Raamatututvustus: Lastevaba elu omal soovil

Aeg-ajalt on ilmunud meedias lugusid inimestest, kes on otsustanud lapsi mitte saada. Kogukond kasutab enda kohta väljendit childfree (“lastevaba”), mida edaspidi käesolevas postituses ka kasutatakse. Suur osa neist lugudest on sellised, kus pannakse nende inimeste valikuid küsimärgi alla: kas nad peaksid maksma lastetusmaksu, kui palju neil on õigust saada tulevikus pensioni, kui väärtuslikud ühiskonnaliikmed nad on jne. Kui lugeda arvamusavaldusi (ning kasvõi internetis olevaid kommentaare), on näha sageli kokkupõrget lasteta elustiili toetajate ning selle hukkamõistjate vahel. Läbi aastate on tehtud palju uurimusi lastevabadest inimestest ning nende valikutest. Üht raamatukaante vahele jõudnud uurimust sel teemal tutvustamegi: Shelly Volsche “Voluntarily Childfree. Identity and kinship in the United States”. Lanham : Lexington Books, 2020.

Autor väidab, et lasteta elu ei saa lähitulevikus domineerivaks valikuks, samas aga vabatahtlikult lasteta inimesed on arenenud ühiskondades aina kasvav demograafiline trend. Andmete kogumiseks viis autor lisaks varasematele uuringutele tuginemisele läbi uuringu kolmekümne lastevaba inimesega.

Kes on lastevabad inimesed?

Esimest korda kasutati väljendat childfree USA kirjanduses 70ndate keskpaigas, märkimaks eraldiseisvust lastetutest (childless) ehk nendest, kes soovivad lapsi, aga neid mingil põhjusel ei saa.

Autor on aastaid uurinud lastevabade inimeste online gruppe, uudiste kommentaare jm. 2016. a. kogus ta viiesajalt inimeselt andmeid nende sünnijärjekorra ning õdede/vendade olemasolu kohta, selgitamaks, kas nendel teguritel ja järglaste saamise soovil on seos. Hüpoteesiks oli, et lasteta inimesed on tõenäoliselt esmasündinud või pere ainsad lapsed, kuid see ei pidanud vett.

Volche jagab lastevabad kolme gruppi:

1) hedonistid – inimesed, kes ei soovi lapsi, kuna nad ei soovi sellega kaasnevat vastutust. Nad ei soovi muretseda kellegi teise kui iseenda pärast ning nad näevad lapsi oma elus takistustena. 

2) eestvõitlejad (advocates) – need, kes liituvad erinevate lastevabade kogukondadega ning käituvad protesteerivalt selle vastu, et peavad õigustama oma valikuid. Nad tugevdavad läbi lastevaba kogukonna oma identiteeti, jagades teistega sama ideoloogiat. Sageli mõistavad hukka neid, kes on otsustanud lapsi saada.

3) iseseisvad (autonomous childfree) – nemad rõhutavad isiklikku kasvu ja arengut. Neile on oluline stabiilne karjäär ning kooselu. Sageli on nad abielus partneriga, kes samuti lapsi ei soovi. Tihti on nad ka hõivatud teiste eest hoolitsemisega, sh loomade ja laste. Nemad on ka inimesed, kes ei mõista hukka neid, kes lapsi saavad, vaid võivad neid just toetada nende valikutes. Volsche märgib, et suurem osa lastevabadest inimesest kuulub erinevate uuringute järgi just sellesse gruppi. 

Soorollidest

USAs vaadeldud massimeedia ning sotsiaalmeedia postitustest on tulnud välja stsenaarium, mille kohaselt naised on justkui “loodud emadeks”, samal ajal kui mehed võivad, aga ei pruugi olla “isadusele pühendunud”. Nähakse ka, et ühiskond toetab tugevaid, enesekindlaid mehi, samal ajal kui selliseid omadusi naiste juures väga ei hinnata. See tuleneb sotsiaalsetest ootustest, et naised on rohkem õrnemad ja hoolitsevamad, mehed aga rohkem ajendatud saavutustele. Raamatus uuritud lasteta naistelt uuriti, mil määral sellised soolised rolliootused nende elusid mõjutavad ning ilmnes, et nad ei tunne end oma otsuse pärast vähem naiselikena. Toodi ka välja arvamus, et lapsesaamine ei tee naisest naist, vaid see teeb naisest ema ning need on erinevad rollid.

Kolm “bingot!”

Paljude konservatiivsemate inimeste poolt vaadatakse lasteta inimesi kui ebaküpseid, egoistlikke ning isegi kui psühholoogiliselt ebanormaalseid. Pereliikmed tunnevad mure oma lasteta sugulaste pärast, sõbrad-tuttavad võivad eemalduda teistmoodi vaadete tõttu. Autor toob siinkohal välja kolm “bingo momenti” ehk tüüpilist fraasi, millega lasteta inimesed kokku puutuvad.

1. „Sa muudad oma meelt“. Seda kasutatakse tihti seoses vanuse või „õige paarilise“ leidmisega. Eeldatakse, et kui inimene jääb vanemaks või leiab omale nö tõelise armastuse, tekib temas kindlasti suurem tung saada lapsevanemaks. Selle väite puhul tõid intervjueeritavad välja endapoolsed seisukohad:  

• Pean küll lapsi armsateks, kuid lihtsalt ei soovi neid ise saada.
• Olen lastega töötanud ning tean, et mulle ei sobi lapsevanema roll.
• Minu jaoks on õige paariline see, kes samuti lapsi ei soovi 
• Ma pigem sureksin oodates kedagi, kes ei soovi saada lapsi, kui tunneks end pidevalt survestatuna neid saama. 

2. „Sa oled isekas“. Sellega on seotud mõte, et inimene, kes ei soovi last, justkui varastaks ka oma paariliselt võimaluse lapsi saada. Samuti eeldatakse, et laste ülesanne on edaspidi enda vanemaid nö vanavanemateks teha. Seda kommenteerisid intervjueeritavad järgmiselt:

• Sooviti, et perekond võiks olla toetav isegi siis, kui nad ei nõustu lastevaba perekonnaliikme vaadetega 
• Leiti, et isekas on hoopis see, kui vanemad heidavad ette laste mittesaamist, hoolimata, et nende laps tegelikult ise seda ei soovi.

3. “Sa ei ole veel valmis suureks saama”. Lasteta inimesi vaadatakse nende valikute pärast kui ebaküpseid täiskasvanuid. Mitmed autori poolt intervjueeritud inimesed ütlesid, et nende pere kohtleb neid kui „vähem täiskasvanuid“, hoolimata nende tööalastest või muudest saavutustest.  

Diskrimineerimine

Mitmed intervjueeritavad ütlevad, et on tundnud oma valiku tõttu diskrimineerimist. Kristin Park (2002) uuringust ilmneb, et paljud lastevabad inimesed kasutavad enda valikute jaoks samasuguseid häbimärgistamist vältivaid taktikaid nagu teised marginaliseeritud vähemused. Näiteks kui neilt uuritakse laste saamise kohta, eriti võõraste poolt, ütlevad nad, et nad ei ole veel otsustanud või lihtsalt ootavad, et õige aeg kätte jõuaks. Ka väidavad nad, et nad nad pole vabatahtlikult lasteta, mille järgselt kriitika nende suunas vaibub. Park leidis ka, on tavaline, et lastevabad enda valikut õigustavad. Seda toetavad näiteks sotsiaalmeedias toetavad arutlused või internetis ringlevad meemid. Näitena toob Volsche ühe 2016. aastal ringelnud meemi, millel oli sõnum: „Ah et mina olen isekas, sest ei taha lapsi? Siis miks kõik sinu põhjendused laste saamiseks algavad sõnadega „Ma tahan…“. 

Veel tuli pea igalt intervjueeritavalt välja, et neid on nimetatud vastutustundetuteks, isekateks või ebaküpseteks. Nad tunnevad, et ei saa tihti avalikult oma arvamust välja öelda. Näitena on toodud väljaskäimine. Kui ühelt poolt lastevabad mõistavad, et pereinimesed väärivad kohti, kus üheskoos perega väljas käia (kinod, restoranid, spad jne), siis neid omakorda sageli ei mõisteta, kui avaldavad soovi, et võiks olla rohkem kohti ja üritusi, mis on mõeldud ainult täiskasvanutele.

Eraldi mainti töökohta, kus diskrimineerimist ette tuleb. Kui on tarvis kedagi asendada, siis minnakse sageli esmalt inimese juurde, kel pole lapsi, eeldades, et tema saab ikka asendada, kuna tal pole kohustusi. Samuti tullakse lastega inimestele rohkem vastu, kui neil on vaja eraasjus keset päeva töölt lahkuda.  

Miks otsustatakse lapsi mitte saada?

1936.a. uuris Paul Popenoe inimeselt, kel polnud lapsi selle põhjuseid. Kokku saadi üle 550 erieva loo ning 67% neist olid inimestelt, kes olid vabatahtlikult lasteta. Vabatahtlikult lasteta põhjuste seas olid näiteks soov teha karjääri, majanduslikud raskused, tervislikud põhjused ning see, et lapsed lihtsalt ei meeldi. Kuid põhjuseks number 1 (31% vastanutest) luges Popenoe “enesekeskseid põhjuseid”, milleks olid näiteks soov tõusta sotsiaalsel redelil ning soov ringi reisida. Huvitaval kombel ei ole need põhjused oluliselt muutunud. 2016. aastal postitas ühe populaarse childfree sotsiaalmeedia grupi liige gruppi küsimuse: “Peale rahaliste põhjuste, mis on teie jaoks number üks põhjus, mis on teid viinud otsuseni lapsi mitte saada”. Küsimusele vastas üle 120 inimese. 25% väitsid, et nad lihtsalt ei tunne laste vastu oma elus huvi. 13% kirjutasid, et neile ei meeldi lapsed. 9% vastanutest ütlesid, et neile ei meeldi üleüldiselt inimesed.  Ligi 20% vastasid, et vajavad oma elus palju isiklikku ruumi, vähe stressi, rahu ja vaikust. 16% aga kartsid, et annaksid oma lastele edasi terviseprobleeme, mis neil endal on. 4,8% väitsid, et kardavad rasedust ning sünnitust. Ligi 13% inimestest tõid välja ka mure keskkonna, kliima ja ülerahvastatuse pärast ning muid eetilisi küsimusi. Autor märkis veel, et tema intervjuueritavate vastused sarnanesid suuresti nii Popenoe poolt kui selle foorumipostituses kogutud vastustega. 

Kas lasteta on isekad?

Volche kirjeldab, et ehkki tema intervjueeritavad ei soovi lapsi, hoolitsevad paljud neist heameelega oma suguvõsas olevate laste eest, samuti ka vanemate ja/või haigete sugulaste eest. Autori sõnul on lasteta inimesed tihti töökohtadel, kus toetatakse teiste inimesete arengut ja teadmisi. Tema intervjueeritavate hulgas olid näiteks professorid, meedikud, terapeudid ning noorteadvokaadid.  

Samuti tegelevad nad palju huvikaitse ja vabatahliku tegevusega, mis hõlmavad näiteks loomade heaolu, võrdõiguslikkuse küsimusi, keskkonna teemasid jne. Kuigi samade teemadega tegelevad ka inimesed, kel on lapsed, tunnevad lastevabad, et nad ei suudaks panustada nendesse tegevustesse sama palju aega, energiat ega raha, kui neil oleksid lapsed.  

Lastevabad ja perekond

Üldiselt kujutatakse perekonda sellisena, mis koosneb vanematest ning lapsest/lastest. Ühe uurimisküsimusena vaatles Volche, missugused on lasteta inimeste pere- või lähisuhted. Paljud intervjueeritavast olid suhtes ja elasid koos kaaslasega, kellega tuntakse suurt lähedust. Mainiti intellektuaalsete vestluste tähtsust, koos arenemist ja kasvamist läbi ühiste kogemuste ning teineteise isikliku arengu toetamist. Öeldi, et teineteisele sellisel moel keskendumine on otseselt seotud piisava aja ja energiaga, mida neil ei jaguks, kui neil oleks laps. Lisaks öeldi, et mõistetakse, et lapse kasvatamisega kaasneb ka palju toredat, kuid leitakse, et praeguse elukorraldusega seotud positiivsed aspektid kaaluvad selle üles. Esile toodi ka soovi hoida suhet pidevalt värskena, mis lastega nii lihtsalt ei õnnestu. Ka ütles üks intervjueeritavatest, et paljud naised kaotavad emaks saades oma identiteedi.  Rahulolu abieluga ning laste olemasolu seost on varem uurinud näiteks Houseknecht (1987) Ja Blackstone (2014). Esimeses uuringus ilmes, et abieluga on rahul rohkem neid paare, kel pole lapsi. Ka Blackstone leidis hiljem, et üks põhjustest, miks eelistatakse mitte lapsi saada, on suurem rahulolu paarissuhtega.

Paljudel on ka koduloomad ning oma armastus ja hoolivus suunatakse nendele. Lisaks peeti olulisel kohal olevaks ka lähedasi sõbrasuhteid.  

Mis annab elule väärtuse?

Volche uuris, mis annab lastevabade elule väärtuse. Kaks kolmandikku vastasid, et nende abikaasa/elukaaslane, aga ka lemmikloomad.

Palju toodi välja õppimis- ja arenemisvajadust. Sinna hulka kuulub kõrghariduse omandamine, töötoad, igasugused kursused ning iseõppimine. Ka hobidele keskendumine ja läbi nende õppimine loeti selle hulka. Seda kõike teevad ka lastega inimesed, kuid lastevabad tunnetavad, et lapsed takistavad oma eesmärkidele täielikku keskendumist.

Omajagu toodi välja ka heategevust ning vabatahtlikku tööd: kes tegeleb LGTBQ+ noortega, kes seisab selle eest, et rohkem naisi oleks hõivatud STEM (loodus- ja täppisteadused ning tehnoloogia) erialadel, kes seisab keskkonna ja loomade kaitse eest.

Grupp, keda autor veel eraldi välja toob, on inimesed, kes tahavad elu elada spontaanselt ning omada vabadust teha, mida parasjagu tahavad. Sealses grupis on ka neid, kes ei tunne huvi abielu vastu, kuna peavad end selleks liiga iseseisvaks.

Kui enne oli juttu kolmest “bingost”, siis tihti kuulevad lastevabad ka küsimust: kes sinu eest hoolitseb, kui oled vana? Ka sellele antakse erinevaid vastuseid. Arutletakse selle üle, kes üldse garanteerib, et lapsed hakkavad oma vanemate eest hoolitsema ning kas ongi õige neilt seda oodata. Leitakse ka, et pigem mitte heita kõrvale oma soove nüüd ja praegu selle pärast, mis tulevikus võib juhtuda, aga ei pruugi.