Kas raamatukogu päästab demokraatia?

27. september 2024

Ajakiri Raamatukogu Raamatukogudele

Kairi Tilga, SA Eesti Koostöö Kogu juhataja

Kokku toova, siduva ja empaatilise vaimse ning füüsilise ruumina põlistatakse aina enam raamatukogusid, aga kui valmis on demokraatia kaitseks raamatukogud, küsib Kairi Tilga ajakirjas Raamatukogu.

Demokraatia tagasilangust ja autokraatlike riikide tõusutrendi näitavad kõik sõltumatud demokraatiaindeksid. Maailma rahvastikust 71% elab autokraatiates ja vaid 29% demokraatiates (sellest liberaalsetes demokraatiates omakorda vaid 13% sh Eesti)[1].

Kuigi demokraatia allakäik hõlmab erinevaid tahke, näiteks usaldusväärsete valimistulemuste kahjustamist, digivabaduste ja -õiguste piiramist, noorte pettumust poliitilistes parteides, korruptsiooni ja polariseerunud poliitikamaastike, mis lõhestavad ühiskondi, tuuakse välja, et demokraatia komponentidest on enim kahjustada saanud sõnavabaduse vähenemine[2] ja ka oskus pürgida tasakaalustatud konsensuseni[3] . Demokraatliku valitsemise aspektist toob Bertelsmann Stiftungi transformatsiooni indeks 2024 välja, et pidev dialoog ja kodanikuühiskonna kaasatus otsustusprotsessidesse on paljudes riikides valitsejate poolt liiga kaua tähelepanuta jäänud ja toonud kaasa suurima tagasilöögi just ühisosa ja kompromisside leidmise oskuses ning tahtes.

Kuigi Eestis on veel riikide võrdluses demokraatiaga kõik hästi, on ka meil (ohu)märke, mis nõrgestavad demokraatia tervist. Eesti inimarengu aruandes tõdevad teadlased, et kehv ja tihtipeale afektiivne avalik aruteluruum on infoajastu üks suurimaid probleeme. Aruteluks vajalike oskuste arendamine peaks olema riiklik huvi, sest dialoogilisem suhtlus ja ühismeelele püüdlemine loob paremat elukeskkonda ning usaldust riigi ja tema kodanike vahel[4] . Kui inimesed tunnevad, et nende arvamuste ja vajadustega ei arvestata, tekitab see trotsi ja eemaldumist, soodustab alternatiivtõlgenduslike sotsiaalmeediagruppide teket, valeinfo tarbimist, polariseerumist ja üldist usaldamatust[5] . Viimatine Eesti ühiskonna lõimumismonitooring tõi välja ehmatavad numbrid. Iga kümnes eestlane ja iga neljas muust rahvusest Eesti püsielanik ei tunneta end aktiivse osana Eesti ühiskonnast[6].

Kuuluvust ja sidusust ei saa luua ülalt alla ega ka valimistega iga nelja aasta tagant. Tarvis on investeerida kohtadesse ja struktuuridesse, kus igapäevademokraatia saab toimida.
On oluline, et oleks võimalikult palju ja lihtsasti ligipääsetavaid kohti avalikus ruumis (nt külaplatsid, kogukonnaaiad, kogukonnamajad, külasaunad, ühisköögid, autovaba tänavaruum jm sotsiaalne taristu), aga ka ankurasutusi (nt raamatukogud), mis toovad erinevaid vaatenurki kokku, soodustavad turvalisi kontakte teistega ja eneseteostust, loovad sügavamaid suhteid ja dialoogi, kuulumist ning kogukonnatunnet.

Raamatukogu roll igapäevademokraatias

Sellise kokku toova, siduva ja empaatilise vaimse ning füüsilise ruumina põlistatakse aina enam raamatukogusid. Neutraalse kokkusaamisruumi üleüldise vähesuse juures on raamatukogudest saanud hindamatu väärtusega turvaline tasuta koht, kus kohtuda ja suhelda. Hiljuti kirjutas The Guardian[7] lootusrikkalt, et Z-põlvkond taas avastab USA-s raamatukogu hüvesid. Ühest küljest kannustab seda noorte igatsus autentse ja turvalise füüsilise keskkonna järele, aga ka väärtused, mida raamatukogud esindavad, ning võimalus suhelda.

Samas peegeldab USA demokraatia kasvavat defitsiiti just raamatukeelu liikumine ja raamatukogudes toimuv. Paljudest raamatukogudest (sh kooliraamatukogudest) on saanud sõnaotseses mõttes vabaduste eesrinne ja raamatukoguhoidjatest plakatitega vähemuste õiguste eest seisjad. PEN-America andmed näitavad aina süvenevat tsensuuri raamatutele, mis käsitlevad rassi, seksuaalset orientatsiooni, aga ka ajalugu. Selle tulemusel seisavad raamatukoguhoidjad silmitsi uue reaalsusega: nad on langenud usulis-poliitilise aktivismi ohvriteks – on juhtumeid, kus neid kiusatakse, trollitakse sotsiaalmeedias, mõnitatakse avalikult ja vallandatakse. Ainsaks lootuseks on vastumürgina paisuv kogukondade koondumine oma raamatukogude selja taha ja ühine välja astumine demokraatia kaitseks[8].

Nii nagu demokraatia pole vaid poliitika, pole ka nüüdisaegne raamatukogu vaid raamatute laenutamise koht. Eestiski on raamatukogud aina enam valmis tegema koostööd kogukondadega ja olema turvaline ruum olulisteks vestlusteks.

Kohalike dialoog kohalikus raamatukogus

2022.- 2023. aastal katsetas Eesti Koostöö Kogu koostöös Raamatukoguhoidjate Ühinguga raamatukoguhoidjatele mõeldud arenguprogrammi “Kohalike dialoog kohalikus raamatukogus”[9]. Eesmärk oli toetada raamatukoguhoidjate enesekindlust ja võimekust dialoogi läbiviija ja kaasajana. Meil on täna kahekümne kolmes omavalitsuses olemas koolitatud raamatukoguhoidja, kes on võimeline märkama, mis teemad on tema piirkonnas parasjagu olulised, mis vajavad kogukonnnana ära kuulamist ja lahti rääkimist. Neil on võimekus tuua inimesi kokku ja luua struktureeritud vestluse abil sidusamat ning koostöisemat kogukonda, olla neutraalne sild omavalituse ja kogukonna vahel või aidata naabruskonnas alles kerkida ideedel ja unistustel. Sellised dialoogiringid raamatukogudes aitavad meil kõigil treenida isiklikku arutelumusklit ja teha ühiskonda dialoogiringi haaval tervemaks.

Meie reaalne valmisolek demokraatia kaitseks

Kindlasti pole neid oskusi ülemäära paljudes raamatukogudes ja pole kõik veel taolisteks tegevusteks kaugeltki avatud. Ent tagasiteed pole. Demokraatia vajab tugevaid ja kogukonnale lähedal olevaid raamatukogusid ja raamatukogud vajavad selleks investeeringuid ning uusi oskusi. Dialoogi korraldamise oskustega raamatukogu kasvatab mõju kogukonnas ja omavalitsuses ja on osa vaimse tervise ja kriisiennetusest.

Vastamata jäävad hetkel küsimused, kuidas teha poliitilisel tasandil nähtavaks raamatukogude kasutamata potentsiaal riigi ja kohaliku elu arendamisel, millele viitab ka Praxise raport[10] ja kuidas valdkond ise kohaneb ning tuleb toime lisanduvate uute ootustega.

Raamatukogud on kõikjal maailmas, sh meil, vabadusi, ligipääsetavust ja avatust sümboliseeriv väärtusruum. Kui me oma ühiskonnas ühisosa leidmist ja dialoogioskusi ei suurenda ning polariseerumise ja eemaldumisega ei tegele, peame küsima: kas meie raamatukogud on valmis USA kombel demokraatia eesliinile viskuma?