algas kirja leiutamisega, siis – mina vähemalt usun -, lõpeb ajalugu hetkel, kui maa pealt on kadunud viimne kui kiri, kui on kadunud mõte, kadunud sõna.

  Aga see hetk ei ole veel käes, hoopiski mitte. Astun oma koduse raamaturiiuli juurde, libistan
  sõrmedega üle lemmikteoste siledate tagakaante. Võtan teiste hulgast ühe tuttava köite ja
  avades… keeran uue lehekülje.

21+

• 1. koht: Sirli Vahtre

  Naeratus vanaemale

  „Vanaema, miks sa raamatuga vannis oled?“ küsis tüdrukutirts vannitoa ukse peal kõõludes.
  „Neelan kirjandust,“ vastas vanaema.

  Mis on kirjandus, mismoodi toda tegelast neelatakse ja miks just vannis, jäi aastaid tagasi
  viieaastase lapse arule mõistetamatuks. Seda teadsin küll, et vanaemal on suur toatäis
  raamatuid, mida oli põnev välja võtta, katsuda ja vaadata. Paljud olid suured, rasked ja tiheda tekstiga ning nendest luges memm mõnikord kõva häälega paremaid kohti vanaisale ette. Ma siis kikitasin ka oma kõrvu, saades teada nii mõndagi huvitavat. Mäletan, et juurdlesin tükk aega, mis inimene see ometi on, kes mingil põhjusel korjab koerasitta ja miks peaks minema südaöösi kellelegi härra Maurusele raha viima. Kõige rohkem meeldis vanaemale Oskar Luts. Iga kord, kui jälle Lutsult midagi läbi luges, arvas ta, et peaks minema kirjaniku ausambale lilli viima. Minu mäletamist mööda vähemalt ühe korra käisimegi.

  Vanaema võlukappides oli lisaks „suurte inimeste raamatutele“ esindatud muljetavaldav
  kollektsioon lastekirjandust. Sisuliselt kõik, mida nõukaajal vähegi kätte sai. Minu lapsepõlv
  möödus suures osas raamatuhunnikutes tuhnides ning Pipi Pikksukaga Kurrunurruvutisaarel, Winnetouga Metsikus Läänes, meisterdetektiiv Blomkvistiga Rooside sõjas ning kapten Granti lastega reisil ümber maailma seigeldes. Tol ajal oli mõni eriti armas raamat nii kapsaks loetud, et seda hoidis koos vaid püha vaim, mõnikord mõnda lehte enam polnudki. Eks lüngad tuli täita oma mälu ja loovuse abiga. Mõtlema hakates polegi enam aastaid kapsaks loetud raamatuid näinud. Tänapäeval on kõik korrektselt riiulis rivis, nähes välja nagu oleks just trükipressi alt saabunud. Kuhu need lapsepõlve nostalgiaga laetud kapsad siis said? See on vist küll sama lootusetu vastusega küsimus nagu see, kust tekib tolm ja kuhu kaob raha.

  Tegin huvi pärast eksperimendi ja küsisin oma moodsate ja kaasaegsete teismeliste käest, kas nad teavad, mida tähendab kapsaks loetud raamat. Üks ütles, et on küll kuulnud kooli
  raamatukogutädi nii ütlevat, kuid mitte keegi klassist polevat aru saanud, mida see võiks
  tähendada. Jumal hoidku, sure või maha piinlikkusest! Saan aru küll, et eks see on ikka minu enda tegemata töö, aga ausõna – mõnikord ma kahtlustan, kas minu vanemad lapsed ikka on minu omad või läksid nad sünnitusmajas kellegagi vahetusse. No ei saa ju olla võimalik, et pooled nende geenid pärinevad minult. Minu geenid nimelt armastavad raamatuid. Õnneks väiksemad ikka õhtuti loevad, aga suuremaid tuleb küll kaikaga raamaturiiuli juurde ajada. Sellistest väikestest tagasilöökidest nagu lugeda mitte tahtvad noorukid ei maksa end siiski väga heidutada lasta. Teoreetiliselt peaks lastekasvatamisel eeskuju olema nakkav, seega tuleb ise palju lugeda ja entusiastlikult täita kodu raamatutega. Vähemapoolsest palgast järjepidevalt raamatuid osta on mõnikord küll pisut kombineerimist vajav, aga see kõik on ju hea eesmärgi nimel. Mõningate südametunnistuspiinadega tulevad siiski ebameeldiva järjekindlusega meelde need ajakirjanduses nõu andvad finantsgurud, kes rikkaks saamise õpetustes rõhutavad kindlasti kahte asja: bensukast kohvi ostmise asemel võta see termosega kaasa ning raamatute ostmise asemel laenuta neid raamatukogust. Ülejääv raha investeeri. Noh, kohvi ma ei joo. See raha jääb pere eelarves üle, kuid kahjuks kulub see raamatute peale ära ja jääb puudugi.

  Raamatute ja rahaga seoses on meie peres üks selline siseringi nali, et ema ostab söögiraha
  eest raamatuid. Ja tõepoolest, lapsesuu ei valeta. Kuna harva on üle selliseid summasid, et
  osta raamatuid täishinnaga, siis jälgin aktiivselt nii poodide sooduspakkumisi kui igasugu
  antikvariaatide ja raamatuvahetuste kuulutusi. Hea hinnaga kaup ei tule tavaliselt müüki üldse mitte vahetult pärast 10-ndat kuupäeva, nagu oleks palgapäevast palgapäevani elavale
  raamatuentusiastile kõige sobivam. Ükskord juhtus nii, et oli kuu lõpp ning arvel täpselt
  söögirahaks vajalik summa. Raamatupood otsustas täpselt sel hetkel suurema kampaania teha ning sooduspakkumisse lisada paar raamatut, mida olin ammu soovinud. Tegin peas kiire kalkulatsiooni, kui palju vähem oleks võimalik söögile kulutada, mida saaks köögikappidest veel ära kasutada ning kui palju peaks kogu sellesse kombineerimisse aega panustama. Otsustasin, et paarkümmend eurot saaks ju hea eesmärgi nimel ikka söögirahast näpistada ja üleüldse on kasulik vähem süüa. Lapsed olid sellest kuuldes šokeeritud ning üks mainis paar nädalat hiljem seda klassis mingis aruteluringis, et meil on kodus nälg, sest tema ema ostab söögiraha eest raamatuid. Ma olen siiani üllatunud, et mulle lastekaitset kohale ei saadetud. Ilmselt oli õpetajal hea huumorimeel või siis armastas ta ise ka kirjandust.

  Raamaturiiulid on minu meelest kodu kõige suurem ehe ja kunstiteos. Mõnikord lihtsalt
  imetlen neid: istun ja vaatan, silitades silmadega erivärvilisi kaanekujundusi, nautides mõtet
  sellest, kui mõnus on sõrmega mööda raamatuselgi tõmmata ja ette kujutada, millist meeleolu üks või teine neist tekitab. Võib ka unistada, et kui äkki peaks mõnel teismelisel kodanikul tekkima ennekuulmatu soov midagi lugeda, ei saa ju ometi riskida sellega, et raamatukokku minemise ebamugavus mõttest loobuma paneb. Selle ennetamiseks peab kodusest raamatukogust igaks elujuhtumiks midagi sobivat võtta olema. Investeerimisinimesed ehk kortsutaks kulmu, kuid mina olen oma raamatukarjaga õnnelik nagu Väike Prints oma lille, lamba ja rebasega. Öösiti armastan ma tähti kuulata. Mõnikord, kui need tähed on eriti põnevas raamatus, siis kella kahe-kolmeni välja, ja ma tunnen, et tähed naeratavad mulle.

  Iga raamatuhull teab, et head raamatut on teinekord võimatu käest panna. Lugemiselamus on nagu kirglik armulugu, kus hormoonid möllavad ja igasugused ratsionaalsed tegevused nagu näiteks õigel ajal magamaminek kaotavad tähtsuse. Kuidas peaks aga toimetama halbade raamatutega? Loomulikult tuleb lugejal mõista, et skaala hea-halb on täiesti suhteline. Nooremana ei oleks jumalavallatu mõte mõne raamatu poolelijätmisest isegi pähe tulnud. Austus kirjasõna vastu oli liiga suur ja tundus kohusetundetu lõpp lugemata jätta. Mida vanemaks saan, seda rohkem tunnen, et austan rohkem oma aega, mistõttu neid teoseid, mis kolmandiku võrra loetuna öökapile seisma jäävad, tuleb ikka ette. Eelkõige siis, kui raamat ei kõneta või tekitab negatiivseid emotsioone. Näiteks Balzacile mõeldes tuleb vähemalt kaks korda kaaluda, kas tahaks hakata oma tuju rikkuma. Tulemusena juhtub see, et mida vanemaks saan, seda „kergemaks“ läheb lektüür. Mõnusal jõudehetkel tahaks lasta ajul puhata ja rõõmu tunda, see pole aga kuidagi võimalik, kui peab Goriot’ tütrerajakate peale vihastuma. Arvatavasti ähvardab selliseid väärtkirjandusest viilijaid hirmuäratav perspektiiv vanaduspõlves villased sokid jalas taimeteed juues oma päevi meelelahutusromaanide seltsis mööda saata.

  Vananemine kirjanduse tõlgendamise seisukohast on tegelikult ju täitsa tore asi. Taju täiustub nagu maitsemeel ja elukogemus muudab tihti asjadest arusaamist. Ilmselt on seda märganud igaüks, kes lugenud mõnda raamatut aastakümnete pikkuse vahega. On see arusaamine nüüd parem või halvem, võta kinni. Lapsena tundusid näiteks musketärid vaprate kangelastena, kes sattusid alatasa põnevatesse seiklustesse. Küünikust elukogenud lugejas võib ilmselgelt liiga palju vaba aega omav prassijate kamp tekitada suisa pahameelt, eriti siis, kui nad oma elustiili toetamiseks naiste kulul elavad ja võlgu võtavad. Mõnikord teevad oma tühise aja täiteks mõne rüütelliku väljasõidu. Õnneks sõprus, au ning legendaarne „Üks kõigi, kõik ühe eest!“ muudab selle raamatu ka aastakümneid hiljem loetavaks.

  Huvitav, kas teistel inimestel on ka raamatute või lugemisega seotud mõned erilised kombed
  või isegi kiiksud? Mul on. Lugedes mõnda raamatut, kus peategelane on väga vaene või
  nälgib, pidin endale vanasti alati vorstivõileiba tegema. Ühest küljest oli lohutav teada, et
  kõigist protagonisti eluraskustest hoolimata polnud vähemalt vorst ikkagi veel maailmast otsa saanud. Teisalt pakkus söömine lohutust, sest andis võimaluse tunda, nagu saaks kõhutäit virtuaalselt tegelastega jagada, ja siis polegi nende olukord ehk nii hirmus. See komme läks mul üle pärast seda, kui lugesin „Gulagi arhipelaagi“. Seal ei aidanud enam isegi
  vorstivõileib, reaalsus oli nii vastuvõetamatu, et igasugune söögiisu tundus lihtsalt kohatu.

  Üks harjumus on mul veel. Nimelt küsis mu viieaastane tütar ükskord: „Emme, miks sa
  raamatuga vannis oled?“. Hetkeks tundsin end jälle uksel kõõluva uudishimuliku
  tüdrukutirtsuna, kes püüdis mõista raamatute maagiat. Täna tean sellele küsimusele vastust.
  Vann on lihtsalt üks mõnus koht, kus raamatuga olla. Kui vesi jahedaks läheb, saab kuuma
  juurde lasta, kuni varbad krimpsu tõmbuvad. Seda aga isegi ei märka, kui tunned end loost
  lummatuna nagu Alice imedemaal. „Neelan kirjandust,“ vastasin muiates lapsele ja naeratasin mõttes oma vanaemakesele.

• 2. koht: Stephanie Rendón de la Torre

  Mehhiklannast kirjaniku arvamused

  Mehhiko kirjanik Carlos Fuentes on öelnud, et kirjanik olla tähendab öelda seda, mida mõtled, kuid ennekõike mõelda, mida kirjutad. Ka tuntud poeet ja esseist Octavio Paz ütles kunagi, et kirjutada tuleb jultumuse, labasuse, ilu, hirmude ja unelmatega. Kirjutada tuleb avameelselt. Kirjutama peab vastukaaluks vaikusele ja mürale.

  Ma kirjutan lühijutte ja romaane ajast mil olin 20ne aastane. Sellest ajast, ning juba ammu enne seda, olen olnud innukas ja kirglik lugeja. Nendel esimestel kirjandusmaailmale lähenemise aastatel avastasin seiklusi, mis viisid mind teistesse aegadesse, dimensioonidesse, maadesse ja reaalsustesse, et saada osa varaste ja rüütlite aust või uurida galaktikaid ja paralleeltulevikke, millest kirjutasid Pérez-Reverte, Asimov, Verne ja Dumas. Tänapäeval köidavad mind hispaaniakeelse kirjanduse autorid: Borges, García-Márquez, Carpentier, Pitol, Cortázar. Sest kui nii lugemis- kui ka kirjutamisrõõm on kord juba omandatud, muutuvad need vältimatuteks ja järeleandmatuteks. Ajal, kui olin umbes kahekümnene, alustasin ühe loo kirjutamist, millest hiljem sündis novell. Tollal ei olnud see lühijutu vormis, vaid pigem romaan, millele panin pealkirjaks „Lihtne ja täiuslik”. Minu „romaani” probleem oli selles, et ma ei suutnud seda lõpetada. Nii paljudele kirjanikele omane probleem! Ja sedasi jäigi mu esimene romaan pooleli, tolmukorra alla ja unustusehõlma, pea kaheks aastakümneks paberikuhjade taha maetuks; kuni ühel valgel ööl ja ühel pimedal hommikul, nagu ütleks kirjanik Julio Cortázar, nägin und, kus kirjutasin lühijutte. Tol hommikul ärgates teadsin, mis oli olnud mu probleemiks kõigi nende aastate jooksul: kirjandusžanr. Olin tahtnud end sundida kirjutama sama kirjandusžanri, millest olin kogu elu vaimustuses olnud. Ja see lihtsalt ei sobinud mulle. Kui ma selle algupärase ja isikliku mõistatuse lahti olin harutanud, andsin endale vabad käed kirja panna kõik need mõtted, mis olid aastateks tindipotti jäänud, ning lõpetada mainitud lugu.

  Ciudad de México lõunaosas Coyoacáni naabruskonnas asuvas majas, kus ma üles kasvasin, oli suur raamatukogu. Mu ema, kes on alati kaunist lugemiskunsti armastanud, nägi vaeva suurepärase raamatukogu koostamisega, mis oleks nii mulle kui mu vendadele alati kättesaadav. Sealt saigi alguse minu lugemishimu. Raamatuid oli kõikjal. Väiksena oleksin võinud nendest mängumaju ehitada või jõulukuuse meisterdada, niivõrd palju oli minu kodus raamatuid. Mäletan, et tol ajal keelasid vanemad meil vaadata teatud telesaateid, aga mulle ei meenu, et poleks olnud lubatud lugeda mõnd raamatut. Teismelisena olin väga mässumeelne ja mu isa väga range, nii on mul mälestusi sellest, kuidas mind tihti karistati oma tuppa sulgemisega, ilma teleri ja arvutita ning õue minemata, ja sellel polnudki tähtsust, sest sain jääda koju lugema ja meelt lahutama, rändama teistesse aegadesse, maailmadesse, eludesse ning tunda endas kirjasõna mõju. Ja siinkohal julgen tsiteerida Pérez-Revertet, kes ütleb, et kõigis raamatutes, ka halbades, leidub midagi head. Kirjandus on tohutu ala, kuhu lugeja siseneb nagu piraat aardeid täis laeva, et seda röövida. See ongi eesmärk: saada hea, mitmekesine ja rikas saak.

  Ligi kümme aastat Eestis on mu tunded muutnud hoopis teistsugusteks kui enne siia elama asumist. Pärast mõnda Eestis viibitud aastat, ostsin endale palkmaja; elamu keset Setumaa metsi Lõuna-Eestis, otse Venemaa piiri ääres. Elutoa ühest aknast on rohelises metsatukas hästi näha mustvalge post, mis tähistab Eesti piiri. Selles maamajakeses olen näinud aastaaegade maagilist vaheldumist ja kirjutanud mitu lugu, ning kaks Eestis avaldatud raamatut.

  Usinate töömesilastena oleme maja värvinud; seda remontinud ja täiustanud alati, kui minul ja mu abikaasal on see võimalik olnud. Kogemus, mida loodusega lähikontaktis olemine ja aastaaegade vaheldumise nägemine mulle on andnud, on täitnud mind õnne ja sisemise rahuga. Eestist on saanud mu kodu ja ma armastan seda maad samamoodi kui oma armsat Mehhikot ja see juba tähendab midagi, sest pole olemas teist sellist maad nagu Mehhiko.

  Raamatus „Kaksteist kummalist palverändurit” kirjutas García-Márquez, et kirjanikku hinnatakse rohkem selle järgi, mida ta puruks rebib, kui selle järgi, mida ta avaldab. Need sõnad lohutavad mind ja näitavad mulle proosa kaastundliku olemust, midagi mida vajasin, olles kirjutanud nii palju asju, mis lõpuks said hävitatud või kustutatud minu enda käe läbi. Samuti ütleb ta, et lühijutu kirjutamine on sama pingeline kui romaani alustamine. Sest romaani esimeses lõigus tuleb paika panna kõik: struktuur, toon, stiil, rütm, pikkus ja mõnikord isegi tegelase iseloom. See, mis tuleb pärast, on vaid puht isiklik ja üksildane rõõm kirjutamisest.

  Romaanimaailm on tabamatu ja omapärane. Lugudes juhtub sageli, et kompassiroos ei osuta mitte põhjapoolusele, vaid äsja välja mõeldud ja veel nimeta ilmakaare suunas. Romaani esimesel leheküljel algava teekonna ebaselge sihtkoht viib meid reisima tundmatutele maadele, ületama mässavaid meresid, või siis tegema tiiru peale ühele või tuhandele metsikule maailmale. Nimelt on romaanid alati salapärased, nii enne kui ka pärast lugemist.

  Mõnikord seisame enne romaani teksti nägemist silmitsi eessõnaga. Eessõna on justkui tervitus sellele järgnevale romaanile. Huvitav, milline oleks parim viis teost tervitada ja lugejaga tuttavaks teha? Kõik sõltub lugejast: kas ta on kaastundlik ja kombekas, agressiivne, võrgutajatüüpi, või hoopis flegmaatiline ja mitte kergesti üllatuv, või pigem jultunud ja häbematu; võib leiduda isegi ilma kompassita läbi ajada eelistavaid ilueedisid. Romaanide lugeja isikul polegi tähtsust, sest alates romaani leiutamisest enam kui tuhande aasta eest nõutakse lugejalt väga vähese vastutasu eest aeg-ajalt teatavat jõupingutust, sageli mitte tühist, et siseneda sellesse võluväel paralleelselt kulgevasse narratiivi alates hetkest, mil tema silmad langevad esimese lehekülje ridadele (olgu sel siis eessõna või mitte). Tõsiasi on see, et eessõna polegi vajalik. Seevastu lugemise kunst nõuab aga väheke inspiratsiooni. Pole võimaik lugeda iga päev ühtviisi ja ühesuguse tähelepanuga. Mõnikord on inspiratsiooni rohkem ja lugeda lihtsam. Teinekord, ilma eelsoojenduseta, ei avalda loetu lugejale mingit mõju. Asi pole mitte keskendumises või mugavuses, vaid uudishimus, kahtluses. Varitsev kahtlus ― kui pole teada, mis edasi saab, mis juhtub mõne tegelasega või millest lugu räägib ― on hea lugeja inspiratsiooniallikaks. Mida suurem on uudishimu, seda rohkem naudingut pakub lugemine.

  Sageli loen raamatut bussi saabumist või lennu väljumist oodates, rongis sõites või uniselt venivatel pärastlõunatundidel, olgu siis seistes, istudes või pikali. Samal ajal kui teised raevuvad palavuse või pakase, trügiva rahvasumma või pika ootamise pärast, tutvun mina teise galaktikaga. Naudin klaasi veini 16. sajandi Prantsusmaa õukonnas, ületan jäätunud merd keskaegses Põhja-Euroopas, sukeldun Gibraltari lähistel meremiine kahjutuks tegema või söön šamaanide seltsis peioote-uimakaktust ja muutun lendavaks hundiks. Ma teen seda kõike raamatu abil; romaani abil ja peaaegu alati inspireerinult.

  Suurepärane jutuvestja, argentiinlane Borges, ütles kord intervjuus, et on lugenud palju, kuid elanud seevastu vähe. Kuidas ma küll oleksin tahtnud talle öelda, et minu arvates elas ta väga palju, sest lugemine on üks viis elamusi saada, ning ma julgen lisada, et teiseks viisiks on kirjutamine. Luban endale teda parafraseerida (ja võib-olla keerab ta end praegu hauas ringi), sest ta kritiseeris romaani žanri, öeldes (ühe või mitu korda), et pole mõtet jutustada viiesajal leheküljel midagi, mida saab panna ühte lausesse, ning kes saabki väita, et tema lood ei asetse eruditsiooni piirimail; lühikesed, täiuslikud ja veatud. Nõustun temaga. Soovides jäädvustada oma idee mõnel leheküljel, kuid suutmata seda saavutada, ollaksegi sunnitud kirjutama romaan. Asi on selles, et keegi ei kirjuta midagi valmis ega ütle seejärel võlukepile: “olgu see luuletus”, või siis: “olgu see romaan”, ja järgmine: “saagu sellest lühijutt”; sugugi mitte. Kirjandus ei ole sümmeetriline; mitte vähimatki. Kirjanik kirjutab ja justkui avab sellega kanalisatsioonikaevu luugi, millest hakkavad välja tulema konnad ja veel rohkem konni, ning kui ta mingil hetkel magama jääb, võib konni välja tulla lõputult. Alles aja jooksul selgub, kas sellest tuli romaan, lühijutt, luuletus või mõni muu koletis. Justnagu ootaks kannatlikult ukse taga kuni naine sünnitab, et siis teada antaks, kas sündis poiss või tüdruk. Sageli öeldakse, et kirjutamine nõuab soodsat keskkonda. Mõne jaoks tähendab see korralikku tooli, head valgustust ja värsket õhku; teised vajavad kohta, mis soodustab loovust, näiteks kohvikut või parki. Mul on piisavalt edevust uskumiseks, et raamatute kirjutamiseks pole tarvis muud, kui et oleks, mida öelda. Võib-olla on kohane parafraseerida Cicerot, kes kinnitas, et halvad on ajad, kus lapsed ei kuuletu oma vanematele ja kõik kirjutavad raamatuid.

  Mulle meeldib kirjutada Setomaal, sest see maa on minu muusa. Ühel vihmasel pärastlõunal, vaadates aknast Pattina järve ja meenutades kauneid hetki oma lapsepõlvest, torkas mulle pähe idee romaani tarbeks, mis põhineb teatavatel lugudel. Mulle meenus, kuidas vanaema palus mul kord taimi kasta, sest oli väga palav ja taimed olid närtsimas, ning kui ma neile vett valasin, tulid janused sipelgad, ämblikud ja mardikad oma peidupaikadest välja jooma ning nad tänasid mind tundlate ja jalakestega sõbralikult viibates. Siis meenus mulle mõningase nostalgiaga ema harjumus hoida hädaolukordadeks rahatähti salajases peidukohas oma rahakotis, käekoti põhjas ja auto kindalaekas paberite vahele peidetuna, ning mis kulutati alati ära juba enne paari nädala möödumist igapäevaste asjade ostmiseks. Saatuse tahtel ja ühe konkreetse mälestuse ajel sündmusest, mis leidis aset Coyoacáni linnaosas Méxicos, kus mu isa ja mina liigutasime vaimujõul nipsukive, otsustasingi kirjutada romaani. Mu isa asetas lauale tagurpidi kolm tassi. Ühe alla pani ta kuulikese ja ütles mulle: “Keskendu ja liiguta see mõttejõul teise tassi alla”. Ma keskendusin, sulgesin silmad ja nagu võluväel oli silmade avanedes kuulike liikunud teise tassi alla. Mõnikord kadus see hoopis ja läks teise dimensiooni ― vähemalt nii väitis mu isa hauataguse häälega ―, minul aga kerkisid kulmud ja avanes suu nagu kellelgi, kes näeb kassi lendamas. Siiani ei ole mul õnnestunud mõista, milliste vahendite abil suutis isa seda trikki edukalt läbi viia, kuid ma pole tahtnud temalt ka küsida. Teadmiseks tarkpeadele panen siinkohal selgelt kirja, et ükskord ma peaaegu oleksin seda temalt küsinud, kuid enne mõtlesin rahulikult järele ja otsustasin, et ma ei tahagi kunagi vastust teada. Minu jaoks piisab sellest õnnelikust ja salapärasest mälestusest oma lapsepõlvest, mil tundsin end võimsa, imepärase ja võitmatuna. Seda väikest tõde ignoreerides leian ma osakese võimaluste maailmast, kuhu mahub kõik; isegi oletus, et mingit trikki ei olnudki; kõik Schrödingeri kassid, kes on veel elus, ning kõik need tüdrukud, kes ma oleksin võinud olla, kes olin ja kes ei olnud. Mulle meeldib ette kujutada maailmu, kuhu ma ei läinud, aga kuhu oleksin võinud minna rea asjaolude ja maagiliste tingimuste kokkulangemisel. Romaan, mida ma tookord kujutlesin ja mis on juba kirjutatud, kuigi mitte veel avaldatud, räägib loo, mis võib vabalt olla üks paljudest, mis võisid aset leida või mis toimuvad praegusel hetkel, kuid tingimusel, et ma ei tea tasside triki saladust.

  Hispaania kirjanik C.J. Cela ütles kord, et kirjaniku seaduses on ainult kaks käsku: kirjutada ja oodata. Aeg on kirjaniku kaasosaline. Ja aeg on halastamatu. Minu romaani eelviimane adressaat olete Teie, lugeja, kes praegu neid sõnu lugedes annab tekstile elu, ja viimane on unustus; kõigist adressaatidest see kõige armutum. Täpselt siinkohal, pärast seda kirjavahemärki, küsin ma eneselt: kas käesolev eessõna tundmatule romaanile toimib söödana seda praegu lugevale salapärasele lugejale ja äratab temas huvi? Milline kirjanik lubab oma tulevasele lugejale avaldamata romaani? Kuidas saab olla kindel, et see on üldse lugemist väärt? Kirjanik ei ole selles kindel, kuid ta lubab seda. Ta lubab, sest seda ju kirjanikud teevad. Ta tõotab adressaadile kas kõike või mitte midagi, avades talle oma südame viimistletud raamatu kujul, millel on esikaas ja selg; mille lehtedel on iseloomulik tekstuur ja lõhn. Kuni raamatu lugemise alustamiseni ei tea lugeja mitte kui midagi ja lubatu jääbki vaid lubatuks. Ma ei tea, kas see sööt (võib-olla meeleheitlik) äratab uudishimuliku soovi ja kas lugeja soostub andma mu tekstile elu, kui ta ühel tormisel pühapäeval juhuslikult õigel ajal suvalise raamatupoe riiulite vahel jalutades selle juhuse tahtel ja otsimata leiab, uhkel raamatuseljal kuldsete tähtedega pealkiri, mis ütleb: “Lilleõis kivilabürindis” või “Koolibri pesa” või “Ajakanga blues” (või mõni muu pealkiri, mille otsustan oma romaanile panna).

• 3. koht: Katja Novak

  Ajaraamat ilma nimeta

  Võibolla oleme siiski tegelased raamatust, mida ise pole veel jõudnud lugeda?
  Seisame raamatutaruna kodusel riiulil ja ootame oma korda?

  Mäletan, kuidas seisin hiiglasliku suure raamatukogu ees me naabrite korteris ja imestasin raamatuid. Me käisime neil külas peaaegu iga õhtu ja iga õhtu sain ma raamatuid vaadata. Mahukad muinasjutud jäid kõige rohkem hinge ja meelde, sest ma istusin nendega lõputult kaua, uurides aina uusi detaile piltidel. Ainukene asi, mida ma ei suutnud tol ajal mõista, ja mis hakkas tasapisi häirima, oli keel, millest ma ei saanud aru. Kuuldu keel oli kirjutatust erinev ja ma ei saanud sellest aru. Mäletan, kuidas lükkasin, peaaegu viskasin, endast eemale järjekordset raamatut, mille tähed ei mingil moel ei moodustanud sõnu. Kogu see ettevõtmine tegi mind üsna rahutuks, kuid iga õhtu ma proovisin taas. Ja alles hiljem sain ema jutust teada, et need olid maailma rahvaste muinasjutud ja tihti originaalkeeles.
  Mina aga seisan nagu ikka selle suure raamatukogu ees, kaheaastasena.

  Lugema hakkasin ma üsna pea, kuid paremalt vasakule. Ja mitte raamatu algusest, vaid kohe keskelt. Esimene lehekülg trotsis alati ega vajunud kaanele, üsna ebamugav oli niimoodi piiluda. Mäletan hästi, kuidas lugesin sõnade kaupa liikudes paremast servast ja sain öeldust aru. Ema imestas ja ütles selle peale, et koolis tuleb palju kiiremini lugema hakata, et äkki ma prooviks siiski õigest otsast peale. Mäletan oma lapsesõrme supeldes ühest sõnast teisesse ja seda kõrrevärvi lehtedega raamatut ja ennast keset tuba.

  raamatukogud nagu ka pühakojad
  põleksid pikalt ja tüütult
  milleks pillata soojust!

  Minu raamatukogu, minu armas lasteraamatukogu kodulinnas seisab õnneks oma koha peal ja loodetavasti võõrustab uusi külalisi. Selles ajaloolises majas on kaks korrust, mis tähistavad ka laste iga – pisikesed pesitsevad esimesel korrusel, suuremad trambivad teisele. Nüüd kirjutades seda paberile meenub mulle, kuidas naine teisel pool raamatuletti täpsustas, kas teeme mulle ka formulari. Mina noogutasin vastu. Taskusuurune paberraamat, kuhu sisse kirjutati teisi raamatuid. Raamat raamatutest. The Raamat?

  Väikses hubases toas olid madalad toolid ja pikk madal laud. Soe. Ja palju suuri kauneid raamatuid, mida ei tohtinud koju laenutada, mis tõttu istusime seal emaga päris tööpäeva lõpuni, vist seitsmeni. Jah, raamatukogu töötas seitsmeni. Ema uuris käsitööraamatuid ja ajakirju bonsaidega, kükitades pisikese laua taga. Ei tea, kuidas ta niimoodi sai. Aga eks… Mäletan, et mina võtsin tavaliselt korraga liiga palju raamatuid, millest poole ei jõudnud isegi pilku visata. Raamatukogutöötaja pani need riiulisse tagasi, mina võtsin need järgmine kord taas välja. Selline suhtlus. Teisi raamatuid sai ikka koju kaasa võtta, mul olid oma lemmikud. Vahel pidi mõnda sellist tagasi viima puhtalt selle tõttu, et raamatukogus paluti minu lemmikraamatut teisele lapsele. Mäletan, kuidas isa luges mulle sellest loo ette ja tegi kohutavalt pikki pause. Seda aega piisas piltide uurimiseks ja endamisi mõtlemiseks, kuid paus venis veelgi kauem. Mina kujutasin ette, et isa loeb iga järgnevat lauset enne oma peas, ja siis mulle, kuid põhjus oli natuke teine. Niipea, kui hakkasin lugema, kandsin isale erinevaid tekste ka ette. Need hetked on meeles ja hoitud.

  Mäletan seda naist, kes töötas raamatukogu teisel korrusel. Minu silmis sarnanes ta lumevalge tuviemaga, kes ootas alati oma käte-tiibade alla lapsi, embus neid, tähendab meid, ja mäletas kõikinimepidi. Isegi siis, kui naasin raamatukokku ülikooli tudengina. Lugesin luuletusi oma esimesest raamatust ja käsikirjadest ning muigasin endamisi kohapeal valitseva muinasjutulise õhustiku üle. Meie peresõbranna, kes valmistas ürituseks käsitööküpsiseid, on nüüd rindel. Minu klassivend, kes kõike pildistas, on alates eelmisest suvest maas.

  Mul oli raske võtta sõja omaks. Omaksvõtmine hakkas juba enne suure sõja algust, kui sõbrad-tuttavad küsisid minult selle kohta üsna ettevaatlikult, hoolega või pigem hirmuga kuulda seda, mis tiirles alateadvuses juba tükk aega. Kakskümmend päeva enne suure sõja algust korraldasin ukraina autori pildiraamatu esitlust Tallinnas. Kaaskorraldaja päris minult, kas jõuame ikka enne sõda üritus läbi viia. Mäletan, kuidas sammusin vanalinnas ringi, lummutatuna ning kuidas adusin, et suur häda kisab juba päris lähedal.

  meid määratakse sõja järgi
  meid määratakse sõja järgi

  Ma harjusin pikka aega, et sõda, millega venemaa on tunginud meie kõiki ellu, saab defineerivaks mu elus. Ma ei tahtnud kunagi ega taha praegu seda võrdlust: Ukraina = sõda. Sest see ei ole Ukraina sõda, see on sõda, mis Ukrainat hävitab

  ühtäkki – ja teda pole
  ühtäkki – ja teda pole
  inimest
  kelle nii kavalalt võttis talv
  ühtäkki – ja teda pole

  Ma ei suuda sõjast luuletusi kirjutada. Ja sellepärast ei kirjuta peaaegu et üldsegi.

  Lapsepõlves pidasin meie kodust ajalehte, milles pakkusin lugejatele enda väljamõeldud ristsõnu, mõistatusi, lugusid me igapäevasest elust ja palju muid. Selle said me peresõbrad ja külalised ja kõik pereliikmed. Formaadist oli mu ajaleht A4 suurune, klammerdajaga küljes kinnitatud ja värviline. Mingi hetk sai paber kodus otsa ja mina toimetajana langetasin raske otsuse peatada tööd. Seda taaskäivitasin ma arvuti tulekul. Naljakas on praegu mõelda, et meil oli arvuti ilma internetiühenduseta, sest see polnud siis veel nii kättesaadav. Suur trükimasin, mis võimaldas kiiret tekstiloomist. Mina imestasin seda, aga luuletusi kirjutasin siiski paberil. Või käe peal, nagu juhtus kord keset ööd siis, kui mina polnud veel laisk üles ärgata ja paar luulerida üles kirjutada. Luuletused, kus nad ka poleks kirjutatud, kogub mu isa, ja mu süda on rahul.

  Kord panin kirja loo Lvivist, ühest Lääne-Ukraina linnast, kuhu hirmsasti tahtsin minna. Lugu tuli välja väga dokumentaalne, erinevaid linna kirjeldusi ja marsruute täis. Kuid mina ei ole seal varem käinud. Ma kirjutasin sellest, mida tunnetaksin linnas jalutades ja selle õhkkonnast, lisasin täpsustusi, kaua on ühest peatusest teisesse. Kuid mina ei ole seal varem käinud.

  Mingi omaette tunne tekib siis, kui loen mitu raamatut korraga, pidades meeles igaühe süžeed ja tegelasi. Vahel jääb meelde ka raamatulehekülg, kus peatusin. Vahel aga ei suuda lugeda mitte ühtegi raamatut, sest otsin vaikust. Iga raamat on minu jaoks vestlus, kõnelus, kahekõne. Sellepärast loengi võrdlemisi aeglaselt, mõtlen ja mõtlen ja mõtlen. Lugedes raamatut või selle lõiku teist ja iga järgnevat korda meenub mulle, mida olen seda lugedes mõelnud. Mulle meeldivad minu kokku surutud väiksed nurgakesed raamatulehtedel, mida kasutan järjehoidjana. Nii mõnus on teha neid lahti ja vajutada taas kokku. Otsekui väiksed tervitused ajast, millal olen seda raamatut viimati lugenud. Otsekui võimalus meenutada seda aega.

  See, et vene armee põletab, hävitab ja lihtsalt viib ära meie raamatuid peaaegu et igas okupeeritud külas, näitab nende soovi kustutada meie aega, meie mälestusi, meie sõrmesid paberil, meie nurgad-järjehoidjad, meie formularid. Kui ma vaatan hävitatud raamatukogude arvu, imestan, kui palju on meil Ukrainas raamatukogusid! Raamatukogud on pühakojad. Raamatukogud on pühakojad sellele rahvale, kes mõistab raamatus kirjutatut. Meie vastasele on see sihtmärk. Sellest, et raamatuid võib põletada, lugesin ma raamatust.

  Raske on kirjutada raamatutest, et see poleks klišee. Nagu ka sõjast. Ja üldse on raske kirjutada, sest kogu aeg kardan, et keegi seda ei loe. Eriti kardan siis, kui rahvast, kes saab mu keelest ja käekirjast aru, tapetakse. Ma tahan vabandada iga kord, kui ma räägin sõjast. Ma tahan, et vabandasid iga kord nemad, kes sõjast ei räägi. Me elame ajal, mil rääkida ja mitte rääkida on võrdväärses positsioonis. Vaid kirjutada saab. Ja kinkida kirjapandut oma perele, oma sõpradele, oma kaaskeelelistele enne, kui meid kõiki tabab vene rakett. Kinkida selleks, ei see ei jõudnuks meieni.