Kuidas kultuuri rahastamine seaduseks sai

Eesti kultuurkapitali seadus võeti vastu 5. veebruaril 1925. aastal. See seadus sai aluseks kultuurivaldkondade riikliku toetamise süsteemi loomisele. Seaduse kohaselt oli kultuurkapitali ülesandeks: a) luua, üleval pidada ja toetada asutusi, mille ülesandeks on teaduse või kunstide edendamine, tutvustamine ja populariseerimine, kunstilise hariduse andmine, rahvahariduse tõstmine ja kehakultuuri arendamine; b) teostada ja toetada teaduslikke, kunstilisi ja rahva kehakultuuri arendavaid ettevõtteid; c) toetada kultuurtegelasi, kellel oma erialal silmapaistvad teened, samuti ka surma puhul nende perekondi; d) toetada isikuid, kes teaduse, kirjanduse või teiste kunstide alal andekust ning edasipüüdmist avaldanud ja oma erialal täiendamist vajavad; e) toetada asutusi ja ettevõtteid, mille ülesandeks on rahvuskultuuri tegelaste mälestuse jäädvustamine.
Vt lähemalt Riigi Teataja 1925 nr 27-28 (17.02.1925)

Kultuurkapitali seaduseni jõudmine osutus aeganõudvaks nii mitmelgi põhjusel. 1920ndate aastate alguses ei olnud ühiskondlik mõte veel valmis loovintelligentsi toetamiseks. Riikliku majanduspoliitika põhimõtted olid välja kujunemata ning puudusid selged arusaamad riiklikest reguleerimismehhanismidest. Koos kutseühenduste tekkimisega – Eesti Lauljate Liit 1921, Eesti Kirjanike Liit ja Eesti Spordi Keskliit 1922, Eesti Kunstnike Liit 1923, Eesti Akadeemiline Helikunstnike Liit 1924 – hakati alles teadvustama ja sõnastama oma huvisid.

Kirjanike-kunstnike palgaga toetamise mõte tõusis loovintelligentsi kongressidel iseseisvalt päevakorrale.

8. oktoobril 1922 Tallinnas toimunud kirjanike kolmandal kongressil tõdeti, et Eesti Wabariik kirjanduse ja kunsti edendamiseks, eriti loowate kirjanikkude ja kunstnikkude toetamiseks mitte miskit nimetamiswäärset pole korda saatnud. Ja ometi oleneb Eesti oma riikluse ning iseseiswuse püsiwus tähtsamal määral sellest, kui wõrd meie waimlise kultuuri loomisel teiste kultuurrahvastega sammu pidada suudame. Seetõttu nõuti kongressil, et kultuurifondi asutamise, valitsemise ning kasutamise kohta kiiremas korras seaduseelnõu välja töötataks ning haridusministeeriumis koostatav kirjanike ja kunstnike toetamise seaduseelnõu kiiremas korras Riigikogule üle antaks.

Eesti Wabariik kirjanduse ja kunsti edendamiseks, eriti loowate kirjanikkude ja kunstnikkude toetamiseks mitte miskit nimetamiswäärset pole korda saatnud. Ja ometi oleneb Eesti oma riikluse ning iseseiswuse püsiwus tähtsamal määral sellest, kui wõrd meie waimlise kultuuri loomisel teiste kultuurrahvastega sammu pidada suudame.

Vt lähemalt Kolmas Eesti kirjanikkude kongress 8. okt. Tallinna raekojas

1922. aasta lõpus oli ringluses veel kaks seaduseelnõu: nii kirjanike, kunstnike ja teadlaste toetamise seaduse eelnõu kui ka kultuurkapitali oma. 1922. aasta 27. ja 28. novembril korraldas haridusministeerium Eesti rahvusliku kultuurkapitali seaduse eelnõu arutelu ja kutsus sellest osa võtma ka loojate esindajaid. Ometi ignoreeriti nende tehtud märkusi, muuseas ka seda, et ei tule liita kultuurkapitali seaduse ning teadlaste ja kunstnikkude toetamise seaduse eelnõu. Eelnõud liideti. Erilist protesti põhjustas aga spordi sissearvamine toetatavate alade hulka. Haridusministeerium jõudis eelnõu lõpliku koostamiseni alles 1923. aasta sügisel ning 1924. aasta veebruaris esitati see valitsuse kaudu riigikogule.

Ajalehest Postimees (22. juuni 1924) võib lugeda: Ja kommisjonides on valmis tehtud ja kohe sügisel päevakorral: ülikooli seadus, pensioni seadus, vähemusrahvaste kultuurautonoomia seadus, maa põlise tarvitamise seadus, kultuurkapitali seadus, muinasvarade kaitseseadus jne. Riigikogu on sügiseseks hooajaks kokkuastudes alati töömaterjali puuduse all kannatanud. Nüüd on tal niipalju tähtsat seadusandlist materjali käes, et ta 16. sept. kokkutulles kohe, ilma päevagi viitmata, täiel jõul töösse võib hakata.
Vt lähemalt Seadusandlise istungjärgu lõpuks // Postimees nr. 165, 22 juuni 1924, lk. 1)

Kultuurkapitali seaduseelnõu esimene lugemine toimus Riigikogu 1924. aasta 11. novembri istungil. Ettekandjaks oli hariduskomisjonist Benedikt Oja. Nagu protokollist selgub:
1921 a. esitati kultuurkapitaali seadus, milles ettenähtud sissetulek wiinatshekkidest sissetulnud raha. Selleaegse Riigiwanema härra Päts’i soowil jäi aga see kui liig üldine seaduseelnõu lõpulikult ratifitseerimata ja tehti haridusministeeriumile ülesandeks täielikum seaduseelnõu wälja töötada. 1923 a. sügisel töötati seaduseelnõu ka haridusministeeriumi poolt wälja ja esitati 1924 a. weebruarikuul Wabariigi Walitsuse kaudu Riigikogule, kus ta Riigikogu juhatuse poolt rahaasjanduse kommisjoni anti, kus see seadus 7. märtsil 1924. a. alamkommisjoni anti. Alamkommisjon alustas tööd 7. mail ja lõpetas 15. mail, arutades seaduseelnõu wiiel koosolekul.

Suuremad lahkuminewad arwamised tulid ette kehakultuuri toetamise küsimuses kultuurkapitaaii kaudu. Siin arwasid ühed, et kehakultuur meil sarnaselt wäljaon kujunenud, et seda kultuuriks pidada ei saawat ja .esinesid ettepanekuga kehakultuuri toetamist kultuurkapitaalist wälja heita. Heideti isegi ette, et sport liiga hasartne ja terwistrikkuw ja järelikult häwituswäärne olla ja näidatakse, et kirjandus, kujutaw- ja helikunst palju peenemaid ilutundeid elule kutsuda kui seda sport teeb.

Vt lähemalt II Riigikogu : VI istungjärk, protokoll nr. 155 (31), 11.11.1924, vrg 1562

Asutawa Kogu IV istungjärk, protokoll nr 136, 03. juuni 1920

Eesti. Asutav Kogu 1920

II Riigikogu : VI istungjärk : protokoll nr. 138 (14), 03. oktoober 1924

Eesti. Riigikogu 1924

II Riigikogu : VI istungjärk, protokoll nr. 155 (31), 11. november 1924

Eesti. Riigikogu 1924

II Riigikogu : : VIII istungjärk : protokollide lisad

Eesti. Riigikogu 1925

Perioodil 1925–1934 võeti vastu mitmeid olulisi kultuurielu puudutavaid seadusi ning pandi alus kultuuriinstitutsioonide rahastamisele. Arenesid need valdkonnad, kus riigi funktsioonid olid seaduslikult määratud. Kui seadus oli olemas, võeti seaduse alusel vastu määrused, mis näitasid ära riikliku toetuse laekumise korra ja suuruse, fikseerisid rahastamise allikad ja määrad ning osapoolte õigused ja kohustused. 1925. aastal vastuvõetud kultuurkapitali seadust loetakse märgiliseks meie kultuuriloos. Seadus käis ajaga kaasas ning seda muudeti korduvalt aastatel 1925, 1927, 1928, 1929, 1934, 1935 ja 1938.

Teemakohaseks lugemiseks

Kirjanikkude palgaküsimus // Postimees, 1920 nr 11, 14. jaanuar, lk 2
Kultuurkapitali seaduse arutamine Riigikogus // Vaba Maa, 1925 nr. 22, 28. jaanuar, lk. 4
Juhan Luiga. Kultuurprobleemid: Kultuurkapital: Kirjandus ja ajakirjandus // Vaba Maa, 1925 nr 48, 27. veebruar, lk. 2
Jaan Koort. Üks õnnetu seadus : mõni sõna kultuurkapitalist // Päewaleht (1926) nr. 90, 1. aprill, lk. 2
Rasmus Kangro-Pool. Kultuurkapitali seadus muutmisel? // Päevaleht, 1927, 12. veebruar
Võitlus kultuurkapitali ümber // Päevaleht, 1927 nr 291, 25. oktoober
Eesti Kultuurkapitali seadus // Seaduste kogu. VI köide : Rahvaharidus ja kultuuriala (1938. a. väljaanne), lk. 173
Seadused ja määrused teaduse, kunsti ja kirjanduse alal : ühes Hariduse- ja Sotsiaalministeeriumi ringkirjadega, Riigikohtu otsustest võetud seletustega ja vastavate asutiste põhikirjade ning kodukordadega / koostanud Aleksander Kurvits. – Tallinn : Hariduse- ja Sotsiaalministeerium, 1931
Elango, Õie. Eesti kultuuri toetamispoliitika aastail 1919-1940 // Looming (1992 nr 1), lk. 90-106
Eesti Kultuurkapital 1921-1941 / Jüri Uljas

Tiia Melts
õigusinfo spetsialist