Kui madal peab olema raamatukogu lävepakk?

Nii nagu demokraatia pole vaid poliitika, pole ka nüüdisaegne raamatukogu vaid raamatute laenutamise koht. Eestiski on raamatukogud aina enam valmis tegema koostööd kogukondadega ja pakkuma turvalist ruumi erinevateks sündmusteks. Vaikselt levib ka teadmine, et hubasesse raamatukokku võivad kõik minna segamatult aega veetma. Annely Veevo võtab hetkeks mõtiskleda, milline peab olema raamatukogu õiges kõrguses „lävepakk“. 

Annely Veevo, Kärdla Linnaraamatukogu direktor 

Eestis on palju olnud juttu sellest, et raamatukogu on kogukonnakeskus. Koht, kuhu inimesed tahavad tulla, kus neil on mugav, kus nad ei pea käima ainult selleks, et raamatut laenutada. Oleme uhked selle üle, kui meie juures käivad inimesed kaugtööd tegemas, meie korraldatud üritustel on rohkelt osavõtjaid, meie arvamusega arvestatakse.  

Oma igapäevaelus ei puutu ma kuigi palju kokku muuseumidega. Kohaliku muuseumiga küll niivõrd-kuivõrd, aga ma ei saa öelda, et oleksin sügavuti kursis nende tööga. Möödunud aasta detsembris oli mul võimalus osaleda Prahas Erasmus+ programmi õppereisil, mis oli mõeldud raamatukogude ja muuseumide töötajatele. Seal oli vestlustes Eesti muuseumide töötajatega läbivaks teemaks, et muuseumid on kogukonnakeskused. Nende terminoloogias oli „kogukonnakeskus“ midagi väga tavalist ja levinut, samal ajal kui raamatukogud alles püüavad selle sõnaga kohaneda. Mulle tundub, et paljud muuseumid on oma arengus jõudnud raamatukogudest ette: neil on strateegia inimesteni jõudmiseks, nad on muutunud tehnoloogiliselt 21. sajandi vääriliseks.  

Umbes viis aastat tagasi juhtusin ma Soomes, Turu linnaraamatukogus nägema järgmist episoodi: olime Hiiumaalt väikese grupiga raamatukogul külas ja ootasime kedagi. Meie lähedal olid avalikud arvutid, mida külastaja sai 15 minutit kasutada, kaugemal olid arvutid pikemaajaliseks kasutamiseks. Teiste külastajate hulgas oli seal ka narkomaan, kes oli ilmselt pilves. Ta oli arvuti juures ja sõrmed käisid klõbinal, just nagu kirjutaks midagi tähtsat. Siis vaatas ta paremale ja vasakule, kas kõik ikka näevad, ja klõbistas edasi. Ainult et ta vaeseke ei saanud aru, et kirjutada tuleb klaviatuuril, mitte laua peal; klaviatuur oli kaugemal. Uurisin vastuvõtja käest, kas neil turvameest ei ole, et narkomaan siin niimoodi on. Ta ütles, et on küll ja läks turvameest otsima. Tagasi jõudsid nad umbes 15 minuti pärast, sest turvamehe kabinet oli maja kõige kaugemas otsas. Turvamees läks narkomaaniga rääkima.  

Soomes tehti rahva tahtel uks lahti ka narkomaanidele 

Turu linn oli varem teinud elanike hulgas küsitluse: mida nad arvavad, kas raamatukogus võivad käia ka narkomaanid, joodikud ja asotsiaalid. Rahvas oli öelnud jah, sest raamatukogu on kõikidele. Praegu on neil tekkinud probleem (Soome raamatukogudel üldiselt) ‒raamatukogus seavad end sisse ka kodutud. Sest raamatukogu on kõikidele.  

Kärdla Linnaraamatukogu on viinud läbi ja osalenud mitmetes rahvusvahelistes projektides. Detsembris toimus seminar seoses projektiga, kus ühtedeks partneriteks on Soome raamatukogud. Nemad rääkisid, et raamatukogudel on uus probleem: raamatukogus on nii hea olla, et noored veedavad aega raamaturiiulite vahel (keegi neid eriti ei kontrolli) ja teevad seal igasuguseid asju, näiteks ‒ tarbivad narkootikume. Varustavad üksteist ja aitavad, kui kellelgi asi käest ära läheb. See info on saadud noortelt endilt.  

Ega Eestigi pole nendest probleemidest puutumata. Mitu head aastat tagasi kohtusin narkomaaniga rahvusraamatukogu naiste tualetis: noor naine, pilk udune, vaevu jaksas olla. Küsisin ta käest, kas tal oleks abi vaja. Ta sisistas mulle midagi ja vaat et oleks kallale tulnud. Pärast ütlesin turvamehele. Miks? Sest ka raamatukogu tavakülastaja peab tundma ennast turvaliselt. Kui me oleme ükskõiksed või teeme oma uksed pärani lahti kõikidele, siis need, kes on pidanud raamatukogu turvaliseks kohaks, enam ei tule.  

Kas võtame lävepaku sootuks ära? 

Kui madal peab olema Eesti raamatukogude lävepakk? Kas kogukonnakeskuseks saamise või selleks olemise hind on see, et võtame lävepaku ära? Või kui jätame alles, kas siis kahandame selle kõrguse millimeetritesse?  

Tulles Praha-külastuse juurde tagasi, siis rahvusgaleriil oli avatusega ilmselgeid probleeme. Praktiliselt polnud sellist kohta, kus oleksid saanud näitust vaadata nii, et turvamehed sind kogu aeg ei jälgiks. Või juudi muuseum, mis oli nagunii üliturvatud. Ka Praha linnaraamatukogus jalutasid turvamehed.  

Tahame olla raamatukogudena kõigile avatud ning väärtustada meie kultuuririkkust mudilasest väärikate ülikooli ikka jõudnud inimeseni. Mis teeb raamatukogust (või ka muuseumist) kogukonnakeskuse, mille lävepakk on õige kõrgusega? Kui ühe raamatukogu uksed on avatud, siis kellele, kui palju ja mis hinnaga?  

Ajakiri Raamatukogu

Alates 2019. aastast ilmub Raamatukogu nii võrguväljaande kui ka nõudetrükina.
Ajakirja paberversiooni saab osta üksiknumbrina Trükiviis e-poest.
Paberversiooni aastatellimuse soovist saab teada anda e-postile [email protected].