Helikassetid RaRa fonoteegis

28. märts 2025

Blogi

Autorid:
Rena Tüür, Eesti Rahvusraamatukogu infospetsialist
Nansi Leppik-Volt, Eesti Rahvusraamatukogu juhtiv spetsialist
Kaja Loel, Eesti Rahvusraamatukogu töörühma juht

Kui rahvusraamatukogu muusikaosakond hakkas 1989. aastal helikassette koguma, oli neid Tallinnas toodetud juba 18 aastat. Põhjus, miks kogumisega viivitati, peitus tõenäoliselt selles, et helikassetti peeti ajutiseks ja ajas mitte eriti hästi vastu pidavaks infokandjaks. Kassetti saab kergelt üle lindistada ja magnetlindi eluiga on lühike. Kui aga otsus tehtud sai, hakkas raamatukogu kassette süstemaatiliselt ja suure põhjalikkusega oma kogusse hankima. Ajas tagasi vaadates näeme, et vinüülplaatide pressimine Moskva vahendusel lõppes 1990. aastal ja laserplaadid muutusid siinmail laiatarbekaubaks alles sajandivahetuse paiku. Seetõttu on suur osa 1980. aastate lõpu ja 1990ndate eesti muusikast ja sõnakunstist talletatud ainult helikassettidele.

Aga tagasi algusesse. Helikassetid tõi 1964. aastal turule firma „Philips”. Sel ajal tegutses juba Riia heliplaadivabriku Tallinna stuudio (Tallinna heliplaadistuudio). Stuudio insener Väino Verlin sai 1970. aastal firmast Melodija käsu rajada Tallinna tollase Nõukogude Liidu esimene helikassettide tootmise liin. Tema leidis vajalikud ruumid, täpsemalt öeldes terve hoone Hiiu mändide all aadressil Tiivase 12 (praegu Nõmme-Kase 12) ja 1971. aasta veebruaris alustaski seal tööd Riia heliplaadivabriku Tallinna helikassetitsehh. Esimene 10 000line katsepartii helikassette valmis samal aastal toimunud NLKP XXIV kongressi auks. Kongressi delegaadid said koos kassettmagnetofoniga kingiks Tallinnas valmistatud helikassetid. Samal aastal alustati ka seeriaviisilist tootmist ja valmistati juba 200 000 kassetti. Mainimist väärib asjaolu, et osa salvestatud muusikast oli stereofooniline, kuid seda ei saanud muusikahuvilised tehase esimese tööaasta jooksul nautida, kuna Nõukogude Liidus valmistati tol ajal ainult monofoonilisi kassettmakke.

Ka rahvusraamatukogu vanim eesti muusikaga helikassett pärineb aastast 1971 ja selleks on salvestis Jaak Joala lauludega. Peatselt ilmusid ka ansambli Collage, Heli Läätse, Uno Loobi, Margarita Voitese jt helikandjad. Toonastest kassettidest on ehk omanäolisim rütmivõimlemise taustamuusika.

Üleliiduline koorifestival "Tallinn-72": segakoorid (1972) — *Üleliiduline koorifestival “Tallinn-72”: segakoorid (1972)*

1. juulil 1975 allkirjastati lahkulöömisleping Riia heliplaadivabrikust ning heliplaadistuudio ja kassetitsehhi ühendamisega asutati Tallinna Helikassetitehas.

Tallinna Helikassetitehas oli ainuke ettevõte üleliidulise firma Melodija süsteemis, mis valmistas ka eksporttoodangut – tiraažid ulatusid 10 000 eksemplarini. Esimese kuue aastaga toodeti 400 nimetust helikassette. Nõukogude ajale iseloomulikult võis ühe kassetitäie muusika stuudios sissemängimisest kasseti poeletile jõudmiseni kuluda kuni poolteist aastat.

Juhtus ka muid markantseid „apsakaid“. Tehase endine direktor Väino Verlin meenutas 2022. aastal Prillitoosi saates lugu, kui valge korpusega kassettidele kujundati sinised etiketid. Kui need lindiga koos kokku monteeriti, saigi kokku sini-must-valge kassett. Misjärel tuli muidugi kõik sinised etiketid valgete vastu välja vahetada.

Kuigi suurem osa toodangust kadus suure kodumaa avarustesse, jõudsid paljud eestikeelsed kassetid ka eestimaalaste kodudesse. Väino Verlin tutvustas 1977. aasta 2. augusti ajalehes Rahva Hääl senitehtut ja lähiplaane uute tööde osas. Lugeja sai teada, et samal aastal jõudsid müügile helikassetid Georg Otsa lauludega. Aasta teisel poolel plaaniti välja anda valimik eesti kammermuusikaga ja helikassett aasta parimate estraadilauludega. Suur nõudlus oli hea tantsumuusika järele ning ka selles osas püüti täita tühimikku.

*Vahemärkusena olgu öeldud, et rahvusraamatukogu vanim Georg Otsa helikassett on 1972. aasta Soome firma Finnlevy väljaanne „Georg Ots laulaa“.*

2011. aastal oli rahvusraamatukogus näitus Eesti vinüülplaatidest, peale mida kinkis heliplaadistuudio režissöör Enn Tomson (1941–2015) raamatukogule albumeid kassetitehase elust. Need on koostanud Wilhelm Truupõld. Väärtuslik on kassetiümbriste album. Alguses näiteks oli ümbristel lühike kokkuvõte, kuidas uudishelikandjaid mängida, hoida ja neile muusikat lindistada.

Kui 1970–80ndail aastail dubleeris enamik kassettidel olevaid lindistusi vinüülplaate, siis 1980ndate lõpus muutus olukord täielikult. Vinüülplaatide varjust kerkis jõuliselt esile helikandjana kassett, mis oli oma mõõtmetelt heliplaadi kõrval pisike ja kompaktne. Seda sai kuulata tööl, kodus ja puhkehetkel – autos, suvilas, telgis või pleieri ning kõrvaklappide abil lausa tänaval kõndides.

Tallinna Helikassetitehase kõrval hakkasid kassette tootma kooperatiivid, väikefirmad ja aktsiaseltsid: Kuldnokk, Laser, Avantek, File, Fail ning helikassetitehase baasil moodustatud Auvi, Forte ja Theka. Toodang oli seinast seina, rõõmustades nii punkareid, rokkareid kui ka pop-, rahva-, koori- ja kirikumuusika huvilisi. Sellest ajast on pärit Eesti kassetimüügi rekord. Ansambel Sõnajalg müüs kahte helikandjat ligi 150 000 eksemplari. Praegu räägitakse, et paljusid ei huvitanudki ansambli usuteemaline muusika, vaid hoopis see, et kassetis oli korralik ja kvaliteetne BASF-lint. Sellele sai hästi uut muusikat peale lindistada, sest hääbuva Nõukogude Liidu toodang oli kehvapoolne.

Tulge kõik & Jõulud '88 (1988) — *Tulge kõik & Jõulud ’88 (1988)*

1994. aastal alustas tegevust AS Helisalv, mis haaras endale enamiku popmuusika turust ning valmistas kassette popmuusikatootjatele Aidem Pot, Kaljuste Muusik Grupp, O.K. Records ja venekeelsele muusikale spetsialiseerunud tootjale AS Sonaat. 1997. aastal moodustas AS Helisalve toodang 90% kodumaistest audiokassettidest. Tõsisemat muusikat andsid välja Theka ja Forte.

Helikassettide tootmise kõrghetkeks olid aastad 1995–1998, kui ilmus üle 600 nimetuse salvestisi. Kuni 2000ndate keskpaigani valitses trend, et muusikaalbum anti välja nii helikassetil kui CDl. 1995. aastal kirjutati Õhtulehes: juba on antud välja nii palju jõulumuusikat, et kes seda kuulab. Toonane valik võttis ja võtab ka praegu silme eest kirjuks: Piparkoogimix, Jõulutähed, Jõuluhitt, Ott (Lepland) ja Valged Jänesed jt. Samas ilmus ridamisi helikandjaid artistidelt, kellest paljusid täna ei mäletatagi. Sündisid legendaarsed sarjad „Raha paneb rattad käima”, „Kutse tantsule”, „Suvehitt”, „Suvetop”, „Talvehitt”, „Eesti top”, „Eurohitt”, „Suvest suveni” jne. Täiesti omaette fenomen oli aga Heldur Jõgioja (1936–2010) tegevus. Mees korraldas ansambli Suveniir, Toivo Nikopensiuse, Olev Vestmanni, Sirje ja Rein Kure, Toomas Anni ja teiste helikandjate väljaandmist. Ja ise mängis ka akordionit ning lõi palju laule. Tema firma (HelMus, LeHelMus) välja antud kassette on RaRa kogus 71 nimetust!

Lisaks muusikasalvestistele ilmus kassettidel ka palju sõnakunsti – luule, humoreskid, lastejutud, muinasjutud jne. Üksikud sellised kassetid ilmusid juba 1980ndatel, aga nende arv kasvas hüppeliselt järgmisel kümnendil. RaRa kogus on vanimad „Voldemar Panso 60“, „Meelejahutaja 1“ ja „Punamütsike: muusikalavastus lastele“.

*Punamütsike: muusikalavastus lastele (1976)*

Haruldane kassett on Rootsi firma Estonian Voice väljaanne „Kaval Ants ja Vanapagan“.

1990ndatel ilmusid ridamisi viis kassetti Margus Lepa loetud muinasjuttudega, kaheksa osa VAT muinasjutte, Astrid Lindgreni lood jne.

Aktsiaseltsis Theka tehti viimased kassetid 2005. aasta juunis. Laserplaatide pealetung, mp3 tulek ja muusika siirdumine arvutisse, mälupulkadele ning iPodidele viis helikassetid mõneks ajaks unustusse. Õigem oleks öelda, et tollase arvamuse kohaselt suri helikassett lõplikult välja.

Umbes 10 aastat hiljem selgus siiski, et kuuldused kasseti surmast on liialdatud. Tuleb küll tunnistada, et kassett ei ole naasnud nii suurejooneliselt kui vinüülplaat, kuid selle populaarsus on kasvuteel. Suurbritannia edetabelifirma Official Charts Company uuringu kohaselt tõusis näiteks 2020. aasta esimeses pooles kassettide müük sellele eelneva aasta sama ajaga võrreldes 103 protsenti.

Eestis oli üks esimesi, kes hakkas uuesti kassette välja andma, Gert Moser. Tema ühemehefirma Trash Can Dance on nüüdseks tegutsenud 15 aastat. Tiraažid on küll väikesed (tavaliselt 24–48 eksemplari), kuid aastane nimetuste arv ulatub üle 60. Nagu asjaosaline ise paari aasta taguses intervjuus ütles, annab ta välja ainult sellist muusikat, mis talle endale meeldib. Seda iseloomustama passivad hästi aga sõnad eksperimentaalne, alternatiivne ja põrandaalune. Huvitav fakt on see, et muusika salvestamiseks taaskasutab ta vanu kassette, millel olnud muusika üle lindistab. Rahvusraamatukogu vanimad Trash Can Dance’i väljaanded pärinevad aastast 2012 – Stones & Holes EP ja Tallinn Daggers’i „10 demo“.

On suur rõõm, et viimastel aastatel on Gert Moseri ja raamatukogu vahel sugenenud ülihea koostöö, mille tulemusena täieneb meie arhiivkogu selle huvitava ja unikaalse osaga eesti muusikapärandist.

Trash Can Dance promokogumik — *Promokogumik 1988*

Peamiselt eksperimentaalset elektroonilist muusikat annab välja Kaido Kirikmäe oma firma Ambifunk alt. Tema sõnul on noorema põlvkonna nišim pool, mis pole sugugi väike, taas vinüüli- ja kassetiusku. Kuna kassetti välja anda on tunduvalt odavam ja lihtsam kui vinüüli, siis eelistavadki paljud artistid just seda kandjat. Ja füüsilist kandjat väärtustatakse tänasel voogedastusplatvormide ajastul üha enam. Kaido Kirikmäe tõi ka näite, et uutel Jaapani autodel on taaskord kassettmakk sisse pandud. Ühel siinkirjutajatest on ka kõrvale panna isiklik mälestus, kui perepoja esimeseks sõiduvahendiks sai ostetud kassetimängija, millele oli Opel ümber ehitatud. Mõjus igatahes väga südantsoojendavalt ja nostalgiliselt.

Lisaks Trach Can Danci ja Ambifunki väljaannetele jõuavad meile ka Beyond Tartu, Seinategija OÜ poolt välja antud kassetid.

Aegade jooksul on rahvusraamatukogusse jõudnud ka väliseesti kassette. Oleme saanud neid annetustena, aga ka ostnud Osta.ee keskkonnast ja eraisikutelt. Mitmed väliseesti salvestised kinkis meile Vaiko Eplik. Kassettide kõrgaeg jäi ka seal 1980ndatesse, kuna tänu kiiremale tootmisprotsessile oli neid mugavam näiteks ESTOle või muudele üritustele kaasa võtta. Väliseestlaste kassettidelt leiame põhiliselt asjaarmastajatest muusikute loomingut. Vaiko Epliku sõnul väärinuks mitmed neist suuremat tähelepanu. René Ufer lõi juba 1970ndatel väga huvitavat eksperimentaalset elektronmuusikat ja andis seda välja oma firma Rekalla Records alt. Eestis ilmus tema muusika alles 1990ndatel Theka kassettidel. Näiteks võib tuua ka Reet Hendriksoni, kes segas omavahel Eesti rahvalaulu ja bluusi. Tema 1969. a vinüülplaadil ilmunud albumi uustrükid ilmusid mõni aasta tagasi Jaapanis ja Inglismaal nii kassetil, vinüülil kui CD-l. Austraalia eestlase Olev Muska ja ansambli Kiri-Uu elektroonilise etnomuusika plaat sai omal ajal hea arvustuse mainekas muusikaajakirjas Rolling Stones. Kahjuks ei ole rahvusraamatukogul tema 1983. a ilmunud kassetti “Tantsi! Tantsi!”.

2021. aastal sai rahvusraamatukogu muusikasaalis külastada ülevaatlikku näitust meie kogudesse kuuluvatest kassettidest. Selle väljapanekuga tähistasime 50 aasta möödumist Eesti oma kassetiaja algusest.

Rahvusraamatukogu muusikakogujate esimeseks prioriteediks on eesti muusika kogumine arhiivkogusse. Kui aga plaadipoodi kassett müügile ei tule, on märkamine üsna juhuslik. Tänapäeval on kassettide tiraažid väga väikesed. Sageli ei jõua info kasseti väljaandmisest meieni. Oleme tänulikud meie melomaanidest sõpradele, kes sellistel puhkudel abiks on.

Nüüdseks on rahvusraamatukogus helikassette kogutud 25 aastat. Arhiivkogus on ligikaudu 3200 kassetti. Kõik me mäletame, et paljud helikassetid muutusid rohke kuulamise järel kasutuskõlbmatuks. Kassetilindi suure hävimisohu tõttu ja mõeldes tulevikule on raamatukogu tegelenud nende ümbervõtmisega ja failide säilitamisega digitaalarhiivis DIGAR. Seda materjali on võimalik kuulata lugemissaalis autoriseeritud töökohal ning pole vajadust arhiivihoidlast haruldasi heliülesvõtteid välja tuua. RaRa renoveerimisperioodil on see töö küll peatunud, kuid loodetavasti jätkub esimesel võimalusel.

Eesti helikasseti ajalugu väärib kindlasti põhjalikumat uurimist. Ehk leidub mõni hakkaja tudeng, kes tahaks selle võtta oma kraaditöö teemaks? Ja kindlasti tasub kaaluda mõtet koostada Eesti vinüülplaatide diskograafia eeskujul sarnane kogumik ka helikassettidest. Kuni muusikasaali taasavamiseni RaRa Tõnismäe hoones saame kõik ringi vaadata oma koduses fonoteegis, otsida välja kasutult seisvad sangaga muusikakeskused ja lasta ennast üllatada toreda muusikaga, mida sai omal ajal kuulatud.