Vaata lahtiolekuaegasid
Foto: Pixabay.com

Kahhovka tamm: võltsitud neutraalsus

3. juuli 2023

Kateryna Botnar
Eesti Rahvusraamatukogu meediapädevuse spetsialist

Võltsitud neutraalsus (fake neutrality), neutraalsusest kõrvalekaldumine (neutrality bias) või valereaalsus (false reality) on nähtus, kus ajakirjaniku kirjutatud lugu taotleb objektiivsust, kajastades uudiseid kriisipiirkonnast või konfliktiolukorrast, kuid tulemuseks on faktide ja juhtunu eksitav tõlgendus. Seda püütakse vältida, lisades igale loole konteksti ja laiemat tausta. Samas püütakse olla ka objektiivsed, kuid probleem tekib, kui unustatakse, mida tähendab olla objektiivne. Ryan McMaken mainis, et „objektiivne ajakirjandus tähendas varem, et ajakirjanik ei võta seisukohta ja ei avalda oma arvamust“. Kaasajal aga kohtab üha sagedamini selliseid uudiseid, kus hääle saavad kõik konflikti osapooled, sellega taotletakse ajakirjaniku või meediakanali erapooletust ning konflikti n-ö kõrvalt vaatamist.

Raamatu „Journalism behind journalism“ autor Gina Baleria õpetab oma tudengeid mitte taotlema seda kujutluslikku objektiivsust, vaid looma oma lugejatele konteksti, sest „kontekst aitab kujundada arusaamu“. Kuidas? Kontekst loob laiema ja täielikuma ettekujutuse, kirjeldab põhjusi ja tagajärgi, tuletab meelde, milline oli olukord enne tänast päeva ning kuidas olnu mõjutab praegust olukorda. Kui lugeja ei ole teadlik artiklis kirjeldatule eelnenud sündmustest, on tal raske kirjutatut mõista ja tõenäoliselt ei hakka ta teksti süvenema. Aga eesmärk on ju vastupidine.

Selle blogipostituse idee on tingitud suurest tragöödiast Ukrainas – Kahhovka tammi õhkulaskmisest Venemaa vägede poolt ning juhtunu meediakajastustest nii Eestis kui ka välismaal. Kui eelnevad kaks tekstilõiku tundusid pigem keerulised, siis loodan, et minu kogutud näited aitavad võltsitud neutraalsuse mõistest paremini aru saada ja tulevikus ajakirjanduses ära tunda.

Neutraalsusest kõrvalekaldumisele viitavad faktorid Kahhovka tragöödia puhul:

  • Artiklis tsiteeritakse vaheldumisi Ukraina ja Vene ametnike sõnu, millega nad juhtunut kommenteerivad. See ei ole õige ja õiglane, sest esiteks ‒ Kahhovka tamm on olnud Vene okupantide võimu all alates märtsist 2022, mis tähendab, et Vene vägedel oli ligipääs tammile ja Ukraina vägedel mitte; teiseks (nagu kirjutas Timothy Snyder): kui Vene ametnikke tsiteeritakse, siis peab lisama konteksti, et nad on kogu aeg sõjas toimuva kohta valetanud ja nende öeldu on tavaliselt vale.

ERRi uudis 06.06.2023 pakub lugejatele kahte seisukohta: „Tammi hävimist kinnitas Ukraina kaitsevägede lõunaringkond teisipäeva hommikul, süüdistades selles Vene vägesid“. Samast lõigust loeme edasi, et „Venemaa poolt ametisse pandud Kahhovka isehakanud linnapea Vladimir Leontjev veel teisipäeva varahommikul eitas väiteid tammi õhkimisest, vahendas Ria Novosti“. Veel üks murekoht selle uudise osas on, et kuigi Venemaa ametlikud meediakanalid on Eestis keelatud, viidatakse neile riikliku meediakanali esitatud uudises.

Samal päeval ilmunud Eesti Ekspressi artikkel kutsub Dmitri Peskovi „elukutseliseks valevorstiks“, aga siiski tsiteerib teda ning edastab kohe järgmisena Ukraina välisministri Dmõtro Kuleba kommentaari: „Elukutseline valevorst, Kremli kõneisik Dmitri Peskov rääkis täna Vene pressile „Ukraina-poolsest tahtlikust sabotaažist“, mille eesmärk on jätta okupeeritud Krimm ilma magevee varustusest. [—] Venemaa jutupunktide levitamise eest hurjutas rahvusvahelist meediat välisminister Dmõtro Kuleba [—]“.

  • Artiklis kasutatakse väljendit „pooled süüdistavad üksteist“ või sellega sarnaseid fraase. Nende eesmärk on näidata, et tõelist põhjust ei ole veel teada ning seetõttu ei saa olla kindel, mis päriselt juhtus. Aga nagu varem kirjeldatud, annab kontekst mõista, kelle käes oli Kahhovka tamm, kellele on kasulik selle õhku laskmine ning kes on varem sarnaseid kuritegusid teinud.

Taolise sõnakasutuse näiteid leidub nii Eesti kui välismaa meediaruumis: „Ukraina süüdistas Kahhovka tammi hävitamises ja veehoidla kaoses Venemaad. Vene võimud samas süüdistasid selles Ukrainat“ ‒ ka järgmisel päeval, 07.06.2023, oli ERR oma erapooletusele truu.

Mõned rahvusvahelised meediakanalid, mille standardeid, usun, püüab järgida ka Eesti meedia, kajastasid Kahhovkas juhtunut erapooletult. 06.06.2023 ilmunud The Guardiani artikkel: „The Ukraine army’s southern military command said the dam had been blown up by Russian forces. The local Russian-installed mayor has called it a „terrorist act““.

Washington Post kirjutas 07.06.2023: „Ukraine and Russia blamed each other for the dam’s rupture. Both Ukraine and Russia’s occupying authorities in the region said the dam was so severely damaged that it cannot be repaired“. Edasi tsiteeritakse kordamööda Vene ja Ukraina ametnikke. Samas leidub artiklis ka ebakõlasid, näiteks: „Ukraine and Russia’s occupying authorities have both warned of the dangers posed by the flooding and have begun to evacuate residents of riverside cities and towns“. See ei vasta päriselt tõele, sest mõnest linnast, nt Oleškõst, Vene väed mitte ei evakueerinud ukrainlasi ise, vaid ei lasknud seda teha ka teistel. Ning kohe pärast oma kuritegu levitasid okupatsioonivõimud valesid, et olukord on kontrolli all ning põhjust paanikaks ei ole. Ka siis, kui vesi hakkas taanduma, ei lubanud nad ÜRO töötajaid enda kontrollitud aladele.

New York Timesis 06.06.2023 ilmunud artiklist loeme järgmist: „With Russia and Ukraine blaming each other for the collapse of the Kakhovka dam, experts say that an external attack or even structural failure might explain the disaster, but that it is not likely. [—] Ukrainian officials blamed Russia for the failure [—]. [—] Russian officials, in turn, blamed Ukraine, but did not elaborate on how it might have been done“. Sama retoorika kõlab ka edasises tekstis.

Juba mainitud Timothy Snyder kommenteeris ajakirjanduse sellist võtet nõnda: „Citing Russian claims next to Ukrainian claims is unfair to the Ukrainians. What Russian spokespersons have said has almost always been untrue, whereas what Ukrainian spokespersons have said has largely been reliable. The juxtaposition suggests a false equality“. Ehk siis: me anname peaaegu sama palju väljendusruumi tõenäolisele kurjategijale, nagu ka osapoolele, kes sai selles olukorras kannatada. Arvan, et me ei pea andma häält (tunnustatud) diktaatoritele, sest neid ja nende nõunikke tsiteerides kingime neile võimaluse ennast väljendada ning oma seisukohti esitada. See toob neile kasu, ükskõik kui halvustavalt me neid meedias ka ei nimetaks.

Süüria uudiseid kajastanud ajakirjanik Zaina Erhaim lausus kokkuvõtvalt, et jõukamatel valitsejatel on alati olnud vahendeid nagu oma meediakanalid või ajakirjanikud-propagandistid, kes edastavad ainult nende seisukohti, samas kui hädas ja tagakiusatud inimesed võivad loota ainult sõltumatutele ajakirjanikele, kes edastavad nende arvamusi teistele. Selline mõttekäik on kohane ka Vene propagandamasina suhtes, mis toodab hulgaliselt valesid ning ei väsi neid levitamast.

  • Artiklis esinevad sageli ebamäärased sõnad, mis peaksid kirjeldama olukorda ning selle süüdlasi täpsemini.

Postimees kasutas näiteks sõna „purunemine“, et kirjeldada 6. juunil Kahhovka tammiga juhtunut. 08.06.2023 ilmunud artiklis kohtame järgmist sõnastust: „Sajad tuhanded inimesed jäid tammi purunemise tõttu puhta veeta“. Kui artiklis oleks varem mainitud, mis selle „purunemise“ põhjustas, siis oleks selline sõnastus vastuvõetav. Mina aga ei leidnud artiklist detailsemat konteksti ega taustainfot.

Viis päeva pärast Kahhovka tammi õhkulaskmist Vene vägede poolt avaldas Delfi artikli, kust saame teada, et „Kahhovka tamm purunes teisipäeval ning tagajärjena paiskus rohkem kui 18 ruutkilomeetrit vett korraga allavoolu [—]“. Mõned välismaa väljaanded oletasid juba õnnetuse päeval, küll ettevaatlikult, et katastroofi põhjuseks on sisemine plahvatus. Selle taustal paistab silma Vahur Laiapea tekst, milles ta ütleb otse, et tammi laskis õhku Vene armee.

BBC kasutas sõna incident 08.06.2023 ehk kaks päeva pärast tammi õhku laskmist ilmunud artikli pealkirjas. Autor või autorid (artiklis pole nime mainitud) on arutanud ka katastroofi põhjusi, millest üks oli näiteks selline: „It’s unclear when exactly the dam was first damaged, but satellite images suggest its condition deteriorated over a number of days“. Selline väide ei vasta päriselt tõele, sest Norra uuringukeskus NORSAR tuvastas seismilisi muutusi, mis viitavad sellele, et Kahhovka tammi piirkonnas toimus plahvatus. Ja kuigi NORSARi andmed avalikustati BBC artiklist päev hiljem, saab soovi korral ja vajadusel uudist vastava märkusega hiljem toimetada. Tänapäeva maailmas, kus uudiseid hangitakse tihti otseallikast, ei pruugi olla võimalik kõike alati kontrollida, seepärast arvangi, et uudiste toimetamine on aktsepteeritav ja teretulnud.

Lõpetada tahaks Antje Baueri 2021. a öeldud sõnadega: „All too often, the media are part of the conflicts and not part of their resolution. Consciously or unconsciously, intentionally or not, they exacerbate conflicts“. / Liiga sageli on meedia osa konfliktidest, mitte nende lahendamisest. Teadlikult või alateadlikult, tahtlikult või mitte, süvendavad need konflikte./ Sõnal on jõud, kui seda mõttekalt valitakse ja kasutatakse. Sõna on jõutu vaid siis, kui jõul on ülekaal. Ja ma siiralt loodan, et meie, kes me kasutame iga päev avalikult sõnu teiste inimeste ja sündmuste suhtes, hakkame kasutama seda jõudu, mõistes selle mitmekihilisust.