Inimene elab kuni õpib

Priit Kasepalu, Eesti Rahvusraamatukogu pimedate raamatukogu juhtiv spetsialist

Mõtlen kahe aasta tagusele RaRa hooaja avaüritusele. Saatsin selle eel üldlisti üleskutse – vajan saatjat ja pakun omalt poolt pimeda inimese saatja koolitust. Võib-olla oli ettepanek liialt ootamatu ja omalaadne – ei saanud ühtegi vastust. Osalemine aga ära ei jäänud – appi tuli väga heasüdamlik, pidevalt uut otsiv kolleeg Silva Paluvits, kes on mulle sageli saatja olnud.

Tahan teada, kas kaks aastat on muutust toonud. Pakun seekordsel 19. augusti avaüritusel taas saatmise koolitust ja lisaks toimuvast loo kirjutamise võimalust. Annan teada, et loo võiksime kirjutada kahasse, võiksin teha seda üksi või võiks lugu hoopis kirjutamata jääda. Palun huvilistel mulle helistada.

Mitme päeva jooksul ei helistata. Kipub tekkima tunne, et mu üleskutse võib selgi korral vastuseta jääda.

Esmaspäeval ehk päev enne üritust aga helistatakse. Helistaja on Margit Tammur. Ütleb, et on puhkusel, leidis mu üleskutse ja tahab proovida – inimene elab kuni õpib. Ütleb selle lause just niipidi. Kuigi Margit sai lugude jutustaja tiitli aasta enne mind, arvab ta, et loo võiksin kirjutada mina.

Lepime kokku, et sõidan taksoga Vabaduse väljakule. Margit tundvat mind ära. Pakub, et ütleks mulle oma telefoninumbri. Vastan, et kui see on sama number, millelt ta helistab, siis ei ole vaja – number salvestub telefoni ja telefon loeb selle mulle vajadusel ette. Nii et koolitus algab juba helistamisest.

Olen põnevil – kes mind takso peatumiskohast kaasa haarab. Viimastel kümnenditel on valge kepiga inimestele abi pakkumine tunduvalt suurenenud. Just aitas mind tundmatus paigas sadakond meetrit edasi liikuda eripedagoogika tudeng. Kord läksime koos lõbusa noormehega bussipeatusse. Ta raputas pidevalt mingi vedelikuga pudelit. Peatuses küsis: „Pivo hotšeš?“ (Õlut tahad?). Loobusin pakkumisest. Vahel, kui kõik on hästi, olen oodates valge kepi peitu pannud.

Margit, kes ei ela Tallinnas, helistab 40 minutit enne sündmuse algust. Annab esmase ilmainfo – tal olevat vihmavari kaasas ja seetõttu päike paistvat ning vihma sadama ei hakkavat.

Takso peatumiskohas on Margit juba ootamas. Läheme Vabadussõja võidusamba jalamile. Kolleegid kogunevad ja Margit ütleb, kes nad on. Palun tal ennast kirjeldada. Olevat minust lühem ja noorem, juuksed pruunid – nii praegu kui alati. Kleidi mustrit ja värve kirjeldavad kolleegid.

Pärast laulu „Hoia, Jumal, Eestit“ meloodial põhineva Jaani kiriku kellamängu kõlamist algab tuur ajaloolase ja ajaloo tutvustaja Jaak Juske juhtimisel. Vabaduse väljakule on palliplatside tarvis toodud 800 tonni liiva. Nii palju liiva oli selles kohas viimati viie tuhande aasta eest, kui seal loksus meri. Läbime tunneli, liigume Roosikrantsi tänaval, Pärnu maanteel, Tõnismäe ja Õllepruuli tänaval ning jõuame Tuvi parki. Giid räägib majadest põnevaid lugusid. Põikame hoovidesse, mis on jalakäijatele avatud, kuid kuhu tavapäraselt ei satu. Saame teada, et piirkonnas olnud järjestikku kolm Kaarli kirikut. Üks versioon olevat, et Lindanise linnus ei asunud Toompeal, vaid Tõnismäel praeguse RaRa hoone kohal. Jõuamegi majani, mille nurgakivi pani Karl Vaino ja mille avas Lennart Meri. Olin selles majas viimati koroonaajal koosolekul, mask ees.

Peauksest sisenedes märkab valge kepp põrandal metallist juhtteed. See viib ka liftideni. Lifti juhtnuppude juures on reljeefsed ja punktkirjas numbrid. Paraku ei ole punktkirjas numbrid paigutatud õigesti ja töö tuleks uuesti teha.

Olen kunagises kunstisaalis ja selle ees oleval terrassil esimest korda. Ega enne hoone rekonstrueerimist terrassile pääsenudki. Mulle kirjeldatakse vaadet – kirikute tornid, kõrghooned.

Lepime kokku, et saatjakoolitus lõpeb Balti jaamas. Läheme sinna jalgsi. Selgitan, et ka maja ees peauksest lähima bussipeatuseni peaks olema samuti juhttee ning ristmiku foorid peaksid rohelise tule ajal piiksuma või plõksuma.

Jõuame järele kolleegidele, kes on kohvikust tervislikku torti ostnud. Nende eeskujul ostan poest lisaks tavapärasele kaubale taasiseseisvumispäeva puhul tervisliku koogi.

Margit on hoolas – ükski laternapost ega kõnnitee vihmaveerenn mind ei tervita. Tema juhised muutuvad üha täpsemateks. Poes riiulite vahel õnnestub Margitil siiski mind tuuril esimest korda sekundiks „maha unustada“. See on väga hea tulemus. Kord pidi üks saatja suures poes mu leidmiseks turvamehelt abi küsima.

Toredad tunnid saavad mööda. Margit ütleb, et sai kinnitust mõtetele, kuidas veidi teistsuguse inimesega suhelda. Mina tunnen, et koolitusest oli kasu – Margiti oskused suurenesid. Kindlasti läheb niisuguseid oskusi paljudel RaRa töötajatel pärast taas Tõnismäele kolimist üha enam vaja.

Fotod: Rita Enna