Keskraamatukogud reformi tuultes

4. oktoobril toimunud keskraamatukogude juhtide kohtumisel Lääne-Virumaa Keskraamatukogus kõneldi raamatukogude reformiga kaasnevast ning muutuste mõjust raamatukoguvõrgule. 2024. a teisel poolel alanud info- ja koostööseminaride sari, mille eesmärk on jagada värskemat teavet protsessist ja koguda tagasisidet kõikide raamatukogutüüpide esindajatelt, oli oktoobri alguses jõudnud teise kohtumiseni.

Õhk oli kergelt pingetest laetud! Nii võiksin alustada oma artiklit varasügisesest kohtumisest, aga sellisel moel poleks sissejuhatus relevantne ega taotleks raamatukogudele omast täpsust, mida sõnade jõul edasi anda saab.

Sisenemisel ruumi, kus oli istet võtnud enam kui paarkümmend raamatukogudirektorit või muud juhti, oli õhus tunda kerget ootusärevust. Umbes nii, nagu võiks ette kujutada enne otsuse langetamist arhitekte, kes peaksid kohe teada saama: kui kõrge saab olema linnapildis lubatud suurim kõrgus hoonetele. Ajastud võivad anda linnapildile küll tähendusvarjundeid, aga kaasaegsetel tuleb vaatamata sellele, kas otsus meeldib või mitte, sellega arvestada. Siiski pole seis raamatukogunduses loodetavasti sedavõrd mustvalge, sest kui reform muudab raamatukogud kogukonnale mitmekülgsemalt kasulikumaks, siis jääb tegijatele õigus neile kujundada oma isikupärast nägu. Ja kui taktikeppi hoiavad infoteadlased, saavad uue aja raamatukogu näojooned olema ilmselt nagunii intelligentsed.

Seadus muutub

Keskendun vaikselt algavale infotunnile, et mõista, kuhu ollakse raamatukogude reformiga jõutud. Olukorda laia pintsliga lõuendile kandes on rahvaraamatukogude tulevik juba saanud oma vormi aastal 2020, mil Kultuuriministeerium sai valmis aastal 1998 vastu võetud rahvaraamatukogu seaduse muutmise eelnõu väljatöötamise kavatsuse[1]. Ja visioon valmis ju aastaid varem. Samas teame, et kui teose teema ja tegelased on paigas, selgub lõplik ilme ju ikkagi siis, kui lõuendile kantakse detailid.

Tol päeval ootas juhte ees mitu infotihedat tundi, millest vähemalt veerand oli mõeldud arutluseks. Mul õnnestub leida istekoht, kuhu kõik saalis öeldu on hästi kuulda. Minu ees ja taga on istumas inimesed, kes on omavahel juba ammused tuttavad. Raamatukoguvaldkonnas on kombeks kokku hoida. Kuigi raamatukogude koguarv on numbrites päris muljetavaldav ‒ tublisti rohkem kui 800 ‒, on inimesi selles valdkonnas tööl vaid paari tuhande ringis. Eelmise kümnendiga võrreldes on töötajate arv praeguseks päris nähtavalt vähenenud: 2023. a lõpu seisuga töötas raamatukogunduses 2165 inimest kõikide ametikohtade arvestuses, aastal 2013 oli see number 2861. Rahvaraamatukogudes töötab 2023. a lõpu seisuga 1302 inimest.

Esimese ettekande teeb Kultuuriministeeriumi raamatukogunõunik Ülle Talihärm, kes kinnitab, et rahvaraamatukogu seaduse muutmise eelnõu jõuab Riigikokku aastal 2025 (toim: eeldatavalt jõustub 1.07.2026). Piirkondlikele rahvaraamatukogudele toeks olevast viieteistkümnest koordineerivast üksusest saab viis keskust ning osa töötajatest samal positsioonil ei jätka. Riiklike ülesannete täitmine korraldatakse ümber.

Rahvaraamatukogude seaduse muutmine, millega korraldatakse ümber raamatukoguvõrgu toimimine, on kuulduste järgi tekitanud eelnevatel koosolekutel varieeruvaid emotsioone. Kui eesmärk on muuta kirjanduse kättesaamine kasutajale mugavamaks, kiiremaks ja kaasaegsetele vajadustele ootuspärasemaks, siis see tähendab, et kõige valusamalt puudutavad muutused keskraamatukogusid, sest osa töökohti kaob. Samas pole veel teada, kuidas tulevikus raamatukogu kui ruumi kujundamine rohkematele üritustele sobivaks mõjutab töökohtade koguarvu valdkonnas. Sellel koosolekul on fookuses paari aasta pärast saabuv tulevik. Ja seda kõik ei oota, vaatamata sellele, et ettekandja on seaduse muutmise vajadust igati selgelt ja argumenteeritult põhjendanud.

Bürokraatia

Küsimusi esitati nii bürokraatia kui ka muutuste sisu kohta. Kuidas moodustatakse kohalike omavalitsuste üleselt rahvaraamatukogude ühisasutused, mida hakkab olema kokku viis, oli üks arutlusküsimustest. Mitme valla kuulumine ühte asutusse ‒ seda pole senini raamatukogunduses teha tohtinud. Kuna aastal 2026 viiakse sisuliselt ühtse juhtimise alla 65 haruraamatukogude või teeninduspunktidega rahvaraamatukogu, siis tõhusamaks juhtimiseks jaotatakse need viie üle kohalike omavalitsuste piiride ulatuva piirkonnaüksuse vahel. Saalis olijatele tundub sel hetkel veel hägune, kuidas omavalitsused koostööd teevad.

Uue raamatukoguvõrgu struktuuriskeem on kohati veel veidi katkendlike joontega. Ilmselt ongi normaalne, et enne, kui kohalikud omavalitsused pole kokkuleppeid teinud, pole  tsentraliseeritud juhtimismudel lõplikult paigas.

Üks olulisemaid küsimusi rahvaraamatukogude jaoks on aga see, kuidas hakkab toimuma keskses juhtimismudelis komplekteerimine. Üldise vastuse tasemel on see küll arusaadav: arendusüksus tegeleb riigi raha eest teavikute hankimisega, aga detailides? Töö käib ja selleks on moodustatud töörühm Eesti Rahvusraamatukogu kui tulevase viie riikliku ülesande täitja eestvedamisel. Kuid vastus siiski nii lihtne ei ole, sest üks osa komplekteerimisest on kohaliku omavalitsuse teha, mis tähendab võimalust täiendavalt kirjanduse ostmist rahastada vastavalt piirkonnas elavate inimeste soovile.

Põhimõttena nähakse, et iga vallaraamatukogu saab olla n-ö oma lugejate nägu. Riiulitel on raamatud, millest osa soetatakse riigi raha eest ja need tulevad kesksest komplekteerimisest ning lisaks saab raamatukogu teavikuid hankida vastavalt oma soovile. Osta kirjastajalt või komplekteerimist koordineerivalt arendusüksuselt.

Milline on ilus tulevik?

Reformis nähakse ka palju head. Ka ametlikud tekstid lubavad kasutajauuringutele toetudes vägagi paljutõotavaid raamatukogusid. Neisse mahub vaikust ja jutuvada, kirjandust ja majapidamisvahendeid. Igale maitsele midagi. Lihtne talupojamõistus tahaks küll küsida, kuidas te seda teete, aga maailmas on kõik võimalik, kui on olemas tõeline tahe.

Muidugi on ka tahtel teinekord komme muutuda. Reform on nagu koduremont, ainult et seda tuleb pea alati ellu viia piiratud vahenditega. Sestap tead küll, milline on lõpptulemus, aga kui hinnad ja trendid muutuvad? Ühel hetkel on paigas, et köök on elutoast eraldi, aga siis tuleb trend, kus on elutuba koos köögiga ja siis on köök jälle eraldi. Parem on remont kiiresti ära teha, pidevad muutused võivad lihtsalt hulluks ajada.

Üks reformi „salanõudest“ on tuua raamatukokku ka need, kes pole tihanud selle ust veel paotada. Olgu siis põhjuseks kas aukartus, huvipuudus või on raamatukogu jäänud inimese elus nähtamatuks, sest nägemisulatuses on lihtsalt teised objektid nagu näiteks kino, teater, muuseum, spordisaal, meri, matkarada vms. Aga siiski, parafraseerides Michelle Obamat, on raamatukogud avatud aknad maailma ning seal saame pidevalt õppida ja areneda. Raamatukogu peaks olema külastuskohtade nimekirjas lisaks teistele objektidele.

DIGARist leian Hugo Hiibuse lustaka pisigraafika, mis tuletab meelde, kui lai võib olla arusaam mõistest „raamat“. Raamatukogu mõiste võib olla veel laiem.

Tegelikult olemegi Eestis ellu rakendamas avatud raamatukogu kontseptsiooni, nagu tehakse seda kogu Euroopas, Ameerikas ja suures osas Aasiast. Seega uskumus, et iga raamatukogu võib muuta inimeste elusid, on ülemaailmselt tugev tegutsemisvundament.

Uus e-kataloog kui paks klade vihiku asemel

Hoogne samm kasutajasõbralikkuse suunas astutakse pilvelahendustes. Raamatukogu mahub iga inimese taskusse juba praegu, kui ta kasutab MIRKO rakendust, mis võimaldab tellida raamatut pakiautomaati või e-laenutada. Lähiaastad, kui mitte lähiaasta toob valdkonda moodsa e-kataloogi (vt joonis 1), mis põhineb ühtsel bibliokirjete andmebaasil. Kasutaja vaatest on sündimas lahendus, mis otsib kiirema ja lihtsama tee huvipakkuva teoseni ning esitab infot nii, et igaüks sellest ka aru saab. Võibolla ei pea isegi laenutust kunagi tulevikus enam ise tegema, sest seda teeb korraldust saades praegu veel väsimatu õppija staatuses olev kratt. Ideaalis teab ta täpselt, millises kohas piltlikult öeldes raamatukogude ühisel riiulil seisab teos, mida kasutaja soovib, ja pakub mõistliku lahenduse selle saamiseks. Mõistagi ei tunne kratt ainult raamatuid, mida laenutada saab: nimekiri on pikk, alates muusikast ja kunstialbumitest ning lõpetades postkaartidega. E-kataloogi tegelik sisu hakkab sõltuma mitmetest kokkulepetest, mis veel teha tuleb.

Uus e-kataloog vahetab välja kuulduste järgi teinekord ka uurivale ajakirjanikule keeruliseks jääva kataloogi ESTER. E-kataloog suudab kasutajale näidata infot nii kõigi raamatukogude kogudest kui ka andmebaasidest. Uus e-kataloog on piltlikult öeldes nagu paks klade vihiku asemel. Ühises süsteemis jõuab kasutajate käsutusse 30 miljoni väljaandega [2] kataloog. Kõlab igal juhul hästi, eriti miljonirahva kontekstis. Kui kõik liidetavad kogud on üle vaadatud, andmekoosseisud uue andmestandardiga vastavusse viidud ja teosed ühtsetel alustel kataloogitud, selgub kultuuririkkuse mastaapsus. E-kataloogi väljatöötamisega tegeleb töörühm, kuhu kuuluvad teadus-, eriala-, rahva-, valla-, linna-, kooli-, laste- ja maakonnaraamatukogude ning rahvusraamatukogu esindajad.

Siis veel ÜÜRS

Iga suure idee ellurakendamise taga on miljoni pisiasja korraldamine. Üks märkimisväärne teema on infokoosolekutel olnud jutuks akronüümiga ÜÜRS (ühtne üleriigiline raamatukogusüsteem, vt joonis 2). Kui seni on rahvaraamatukogud jaotunud kolme raamatukogusüsteemi RIKS, Urram ja Sierra vahel, siis tulevikus on kolme asemel üks. Sellised on plaanid.

Uue e-kataloogi ja ÜÜRS-i suhe on inimsuhete vaates üsna perekondlik. ÜÜRS-i kui elutoaga saab ühendada kõikide teiste pereliikmete toad ehk tarkvaralised lahendused liidetakse ühtse bibliokirjete andmebaasiga. Kui eesmärk paistab olema selge ‒ üks bibliokirjete andmebaas ‒, siis kuidas hakkab toimuma selle andmebaasi sees olevate e-kogude litsentside haldamine? Samamoodi on õhus küsimus, kellele kuuluvad teavikud ja milliste põhimõtete järgi neid lugejale laenutatakse.

ÜÜRS-i kontseptsioon näeb ette, et iga raamatukogu vastutab enda valduses olevate litsentside ja teavikute eest. See tähendab, et kõigil on oma lugejad, kellele tehtavate laenutuste üle tuleb ka arvet pidada. Ehk siis Kännukuke raamatukogu lugejast ei tohiks saada enam kui 800 raamatukogu ehk kõikide raamatukogude klient. Inimene kasutab selle raamatukogu teavikuid ja litsentse, kelle klient ta on. Kui aga tema „koduraamatukogul“ soovitut pakkuda ei ole, siis saab pakkumise teha teine. Koosolekul jääb kõlama põhimõte, et igale raamatukogule jääb õigus otsustada, kas või millistel tingimustel ta teavikut teise raamatukogu lugejale laenutab, kui teavikule puudub prii juurdepääs.  

Ülesannete uus korraldus

Üleriigiliste teenuste võrgustiku eestvedaja Kristel Veimann rääkis põgusalt veel töörühmade kokkupanemise põhimõtetest, kuid tema peamine ülesanne oli tutvustada riiklike ülesannete täitmise korraldust. Tahvlile oli projitseeritud skeem, kuidas osad tervikus ühendatud on ja omavahel koostööd teevad. Isegi kui skeemil tundub kõik selge olevat, paneb lähitulevik valdkonna ümberkorralduste elluviimisel proovile.

Enam kui 800 raamatukogu arenguhüppe hüvanguks tuleb teha palju koostööd. Seda nii kogude komplekteerimisel, statistilises aruandluses, töötajate erialasel nõustamisel ja täienduskoolitustel kui ka administratiivses tegevuses teenuste osutamisel ja programmide pakkumisel. Kõik selle teevad võimalikuks infosüsteemid, mida tuleb töökorras hoida ning arendada. Kuigi saalis olijate ilmetes pole ühtegi viidet hirmule, kuidas kõiki raamatukogusid ühendavad infosüsteemid koormusele vastu peavad, kippus minu mõtetesse küll pisike õud maailmas toimuva taustal: häkkimised, süsteemide kokkujooksutamised. Kutsun end korrale. Mis see kõige hullem stsenaarium siis ikka olla saab? Ilmselt mitte enamat, kui et kasutaja ei saa mõni aeg tehnilise rikke tõttu laenutust vormistada. Andmed on ju nagunii kõik varundatud ja ainuüksi lähtuvalt turvasüsteemidele esitatud nõuetest võib olla rahulik, et „eesti mälu“ ei kao.

Küsimusi tuli aga omajagu kõikide ettekannete kohta. Arvestades, et raamatukogureform toob valdkonna sisevaates kaasa mitte ainult võite, tunti koosolekul mitme kandi pealt detailsemalt huvi struktuurimuudatuste vastu. Aastal 2025 ei muutu küll veel töökorralduses midagi ning piirkondlikud raamatukogud tegutsevad veel vanal moel, kuid peagi seisab ees uue piirkonnaraamatukogu juhi valimine.

Kas juhti on mõistlik valida seitsmeks või kümneks aastaks või oleks parem tähtajalisi lepinguid üldse mitte teha? Viimast võimalust siiski ei ole, sest uues süsteemis on põhimõte, et raamatukogude juhid saavad tähtajalised lepingud. Valdkonna kureerija usub, et raamatukogundus konkureerib teiste kultuuri-, haridus- ja meelelahutusteenustega ning saab olla konkurentsivõimeline siis, kui valdkonda on võimalus siseneda uutel inimestel. Õnneks ei keela uus süsteem uuesti juhi kohale kandideerida.

Praegune raamatukogu on paljude mu sõprade ja tuttavate silmis üks südantsoojendav koht, eriti just seal töötavate inimeste tõttu. Uuringute ja analüüside alusel on aga ühiskonna ootused suured. Iga muutus toob kaasa mitmekihilisi mõtteid, sest ükski hea asi pole sageli läbi ja lõhki ideaalne. Vähemasti mitte pikal ajateljel, sest inimesed ju ise ka muutuvad, nagu elugi nende ümber. Tegelikult ongi ju muutuste valemisse väikestviisi justkui peidetud sürpriis. Keegi ei tea, kes selle sinna peitnud on ja kui paberi peal isegi tundub, et absoluutselt kõige peale on mõeldud, ilmneb ikka selliseid küsimusi, mida tuleb hakata lahendama hiljem. 

Alles hiljaaegu kuulsin uudist, et Tesla esitles uut humanoidrobotit Optimus. Vaid vähesed teavad, mida kodukasutuseks ja tööstuse hüvanguks inimmõõtudes ja -mõtlemisega tehisaru korda saatma hakkab. Mis seal ikka, lubagem end üllatada!

Sügisene koosolek Rakveres oli aga asjalik, töine ja ülevaatlik. Ettekanded pakkusid keskraamatukogude juhtidele praktilisi teadmisi mitmete reformi kui protsessi vaates oluliste tegevuste lõikes. Muuhulgas oli juttu selles artiklis lahti kirjutamata jäänud rahvaraamatukogude kiirendist investeeringuteks või koolitusteks raha taotlemisest ja veebi loodavast infolehest, mis küsimuste laviini valla päästis.

Mida aeg edasi, seda enam hakkab enne koosoleku algust ruumis levinud esimeste sekundite kergest ootusärevusest välja kasvama minu jaoks midagi sõnulseletamatut. See oleks justkui jõudmine ristteele, kus iga teeots on tähistatud suunaviidaga, ja vaatamata sellele, millist valida, tuleb kaasa mõte: äkki teine tee oleks olnud ka õige.

Mõtlen omakeskis: peaasi, et raamatukogude rikkus hakkaks rohkem välja paistma!

Signe Heiberg
Ajakirja Raamatukogu toimetaja

---

LISA
★Kõikide kohtumisel näidatud raamatukogureformi tutvustavate slaididega saab tutvuda koostööseminari lehel.
★Kultuuriministeeriumi raamatukogunõunik Ülle Talihärm kirjutab koos digitaalse kultuuripärandi nõuniku Kristiin Meosega ajakirja Raamatukogu 2024. aasta 2. numbris artiklis Muutused on tulevik kogu reformi sisust ja kulgemisest.
★Raamatukogusüsteemi ekspert Riina Felding kirjutab ÜÜRS ja e- kataloog- mis neid seob?


[1] https://www.kul.ee/sites/default/files/documents/2021-02/200511_rars_errs_jt_vtk_1.pdf
[2] Kõik teavikud, mis on füüsilisel kandjal: trükised (raamatud, perioodika, noodid, maakaardid, postkaardid, plakatid jms), elektroonilised teavikud (CD-d, DVD-d, CD-ROM-id, VHS-id jms), mikrovormid (mikrofilmid).