Kogutud raamatute hoidjaile

mulle meeldib kui raamatud kogunevad

ükskõik, kuhu või kuidas

tihedatesse ridadesse, püsti, pikali,

või üldse hunnikutesse

mõni võib meenutada pilvelõhkujat

mõni termiidipesa

peaasi, et nad kogunevad

sest koguneda pole enesestmõistetav

mõnikord kipuvad raamatud laiali pudenema

ehk tõmbab neid tagasi metsa?

siis on hea, kui keegi kogub nad kokku

koondab nad kõrgete kaarte või

madalate lagede alla

valgetesse saalidesse

hämaratele riiulitele

uutesse ja vanadesse majadesse

mulle meeldib kui raamatud on kogutud

mida nad seal teevad,

tihedalt rivis, küljed koos?

mõni ka lõbusalt külitsi

nagu päevitav neiu

või külapoe-tagune kuulsus

kas sa kuuled neid, ah?

alguses võib tunduda

et nad lihtsalt on seal

et tõesti? lihtsalt seisavadki? nii öeldaksegi?

ei-ei, on vaja lihtsalt kuulatada

kuulsid? jah? raamat on nagu inimene

temalgi on nii keha kui ka hing

kuigi vastupidiselt inimesele

on ühel raamatul mitu keha

mõnikord kümneid tuhandeid kehasid

eks raamatul peabki neid palju olema

siis saab ta oma hinge jagada

puistata hinge kõikjale laiali

nagu seen puistab eoseid

nagu tuul puistab liiva

ja kui hästi läheb

kui hing on nelja tuule pool

langevad lehed ühte tagasi

ja raamatu keha riiulile tagasi

mulle meeldib kui raamatut hoitakse

sest kui raamat on hea –

ja sageli ta seda on, kellegi jaoks ikka –

hoiab ta seda, kes teda hoiab

üht valguses, teist varjus

raamatu hing pakub hingepidet

ah et kellele ja kuidas?

mis küsimus see küll on?

jumala raamatukogu on kirju!

kuigi raamatutel endilgi on vaja

kedagi, kes nende hinge ja keha hoiaks

oh, see maailm, kus raamatud peavad käima!

juba kõik need transpordivahendid –

kotid, kus neid ootavad ees

vanad sokid, vihikud, arstirohud,

pelmeeni- ja piimapakid, märkmikud,

taskurätid, pangakaardid, veel soojad akud,

kõik need lauad, kuhu nad jäetakse

töölauad, öölauad, kapid-kummutid,

isegi köögilauad, näe, just ajas keegi

ümber klaasi apelsinimahla,

mis ilusasti kaasi noolib

keegi sööb näppudega sushit

ja soja jätab tema lemmikraamatu lehtedele

ohtralt sõrmejälgi, sest olgem ausad,

plekid lehekülgedel on nagu pagunid õlakutel

mõni tõmbab raamatutesse jooni

mõni ringe, mõni armastab hiirekõrvu

mõni väänab köidet nagu kassiahastuses

mõne käes saab raamatu kehast kolmainsus

kaks kaant ja köide – kolm isikut, üks vaim

mulle meeldib, et raamatuid hoitakse

sellistel on alati koht, kuhu tagasi tulla

eriti meeldivad mulle raamatud,

mille tööks on lasta end välja laenata

lasta end kõiksugu tüüpidel hoida

lasta võtta end aeg-ajalt pantvangi

jumal teab kelle kätte ja kui kauaks

oh, mõnestki pantvangistusest

võib saada pikaaegne asumine

teenimatu unustus Elbal

raamatu hing nagu

vesi Tätte Jaani laulus –

oma koju tahab tagasi

isegi ja eriti siis, kui tema kodu on

ühtlasi tema töökoht, kuigi raha ta ei teeni

vaid ainuüksi kokku kleebitud köite

talle antakse võimalus koguda oma paberile

plekke, kriipse, kortse,

plärakaid, rebendeid, käristusi

nagu ostleja kogub kuponge

mulle meeldib mõelda, kuidas need,

kes raamatuid hoiavad, võtavad vastu

pantvangistusest vabanenud

väntsutatud kehadega vabu hingi

sest keha on ajutine ja hing ajatu

kuidas nad kannavad neid hellalt süles

tagasi oma kohale – ja kuna kanda on palju,

ei jõua nad iga naasnut silitada, igaüht patsutada,

ent raamatud teavad, et sellest pole midagi

sest kandjaid endid on

kutsunud tuhanded hääled

katsunud tuhanded leheküljed:

lapsepõlve lumiseid tarkusi

hargnevate teede aedu

koralle jõgede põhjas

ühe ilusa päeva rõõme

udusse mattunud sildu

õhku lastud tunneleid

õhtute rasket laskumist

duellante, timukaid, proovireisijaid,

sõdureid, hiiglasi, mustkunstnikke

imetegijaid ja pimeloomi

prohveteid, kes sulatasid müüre

koletisi, kelle südamed sulasid

naisi, kes leidsid oma hääle

mehi, kes kaotasid oma suuna

last, kes sai teada oma isast ja emast

päeval pärast või enne nende surma

venda, kes kaotas silmist õe

sest õde kadus heledaimasse öösse

lindude tiivasahinal, põrnikate põrinal

ööd, milles kõik kasvama lööb

päeva, mis ei anna armu

puud, mis varjavad kõik halva

laevu, mis lahkuvad rannalt

rännakuid, millelt ei naasta

losse, mis varisevad tuhaks

kangelasi, keda läbistavad

parandamatute igatsuste nooled

daame ja rüütleid, kes lähevad segi

sest nad loevad sõnu ja südameid

teekondi, mis on üksainus laskumine

teekondi, mis on üksainus tõus

vägivalda, mis sööb oma lapsi

unistusi, mille tuum on vahast

armastust, mis võrsub mullast

kirge, mis langetab sukki

viha, mis närtsitab roose

suurlinna šampuserentsleid

väikelinna kõrvaltänavaid

tolmuste kaabudega ärimehi

krinoliinidega grisette

pesuauru seest ilmuvaid nõidu

tüdrukuid, kes tõstavad hobuseid

õllehärdusest pehmeid munki

rätsepmeistreid liikumas üks külg ees

mõttetute meeste dramaatilisi elusid

kuulsaid saatusi ja kuulsusetuidki

raske tööga paakunud käsi

soovees jäigastunud jalgu

vastu talasid taotud päid

mudaseid mandreid, liivaseid meresid

metsade ja kõrbete avarust

kambrite ja kodade kitsust

puruks kukutatud taldrikuid

viledaks kulutatud pükse

teravaks ihutud kirveid

siledaks tallatud kive

mälestusi äratavate kookide puru

keema läinud kohvivett

murtud kõrvadega tasse

pitsilist aluspesu täis kohvreid

armuöid, mis teostusid vaid unedes

oh, neid on lugematul hulgal!

tõotatud maad, vajuvat vett

kommipabereid ja kosmost

ilutulestikke ja halle pärastlõunaid

verd, ei mingit kahtlust

keha, mis ei taha laguneda

hinge, mis jääbki liginema

seda, mis on kadunud minevikku

seda, mis pole tulevikust päral

aegruumi kõverusi, mateeria hõrenemisi

ühe maailma lõppu, teise algust

absoluutset selgust ja selgusetust

jah, mulle meeldib, et kõik need lood

on kogunenud neisse ja meisse

lugematute kehadega hingedesse

ja et on neid, kes neid ja meid hoiavad

valvavad päevast päeva

nende ja meie und ja ärkvelolekut –

kuulsite? jah, me räägime teist

kogutud raamatute hoidjaist

nii et olgu teile öeldud, olgu teile kinnitatud

et hoidku need sõnad siin siis pisutki teid

ja jäägugi need teid hoidma

Jan Kaus

Luuletus kõlas ERÜ korraldatud raamatukoguhoidjate tunnustusüritusel veebruaris ja on avaldatud lühendatud kujul.