Haruldused rahvusraamatukogus

Autorid:
Urve Sildre, Eesti Rahvusraamatukogu vanaraamatu spetsialist
Ruth Hiie, Eesti Rahvusraamatukogu vanaraamatu spetsialist

Fotod: Teet Malsroos, Liis Tamm

Haruldased raamatud oma põneva ajaloo ja päritoluga on juba sajandeid inimeste meeli köitnud ja avastamisrõõmu pakkunud. Nad on traditsiooniliselt akadeemilise raamatukogu süda ja uhkus, esindades kirjasõna intellektuaalset ja kirjanduslikku pärandit – neis peituvad teadlaste, kirjanike, kujundajate, trükkalite ja köitjate parimad oskused.

Allpool on avar sissevaade rahvusraamatukogu harulduste kokku, avades selle kujunemist, koostist ja päritolu. Rara hulgast olulisemate esiletõstmine ja valiku tegemine osutus aga ootamatult raskeks.

Haruldaste raamatute piiritlemiseks on raamatuloolased koostöös Euroopa teadusraamatukogudega kehtestanud üldised ajalised piirid. Haruldustena käsitletakse kõiki käsipressil ajavahemikus u 1455–u 1830 Euroopas trükitud raamatuid. Lisaks ajapiirile arvestatakse ka territoriaalset või rahvuslikku vanusepiiri, mis on seotud raamatute trükkimise alguse ja nende laiema levikuga vastaval maal. Eestikeelsete trükiste rariteetsuse kokkuleppeliseks piiriks on võetud aasta 1860. See vastab ka trükiprotsessis toimunud muutustele ehk lõpetab käsipressil trükkimise aja Eestis – 1846 võttis Tartu trükkal ja kirjastaja Heinrich Laakmann (1802–1891) esimesena Eestis kasutusele kiirpressi. Mujal Euroopas jääb kiirpressi kasutuselevõtmine ajavahemikku 1814–1850.

Vanuse piiridaatumid on kokkuleppelised ja kasvavad koos ajaga. Raamatu harulduse määravad lisaks vanusele ka muud aspektid, nagu säilinud eksemplaride arv ja raamatu väärtus.

Eesti Rahvusraamatukogus on aja- ja kultuurilooliselt väärtuslikud Eesti ja välismaised trükised ning käsikirjad koondatud haruldaste raamatute kokku. Eesmärgiks on tagada Eesti riigile ja rahvale olulise kultuuripärandi pikaajaline säilimine ning uurimustööks kättesaadavaks tegemine. Siin säilitatakse kõiki enne 1831. aastat ilmunud võõrkeelseid ja enne 1861. aastat ilmunud eestikeelseid raamatuid ja perioodikat. Hiljem ilmunud rahvustrükistest hoitakse üht, kõige paremini säilinud eksemplari arhiivkogus.

Uuematest teavikutest lisanduvad valikuga silmapaistvate isikute, tuntud teadlaste, poliitika-või kultuuritegelase autograafide, käsikirjaliste paranduste ja omanikumärkidega eksemplarid, illegaalsed ja keelatud väljaanded ning tsensorieksemplarid, kunstipärased köited, raamatukujunduse ja trükitehnilise taseme poolest väljapaistvad trükised sealhulgaas kääbusraamatud, kunstnikuraamatud, bibliofiilsed ja luksusväljaanded. Samuti väheses eksemplaarsuses säilinud, sealhulgas pöördeliste ajalooperioodide väljaanded (lendlehed, kalendrid, aabitsad, kooliraamatud, ajalehed jms.). Käsikirjade hulgas on seaduste ümberkirjutusi, dokumente; kirikuteenistuse-, jutluse- ja palveraamatuid, raamatukogukatalooge, reisialbumeid, kokaraamatuid 16.–19. sajandist ja muud.

Kokku on harulduste kogus 40 000 trükist ja 250 käsikirja. Kogu temaatika hõlmab kõiki tähtsamaid teadusalasid: teoloogiat, filosoofiat, ajalugu, õigust, poliitikat, sõjandust, ilukirjandust, keeleteadust, loodusteadusi jms. Valdav osa harulduste kogust, üle 28 000 trükise on Lääne-Euroopa päriolu, saksa keelealal väljaantud saksa- ja ladinakeelseid trükiseid, aga on ka Prantsusmaa, Itaalia ja Madalmaade trükikodade toodangut. Vanimate raamatute hulka kuuluvad 8 inkunaablit 15. sajandist ja 1500 väljaannet 16.–17. sajandist. Juba Riigiraamatukogu päevilt  alguse saanud Estonica/Baltica trükiste osa ulatub 2000ni. Eestikeelseid vanaraamatuid on 5000, millest enamus pärineb 19. sajandi I poolest. Arvult suhteliselt väike, kuid sisu poolest märkimisväärne kogu kätkeb endas mitmeid uunikume ja Eesti säilitatavaid ainueksemplare. Põnevaid leide ja avastusi on pakkunud katkised köitekaaned, mille täitematerjali seest on päevavalgele tulnud nii inkunaablite kui ka vanima eestikeelse illustreeritud raamatu ja Gösekeni eesti keele grammatika fragmendid.

Harulduste kogu ajalugu ja päritolu

Eesti Rahvusraamatukogu (tollane Eesti NSV Riiklik Avalik Raamatukogu) haruldaste raamatute kogu süsteemipärane loomine ja korraldamine algas 1945. aastal, ajenditeks ja põhjusteks lõppenud sõda, muutunud riigikord ning oluliselt suurenenud raamatuvarad. Raamatukogule anti üle paljude eraisikute ning tegevuse lõpetanud või töö ümber korraldanud asutuste, seltside, organisatsioonide raamatukogud, sealhulgas muuseumidest, õppeasutustest, natsionaliseeritud raamatukauplustest, antikvariaatidest, kirjastustest ja trükikodadest pärit raamatud, mille hulgas leidus hulgaliselt ka vanu ja haruldasi raamatuid.

Raamatukogumeid toodi kohale juba 1940. aastal, suurem osa aga peale sõda 50ndatel aastatel. Sõjajärgsetel aastatel osteti rariteete ka Moskvast ja Leningradist. Suur osa kokku kogutud raamatuvarast jäi aastakümneteks varukokku, mille lõplik likvideerimine toimus alles paari viimase aasta vältel, enne Tõnismäe hoone rekonstrueerimise algust. Nii täienes harulduste kogu nendel aastatel veel mitme tuhande 19. sajandi alguse võõrkeelse raamatuga.

Kahjuks ei too esimesed rariteetide kogu inventariraamatud 1950. aastatest ära saabunud kirjanduse päritolu. Mõningase ülevaate annavad raamatukogu ajaloouuringud, suuremat selgust lisavad trükistes leiduvad omanikumärgid – templid, sissekirjutused, eksliibrised ja supereksliibrised. Varasemalt kartoteekidesse talletatud andmed on nüüd kättesaadavad elektronkataloogist ESTER märksõnaotsinguga asutuse või isiku nime järgi.

Riigiraamatukogu

Eesti Rahvusraamatukogu eelkäijal Riigiraamatukogul oli väike, kuid sihiteadlikult valitud vanaraamatute osa. Harulduste kogumine ei olnud Riigiraamatukogu eesmärk, kuid aastail 1918–1940 hangiti siia 500–600 raamatust koosnev huvitav kogum. See nn lossikogu sisaldas põhiliselt õigus- ja ajalookirjandust, aga ka poliitikat, geograafiat, etnograafiat käsitlevaid töid, sealhulgas Balticat ja Estonicat. Leidus ka väärtuslikke leksikone ja sõnaraamatuid. Oluliselt suurenes kogu aastail 1939–1940 lahkunud baltisakslastelt omandatud raamatute arvel. Praegu on nn lossikogust välja otsitud rariteedid deponeeritud harulduste kogu juurde.

RaRa harulduste kogu aluseks ei ole ühtegi terviklikult säilinud vana kogu. Peale sõda loodud harulduste kogu tuumiku moodustavad raamatud Tallinna vanima kooli Tallinna Gümnaasiumi raamatukogust ja Narva Kirikuraamatukogust. Märkimisväärse täienduse annavad Tallinna Keskraamatukogu arhiivraamatukogu ja Pärnu muuseumi raamatukogu. Väiksemad osad pärinevad Sõjavägede Staabi raamatukogust, Narva Suurgildilt ja Saaremaa Uurimise Seltsilt, samuti Tallinna Aleksandri gümnaasiumi, Liivimaa Maagümnaasiumi ning mitme teiste kooli kogudest. Põhiosa eestikeelsetest trükistest saadi Tallinna Keskraamatukogu Arhiivraamatukogust, Pärnu Muuseumist ning Viljandi kirjastaja ja raamatukaupmehe Hans Leokese arhiivraamatukogust. Enamik nimetatud kogudest saabusid siia Tallinna Keskraamatukogu kaudu, näiteks Tallinna Gümnaasiumi raamatukogu, mille vana osa jaotati laiali kahe maailmasõja vahel.

Tallinna Gümnaasiumi raamatukogu

Tallinna Gümnaasiumi (asutatud 1631, praegu Gustav Adolfi gümnaasium) raamatukogule pandi alus juba 17. sajandi II poolel. Esialgu oli trükiste valik ilmselt küllaltki juhuslik, sest raamatukogu täienes põhiliselt annetuste varal. 18. sajandil loodi annetustes süsteem: iga ametisse astuv professor pidi kinkima raamatukogule raamatu, iga ülemklassi jõudnud õpilane annetama rubla raamatukogu tarbeks. 1900. aastal anti välja raamatukogu trükikataloog, mis kirjeldab 8615 trükist. Süstemaatiline liigitus kataloogis näitab, et raamatuid on pea kõigilt elualadelt, eriti rikkalikult keeleteadusest, teoloogiast, filosoofiast ja ajaloost, kuid ei puudu ka täppisteadused. Eraldi on välja toodud Baltica ja Revaliensia.

Kahjuks ei säilitatud seda väärtuslikku kogu tervikuna. Juba 1920. aastatel anti vanimaid Tallinna Gümnaasiumi raamatuid üle Tartu Ülikooli Raamatukogule. 1938. aastal läks suur osa Tallinna Keskraamatukogu valdusse, kus need võeti arhiivraamatukogu koosseisu. 1951. aastal anti Tallinna Keskraamatukogu arhiivraamatukogu raamatud üle Eesti NSV Riiklikule Avalikule Raamatukogule. Neid leidub ka Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus. RaRa harulduste kogus on registreeritud üle kahe tuhande gümnaasiumi raamatukogu trükise.

Narva Kirikuraamatukogu

Endise Narva Jaani ehk saksa Püha Johannese kiriku raamatukogu nimetus on tuletatud raamatuis esinevast sissekirjutusest Kirchenbibliothek zu Narva.

Raamatukogu formeerus oletatavasti pärast 1733. aastat ning oli tihedalt seotud kiriku kõrvalmajas asunud linnakooliga. Seega raamatuid hangiti ka õpetuse huve silmas pidades. Linnakooli sulgemisega 1846. aastal kaotas kirikuraamatukogu oma kasvujõu, muutudes 20. sajandil ilmselt museaalseks koguks. Vabadussõja lahinguis sai kirik tabamuse ning raamatud evakueeriti Tallinna, Tallinna Gümnaasiumi. Raamatud sattusid Eesti NSV Riiklikku Avalikku Raamatukokku 1940. aastatel, arvatavasti koos Tallinna Gümnaasiumi raamatutega. Narva Kirikuraamatukogu oli ülekaalukalt usuteaduslik, kuid sisaldas ka kirjandust ajaloo, keeleteaduse jm teemadel. Kogus leidub Piibleid, Vanu ja Uusi Testamente, Martin Lutheri, Rotterdami Erasmuse ja Philip Melanchthoni teoseid.

Raamatukogu täienes põhiliselt annetuste varal. Rohkesti leidub ka narvalaste dateeritud sissekirjutustega raamatuid. Kinkijate hulgas oli kiriku ja linnakooliga seotud inimesi, raeliikmeid, kaupmehi.

RaRa harulduste kogus on hoiul üle 2000 Narva Kirikuraamatukogust pärit trükise, mis arvatavasti moodustabki enamiku kirikuraamatukogu pärandist, vähemalt vanemast osast. Domineerib 18. sajandi trükis, kuid kogu sisaldab ka sadakond 16. sajandi ja umbes 500 17. sajandi trükist.

Tallinna Keskraamatukogu

Tallinna Keskraamatukogu (nüüd Südalinna raamatukogu) avati esimese Eesti linnaraamatukoguna 1907. aastal. 1920. aastast asub praeguses hoones Estonia pst 8. Enne sõda oli Tallinna Keskraamatukogu mõnevõrra eelisseisundis, saades riigilt suuremat toetust ja ka iga Eestis ilmunud trükise sundeksemplari. Tähtis osa raamatukogu kujundamises oli kauaaegsel direktoril Aleksander Sibulal. Tema juhtimisel 1921–1950 kujuneti mitme osakonna ja harukoguga keskseks raamatukoguks.

Üks A. Sibula rajatud uusi osakondi oli arhiivraamatukogu, mis avati 1938. aastal. Samal aastal saadi endale ka Tallinna Gümnaasiumi sajanditevanune raamatukogu. Arhiivraamatukogu ülesandeks oli koguda, hoida ja säilitada kõiki eestikeelsed ja Eestit (eriti Tallinnat) puudutavad trükiteosed. Sundeksemplari saamise ja järelkomplekteerimise teel kasvas see kogu 40 000 trükiseni. 1948. aastal jagati kogu laiali. Osa anti isegi utiili, kuid enamiku sai endale Eesti NSV Riiklik Avalik Raamatukogu, kus vanemad trükised, sealhulgas väärtuslik kogu eestikeelset kirjandust ja Balticat võeti arvele rariteetide fondi.

Pärnu Muuseumi raamatukogu

1896. aastal asutasid kohalikud baltisaksa haritlased Pärnus ajalooseltsi Alterthumforschende Gesellschaft zu Pernau (Pärnu Muinasuurimise Selts). Seltsi eesmärk oli uurida ja tutvustada Pärnu linna ja selle ümbruse ajalugu. Loodi ka väike muuseum, mille kogud kasvasid nii annetuste kui ka ostude teel. 1901. aastal oli muuseumis esemete kõrval juba 1500 raamatut. Eesti Vabariigi ajal tunti asutust Pärnu Saksa muuseumi nime all. Baltisakslaste ümberasumise tõttu Saksamaale 1939–1940 selts likvideeriti ja varad riigistati. 1944. aastal hävis muuseumihoone põlengus suur osa raamatukogust. 1951. aastal, kui vanast teaduslikust raamatukogust oli järele jäänud umbes 700 köidet, pidi muuseum sellestki suure osa ära andma tollasele Eesti NSV Riiklikule Avalikule Raamatukogule.

Harulduste kogus on välja selgitatud umbes 300 seltsi raamatut templiga: Bibl. d. alterth. forsch. Gesellsch. zu Pernau. Valdavalt on need 18. sajandi saksa-, pantsus- või ladinakeelsed trükised. Suhteliselt väikese raamatute hulga kohta on nende temaatika küllaltki mitmekesine. Suure osa moodustab teaduskirjandus, eriti baltisaksa ajaloolaste tööd. Leidub leksikone ja sõnaraamatuid, ilukirjandusest enim antiikautorite saksakeelseid tõlkeid. Näha on, et muuseum pani rõhku ka Pärnus ilmunud eestikeelsete raamatute hankimisele.

Sõjavägede Staabi raamatukogu

Sõjavägede Staabi raamatukogu avati 1919. aastal Kaitseministeeriumi hoones Pagari tänavas. Esimesed raamatud omandati endise Vene Mereväe Ohvitseride klubi raamatukogust. Edasi täienes kogu ostude, vähemal määral annetuste teel. Mitu luksuslikku sõjandusalast vanatrükist kannab kindral Johan Laidoneri pühendust. Komplekteeriti peaasjalikult sõjandusalaseid teoseid eesti, vene, saksa, prantsuse jt keeltes. Pärast 1927. aastat muudeti raamatukogu laiemale üldsusele kättesaadavamaks. Laenu- ja käsikogu kõrvale moodustati arhiivkogu, milles säilitati ajaloolise väärtusega teoseid. 1935. aastal kuulus sellesse 2500 köidet. 1940. aastal anti Riigiraamatukogule üle osa trükiseid, millest vanemad ja väärtuslikumad asuvad praegu harulduste kogus.

Tallinna Aleksandri Gümnaasiumi raamatukogu

Vene õppekeelega poeglaste gümnaasium alustas õppetegevust 1872. Kool asus C. A. Rotermanni ehitatud Tallinna esimese kaubanduskeskuse hoones (Viru väljak 2). Kooli asutamisest peale arendati pea- (fundamentaal-) ja õpperaamatukogu. Vanemate klasside õpilastele mõeldud pearaamatukokku komplekteeriti teaduslikumat laadi kirjandust. Hangiti ka vanaraamatuid, näiteks Ivan Golikovi 12-köiteline teos Peeter Suurest (Moskva, 1788–1789). 19. sajandi lõpus sisaldas kogu üle 9000 trükise. 1917. aasta oktoobris evakueeriti suur osa koolist Venemaale, ka väärtuslikumad raamatud. Kohale jäänud osa liideti tollal Tallinna linna poeglaste gümnaasiumi nime kandva kooliga (Tallinna Gümnaasium), mille pööningule koguti kokku evakueerimisel mahajäänud raamatud, millest osa kanti siiski laiali. 1940. aastatel anti raamatud üle Tallinna Keskraamatukogule, kust need 1950. aastate alguses Eesti NSV Riiklikku Avalikku Raamatukokku toodi.

Erakogud

Haruldaste raamatute kogu talletab mitme väärtusliku erakogu suuremaid ja väiksemaid osi. Vanimad erakogud on pärit Narvast ja Põltsamaalt.

Narva Linnakooli rektor ja Püha Johannese kiriku pastor Johann Heinrich Lange (1717–1788) oli tõeline bibliofiil. Ta kogus kaasaegsete raamatute kõrval ka 16.–17. sajandi trükiseid. Lange raamatud saabusid siia koos Narva kirikuraamatukoguga, kus leidub üle 300 tema sissekirjutusega trükise. Ta kogus raamatuid ametihuvist lähtudes, seega on valdav usuline kirjandus, rohkelt on esindatud pietistlikke autoreid, peamiselt on tema raamatud saksakeelsed. Aga just Lange koguga on meile tulnud mitmeid eksootilistes keeltes trükiseid, näiteks kreeka, heebrea, süüria, kaldea ja araabia keeles piibli osasid. Tema kogus on märkimisväärne hulk keeleteaduslikke töid, ei puudu ka ladinakeelsed antiikautorid.

Katariina II ja krahv Grigori Orlovi abieluvälise poja, Põltsamaa lossi omaniku Aleksei Bobrinski (1762–1813) raamatukogu on märgistatud erinevate templitega. Nende põhjal on välja selgitatud u 200 trükist 17.–18. sajandist. Põltsamaa lossi raamatukogu oli müügis 1920ndatel aastatel. Praegu on kõige suurem osa säilinud meil, Bobrinski raamatuid leidub aga ka TÜ raamatukogus jm. Raamatukogu temaatika on mitmekesine, peegeldades Bobrinski laialdasi huvisid. Esindatud on geograafia, ajalugu, füüsika, mineraloogia, sõjandus, ilukirjandus jpm.

Suurim erakogu kuulub Rakvere kreiskooli õpetajale ja Ulvi mõisa omanikule Heinrich Johann Winklerile (1798–1864). Harulduste kogus on registreeritud u 1500 nimetust 18.–19. sajandi I poole teoseid hästisäilinud nahkköidetes. Kogu on sisult mitmekesine, siin leidub ilukirjandust, ajalugu, usuteadust jpm. Raamatute provenientsi aitasid tuvastada käsikirjalised sissekanded Ulvi mõisa saksakeelse nimega, näiteks: H. J. Winkler. Oehrten, 1860. Winkleri raamatukogu kataloog asub Tartu Ülikooli raamatukogus.

Mitmete erakogude omanikke võib nimetada bibliofiilideks.

Suur vanaraamatu koguja oli vandeadvokaat Viktor Johanson (1880–1945), kellelt on registreeritud üle 600 (tempel: Ex libris Victor Johanson) peamiselt saksakeelse 18.–19. sajandi teose. Tal oli suur õigusteaduslik, aga ka muud väärtkirjandust (ajalugu, poliitika, reisikirjandus, saksa kirjandusklassika, teatmeteosed) sisaldav kogu. Tallinnas sündinud ja Berliinis surnud V. Johanson oli Eesti Advokatuuri asutajaliige (1919) ja aktiivne seltskonnategelane.

Vaimuliku Adolf Horni (1897–1952) raamatuid on paarkümmend. Need on enamuses 17.–19. sajandi usulise sisuga pietismi ja vennastekoguduse liikumisega seotud trükised. Tema raamatukogu saatusest pole midagi teada, ta suri Venemaal vangilaagris. Suurte kogude omanikud olid kunstnik, kirjanik Aleksander Tassa (1882–1955), kirjastustegelane ja tõlkija Bernhard Linde (1886–1954), numismaatik Gustav Matto (1886–1972). Meile on nende kogudest sattunud vaid väike osa.

Baltisaksa ja Vene aadel ning mõisaraamatukogud

Eesti mäluasutustes peaaegu polegi hoiul täielikult säilinud mõisaraamatukogusid. Nii on ka RaRas pudemeid mitmete baltisaksa aadlisuguvõsade raamatupärandist, osasid saab templite või sissekirjutuste järgi siduda mõne konkreetse mõisaga. Nii on esindatud Jäneda mõisa Benckendorffid, Kumna mõisa Meyendorffid (supereksliibrisega rohelised ja punased nahkköited, seljal kuldsurtrükis: Meyendorff), Kukruse mõisa Tollid, Hiiumaa Suuremõisa Ungern-Sternbergid, Päinurme mõisa Wahlid, Muuga mõisa Neff. Nimesid võib lisada teisigi: Dehnid, Samsonid, Sieversid, Stackelbergid, Vietinghoffid jt.

Mitmetel Vene päritolu aadlikel ja mõisaomanikel oli side Eestiga. Ilmekas näide selle kohta on Põltsamaa. Katariina II ostis 18. sajandi lõpus Põltsamaa lossi oma abieluvälisele pojale, kindralmajor krahv Aleksei Bobrinskile (1762–1813). Tema raamatukogust ja raamatutest oli juttu veidi eespool. 19. sajandi algusest kuulus mõis tsaaririigi mõjukale suguvõsale Gagarinitele – 1816. aastal päris lossi krahv Aleksei Bobrinski tütar Maria, kes abiellus vürst Nikolai Gagariniga. Gagarinite suguvõsast on pärit ka tunnustatud kunstnik Grigori Gagarin (1810–1893), kelle eksliibrisega raamatuid on tallel harulduste kogus. Samuti leidub siin üksikuid raamatuid vürstide Grigori Dolgoruki, Aleksandr Golitsõni, Pjotr Volkonski, krahvide Stroganovide, Orlovide, Orlov-Davõdovide ja teiste raamatukogudest.

Lääne-Euroopa ja Vene kroonitud pead

Üksikud raamatud paistavad silma ka oma kuninglike seoste poolest. Lääne-Euroopa kuningakodadest võib mainida Prantsuse kuningale Louis XIV (1638–1715) ja Saksi kuningale Friedrich August I (1750–1827) kuulunud raamatuid nende supereksliibristega. Leidub ka Venemaa valitsejate Aleksander I (1777–1825) ja Aleksander II (1818–1881) heraldiliste eksliibristega raamatuid.

Kasutatud materjale

Lusmägi, Sirje. Rahvusraamatukogu harulduste kogu ja raamatunäitused. – Haridus, 2011, 1, lk 38–41.

Lusmägi, Sirje. Adolf Horn – teoloogist bibliofiil. – Raamatukogu, 2019, 5, lk 18–21.

Lusmägi, Sirje. Eesti Rahvusraamatukogu harulduste kogu provenientsist: 18. sajandi Narva bibliofiil Johann Heinrich Lange. – Eesti Rahvusraamatukogu 80. Tallinn, 1998.

Lusmägi, Sirje. Narva Kirikuraamatukogu lugu. – Narva Muuseumi toimetised; 4. Narva, 2005.
Petina, Larissa. Krahv Bobrinski raamatukogu Põltsamaal. – Tartu Ülikooli Raamatukogu aastaraamat 1999 (196−203). Tartu, 2000, lk.196-203.

Riigiraamatukogu haruldused. Koostanud Sirje Lusmägi. Tallinn, 2010.

Eesti Rahvusraamatukogu ja tema raamatud. Tallinn: Eesti Rahvusraamatukogu, 1992.

Lotman, Piret. Parlamendiraamatukogust rahvusraamatukoguks. I. Eesti Vabariigi Riigiraamatukogu 1918–1940. Tallinn, 1988.