Koostööd ei saa vägisi teha 

Signe Heibergi intervjuu jutuvestja Piret Pääriga 

Kirjanik Umberto Eco on öelnud, et raamatukogu on peaaegu sama täiuslik kui ratas, mida saab võib-olla natuke lihvida, aga see ei muuda asja olemust. Kohtun jutuvestja Piret Pääriga, et vestelda tema kokkupuudetest ja tähelepanekutest seoses raamatukogudega. Lugude jutustamine on viinud teda kolmekümne viie aasta jooksul külla väga paljudesse Eestimaa raamatukogudesse. Kõrvaltvaatajana jääb üht-teist silma. 

Millised on olnud sinu esimesed raamatukogukogemused?  

Raamatutega on mul väga hea side olnud lapsepõlvest saati. Me olime väheste võimalustega pere ja raamatuid palju ei olnud, võib-olla just see tekitas minus eluaegse nälja lugemise järele. Meie kodu asus metsa sees, kaugel raamatukogust. Aga iga kahe nädala tagant külastas meid raamatukogumees Amon – mootorratta külgkorvis oli tal kaks seljakoti täit raamatuid. Sõitis ringi ja laenutas rahvale kirjandust. Amon oli ääretult soe ja heatahtlik inimene. Ta rääkis nii raamatutest kui ka inimestest ainult head.  

Koolile lähemal oleva raamatukogu külastamiseks tuli kõndida üle soo. Raamatukogu juhataja oli range olemisega vana naine. Kartsin teda väga. Kord kadus mul ära Ernst Enno luulekogu „Üks rohutirts läks kõndima“. Ma ei julgenud seda tunnistada ja iga päevaga läks süütunne suuremaks. Ühel päeval kutsus raamatukogu juhataja meid enda juurde, pakkus enda küpsetatud kooki ja oli hoopis teistmoodi ‒ sõbralik ja soe. Tunnistasin siis oma patu üles. Pahandada ei saanud, öeldi lohutavalt, et sellist asja ikka juhtub, aga olgu me teinekord hoolsamad. Suur mure sai hingelt ära. Aga tänaseni käib ikka veel väike süütundesähvatus südamest läbi, kui kusagil seda raamatut juhtun nägema. Avastasin hiljuti, et isiklikus raamatukogus on mul neid nüüd lausa kaks tükki. 

Käid paljudel üritustel lugusid jutustamas. Kuidas sulle tundub, kas inimesi saab juba kergesti kodust raamatukokku tuua?  

See oleneb. On kohti, kuhu tuleb rohkem kuulajaid, teise jälle vähem. Mulle tundub, et palju oleneb raamatukogu perenaisest. Olin sügisel ühes väikeses korterraamatukogus. Nägin, kuidas rahvas oma juhatajat hoiab. Nad võtavad kõik pakutu suurima rõõmu ja januga vastu.  
Eks iga koht on erinev. Kui inimesed elavad kaugel, transporti pole, siis pole ju võimalust külastada pakutavaid üritusi ka kõige parema tahtmise juures. Olen aga olnud külaliseks ka sellises kohas, kus juhataja ise sõidutas autoga rahvast kohale ja pärast viis koju.  

Üks raamatukogutöötaja rääkis, et kuigi inimesed tulevad üritustele heameelega, on tulemise eelduseks ikkagi agiteerimine ehk veenmine. Raamatukogud on hädas, kuidas neid aidata?  

Kõige enam aitabki vist suusõnaline kutse. Ise teeksin veel ehk kavalalt ka personaalseid kirjakutseid, kus annaksin teada, et just sind me ootame sellele üritusele.  
Hiljuti käisin ühes raamatukogus, kus mind jutuõhtu kuulutus pisut mõtlema pani. See oli kehvasti prinditud, foto oli paberil paigast ära ja kõver. Kuna sellel plakatil oli ka teisi kohti nimetatud, kus külaline esinema pidi, siis tolle raamatukogu üritusele oli lihtsalt markeriga lopergune ring ümber tõmmatud. Ma küll sellise kutse peale kodust vist välja ei läheks. Aga ma loodan muidugi, et see oli erand. Kui ma kusagil maakohas kuulajatega kohtumas käin, mulle meeldib vaadata erinevaid kuulutustahvleid – bussipeatuses, kaupluses, kultuuri- või seltsimajas. Need räägivad väga palju sellest, millised inimesed just sealkandis elavad. 

Koostöö on see, mis kogukonna tugevaks teeb. Kõik teavad seda, aga millegipärast on seda aina raskem saavutada. Olin kord kutsutud kohapärimusest kõnelema ühte kogukonda. Ürituse alguses vabandas korraldaja vähese osavõtjate arvu pärast, sest kahjuks olevat ootamatult samale ajale hiljem veel kaks üritust tekkinud. Üks oli lastevanemate koosolek ja teine koduloolise raamatu koostamise toimkonna koosolek. Olin tõesti hämmelduses, et kusagil kõrvaltoas arutavad inimesed, kuidas kodukoha lugusid raamatuks köita, kui samal teemal ja samal ajal on kutsutud ka külaline kõnelema. Võib-olla oleks mõni minu mõte võinud inspireerida kuidagi nende ettevõtmist või vastupidi ‒ mina kuulnud midagi kogemuslikku pärimuse olulisusest tänapäeval. Ja miks ei võiks lastevanemate koosoleku eel või lõpetuseks jutuvestja või kestahes külaline paar head lugu jutustada või väärt kogemust lapsevanemana jagada. 

See ikka kurvastab, kui näed, et ühes kogukonnas kõik ajavad ainult oma asja. Võiks ju olla nii, et kui keegi (kool, lasteaed, raamatukogu, rahvamaja või kirik) kedagi külla kutsub, siis kõik vaatavad selle ürituse poole. See näitaks ka lugupidamist inimese vastu, kes soovib midagi head teha selle paiga ja rahva heaks. Aga eks ma tean ju väga hästi, et tihti taandub kõik sellele, kuidas omavahel sobime. Koostööd ei saa vägisi teha, aga ehk siis kuidagi kavalalt.  

Raamatukogu on meie ühismälu, hoiab loodut ja teeb selle kättesaadavaks. Kuivõrd oluline on raamatukogul võistelda teiste kultuuriasutuste ja meediumitega?  

Ma arvan, et polegi tarvis võistelda teistega, raamatukogu oma olemuselt ongi väiksem ja hubasem koht, kus teha pisut vaiksemaid ja suuremat lähedust pakkuvaid üritusi.  

Sel suvel oli üks omalaadne õhtu, kus rääkisin kirjanik Artur Adsoni mälestustest. Pärimusmuusik Tuule Kann valis tema mälestuste põhjal oma repertuaari eelmise sajandi alguse vanade seltskonnatantsude muusikat – menuette, poloneese ja teisi tantse. Väga huvitav oli see kõik.  

Rahvast oli päris palju kohal. Kuna aga Tartu 2024 kultuuriprogrammi raames oli rahval olnud võimalus näha ja kogeda väga atraktiivseid ettevõtmisi, siis oli korraldaja pisut mures, et kas selline lihtne jutuõhtu-kontsert enam inimesi köidabki. Inimene on juba kord selline, et vajab järjest tugevamaid elamusi ja stiimuleid. Kui talle natuke aega maitseb marjakook, siis mõne aja pärast tunneb ta, et võiks seda jäätisega süüa ja natukese aja pärast arvab juba, et poleks paha isegi halvaad lisada, ja nii see vaikselt läheb. Tollel õhtul tulid nii mõnedki kuulajad tänama ja tunnistasid, et ise ei loeks iial neid mälestusi, aga niimoodi kuulata oli väga võluv.  

Lohutasin korraldajat, et pärast rikkalikku kultuuriaastat ongi jälle tagasihoidlikumate ürituste aeg ‒ nagu tavaliselt ikka pärast pühi elame ju edasi vaiksemalt.  

Et olla väike ja samas täita kogukonna südame rolli, peab olema päris rikas. Kui ürituste eelarve on aasta kohta 1500 eurot, on tegelikkus soovidest ikka päris kaugel.  

See on kurb muidugi. Aga eks siis tulebki otsida muid võimalusi. Vaadata, mida oma jõu ja nõuga ära teha.  

On üks muinasjutt noomehest, kes läheb laia maailma rändama. Teel leiab ta endale erinevaid kaaslasi: üks näeb väga hästi, teine jookseb väga kiiresti, kolmas on hästi tugev, ja nii kogub ta enda ümber inimesi, kellel on erinevad anded ja koos saavutavad nad edu. Nii on ka kogukonnas – kasutades igaühe oskusi ja annet, võib sündida midagi tõeliselt toredat.  

Võib juhtuda, et kogukonnas on inimesi, kellel on elus natuke rohkem õnne olnud ja kes on edule lähemale jõudnud. Ehk on nemadki mõnikord nõus mõnele üritusele õla alla panema. Nende aastate jooksul pole minuga küll juhtunud, et ürituse eel öeldaks ‒ seda raamatukogu üritust toetab see või teine suurtalunik või aiand või keegi muu. Tänuks selle eest võiksin siis rohkem talumeestest muinasjutte jutustada, või taimedest… Aga ehk ikka kusagil on sedasorti oma kogukonna toetust ka olemas.  

Räägitakse, et lugu on rohi saja haiguse vastu. Kas loo mõju on efektiivsem kui ravimtaim?  

Lugu võib tõesti olla sama efektiivne kui rohi. Erinevates kultuurides on lugudega ravitud. Minul endalgi on olnud kogemus, kus hea lugu on aidanud terveneda. Ohjaa, üks imeline lugu juhtus koroona-aastal, kui jutustasin lastele lugusid veebi kaudu Zoomis. Ühel kohtumisel näen, et üks lapsuke on seal ekraanil voodis, toetub patjadele ja on kurb, sest oli haigestunud. Rääkisin siis lastele, kuidas ükskord ainult ühe looga oma ema terveks tegin ja küsisin, kas nad on nõus, et kõik tänased lood just sellele lapsele pühendan. „Jaaa,“ olid kõik ühehäälselt nõus. Siis 40 minutit jutustasin ja lõpuks ütlesin haigele lapsele, et kui sul on nüüd homme parem olla, siis kindlasti anna mulle teada. Mina siis helistan Irja Lutsarile ja ütlen talle, et pole vaja tuua kalli raha eest seda välismaa vaktsiini, kui meil on ju muinasjutud olemas. Meie oma ja täiesti tasuta vaktsiin! Laps naeratas ja noogutas vastuseks. Järgmisel hommikul potsatas mu meilikasti kiri, mille pealkirjaks oli „Uus koroonavaktsiin on leitud!“. Klassijuhataja kirjutas, et laps oli juba kohe peale jututundi ennast paremini tundnud, aga hommikuks oli palavik taandunud ja tervis tagasi.  

Iga ajastu lisab uusi lugusid. Kuidas sulle tundub, kas tänapäeval sünnib sama häid lugusid?  

Kindlasti. Minu enda süda on küll vanades rahvajuttudes, aga olen vestnud ka uuemaid lugusid.  

Mida tähendab lugudes eesti vaim?  

Kui õppisin kultuurikoolis, tulid Viljandisse Mikk Sarv ja Jaan Tooming. Mikk hakkas meiega regi- ja rahvalaule laulma, aasta oli siis 1980. Ma ei tundnud end neis vanades lauludes kohe ära, isegi vastumeelselt laulsin. Alles mõned aastad hiljem sain aru nende laulude olemusest ja väärtusest. Vaimustumine, isegi omakultuurist, võib aega võtta. Rahvajuttudega on mul teisiti: kasvasin kodus, kus ema rääkis 19. sajandi keskpaiga vaimust kantud lugusid, sest oli nendega ühenduses vanaema ja vanavanaema kaudu. Ja see hoiab nüüd mindki vana pärimuse kütkeis.  

Kas tead mõnda head nippi, mis aitab luua raamatukogus head tunnet kõigi jaoks?  

Eks see ongi üks suur saladus. Mõni saab ja mõni ei saagi selle jälile.  

Mina muidugi ehitaks kõigisse kultuuriasutustesse kaminad, aga ma näen, et neid jääb ajapikku aina vähemaks. Koldesoe tõmbab inimesi ligi oma ürgsusega. Raamatukogudes tuleohutuse pärast vist ei ole lubatudki neid ehitada. Kahtlustan, et veaksin pool oma kodumööblist raamatukogusse, kui seal töötaksin: tigudiivani ja muud sellised raamatute lugemist soodustavad elemendid. 

Meil on eesti raamatu aasta 2025. Kas sellest võiks teha ka ühe loo?  

Eks aasta lõpus saabki sellest üks pikk lugu, mis koosneb väga paljudest pisematest. Aga lugedes kõiki ideid, mida tahetakse selle aja jooksul teostada, siis tõotab tulla põnev aasta. Ma natuke kardan selliseid suuri kampaaniaid. Alati on oht, et kui midagi head saab liiga palju, võib see muutuda pealetükkivaks ja väsitada. Teisalt on just hea nii pika aja jooksul, koos väga paljude inimestega vaadata ühes suunas, koos uurida ja avastada. Viis aastat tagasi oli mul õnn eest vedada eesti rahvajutu aastat ja niipea, kui kuulsin sellest eesti raamatu sünnipäeva-aastast, otsustasin ka Jutumaja poolt pakkuda ühe läbi aasta kestva üritustesarja. Igal kuul tutvustan oma isiklikust raamatukogust vähemalt ühte raamatut, mis on mind inspireerinud lugusid jutustama. Püüan valida raamatuid, mis lugejatel ehk märkamata on jäänud, aga just jutustamiseks hääd kraami sisaldavad.  

Kas lugu võib olla sama efektiivne kui rohi?  

Vastab ajuteadlane ja teadusteadmiste vahendaja Cristina Kroon 

Inimestele meeldib lugusid jutustada ja kuulata ning juba ammu on täheldatud nende sügavat mõju: lood ühendavad inimesi, mõjutavad emotsioone ja suurendavad heaolu. Kuid milles seisneb nende mõju? 

Hiljutine teadusuuring näitab, et lugude jutustamine parandab laste heaolu isegi kõige keerulisemates tingimustes – intensiivravipalatis. Uuringus jagati lapsed kahte gruppi: ühes grupis jutustas kogenud jutuvestja lapse valitud lugu, teises grupis esitas sama jutuvestja lapsele mõistatusi. Mõlemal juhul veetis jutuvestja lapsega 30 minutit. Teadlased testisid lapsi vahetult enne ja pärast ettevõtmist ning tulemused olid märkimisväärsed: lugusid kuulnud lapsed tundsid end paremini, teatasid vähem valust ja kasutasid rohkem positiivseid sõnu kui teise grupi lapsed, kes olid kuulnud mõistatusi. 

Kuidas suudab lugude jutustamine meid nii tugevalt mõjutada? Lood võivad kutsuda esile muutusi ajukeemias ja aju talitluses. Uuringu tulemused näitavad, et lugude kuulamisel vähenes lastel stressihormooni kortisooli tase ning tõusis oksütotsiini tase. Ka mõistatusi kuulnud lastel vähenes kortisooli ja tõusis oksütotsiini tase, kuid muutus oli väiksem. Kortisool mõjutab meie tunnetust, meeleolu ja aju tervist – selle kõrge tase on seotud ärevuse, hirmu ja stressiga ning pikaajaliselt võib see aju kahjustada. Oksütotsiin, mida tuntakse ka kui „armastuse hormooni“, soodustab usaldust ja empaatiat, leevendab stressi ja ärevust ning võib olla isegi valu leevendava toimega. Arvatakse, et just need kaks kemikaali mõjutasid intensiivravil olevate laste heaolu paranemist.  

Lugude jutustamine – innovatiivne ja kuluefektiivne ravimeetod!? 

Muidugi laieneb lugude positiivne mõju ajule väljapoole haiglapalatit – muidu ei oleks lood inimkultuuris nii olulisel kohal. Vajadust vaktsiinide järele lood kindlasti ei vähenda, sest vaktsineerimine on äärmiselt turvaline ja efektiivne viis haiguste vastu võitlemiseks. Ehkki lugude positiivset mõju tervisele on uurinud teisedki teadustööd, peaksime käesolevaid tulemusi pidama esialgseks ning suhtuma neisse ettevaatliku entusiasmiga. Siiski: uuringu tulemused viitavad võimalusele kasutada lugusid senisest veelgi teadlikumalt inimeste heaolu parandamiseks – sarnaselt ravimtaimedele! 

Ajakiri Raamatukogu

Alates 2019. aastast ilmub Raamatukogu nii võrguväljaande kui ka nõudetrükina.
Ajakirja paberversiooni saab osta üksiknumbrina Trükiviis e-poest.
Paberversiooni aastatellimuse soovist saab teada anda e-postile [email protected].