KONSTANTIN PÄTS 150. Ajakirjandus ja poliitika

Lapsepõlv ja noorus 

Konstantin Päts sündis 23. veebruaril (11. veebruaril vkj) 1874. aastal Pärnumaal Tahkuranna vallas Jakob ja Olga Pätsi teise lapsena. Tema isa oli ehitusmeistrist talupoeg. Konstantin käis ühe aasta Tahkuranna õigeusu koolis ja kui perekond kolis 1882. aastal Pärnusse, siis jätkas ta kooliteed kihelkonnakoolis Pärnus. Tal oli neli venda ja üks õde. Tuntumad neist on Nikolai, kes oli õigeusu vaimulik ja aastatel 1920–1924 Riigiraamatukogu juhataja. Voldemar oli kunstnik ja kunstipedagoog, aastatel 1914–1934 Riigi Kunsttööstuskooli direktor. 

Nikolai ja Konstantin käisid vahel ka karjas lehmi ja lambaid hoidmas. Kord karjast koju tulles said nad ema käest kõvasti tõreleda, sest Konstantin oli oma palitusse augu põletanud. Oma teguviisi vabanduseks seletasid poisid, et neil olnud karjamaal külm ja nad olid tule üles teinud, tuli aga levinud laiali ja süüdanud ümbruses kuiva rohu. Kuna vett ei olnud lähedalt leida, kustutanud nad tule palitutega. 
Voldemar Päts. Tagasi koju. Viimsi, 2013, lk. 34. 

1887. aastal asus Konstantin Päts õppima Riia vaimulikku seminari. Kuna teda tulevane vaimulikuamet ei paelunud, lahkus ta 1893. aastal seminarist ja tegi katsed Pärnu poeglaste klassikalise kroonugümnaasiumi viimasesse klassi, mille lõpetas järgmisel aastal. Riia vaimulikus seminaris tegi Päts oma esimesed ajakirjanduslikud katsetused. Vend Nikolai, kes õppis samuti seminaris, toimetas koolis eestikeelseid käsikirjalisi ajakirju “Viirastaja” ja “Nipitiri”, kuhu tegi kaastööd ka Konstantin. Esimeseks katsetuseks oli ülevaatlik artikkel “Madjarite kirjandus”, samuti tõlkis Päts Sándor Petőfi luulet. 

1894. aastal astus Konstantin Päts Tartu ülikooli (Keiserlik Jurjevi Ülikool) õigusteaduskonda. Õigusteadust õppides oli Pätsi huviks Rooma õigus ja sellele tuginev Balti eraõigus, täpsemalt agraar- ja omandiõigus. Õigusteadusele lisaks tutvus ta ülikoolis erinevate ühiskondlike ja poliitiliste liikumiste ja ideoloogiatega nagu rahvuslus, liberalism, sotsialism. 28. mail 1898 omistati talle esimese järgu diplom – juurakandidaadi (cand. jur.) kraad. Ülikooli lõpetades oli tal võimalik pühenduda teadustööle, kuid ta loobus sellest majanduslikel kaalutlustel, aga ennekõike soovist osaleda aktiivsemalt ühiskondlikus elus.   

Sinu kiri pani mind oma tuleviku üle kahklema: esiteks – kindel palk, rahulik elu, palju vaba ega, võib ennast teadustes täiendada ja viimati magistrandi eksami ära teha, teiselt poolt jälle – suure linna elu, rohkem lõbu, rohkem väljaminekuid, aga rohkem sissetulekuid – [—], aga kõige selle juures vähe aega edasi töötamiseks, igavene jooksmine ja rüüstamine. Ergo, mis on parem?
Konstantin Päts. Kiri Jaan Lõole Tallinnas, 28. veebr. 1900. – Konstantin Päts. Minu elu. Tartu, 1999, lk. 36. 

Pärast ülikooli lahkus Konstantin Tartust ja asus Tallinnas tööle advokaat Jaan Poska abina.

Ajakirjandusliku tegevuse algus 

Tartu Ülikoolis kuulus Päts sõpruskonda, keda juhtis Jüri Jaakson. Selle sõpruskonna liikmed soovisid asutada uut üliõpilasseltsi, mis neil ülikooli vastuseisu tõttu siiski ei õnnestunud. Jaaksonlased korraldasid kõneõhtuid ja avaldasid kirjutisi ajalehtedes Postimees ja Uus Aeg ning andsid ise välja väljaandeid Pühade Leht Noorele ja Vanale ja Lõbu ja teadus I (1898) ja II (1899).  

Pean aga ütlema, et minu igatsus küll rohkem uue päevalehe kohta käib, sest nädalalehega on Tallinnas raske materjalilikust küljest teistega võistelda, sest need mehed siin ei muretse muu eest, kui aga tellijaid rohkem saaks, nii oleks uus nädalaleht sunnitud kõige vähemalt hakatuseski vanade abinõusid tarvitama, – see oleks mul aga hirmus vastumeelt, sest ma ei taha ju ajalehte mitte leivateenimise pärast – seda võiksin advokaadi ametiga saada, vaid minu siht on Tallinnas ja üleüldse Eestimaal natukene mõistlikumat elu luua, meie eestlased elame siin justkui kolonistid, Liivimaal on asjalugu selle poolest hoopis teine. 
Konstantin Päts. Kiri Ado Grenzsteinile, Tallinnas, 2. mail 1901. – Konstantin Päts. Minu elu. Tartu, 1999, lk. 39.    

1900. aastal saatis Konstantin Päts Trükiasjade Peavalitsusele taotluse eestikeelse ajalehe asutamiseks. 25. juunil 1901. aastal saadi luba ajalehe Teataja asutamiseks ja algas Pätsi ajakirjanduslik tegevus. Lisaks vastutavale toimetajale ja väljaandjale Pätsile töötasid ajalehetoimetuses Eduard Vilde, Otto Münther, Hans Pöögelmann, Eduard Virgo, Johannes Voldemar Veski ja mõnda aega oli talituse ametis ka Marie Under. Kuna suur osa toimetuse liikmetest olid üsna radikaalsed sotsialistlike vaadetega opositsionäärid, siis oli ka ajalehe poliitiline nägu kriitilisem kui Pätsi enda vaated, kuid peatoimetaja ei takistanud radikaalsemate kirjutiste avaldamist. Lähimaks kaastöötajaks oli Eduard Vilde, kelle poolehoid sotsialismile avaldus eelkõige välispoliitilistes kirjutistes. 

Too noor õigusteaduse üliõpilane Konstantin Päts, kellega Tartus läinud aastasaja lõpuaastail tutvunesin, ei annud mulle millegagi aimu, et tal kosjatundeid on poliitilise elukutse poole. Ta politiseeris muidugi, nagu kõik ärksamad üliõpiased tol ajal politiseerisid, ta oli absolutismi ja feodalismi vastane, nagu teisedki; ent kalduvust kord tegelikult, eriti võitleva sulega, poliitilisele areenile astuda, ei märganud ma temast mitte.
Eduard Vilde. „Teataja” juures. – K. Päts : tema elu ja töö : kaasaeglaste mälestusi. Tallinn, 1934, lk. 83.

Õige ja tõsise ajakirjanduse kohus pole aga mitte ainult oma mitte-rahulolemist avaldada, mitte ainult maha kiskuda, ta peab ka omalt poolt ülesehitamise-tööd tegema: ajakirjandus peab seltskonnale elu muudatuste keskel teed näitama, ta peab seltskonda juhtima, ta peab aitama neid nähtusi alla suruda, mis kitsikust ja häda kaasa toovad. 
Konstantin Päts. Uus heal kodumaa kooris. Teataja, 10. november 1901. 

Teatajas kirjutati välispoliitilistel teemadel, omavalitsuste tegevusest, olupoliitikast. Eesmärk oli rahva harimine ja seetõttu oli kirjutatu ka rahvale arusaadavas keeles. Postimehe omanik Jaan Tõnisson heitis Teatajale ette liigset majandusele pühendumist, Tõnisson oli ju ise pigem aatemees. Pätsile oli ajakirjandus võimalus oma poliitilisi ning majanduslike ideid ja mõtteid vahendada. Teataja toimetamisest algas ka Pätsi poliitiline tegevus ja tuntus ühiskonnategelasena. 

Meile paistab imelik, kuidas meie suurpõllumehed oma õigustest nii ühekülgselt aru saavad. Nende arvates näikse nende õigus liikumatu ja kiviks tardunud olevat, mida keegi teiseks muuta ei või. tahetakse maal midagi ette võtta, mis suurpõllumeeste seniseid õigusi kuidagi kitsendaks, siis tuuakse kohe kaitseks see tõendus, et nende õigusi muuta ei või. Tingimata õige on see, et õigusi ja seadusi au sees tuleb pidada, sest ainut nende läbi on riiklik elu võimalik, kuid meie ei tohi ka seda ära unustada, et õigused just niisugused peavad olema, nagu edenev elu nõuab.
Konstantin Päts. Rendikohtade sundusline müümine. Teataja, 25. november 1902.

Naisterahva käes on meie tulevik, sest tema on noorsoo õpetaja. [—] Meil peaks niisuguseid naisi olema, kes iseteadvusega meeste kõrvale astuda ja ütelda: mina ei ole sinu nõrgem külg, vaid niisamasugune täisinimene kui sinagi, mina olen ise mõtlema harjunud, tahan seda ka edaspidi teha.
Konstantin Päts. Eesti tütred … Kas edasi? Teataja, 24. märts 1903. 

Päts ja kohalik omavalitsus 

1904. aastal toimusid Tallinna linnavolikogu valimised, kus eestlased said 38, sakslased 17 ja venelased 5 kohta.

Vististi väga harva on Tallinnas niisugust ärevust olnud, nagu möödajõudnud uute volinikkude valimise puhul. Terves linnas ei olnud peaaegu muud kõneainet, kui valimised. Ärevus kasvas iga järgneva valimispäevaga ikka suuremaks, sest et kaks valijateerakonda kõige tihedamas võitluses üksteise vastu seisivad. [—] Valijad langesivad erakondadesse selle järele, missugust programmi üks või teine pool linna omavalitsuse tegevuse aluseks tuleva nelja aasta jooksul seadis. [—]
Uus erakond on senini rohkem uuendusi nõudva erakonna nime all tuttav olnud. Oma suurema hulga rahvuse järel võiks seda ka Eesti parteiks nimetada. Et aga valimiste eelvõitlustel mitte kuskil rahvusi ette ei upitatud, vaid peaasjalikult just linna majandusliste küsimuste peale rõhku pandi, siis võiks uut erakonda edumeelseks Eesti erakonnaks nimetada.  
Konstantin Päts. Tallinna volinikkude valimiste järelkaja. Teataja, 18. detsember 1904. 

Volikogusse valiti ka Konstantin Päts, eestlastest veel Otto Strandman, Jaan Teemant, Jaan Poska, Voldemar Lender, Mihkel Pung, Otto Meri (Lennart Meri vanaisa) jt. Tallinnas läks võim esmakordselt eestlaste kätte, mis näitas uute jõuvahekordade kujunemist ühiskonnas. Kuigi linnavalitsusel oli õigus tegutseda vaid kommunaalmajanduse valdkonnas, saadi kogemusi tegutsemiseks valitsemises ja poliitikas laiemalt.  

Volikogul oli eesmärgiks korrastada linnamajandus, muuta algharidus kohustuslikuks, korraldada arstiabi, kaotada korruptsioon ja tagada eelarve läbipaistvus. 

Meil maksab külades koolisundus, kuna aga linnades selle kasuks midagi ei ole tehtud. Linnaelanikkude alamad kihid on hariduse poolest kõige viimasele astmele langemas: veel paar põlve sedaviisi edasi, kus isad oma lapsi ise lugema ja kirjutama ei õpeta, ja meil langevad tuhanded endisesse pimedusse tagasi. on vaja linnaomavalitsuste ja seisuste koostegevusel algharidus linnades sundusliseks muuta.
Konstantin Päts. Tallinna volinikkude valimiste järelkaja. Teataja, 20. detsember 1904. 

Konstantin Päts ja Voldemar Lender valiti linnanõunikeks, Päts täitis ka linnapea valimiseni linnapea abi ülesandeid. Ta oli tervishoiu keskkomisjoni, linna koolikolleegiumi ja reaalkooli-komisjoni liikmeks. 

Konstantin Pätsile oli poliitikas oluliseks omavalitsuse ja ühistegevuse teemad, mida tema haridus võimaldas käsitleda ka õiguslikust aspektist. Eestile pidas ta sobivaks omavalitsust, Soome sarnast autonoomiat ning tema eesmärgiks oli kubermangu maaomavalitsuses võimu ümberjagamine.

Omavalitsus seisab selles, et keskvalitsus ühe jao omavõimust seltskonnale laenab, seltskonda iseennast juhtida laseb. Omavalitsuse kõige kõvem külg on see, et seltskond, kelle kätte mõnes asjas iseenese juhtimine usaldatakse, kõige ligemalt, selgemalt ja paremini oma tarvidusi tunneb ja kõige mõjuvamaid abinõusid nende täidesaatmiseks leida võib ja oskab.
Konstantin Päts. Omavalitsusest. Teataja, 15. märts 1902.

1905. aasta revolutsioon, pagulus ja ajakirjandus 

1905. aasta revolutsioonilises õhkkonnas osutusid Konstantin Pätsi vaated radikaalsematele sotsiaaldemokraatidele liiga rahumeelseteks, baltisakslastele ja kubernerile aga revolutsioonilisteks. Päts oli veendunud, et tööliste õiguste kaitseks on streigid igati lubatud, kuid sellega ei tohtinud kaasneda vägivalda.

Realistlik mõtteviis hoidis K. Pätsi, ajavaimu radikaalsusest hoolimata, põhimõtteliselt sotsialismist kaugel, kuid pani teda taktikaliselt 1905.a. eel kaasa töötama sotsialistidega, kuni lahkumineku tõid 1905.a. sügise vabaduspäevad.
Eduard Laaman. K. Pätsi poliitiline ideestik. – Konstantin Päts. Minu elu. Tartu, 1999, lk. 19.

Võimudele oli Päts pinnuks silmas oma ajakirjandusliku ja linnavolikogu tegevusega. Kui Teatajas avaldati üleskutse töölistele, siis andis see põhjuse tema peatoimetaja kohalt eemaldamiseks. Pärast 1905. aasta detsembris tagandati ta ka aselinnapea ja linnanõuniku kohalt ning tema kohta anti välja vahistamiskäsk. Päts oli sunnitud ennast võimude eest varjama. Esialgu viibis ta koos vend Voldemari ja Jaan Teemantiga vanematekodus Pärnus, siis aga lahkusid nad vangistamise kartuses Eestist.  

Meie, kolm pagulast, tundsime end esialgu kaitstuna minu vanemate katuse all ning ronisime jälle ööseks oma peidupaika. Väljas valitses käre külm. Pugesime kasukate alla, mida oli mitmelt poolt muretsetud, tõmbasime peidupaiga salaluugi kinni ja magasime rahulikult hommikuni. 
Voldemar Päts. Tagasi koju. Viimsi, 2013, lk. 166. 

Konstantin Päts ja Jaan Teemant mõisteti surma „revolutsioonilise tegevuse“ eest.  
Wene riigist. Päevaleht, 10. veebruar 1906. 

Päts ja teised Eestist põgenenud ühiskonnategelased leidsid pelgupaiga Šveitsis. Seal olid end sisse seadnud Jaan Teemant, Otto Strandman, Mihkel Pung, Mihkel Martna, Karl ja Gottlieb Ast, Peeter Speek jt. 1906. aastal koostasid Päts, Teemant, Pung, Strandman jt Vene Riigiduumale esitamiseks Eesti autonoomia eelnõu.  

Konstantin tegi vene edumeelsetele ajalehtedele kaastööd, mis oli ka ainsaks tasuvaks tööks. Ta uuris omavalitsuse probleeme, kasutades ülikooli raamatukogu, ja tõlki kommunaalpoliitilisi ning riigiõiguslikke teoseid eesti keelde.  
Voldemar Päts. Tagasi koju. Viimsi, 2013, lk. 185. 

1906. aastast elas Konstantin Päts Soomes Ivan Mikuri varjunime all ning tegi kaastööd ajalehtedele. Sel ajal oli Peterburi eestlastel soov asutada eestikeelne ajaleht. Vaatamata sellele, et Päts oli tagaotsitav, asus ta juhtima ajalehte Peterburi Teataja, mille esimene number ilmus 14. septembril 1908. 

Pätsi huvitanud teemad olid Tallinna linnapanga loomine, Estonia teatrimaja ehitamiseks osaühisuse loomine, rüütlimõisate eesõiguste kaotamine. Pole teada, kui palju Päts ise kirjutas, tema peamine töö oli ajalehe toimetamine.  

Soomes paguluses viibides valmisid ka käsikirjad omavalitsus- ja agraarküsimustes. 1908. aastal avaldati Konstantin Pätsi tõlkes Adolf Damaschke „Kogukondliku omavalitsuse ülesanded“ ja Francis Lieberi „Rahwawabadus ja omawalitsus“, mis mõjutasid edaspidi tema poliitilisi vaateid ja tegevust.

Ühiskondlikult aktiivse inimesena ei saanud Päts leppida maapaos elamisega ja andis end 1909. aastal Peterburis kohtuvõimudele üles. Talle mõisteti 9 kuud vangistust, mida ta kandis aastatel 1910–1911 Peterburi Krestõ vanglas.  

Elu vangimajas käis kindlaksmääratud rada. [—] Mina kirjutasin harilikult kuni lõunani. Mul oli korvitäis raamatuid kaasa võetud ja sealt lubati niipalju kongi võtte, kuipalju tarviliku leidsin, peale selle oli ka vangimajal suur raamatukogu, kust iga päev lubati kolm raamatut lugemiseks võtta. See raamatukogu, mis enam-vähem poliitiliste vangide poolt kingitud, oli väga mitmekesine ja huvitav. Sellest raamatukogust näiteks võtsin terve rea raamatuid, mille läbi tutvuneda võisin suurriikide koloniseerimise ajalooga ja poliitikaga just kolooniate suhtes. Väga huvitavat materjali leidus just Venemaa laiutamise ja teiste rahvaste allaheitmise kohta.
Konstantin Päts. Krestõi vanglas. – Konstantin Päts. Minu elu. Tartu, 1999, lk. 58-59.   

Konstantin Pätsi abikaasa Helma suri 1910. aastal tuberkuloosi, pojad aitas üles kasvatada Helma õde Johanna Peedi. 

Minu oma elu jaanipäev on möödas, nüüd tuleb ennast sügise vastu valmistama hakata, ja selle eest hoolitseda, et laste elukevade ümbert kurbus kaotada. Vara on nemad, vaesekesed, pidanud juba elu karmust tundma saama. [—] Nende iseloomude kasvatamise juures tahan ma ise abiks olla, ja mitte kõike kooli käest ootama jääda. Üksi ma muidugi selle ülesandega valmis ei saa, ja võõraste inimeste hooleks ei taha ma ka seda vastutusrikast ülesannet usaldada, sellepärast olen ma nüüd selle mõtte juurde peatuma jäänud, et Sina pead mind aitama. Lapsed on Sinuga muidugi nii harjunud nagu ei kellegi muuga. Sina olid nende emakesele kõige lähem sõber ja õde, seda ütles ta alati, nii et Sa tema tööd kõige paremini võiksid jätkata.  
Konstantin Päts. Kirjad omastele Krestõi vangimajast. [Kiri Johanna Peedile] – Konstantin Päts. Minu elu. Tartu, 1999, lk. 69.     

Ka oma mammakest ei tohi teie unustada, kui meie Tallinnasse läheme, siis istutame mamma haua peale palju lillesid. Sa küsid oma kirjades alati, kas minu töö varsti lõpeb. Nüüd juba varsti, kui 9 pühapäeva mööda lähevad, siis tulengi teie juurde ka siis jääme ikka kokku. Suvel käime metsas, läheme ujuma, ma õpetan teid siis vee peal ujuma ja palju muud veel. 
Konstantin Päts. Kirjad omastele Krestõi vangimajast. [Kiri poeg Leole] – Konstantin Päts. Minu elu. Tartu, 1999, lk. 73.     

Ajakirjandusliku tegevuse jätk 

1911. aasta märtsis asus Päts tööle ajalehe Tallinna Teataja peatoimetajana. Tema ajakirjanduslikuks eesmärgiks oli eelkõige ajakirjaniku sõltumatus, et „kasu pärast mitte lasta end maha müüa“. Teisalt oli oluline ka ajalehe majanduslik heaolu ja seetõttu ühines Tallinna Teataja Eesti Kirjastuse Osaühinguga „Ühiselu“, mille peatoimetajaks sai Konstantin Päts. Kaasaegsete hinnangul sai ta selle tööga hästi hakkama. 

Osaühisuse „Ühiselu“ ajalehtede uus peatoimetaja. Tallinna Teataja, 27. september 1911. 

Pätsi põhiline tähelepanu oli pööratud kohalikule omavalitsusele – Tallinna linna valitsemisele ja linnavalitsuse tegevusele. Ta tegi hulgaliselt algatusi linnaelu parendamiseks, kuid võimude vastuseisu tõttu ei saanud need kõik teoks.  

Tallinna omavalitsuse kui koolide otsese ülalpidaja kohuseks oleks selle eest hoolt kanda, et lapsed oma emakeele abil võiksid esimestest võõrkeelse kooli raskustest üle jõuda, kuid nähtavasti on linna kooliküsimuste otsustajad sel arvamusel, et need õigused linna kaitset ära ei teeni, pealegi tooks ju nende õiguste maksmapanemine, kooliõpetajate ümberpaigutamine jne. omajagu sekeldusi kohalikkude võimudega – kus muidugi niisugustes püüetes, seiskugi nad seaduslisel alusel, riigi aluste õõnestamist oleks hakatud otsima.
Konstantin Päts. Emakeelne rahvakool. Tallinna Teataja, 7. detsember 1911.

Teater peab jälle kogurahvaliseks asutuseks muutuma ja sel sihil ongi juba väga palju edasi jõutud. Riigikassad ja omavalitsused asutavad ja toeatavad teatreid, kuid nende asutatud teatrites on kunst niipalju vaba, kuipalju seda valitsevad klassid lubavad. Kunst ei või aga mujal edeneda kui ainult seal, kus ta koguelu ilmaettemääratud piirideta ja kitsendusteta võib käsitleda.
Konstantin Päts. Mil sihil tuleks meie teatril edeneda. Tallinna Teataja, 21. november 1912.

Eesti ajakirjanduses on Pätsi teeneks ajakirjandusväljaannete juhtimine. Tema juhitud ajalehetoimetused töötasid terviklike organisatsioonidena ja seal ei domineerinud peatoimetaja Pätsi eelistused. Käsitledes ühiskonnas olulisi teemasid, ei piirdunud Päts ainult Eesti- või Liivimaa probleemidega, tema toimetatud ajalehtedes oli esile toodud laiemad ajastule iseloomulikud nähtused ja probleemid. Pätsi kirjutised, mida Teataja päevil toimetasid Eduard Vilde ja Johannes Voldemar Veski, olid arutlevad ja õiguslikke aspekte kaasavad. Ta oli laialdaste huvidega ja seetõttu olid ka tema kirjutiste teemad mitmekesised.

I maailmasõja ajal, aastatel 1916–1917, oli Konstantin Päts reservlipnikuna sõjaväeteenistuses Tallinnas. Ta oli merekindluste ehitusvalitsuse juriskonsult ja kindluse staabi osakonnajuhataja abi. 

Iseseisvust tegemas 

1917. aasta Veebruarirevolutsioonile järgnenud ajal algas Konstantin Pätsi aktiivne poliitiline tegevus. Tema õigusteadusalased teadmised ja kogemused kohaliku omavalitsuse tegevuses andsid talle võimaluse osaleda Eesti riikluse loomisel. Märtsis kinnitas Venemaa Ajutine Valitsus Eestimaa kubermangukomissariks Tallinna linnapea Jaan Poska. 12. aprillil (30. märtsil vkj) 1917. aastal andis Venemaa Ajutine Valitsus välja määruse „Eestimaa kubermangu administratiivse halduse ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta“, mille kohaselt ühendati Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa ühtseks rahvuskubermanguks eesotsas kubermangukomissariga, nõuandva organina tuli moodustada Ajutine Maanõukogu.  

Pätsi teeneks oli rahvuslike väeosade loomine. 1.–4. (5.) juulil (18.–21. juunil vkj) toimus Tallinnas Eesti Sõjaväelaste Keskkomitee korraldusel I ülevenemaaline eesti sõjaväelaste kongress, kus nõuti Eestile autonoomiat Venemaa rahvaste föderatsioonis. Valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee eesotsas Konstantin Pätsiga.  

1917. aasta suvel toimusid Maanõukogu (Maapäeva) valimised, mille liikmeks valiti ka Järvamaa saadikuna Päts. 14. (1. vkj) juulil toimus Tallinnas Toompea lossi Valges saalis Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu avaistung.  Sama aasta sügisel sai Pätsist maavalitsuse esimees ja administratiivosakonna juhataja, kelle juhtimisel kujundati ümber linna- ja vallavalitsused.  

16.–17. (3.–4. vkj) juulil kogunes Tallinnas Estonia kontserdisaalis Eesti rahvuskongress, mille juhatajaks valiti Päts. Kongressil võeti vastu otsus „Eestimaa tulevase korralduse kohta“, milles taotleti rahvastele enesemääramisõigust, Venemaal demokraatliku föderatiivse vabariigi loomist jms. 

Eestimaa rahvakongress Tallinnas. Tallinna Teataja, 4. juuli 1917. 

„Estonia“ teatri ees keeb nagu mesipuu ümber pereheitmise ajal. Esimest korda sadade aastate järel on Eesti oma pojad-tütred suurele nõupidamisele kokku tulnud. Ei ole ühtki nurka, kes oleks suutnud nüüd eemale jääda, kui kogu rahvas vabalt, ilma hooldajateta, ilma käskijateta tahab oma põlevate küsimuste üle nõu pidada, tahab selgusele jõuda, kuidas edasi elada ja paremat tulevikku luua.   
Konstantin Päts. Mälestuste killud. Päevaleht, 24. veebruar 1928. 

7. novembril (25. okt. vkj) kukutati Petrogradis Ajutine Valitsus ning võim läks tööliste ja saadikute nõukogudele. Tallinnas haaras võimu Sõja-Revolutsioonikomitee, Viktor Kingissepp võttis Jaan Poskalt kubermanguvalitsuse asjaajamise üle. Kohalik kõrgem võim läks Eestimaa Nõukogude Täitevkomiteele eesotsas Jaan Anveltiga. 25. novembril (12. vkj) otsustati Maanõukogu laiali saata ja korraldada 1918. aasta jaanuaris Eesti Asutava Kogu valimised. 28. (15. vkj) novembril kogunes Maanõukogu ajaloolisele istungile, kus otsustati, et Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu ning kuni selle kokkutulekuni on ainsaks kõrgema võimu kandjaks Maanõukogu. Edasiseks tegevuseks anti volitused vanematekogule.

Maanõukogu protokoll nr. 59 

1917. aasta lõpus tugevnes veelgi enamlaste surve, Konstantin Päts vangistati korduvalt. Põranda all tegutsenud vanematekogu võttis suuna iseseisva riigi loomisele. 13.–14. jaanuaril (31. dets. 1917–1. jaan. 1918 vkj) toimunud kõigi poliitiliste jõudude ühisnõupidamisel, millel osalesid Maanõukogu vanematekogu ja Maavalitsuse liikmed ning kõigi erakondade esindajad, v. a enamlased, langetati otsus Saksa okupatsiooni ärahoidmiseks kuulutada välja iseseisvus. Selleks moodustati 1918. aasta 19. veebruaril suuremate parteide esindajatest erivolitustega Eestimaa Päästmise Komitee, mille esimeheks valiti Konstantin Päts, liikmed olid Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Maanõukogu Vanematekogu kiitis heaks „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele“. 

Oli pühapäev. Päästekomitee peidetud varjupaigas oli tegevus hoos; väljastpoolt tulid alatasa käskjalad uute teadetega selle kohta, kuidas Eesti iseseisvust toetavate jõudude reorganiseerimine edeneb, mis näha enamlaste laagris ja missugune meeleolu valitseb linnas.
Konstantin Päts. Minu elu. Tartu, 1999, lk. 112.

Öö vastu 24. veebruari. Magame kolmekesi – Vilms, Konik ja mina – tütarlaste gümnaasiumi raamatukogus. Minul kui kõige kauemini selle korteri tarvitajal on oma mõnusus, millest teised ilma, nimelt mina magan vahariidega ületõmmatud kušetil, teised – põrandal. Öö vastu pühapäeva. Linn on piiramise seisukorras. [—] Uni on aga kui linnul oksal. Kaugelt hakkavad tumedad mürtsud kostma, ja ikka sagedamaks nad lähevad. Ei tea neid esialgu millegagi seletada. Dr. Konik magab raskelt, ei kuule midagi ja norskab kõvasti. Ma kardan, et tema Kalevipoja unelaulu võiks meie toakese õhukestest seintest väljagi kuulda. Hüüan teda nimepidi. Ta tõuseb järsku istukile, kuulab ootamatuid mürtse ja lausub veel poolunes: “Keda?” Nüüd kuulen Vilmsi rõõmsat, nii noort ja südamlikku naeru. Ta kordab: “Keda?” ja naerab kaasakiskuvalt edasi. Siis seletab ta täiesti ärganud doktorile, et vist lõhutakse saartel kindlusi ja et meil ka homme tuleb kindlusi võtta.
Konstantin Päts. Mälestuste killud. – Päevaleht, 24. veebruar 1928. 

24. veebruaril asusid Päästekomitee liikmed Konstantin Päts ja Jüri Vilms Venemaa riigipanga Tallinna osakonna (praegune Eesti Pank) hoonesse, kus heisati trikoloor. Tallinnas levitati iseseisvusmanifesti. Päts andis välja ka esimesed päevakäsud. 

Manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Tallinna Teataja, 25. veebruar 1918.

Eestimaa Päästekomitee otsusega nimetati ametisse Ajutine Valitsus (24.02.1918–12.11.1918), mille ministrite nõukogu esimees ja siseminister oli Konstantin Päts. 

Nii võime küll kokkuvõttes öelda, et Eesti iseseisvuse väljakuulutamisel väga sügavale ulatuvad tagajärjed olid. See esimene kettide purustamine kestis küll lühikest aega, kuid ketid olid siiski puruks kistud, rahvas oli end aastasadade järel uuesti sirgu ajanud, selgelt oli silm tulevikku vaadanud, ta oli uut julgust ja jõudu saanud, et vaba rahvana elada. Iseseisvuse kuulutamisega oli ta suure tõotuse ja vande andnud.
Konstantin Päts. Minu elu. Tartu, 1999, lk. 117.

Samal ajal oli juba alanud sakslaste sissetung Eestisse. Iseseisvuse väljakuulutamisele järgnenud Saksa okupatsioonivõim Eesti iseseisvust ja riiklikke institutsioone ei tunnustanud, eesti erakondade tegevus peatati ja rahvusväeosad saadeti laiali. 1918. aasta suvel Päts arreteeriti ning ta viibis Lätis ja Poolas asuvates vangilaagrites.  

11. novembril 1918. aastal allkirjastati Prantsusmaal Compiègne’i vaherahu, mis lõpetas Esimese maailmasõja. Samal päeval alustas Tallinnas tööd Eesti Ajutine Valitsus, kuigi valitsusjuht ei olnud veel vangistusest naasnud ja tehti algust Eesti sõjaväe loomisega. 19. novembril kirjutasid Eesti Ajutise Valitsuse ja Saksamaa esindajad alla võimu üleandmise lepingule. Sellega andis Saksamaa kogu Eesti territooriumil võimu lõplikult eestlastele. Maanõukogu kinnitas Eesti Ajutise Valitsuse kolmanda koosseisu (27.11.1918–09.05.1919), mille peaminister ja sõjaminister oli Konstantin Päts.

Kasutades ära Saksa vägede lahkumisega tekkinud olukorda, koondas Nõukogude Venemaa oma väed Eesti piirile.  28. novembril 1918. aastal tungis Punaarmee Narvas üle Eesti piiri – algas Vabadussõda. Detsembri lõpuks õnnestus Punaarmeel vallutada suur osa Eestist. 1919. aasta jaanuaris asusid eestlased vastupealetungile ning tänu kiirele ja otsustavale tegutsemisele vabastati enamlastest veebruari alguseks kogu Eesti territoorium. 5.–7. aprillil 1919 toimusid Eesti Asutava Kogu valimised ja 23. aprillil Asutava Kogu avaistung. 

Asutav Kogu valitakse üleelatava aja mõjul pahempoolse koosseisuga. Tema enamusele ei meeldi K. Pätsi kindlakäeline valitsemine. Riigitüürile asuvad nüüd teised, kuna K. Päts siirdub eraellu. Aga mitte kauaks. Juba 1921. aastal, kui Eesti riigivanema amet sisse seatakse, kutsutakse K. Päts sellele kohale. Jälle vajatakse teda ja rahvas usaldab end häämeelel tema juhtimisele, sest teatakse, et kui riigitüür on K. Pätsi peos, siis on ta kindlates kätes.
Artur Tupits. Konstantin Päts : Eesti riigi rajaja. Tallinn, 1938, lk. 42.

Poliitik-teoreetik K. Päts ei olnud, vaid tegelik riigimees. Ometi on märgata tema poliitilistes ideedes imesteldavat järjekindlust. Selle üheks põhjuseks näib olevat see, et nii tema ideed kui ka tema tegevus väga lähedalt vastavad tema iseloomule.  
Suur, kaasakiskuv temperament, elav, joviaalne iseloom, hea inimestetundja ja -mõistja ning humoorikas vestleja – niisugune on K. Päts.  
Eduard Laaman. K. Pätsi poliitiline ideestik. Varamu, 1939, nr. 2, lk. 171-180. 

Kasutatud kirjandus

Artur Tupits. Konstantin Päts : Eesti riigi rajaja. Tallinn : Kooli-Kooperatiiv, 1938.

Toomas Karjahärm. Konstantin Päts : poliitiline biograafia. I osa, Vabameelne opositsionäär (1874–1916). Tartu : Rahvusarhiiv, 2018. 

Eduard Laaman. Konstantin Päts, poliitika- ja riigimees. Stockholm : Vaba-Eesti, 1949. 

Jüri Adams. Tundmatu Konstantin Päts. – Konstantin Päts. Eesti riik, II. Tartu, 2001. 

Konstantin Päts. Eesti riik. I. Tartu : Ilmamaa, 1999.

Konstantin Päts. Eesti riik, II. Tartu, 2001. 

Konstantin Päts. Minu elu : mälestusi ja kilde eluloost. Tartu : Ilmamaa, 1999.

Krista Aru. Konstantin Päts ja „Teatajad“ – Konstantin Pätsi tegevusest : artiklite kogumik. Tallinn : Konstantin Pätsi Muuseum, 2002. 

Voldemar Päts. Tagasi koju : mälestusi, kirju, dokumente. [Viimsi] : Aade [AV], 2013.

Koostanud poliitika ja rahvusvaheliste suhete spetsialist Marge Allandi.