„Igale eestlasele eesti nimi!“ 

Autor: Marge Allandi

1934. aastal tähistati eestlastele perekonnanimede andmise 100. aastapäeva. 5. aprillil 1834 andis kindralkuberner korralduse koostada Eestimaa kirikukihelkondade elanike nimestikud ja selleks pidid talupojad valima endale perekonnanimed.

1930. aastatel tõusis koos kodukaunistamise ja muude rahvuslike aktsioonidega aktiivselt päevakorda nimede eestistamise küsimus. Riigivanema dekreet, mis hakkas kehtima 5. novembril 1934, vabastas nimede eestistajad maksudest.

Lisanimed ehk liignimed olid Eesti talupoegadel juba 16. sajandil. Nimi tuletati tavaliselt kas talunimest, tegevusalast, hüüdnimest või isanimest. Näiteks Reediku Jüri, Möldri Hans, Jaanuste Jaak.  

Perekonnanimed ehk priinimed said eestlased 19. sajandil koos pärisorjusest vabastamisega. 1819. aastal vastu võetud Liivimaa talurahvaseadus kohustas kõiki võtma endale perekonnanime.

Põhja-Eestis toimus nimedepanek aastatel 1830-1835. Talupojad võisid järelevalve all ka ise nime valida, kuid sageli oli nimede andmine usaldatud pastoritele või mõisa kubjastele. Kui enamik nimesid olid enam-vähem viisakad ja suupärased, siis leidus ka selliseid, mis tekitasid nende kandjatele piinlikkust. Näiteks Kiilaspea, Massakas, Pudrunachk, Näru. Seda püüti parandada nime kirjaviisi muutes või ka saksapäraselt kirjutades, näiteks Näru – Nerro. Või valitigi kohe saksapärane nimi, näiteks Adramees – Adermann.* 

Eesti Vabariigi sünniga tõusid päevakorda ka eestlaste nimed. Nimede muutmise seadustamisega tegeles Eesti Vabariik juba oma algusaastatel. 23. aprillil 1919 tuli kokku Eesti esimene demokraatlikult valitud parlament Asutav Kogu. Teiste oluliste seaduste, nagu ajutine põhiseadus ja maaseadus, kõrval võttis Asutav Kogu 17. detsembril 1919 vastu perekonnanime muutmise seaduse.  

Seaduse kohaselt said perekonnanime vahetada ainult Eesti kodanikud. Abielus isikud said nime muuta abikaasa nõusolekul ning abikaasa ja alaealised lapsed omandasid samuti uue perekonnanime. Riigikohtu tsiviilosakonnale esitatud sooviavalduses oli vaja märkida nimevahetuse põhjus ja muidugi ka uus nimi. Kolm kuud oli võimalik esitada protesti. Kui kõik läks hästi ja keegi vastu polnud, siis avaldati otsus Riigi Teatajas ja tuli tasuda tempelmaks. 

Erinevalt ülejäänud Eestist said Petseri maakonna ja Narvataguste valdade elanikud perekonnanimed 1921. aasta kevadel Vabariigi Valitsuse poolt vastu võetud seaduse alusel.

Wabariigi walitsuse poolt 4. aprillil 1921 a. ajutise walitsemise korra § 12-a põhjal wastuwõetud seadus Petserimaa ja Naroowa taguste waldade elanikkude perekonna-nimede kohta. Riigi Teataja, 1921, nr. 26. 

Wabariigi Walitsuse poolt 29. juunil 1921 a. wastuwõetud Määrus Petserimaa ja Naroowa taguste waldade elanikkude perekonnanimede seaduse („R. T”. nr 26-1921 a.) teostamise kohta.  Riigi Teataja, 1921, nr. 58. 

Nimede eestistamise küsimusega ei tegelenud ainult seaduseandjad, sellesse oli haaratud kogu Eesti üldsus. 17. aprillil 1921 toimus Tartu Ülikooli aulas kihutuskoosolek nimede eestistamiseks. Seal võttis sõna rahvaluuleteadlane Matthias Johann Eisen, kes ütles oma tervituskõnes, et „nimede muutmine aade on, mille teostamine üleüldiselt mitte uus ei ole, uus on aga küll meil. Nimi on inimese pitsar, mis inimesest tunnistust peab andma. See pitsar, nimi, suurel hulgal eestlaste juures näitab aga, nagu ei oleks meil siin mitte eestlastega tegemist. Peaksime tingimata muutust ette võtma“.  
Postimees, 18. aprill 1921. 

1921. aastal anti Akadeemilise Emakeele Seltsi poolt välja „Nimede valik ja soetamine“, kus on lisaks kirjutistele perekonnanimede ajaloost ja kultuurilisest tähtsusest ka praktilised näpunäited nimevahetajale. Välja on toodud põhimõtted, millest nimevalikul lähtuda, näiteks võtta kasutusele nimi, mis oli enne võõrapärast nime või talunimi või mõni enesele tähenduslik kohanimi (Pühasalu, Himmase, Ahula). Samuti soovitatakse võõrnime tõlkimist eesti keelde ja sellise nime valimist, mis on olemasolevale nimele kõlaliselt lähedalseisev (Kitzberg – Kitsvere, Einberg – Einvere). Veel pannakse südamele, et eesmärk ei ole nime „iluline kõla“, vaid „olgu nimel ainult kõla, mis teda eesti nimeks hästi laseb mõista“.

„Nimi ei riku meest”, katsub mõni ennast ikka trööstida. Nõrk lohutus. Kui ta sedaviisi juba kogu rahvast rikub, ei jäta ta meestki rahule. Küll võime aga ütelda, et rahvusline nimi kohustab oma kandjat ja sellega kasvatab teda. Kõik see au, mis tema nimega üles kerkib, on ka rahvuse au; kõik see häbi, mis nimega peaks ühinema, ei ole ainult tema isiklik häbi.
Oskar Kallas. Kas oleme küpsed? – Eestlasele eesti nimi. Tartu, 1921.

Soovitav on, nagu eel tähendasime, et nimede muutmine synniks hulgaliselt. Selleks aga on vaja, et silmapaistvamad isikud hulkadelle eeskuju annaksid. See tähendab, kõik need meie poliitikamehed, avalikud tegelased, tuntud kirjanikud, ajakirjanikud, kunstnikud, teadlased, kel võõrapärased nimed, võtku lähemal ajal nende asemelle või vähemalt esialgu nende kõrvale eestipärased uued nimed. Nende antav eeskuju leiaks laiemate ringkondade poolt kahtlemata järeletegemist. Nii oli see ka Ungaris ja Soomes. Kui seda meil ei tehta, või liig vähe, siis on see tõenduseks, et meil Eesti asja ikkagi veel kyllalt tõsiselt ei võeta. Sest just tõsise, sygava rahvustunde juures on ka niisugused välised asjad kui nimed ka tähtsad. Õigupoolest ei olegi nimed nii välised ja juhuslikud, vaid on yks osake sellest yldisest välisest kultuuri ilmest, mille on tekitand ja moodustand sygavamad yldised tegurid, aja olud ja hingeelu. 
Johannes Aavik. Missuguseid nimesid ja mispärast tuleks muuta. – Eestlasele eesti nimi. Tartu : Akadeemiline Emakeele Selts, 1921. 

Võis ka olla nii, et inimesel polnudki veel perekonnanime ja seetõttu võttis Riigikogu 29. jaanuaril 1926 vastu Perekonnanimede võtmise seaduse, mis sätestas perekonnanime võtmise kohustuse kuue kuu jooksul alates seaduse kehtima hakkamisest. Kui kodanik seda kohustust ei täida, siis nägi seadus ette, et siseminister paneb ise inimesele nime.

Perekonnanimede eestistamine ei olnud nii populaarne, kui selle propageerijad soovisid, esimene vaimustus oli möödas ja nagu kirjutab Päevaleht 1927. aastal, tuli ette isegi eesti nime saksapäraseks muutmise soove.

12. juulil 1930 võttis Riigikogu vastu uue perekonnanimede muutmise seaduse. Midagi olulist selle seadusega ei muudetud, vaid otsustusõigus läks Riigikohtult kohtu- ja siseministri alluvusse. Endiselt oli nimevahetuse põhjusena välja toodud nime halb kõla või tähendus, võõrapärasus, nime liigne esinemine või soov säilitada sugukonnanimi.

Rahvusliku ideoloogia kinnistamise üks aspekte oli ka nimede eestistamise aktsioon, mis oli alanud juba Eesti Vabariigi algusaastatel, kuid 1934. aastast omandas see veelgi ulatuslikumad mõõtmed. Loodi Nimede Eestistamise Keskbüroo oma osakondadega ja Nimede Eestistamise Liit, mille juht oli kindralmajor Jaan Soots. Nimede eestistamise tegevust juhtis Riiklik Propaganda Talitus. 13. juunil 1934 andis Riigivanem välja dekreedi Nimekorralduse seadus.

Eesti Vabariigi kodanikkude palvel võib Siseminister otsustada muuta nende perekonnanimed, kui selleks on mõjuvaid põhjusi. Niisuguste mõjuvate põhjuste hulka kuulub: 1) perekonnanime võõrkeelne kuju; 2) perekonnanime halb või labane tähendus või perekonnanime halb kõla; 3) soov eristada perekonnanime, kui see on liiga laialt tarvitusel; 4) soov alal hoida sugukonnanime; 5) soov mitmest perekonnanime teisendist tarvitada ainult üht perekonnanime; 6) muud p.p. 1–5 nimetamata põhjused, mis Siseminister peab mõjuvaiks.

Ajaleht Uus Eesti kirjutas vastukajaks saksa lehtede negatiivsele suhtumisele nimede eestistamisse, et “Kõigil on avalikult teada, et nimede eestistamine on vabatahtlik ja teatud aja jooksul maksuta. Seda pole tarviski hakata sunduslikuks tegema, sest nimede eestistamine rahva enda keskel on käimas nii laialdaselt ja vaimustatult, et seda ei peata enam ükski vastutöötamine, ka saksa lehe kirjutised mitte”. 
Kutsumata „kaitsja“. Uus Eesti, 6. detsember 1935.

Uue nime leidmine ei olnud lihtne, seetõttu ilmus erinevaid trükiseid, kus anti juhiseid perekonnanime valimiseks. 1935. aastal ilmusid keeleteadlase Ju(u)lius Mägiste ja keeletoimetaja Elar Elisto sulest väljaanded „Eesti nimi : valik uusi perekonnanimesid“ ja „Eesti nime küsimus“. Viimases selgitatakse nimede eestistamise vajadust rahvusliku kaitsevahendina, mis ei tee liiga teistele rahvastele, vaid mis on „iga rahvuse sisemine liikumine“. Samuti tõdetakse, et kuigi vahel arvatakse, et nime muutmine võib katkestada peretraditsiooni, siis leiavad autorid, et pigem võib ta seda kinnistada, kui eestipäraseks nimeks võetakse kas oma kodukoha või näiteks taluga seotud nimi.

Täpsemalt selgitatakse nimede muutmise võimalusi: liidete abil, liitsõnade moodustamisega, tõlkimisega, kõlalise sarnasusega eelneva nimega. Kõige suuremaks varasalveks eestipärase nime leidmisel pakuvad autorid Eesti kohanimesid, eelkõige mõnda lähima ümbruse nime, kui aga need miskipärast ei sobi, siis võiks vaadata ringi terves Eestis. Ka raamatus „Eesti nimi : valik uusi perekonnanimesid“ anti nõu, kuidas Eesti kohanimede põhjal uus perekonnanimi moodustada. Kui oma kodukoha nimed ei meeldi, siis soovitatakse kombineerida kohanimesid või kohanimelaadseid sõnu eesti keelde sobivate lõppliidetega. Näiteks Kivastik, Männistik, Liivat, Salum, Kuslap. Samuti on väljaandes näited liitsõnalistest perekonnanimedest: Jõeluht, Piirimaa, Karulaas, Hüljessaar, Lumitee, Niidussoo jne.

„Valitav nimi olgu nii häälikulise kui ka sisulise ilme poolest tõsine, tunde-elementidest võimalikult vaba“.

1936. aasta Eesti Statistika kuukirjas on „Perekonnanimede statistika“ ülevaates toodud välja ka need väga sageli esinevad perekonnanimed, mida uueks nimeks võtta ei olnud lubatud. Näiteks Aavik, Jõgi, Kask, Lõhmus, Mägi, Soo, Tamm jne.

Teatud ulatuses on ju liignimed nagu isikunimedki vastava rahva ja ajajärgu olude, vaimulaadi ning maitsete kajastuseks. 
Andrus Saareste. Pilk eesti nüüdseile perekonnanimedele. Tartu, 1934.

 

Perekonnanime vahetus ei läinud alati nii sujuvalt kui loodeti. Artiklis vihjatakse „seltskonnale“, mille liikmed ei ole väga usinad oma nime eestistama. 1937. aastal kurdetakse ka ajalehe Maa Hääl artiklis „Nimede eestistamine ummikus“, et Pärnumaal pole paljud avaliku elu juhtivad tegelased oma nime eestistanud ja seetõttu on vastav protsess takerdunud, kuna rahvas ootab eeskuju ja ei mõista, miks seda peab tegema altpoolt ja mitte vastupidi. 

Sama probleem on jätkuv ka 1940. aastal, kui Uus Eesti Pärnu Uudised kirjutab, et “ei tunne oma võõrapärase nime eestistamise vastu mingit huvi eriti tuntuimad tegelased, kuna nimede eestistajateks rõhuvas enamuses on lihtsurelikud”. 
Nimede eestistamine muutub jälle loiuks. Uus Eesti Pärnu Uudised, 13. juuni 1940.

1939. aasta ärevad sündmused maailmas ja Nõukogude sõjaväebaaside rajamine Eestisse tõmbasid tähelepanu endale ja seetõttu oli ka nimevahetajate hulk väiksem. Kuid novembris, nagu kirjutab Päevaleht, kasvas taas nimede eestistamise soov. Seda seostati sakslaste Eestist lahkumisega, aga ka rahvusliku meelsuse tõusuga seoses äreva ajaga. Ja nii võis Nimede Eestistamise Liidu esimees ja Tallinna linnapea kindral Jaan Soots nentida, et juba miljon eestlast on eestipärase nimega.

Kuidas on lood loomadega? Ikka eesti nimi!

Loomi loomaaeda on kogutud nii kodu- kui ka välismaalt. Paljud neist on kingitud. Võõramaise päritoluga ja võõrapäraste nimedega loomade juures on enamuses kohe ette võetud nimede eestistamine. Meie loomadel peab ikka olema eesti nimi,” seletab dr. G. Vilbaste. 
Looma-ja linduderiigis. Ringkäik Tallinna Kadrioru loomaaias. Ühistegelised Uudised, 21. juuni 1940. 

* Näited Kairit Henno artiklist „Meie perekonnanimede ajaloost“. Oma Keel, 2003, nr. 1. 

Aadu Must. Eestlaste perekonnaloo allikad. Tartu, 2000.
Kairit Henno. Meie perekonnanimede ajaloost. Oma keel, 2003.
Fred Puss. Kakasonist Kaljulaks. Perekonnanimede eestistamise andmebaasi analüüs. Keel ja Kirjandus, 2021, nr. 8-9.  

Onomastika andmebaas. Rahvusarhiiv