Kas tehisintellekt tuleb uudisruumile kasuks või teeb kahju?

25. september 2024

Uudis

Artikkel ilmus esmakordselt väljaandes Pärnu Postimees.
Autor: Kateryna Botnar, rahvusraamatukogu meediapädevuse spetsialist

Sel nädalal tähistatakse üleilmset uudistepäeva ja oktoobris toimub Pärnus meediapädevuse aastakonverents – need sündmused ei pääse mööda tehisintellektiga seonduvatest teemadest. Sõna «tehisintellekt» koos «uudisruumiga» võib kõlada hirmutavalt. Paljud meist on juba tehisintellektiga tuttavaks saanud, kuid kõigil ei teki sellest kokkupuutest püsisuhet.

Päris mitmes Eesti koolis on suured keelemudelid nagu Chat GPT keelatud, samal ajal on Tallinna ja Tartu ülikoolid koostanud juhised, kuidas seda tööriista ja teisi sellesarnaseid õppetöös rakendada. Kas ajakirjandus võiks olla järgmine valdkond, kus tehisarul põhinevad lahendused oma koha leiavad?

On loodud ülemaailmne algatus JournalismAI, suunamaks meediamaju tehisintellekti oma töös vastutustundlikult kasutama. Nende kogutud andmete järgi kasutatakse tehistaipu meediamajades enamasti rutiinsete ülesannete automatiseerimiseks, et vabastada aega loova ja uuendusliku töö tarvis Selline vastus võib isegi üllatada, sest tekstiloome on esimene asi, mis tuleb pähe, kui jutuks tehisintellekt. Aga tõesti: tehistaibu võimed ei ole piiratud tekstiloomega.

Loen sageli meediapädevuse teemaga seotud uudiskirju, artikleid, uuringuid, neist leiab mitmesuguseid näiteid. Lihtne guugeldaminegi annab ses suhtes kirju pildi. Näiteks on Norra rahvusringhääling (NRK) andnud tehisintellektile ülesande võtta artiklid kokku lühikeste jutupunktidena. See sisukokkuvõte esitletakse lugejale artikli alguses ja annab lugejale ülevaate loo sisust, kutsudes lugemisega jätkama. Lühikokkuvõtte mõju kinnitas hilisem uuring. Eriti noorte puhul, kelle pärast tuntakse muret, et neid ei huvita enam traditsiooniline meedia. Kokkuvõtete juures on märgitud, et nende koostamiseks on kasutatud OpenAI tehistaibu teenust, kuid sisu on NRK ajakirjanikud enne avaldamist üle vaadanud. Selles, kas ajakirjanike töömaht on nüüd väiksem, ma kahtlen. Tulemus sõltub ilmselt indiviidist: kui palju kellelegi toimetamise töö sobib.

Suurte keelemudelitega kaasnevad teatud ohud. Juturobot võib hallutsineerida, fakte segi ajada, eksida isikuandmekaitse ja intellektuaalomandi reeglite vastu. Detailsemalt kirjutas sellest Andres Aavik («Tehisaru ohtude eest kaitseb privaatne keelemudel» 21.04, err.ee). Tema kirjutisest saame aimu võimalikust lahendusest: ettevõtted saavad luua privaatse keelemudeli. Eestis on seda teed läinud juba telekomhiid Telia ja konsultatsioonifirma Deloitte.

Ettevaatlikult, ent siiski sammhaaval üritavad maailma suuremad meediamajad nagu Associated Press (AP) tehisintellekti enda käe järgi taltsutada. Eesmärgiks toetada ajakirjanikku igapäevatöös nii, et jääks rohkem aega tema spetsiifilisi oskusi-pädevusi nõudvate ülesannete tarbeks. Aaviku sõnutsi peaks iga ettevõtte juht võtma eelduseks, et tema töökaaslased kasutavad tehisaru iga päev, isegi kui ametliku töövahendina pole seda pakutud.

Kevadel toimus Sarajevos meediainnovatsiooni festival. Sealses arutelus, kus teema oli tehisaru mõju ajakirjandusele, toonitati, et tehisaru kasutades tuleb lugejate usalduse säilitamiseks kindlustada läbipaistvus. Seda on vaja olukorras, kus tekkima hakkab uus koostöömudel tehisaru ja inimese vahel: hübriidtöö, kus tehisintellektile delegeeritakse osa ülesannetest (näiteks info otsimine või kogumine), kuid lõpptulemuse avaldamise taga on päris inimene oma aruga. Tänavu Tartu ülikoolis Karmen Kikase tehtud bakalaureusetööst «Kuidas Eesti ajakirjanikud kasutavad tehisintellekti tööriistu – juhtumiuurimus» selgub, et Eesti ajakirjanikud kasutavad tehisaru enamasti lihtsamate ülesannete puhul, kuid leidub neidki, kes rakendavad seda näiteks piltide või nägude tuvastamisel.

Milleks tehisaru meediamajades veel kasutada saaks? Näiteks AP laseb sel transkribeerida videote heli, jälgida uudiseid, sortida ürituste reklaame, koostada avalikku turvalisust puudutavaid teateid. Tehisintellekti tehnoloogiat lõimitakse ka otsingumootorisse, mis omakorda kiirendab ja teeb mugavaks info otsimise. AP pakkus hiljuti oma lugejatele tehisintellekti võimendatud pildiotsingut.

Nüüd ongi küsimus: kas seda kõike ja veel palju muud oleks võimalik meil Eestiski rakendada? Kas ajakirjanike digipädevus ja töötingimused soodustavad seda? See nõuab süvenemist ja arutelu. Pärnus avaneb selliseks mõttetööks peagi avalikult võimalus rahvusraamatukogu korraldatud meediapädevuse aastakonverentsil. Vean seal ise töötuba «Seljata tehisintellekt».

24. oktoobril Pärnus toimuv aastakonverents „Kuidas orienteeruda info virvarris?“ toob kohale oma ala parimad praktikud, kes jagavad haridusspetsialistidele nõuandeid toimetulekuks suures infohulgas orienteerumisel. Konverentsi esimest osa saab jälgida veebis RaRa kodulehel ja Youtube’i kanalil. Salvestus jääb raamatukogu lehele ka järelevaatamiseks.