KMS 250

Päris kummaline on mõelda, et kakssada viiskümmend järjestikust iganädalast raamatusoovitust tähendab tegelikult pea viit aastat vahetpidamatut lugemist ja loetust kirjutamist. Kui iga nädal vähemasti kaht raamatut tutvustada, siis vähemasti viis tuleb ju lugeda või sirvida. Ja ega palju rohkem ei jõuakski, kui puhta pealiskaudseks minna ei taha. Mida ei taha. Nii poleks ilus ega elegant ega aus autorite/lugejate suhtes. Natuke aega tuleks ju iseoma asjade ülesmärkimiseks samuti näpistada. Samas on lugemine ja kirjutamine ja raamatukoguga töösuhelemine üks ilus aeg ja asi, mida hinnata. Vaadates ja mõtteliselt kodukontorist kallistades kõiki häid kolleege.

Ma olen kolmandat põlve raamatukogu-inimene. Sada aastat tagasi läks mu vanaema Tartus ühte haruraamatukokku tööle ja pea nelikend aastat hiljem pensioneerus ta ülikooli raamatukogu direktorina. No siis kolis Tallinna ja jätkas veel akadeemilises raamatukogus hea mitu aastat. Kuni mu ema diplomeerus pedagoogilisest instituudist ning asus tööle sinnasamma raamatukokku. Sealtkandist algab minu mälu. Kasvasin üles fondides kolades, sedeldades ja muidugi muudkui lugedes. Oli veel eestiaegseid memmesid, kes oskasid kümneaastasele jumbule öelda, et ah jaa, need Tarzani-filmid, mida Soome telekast näidatakse, need raamatud kirjutas keegi Burroughs, kohe otsime… Ja saigi põnevust himustav laps poole päevaga gootikirja lugemise käppa. No Tarzanist pidi ju teadma! Kasvasin raamatukogus.

Ja hilisemast ajast – isegi mu armsa ämma viimane töökoht oli Rahvusraamatukogus, Tõnismäel, Soome saalis. Ka ta ärasaatmine oli meiede majas. No ja nüüd siis minukene – jo üheksandat aastat ametlik raamatukoguinimene, ehk küll tegelikult vereliini pidi jo aastakest sada. 

Traditsiooni kõrval on kakssada viiskümmend raamatusoovitust alles lepatriinu. Arenguruumi on.

Armastusega ikka Teie
KMS

Sinijärv: jätku lugemis(t)ele!

Loe kõiki lugemissoovitusi!