Intellektuaalomandi miljon väljendusvormi – nähtamatust aardelaekast piiritu ärini 

Oleme jõudnud punkti, kus tehnosfääri mass ületab biosfääri oma ning informatsioonist on saanud peamine väärtuse looja. Mõte pärineb 23. aprillil Eesti Rahvusraamatukogus toimunud konverentsilt „Loovuse ristteel: intellektuaalomand tehisaru ajastul“. 

Sündmus tõi kokku juristid, teadlased, loomeinimesed ja ettevõtjad, et ühiselt leida moodus, kuidas kaitsta pea võimatus olukorras autorsust. Võimatus ehk vaid ajutiselt…  

Digitaalne aed ja retsepti saladus 

Intellektuaalne omand on alati olnud keerulisemas olukorras kui füüsiline vara. Almar Sehver tõi tabava võrdluse: kui maatüki ümber saab ehitada aia, kuhu võõras sisse ei pääse, siis IO on meie ümber nähtamatu ja seda on raskem „lukustada“. See probleem süveneb tehisaru ajastul, kus ideede ülevõtmine ja edasiarendamine toimub sekunditega. 

Võtame näiteks retseptid. Ajalooliselt on toiduretsepte üksteiselt üle võetud ja täiendatud ning tänapäeval ei oska paljud süüa tehagi ilma tehisaru käest nõu küsimata. Juriidiliselt on retsepti kaitsmine patendiga riskantne, sest see tähendab pärast patendi aegumist kohustust sisu avalikustada. Seetõttu kasutatakse unikaalsete lahenduste puhul sageli ärisaladust (nagu kuulus Coca-Cola retsept) või kaitstakse konkreetseid originaalseid koostisosi, nagu näiteks Eestis registreeritud piimhappebakter.  

Inimene kui autor ja tehisaru kui kratt

Hoolimata masinate võimekusest, püsib õigusruum kindlalt seisukohal: autor saab olla vaid füüsiline isik ehk inimene. Tehisaru nähakse kui tööriista ehk digitaalset kratti, mis vajab peremeest, juhiseid (prompte) ja vastutajat. Kuigi tehisaru on üritatud registreerida leiutajana, on kohtud ja patendiametid seni jäänud truuks inimkesksele loogikale. Inimese roll on aga muutumas – puhtast loojast on saamas kuraator või toimetaja, kes sõnastab probleeme ja teeb masina pakutud variantide vahel valikuid. Linnar Viik pakkus välja, et tulevikus võiksid tehisaru rakendused olla seostatud inimese isikukoodiga, et siduda masina loodu konkreetse vastutajaga. 

Väikese keeleruumi eksistentsiaalne valik 

Eesti väikese keeleruumi jaoks on tehisaru ja autoriõiguse tasakaal strateegiline väljakutse. Martin Öövel osutas, et seisame kahe äärmuse vahel: liiga nõrgad reeglid lasevad suurfirmadel meie kultuuri tasuta ära kasutada, samas kui liiga jäigad reeglid võivad eesti keele digimaailmas hääbumisele määrata, kuna seda on keeruline treeningandmetesse lülitada. Lahendusena nähakse Norra mudelit, kus riik maksab autoritele hüvitist, et nende loomingut saaks kasutada kohalike keelemudelite treenimiseks. Eetika ja identiteedi kaitse audiovisuaalkunstis on tõusnud teravalt üles isikuõiguste kaitse. Näitlejad puutuvad kokku olukordadega, kus nende häält või nägu (deepfake) kasutatakse ilma nende teadmata. See on viinud diskussioonini, kas inimese nägu ja hääl peaksid olema eraldi litsentseeritavad õigused. Eksperdid rõhutavad vajadust märgistada tehisaruga loodud sisu, et säiliks tarbija valikuvabadus inimese ja masina loodu vahel. 

Brändi pärand: Lotte ja Ilon Wikland 

Kuidas aga hoida ja kasvatada loometööst sündinud vara? Lotte tegelaskuju ja Ilon Wiklandi kunstipärandi näited illustreerivad, et edu aluseks on järjepidevus ja väärtuspõhine juhtimine. Lotte puhul tehakse teadlik valik mitte litsentseerida lihatooteid, kuna see räägiks vastu tegelaskuju olemusele. Ilon Wiklandi loomingu puhul on kriitiline hoida tema loodud visuaalset maailma ühtsena, et see jääks äratuntavaks läbi põlvkondade.  

Näitleja hääl ja nägu 
Arutelu näitlejate näo ja hääle kasutamise ning kaitsmise kohta tehisaru ajastul keskendus eelkõige isikuõigustele, lepingulistele suhetele ja eetilistele piiridele. Tehisaru nähakse ohtu näitlejate töökohtadele. Heiki Luts selgitas, et tehisaru kasutatakse näiteks massistseenide loomiseks, kus genereeritakse hulk inimesi, keda päriselt olemas ei ole. Kujutised pannakse ekraanil plaksutama või kaasa elama. Esko Rips märkis, et inimesed on isegi lasknud end üles filmida ja müünud oma andmed agentuuridele mootorite treenimiseks, avastades end hiljem ootamatutes seostes.

Näitlejate hääle omavoliline kasutamine viib keeruliste küsimusteni. Kaia Kadai tõi esile juhtumeid, kus näitlejad on juhuslikult kuulnud raadiost oma häälega reklaame või näinud sotsiaalmeedias oma näoga visuaale, mille sisselugemiseks või loomiseks nad pole luba andnud. Sageli on tegu teadmatusega, kus tehisaruga soovitakse lihtsalt katsetada, arvestamata näitleja õigustega oma kujutisele ja häälele. 

Me elame ajastul, kus tehnoloogiline revolutsioon muudab maailma ja inimest kiiremini kui kunagi varem. Uues reaalsuses on intellektuaalomand (IO) muutunud nähtamatust aardelaekast strateegiliseks varaks, mis on ettevõtetele ja loojatele ellujäämise küsimus. Uues reaalsuses seisame kõik eelmiste põlvkondade geenide õlgadel ning valutame pead selle üle, kuidas arendada inimühiskonda viisil, kus innovatsioon on kaitstud ja autorsus väärtustatud.  

Artikkel põhineb konverentsi „Loovuse ristteel: intellektuaalomand tehisaru ajastul“ ettekannetel ning kokkuvõtte tegemiseks on kasutatud tehisaru abi. 

Vaata ettekandeid