Kultuuriasutuste roll kriisis ja väikeriigi haavatavus globaalses võrgustikus

Artikkel põhineb 26. augustil 2026 Eesti Rahvusraamatukogus toimunud mäluasutuste suveseminari ettekannetel.

Eesti riigi kriisivalmidus ja lai riigikaitse toetub ülesannete jäävuse ja lähimuse põhimõttele. See tähendab, et kriisiolukorras ei tule keegi teine asutuste ülesandeid üle võtma ega probleeme nende eest ära lahendama – iga organisatsioon, sealhulgas muuseum, raamatukogu, arhiiv ja muu mäluasutus peab kaitsma end ise võimalike ohtude eest nii hästi kui võimalik ja tagama oma funktsioonide toimimise oludele vastavas ulatuses.

Valmisolek ja kriisikindlus ei ole midagi sellist, mida saab luua üleöö. Vaja on sihipärast ja pidevat koostööd asutuse töötajate, juhtkonna ja partnerite vahel. Vastavalt Riigikogus 2026. aastal vastu võetud Eesti julgeolekupoliitika alustele peavad organisatsioonid iseseisvalt toime tulema vähemalt 30 päeva ja selleks peavad olemas olema vajalikud varud.

Kultuuriministeeriumi strateegia ja kriisivalmiduse valdkonna juht Karin Närep tutvustas oma ettekandes ministeeriumi ja selle ligi 50 asutusega haldusala rolli julgeolekukriisi olukorras.

Riigiüleselt on määratletud kolm püsivat kriisiülesannet, mille täitmine peab igal juhul olema tagatud.

1. Riiklikult oluliste kultuuriväärtuste kaitse ja säilimine. Selle ülesande täitmisel on ministeeriumi peamine partner muinsuskaitseamet. Kriisiolukorras (ja eriti halvima stsenaariumi ehk julgeolekukriisi korral) on fookuses kahepoolne tegevus: museaalide kohapealne kaitse ning prioriteetsete objektide nimekirja alusel toimuv evakuatsioon. Ukraina kogemusele tuginedes on uueks kriitiliseks tegevuseks saanud ka kultuuriväärtustele tekitatud kahjude seire ja dokumenteerimine, mis on vajalik rahvusvahelise üldsuse teavitamiseks. Seda valdkonda toetatakse täiendavalt ka välisrahastuse ehk Norra vahendite abil.
2. Avalik-õigusliku meediateenuse osutamine ja ringhäälingu toimimine. Kriisi ajal peavad igal juhul säilima vähemalt üks eestikeelne ja üks venekeelne raadio- ja teleprogramm ning veebiuudised. Elutähtsa teenuse osutajana vastutab Eesti Rahvusringhääling sisu eest, samal ajal kui Levira tagab tehnilise toimepidevuse Tallinna teletorni ja üle-eestiliste suurte mastide kaudu. Seejuures on äärmiselt oluline elanike teadlikkus: esmaseks infokanaliks elektrikatkestuste ajal on patareidega kriisiraadio.
3. Strateegiliste kommunikatsioonisõnumite viimine eri keele- ja kultuuritaustaga vähemusteni. Ametlikku riiklikku kriisikommunikatsiooni koordineerib küll Riigikantselei strateegilise kommunikatsiooni keskus, kuid Kultuuriministeerium (eelkõige kultuurilise mitmekesisuse osakond) vastutab, et tõlgitud ja kohandatud sõnumid jõuaksid katusorganisatsioonide ja allseltside kaudu nendeni, kes tavapärast meediat ei tarbi. Koostööd tehakse umbes 18 katusorganisatsiooniga (sh ukrainlaste, rannarootslaste ja teiste rahvuste esindajatega), et luua igapäevane usaldus juba enne kriisi puhkemist.

Teooriast praktikani

Riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo nõunik Lea Vainult tõi oma ettekandes esmalt välja, et isegi kui asutustel puudub otsene riiklik kriisiülesanne, peab neil olema läbimõeldud ja harjutatud, kõigile teada oleva tegevusloogikaga kriisiplaan. Iga plaan saab tööle hakata siis, kui sellest ollakse teadlikud ja saadakse ka aru. Kui töötajad ei tea oma rolle ja kohustusi, pole ka parimast plaanist kasu.

Teine mõte: asutuse kriisiplaani paberil olemasolust olulisem on selle reaalne testimine. Kui plaani koostamisel kasutatakse näiteks mõne teise asutuse põhja, kus vahetatakse ehk nimed ja aadressid ära, siis tegelik katsetus võib lõppeda krahhiga.

„Keerdtrepi õppetund“ ja paberil dubleerimine

Lea Vainutil on jagada isiklikust kogemusest näide ebaõnnestunud evakuatsiooniplaanist. Vaja oli koostada evakuatsiooniplaan krediitkaardi suuruse eseme viiekordsest majast välja toimetamiseks. Ese asus rangelt piiratud ligipääsuga ruumis, millele oli juurdepääs vaid kolmel töötajal.

Ese tuli turvalisuse huvides pakendada suurde porolooniga polsterdatud kasti, mis oli euroalusel ja peaaegu inimese kõrgune. Hoones puudus lift ja ainus liikumistee viis mööda kitsast keerdtreppi, kust kast alla ei mahtunud. Kui see lõpuks suure jõu ja vaevaga autoparklasse toimetati, selgus, et see ei mahu ühegi parklas oleva auto pagasiruumi ega salongi. Tulemuseks oli, et kast tuli viia keerdtrepist üles tagasi. Muuhulgas selgus ka tõsiasi, et evakuatsiooni läbiviijal puudus kohapeal isegi kruvikeeraja, et ese seadmete vahelt juhtmerägastikust kätte saada.

See eluline kogemus tõestab, et ilma füüsilise läbitegemiseta on plaanid kasutud. Just siis hakkavad rolli mängima ka detailid, millele kohe ehk mõelda ei oska. Kriisiolukorras oli näiteks vaja koostada evakueeritavate esemete üleandmise-vastuvõtmise akt, kuid tol korral polnud paberit ega pastakat käepärast. Sama kehtib ka andmete ja side kohta: kõik kriitilised kontaktandmed ja telefoninumbrid peavad olema füüsiliselt paberile trükitud ja näiteks kriisikasti peale kleebitud. Kui sideühendused ja -süsteemid on rivist väljas, ei saa kontakte nutitelefonist või andmebaasist kätte.

Kui kõik vajalikud blanketid ja aktid on eelnevalt paberile välja prinditud, on täitjal tarvis sisestada vaid kuupäevad ja nimed. Nii on hiljem lihtsam asjade asukohta tuvastada.

Ühiskonna sidusus ja ristsõltuvus riigikaitses

Ühiskonna sidusus on riigikaitse tegelik vundament. Mõelgem laulu- ja tantsupeole, mis on sidususe loomisel ülimalt oluline ja kannab eesti kultuuris ühiseid väärtusi. Kui meil pole ühiseid väärtusi, kaob ka üksteisemõistmine ja tahe oma riiki kaitsta.

Sidusus tähendab ka seda, et eri vähemusgrupid peavad end Eestis tundma turvaliselt ja ühiskonna osana. Riiklikuks julgeolekuohuks on aga Moskvast juhitav õigeusu kirik. Kuna inimesel on loomupärane vajadus kogukonda kuuluda, käiakse kirikutes koos ja vahetatakse muljeid. Sellise usaldusliku suhtluse kaudu levib kriitiline informatsioon, mida vastasriik saab kergelt meie vastu ära kasutada.

Sõjaline kaitse ei saa eksisteerida ilma toimiva ühiskonnata. Riiki ei saa kaitsta n-ö Uus-Meremaalt. Kaitsevägi vajab toitu (põllumajandust, leivatootmist), logistikat (kütuse tarnet generaatoritele), IT-süsteemide tööd, riiete õmblemist ja parandamist ning toimivat riigieelarvet, mida täidetakse kohapeal makstavate maksudega. Kõik need valdkonnad on üksteisest ristsõltuvad.

Eesti haavatavus globaalses võrgustikus

Me elame ajastul, kus stabiilne rahuaeg (enne koroonaviiruse pandeemiat ja täiemahulist sõda) on jäädavalt möödas. Tänapäevane küberruum on piirideta ja ohud globaalsed. Tehisaru kiire areng on muutnud asutuste igapäevaelu haavatavaks. Näiteks juhtum, kus AI häkkis ülesande täitmiseks katselaborist iseseisvalt välisregistritesse (Mythos) − näeme, kui haavatav on digimaailm.

Hiina tehnoloogia ja Huawei dilemma

Sõltuvus Hiina tehnoloogiast on julgeolekuoht. Hiina seadmeid ei saa usaldada võimaliku sabotaaži- või lühiseriski tõttu, näiteks sellepärast, et neis kogutakse kõiki kasutajaga seotud andmeid.  

Eesti riigis tegutseb spetsiaalne tehnoloogiakomisjon, mis kontrollib riigihangete raames seadmete omanikke, päritolu ja komponente. Näiteks saab Hiinast pärit sülearvutite riski maandamiseks paigaldada spetsiaalsed krüptoseadmed, mis teevad välise sissehäkkimise võimatuks.

Praeguses olukorras on oluline vaadata üle seadmete seadistused ja maandada riskid. Kas need peavad ikka salvestama andmeid? Kas tehases seadistatud paroolid on vahetatud?

Eesti haavatavuse vähendamiseks globaalses võrgustikus ei piisa seega ainult tehnilistest lahendustest, vaid iga mäluasutus ja kodanik peab alustama elementaarsest küberhügieenist ja teadlikkuse suurendamisest.

Signe Heiberg

Seminari fotod
Autor: Aron Urb