RaRa väike maja, Narva mnt 11
E–R 10–20, L 12–19, P suletud
RaRa Solarise saatkond
E–P 10–19
Laulev revolutsioon
Eestlased olid 19. sajandi lõpu laulupidudega laulnud end rahvaks, kogunud eneseteadvust ja kogenud enneolematut ühtekuuluvustunnet.
“Eesti rahvas on endale iseseisvuse välja laulnud.“ Sellel, näiliselt paradoksaalsel, sõnal on oma põhiolemuses sügav tähendus, kuigi see tundub esialgu veidi imelikuna. On selge, et laulupidu oli see koht, kus eesti rahvas esimest korda tundis end rahvana. Siit tekkis rahvuslik ideoloogia, milleta ei saaks ette kujutada iseseisvat Eestit.
Helilooja ja dirigent Juhan Aavik. Laulupidude üldrahvalikust tähtsusest. – Laulupeo album : jaanikuu 1928 a. Tallinn, 1928.
Sada aastat hiljem, kui avanes taas võimalus kinnitada iseolemist, oli üheks võitlusvahendiks laul – Tartu levimuusikapäevad ja viis isamaalist laulu, vanalinna päevade öölaulupeod, Rahvarinde korraldatud „Eestimaa laul“. Nendel pidudel lehvisid sinimustvalged lipud ning kõlasid isamaalised laulud ja kõned.
1988. aasta kuumale suvele eelnenud sündmused
1987. aasta
Nn fosforiidisõda, protestiliikumine fosforiidikaevanduste rajamise vastu Ida-Virumaale.
Tartu IX muusikapäevadel kõlas esimest korda elavas ettekandes Alo Mattiiseni laul „Ei ole üksi ükski maa“.
25. mail asutati ENSV Loominguliste Liitude Kultuurinõukogu.
23. augustil toimus esimene suurem poliitiline meeleavaldus Tallinnas Hirvepargis, kus nõuti Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamist.
26. septembril ilmus ajalehes Edasi Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma ettepanek viia kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele (IME).
21. oktoobril korraldas Vaba-Sõltumatu Noortekolonn Nr. 1 Võrus Vabadussõjas langenute mälestusele pühendatud meeleavalduse.
Asutati esimene demokraatlik massiorganisatsioon – Eesti Muinsuskaitse Selts.
Kevad, suvi, sügis 1988
1–2. aprillil tuli Toompea lossis kokku loominguliste liitude ühispleenum, kus nõuti suuremaid õigusi rahvusteadustele, arutati rahvuskultuuri olukorda ja avaldati rahulolematust Eesti NSV juhtkonnaga.
Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenum
Sirp ja Vasar, 8. aprill
13. aprillil tegi Edgar Savisaar Eesti Televisiooni saates „Mõtleme veel“ ettepaneku Rahvarinde loomiseks. Samas loodi ka algatusrühm idee teostamiseks.
14.–17. aprillil toimusid Tartus muinsuskaitsepäevad, kus olid isamaalised kõnekoosolekud, talgud Raadil Eesti Rahva Muuseumi varemetel, kontserdid, seltsisõhtud jne. Tipphetkeks oli rahvusvärvide välja toomine – kolme eraldi kangana kanti rahvusvärvides lippe rongkäigus ja samuti lehvis EÜSi majal kolm lippu – sinine, must ja valge.
“Ja siis oli arutelu sinimustvalge üle, et kas tuua välja või mitte tuua. Mäletan, et Velliste, Laar, Tõnn Sarv, Eerik Kross, Luik, Tarand olid seal kindlalt kohal ja seal see otsus siis tehti, et tuua lipp välja kolme kanga näol. Kasterpalu lasi vist filoloogiatüdrukutel ühiselamus need õmmelda ja triikida. Seda ma mäletan, kui me kõndisime nendega mööda linna, kuidas siis oli konkurents nende vahel, kes saavad kanda. Kolm kangast ja kolm meest, kuidas need pidevalt vaheldusid, sest juba tahtis järgmine mees kanda.”
Tiit Pruuli. Teine Eesti : Eesti iseseisvuse taassünd 1986-1991. Tallinn, 1996.
Tartu X muusikapäevad
10.–14. maini toimusid Tartu X muusikapäevad, kus lõppkontserdil kõlasid Ivo Linna, In Spe ja Kiigelaulukuuiku esituses viis isamaalist laulu. Eelmistel muusikapäevadel oli juba kõlanud Alo Mattiiseni laul Jüri Leesmendi sõnadele “Ei ole üksi ükski maa”, mis rääkis eestlaste ühtsusest fosforiidisõjas.
LAULEV REVOLUTSIOON OLI ALANUD!
Jüri Leesment: “Olen kümneid kordi rääkinud, kuidas Alo tuli minu juurde ja sõnas, et hakkad nüüd isamaalaule kirjutama, ja mina ütlesin, et mingit nutulaulu õnnetust Eestimaast ma küll kirjutama ei hakka. Laulud peavad olema uhked, ässitavad ja tooma rahva tänavale.” “Just nii ma mõtlengi ja nii teemegi,” vastas Alo.
Mässav vabaduslaulik : Jüri Leesmenti ja Alo Mattiiseni lugu. Tõrvandi, 2018.
Viis isamaalist laulu
„Kaunimad laulud“ (A. Saebelmann/V. Ruubel/A. Mattiisen/J. Leesment)
„Mingem üles mägedele“ (K.-A. Hermann/M. Veske/A. Mattiisen/H. Käo)
„Sind surmani“ (A. Kunileid/L. Koidula/A. Mattiisen/J. Leesment)
„Isamaa ilu hoieldes“ (K.-A. Hermann/F. R. Kreutzwald/A. Mattiisen/J. Leesment)
„Eestlane olen ja eestlaseks jään“ (K.-A. Hermann/A. Mattiisen/J. Leesment)
Viis isamaalist laulu Tartu X muusikapäevadel
ERRi arhiiv
Tartu 10. levimuusikapäevad
Sirp ja Vasar, 20. mai
““Kaunimad laulud”, “Isamaa ilu hoieldes”, “Sind surmani”, “Peatage Lasnamäe!” ja “Eestlane olen ja eestlaseks jään” – laulsime neid koos In Spe ja Kiigelaulukuuikuga, Alo mängis süntesaatorit ja dirigeeris ka. Ta oli väga karismatiline. Kui ta ikka läks sinna ette ja kukkus oma pikkade kätega vehkima, siis olita nagu messias, et tulge nüüd kõik minu järel. Mu jalga tudises laval mehiselt, siukest värinat muidugi teist korda elus ei tunnegi. Kordasime neid laule mitu korda ja lõpuks tulid kõik artistid lavale, mul on see pilt nii silma ees: kõik olid reas ja nutsid …”
Ivo Linna intervjuu. – Elukiri, mai 2008.
Vanalinna päevad ja öölaulupeod
4.–11. juunil toimusid Tallinnas vanalinna päevad, mille programmis olid ka nn öölaulupeod. Kui 1987. aasta vanalinna päevade ajal olid toimunud spontaansed öised laulmised Lauluväljakul, siis 1988. aastal olid öölaulupeod juba ametlikus programmis.
Päeval koguneti Raekoja platsile, kus heisati miilitsate meelehärmiks sinimustvalge lipp, õhtul aga lauluväljakule, kus lauldi ja lehvitati juba üsna julgelt rahvuslikke trikoloore.
“Algatuse võtsid enda kätte koolipoisid, kes hakkasid raekoja seinale heiskama sinimustvalgeid lippe. Valvas Vene miilits võttis need sealt aga varem või hiljem maha. Nii kestis vägikaikavedu mitu päeva, kuni lippudega toimuvat jälgiv rahvas otsustas sellele reageerida üpris leidlikul moel. Paari päevaga muutus kogu kesklinn äkki sinimustvalgeks. Põskedele ja otsmikele maaliti rahvusvärvides triibud, värvikolmikust õmmeldi kähku kleite, seelikuid, mütse, peapaelu. See ilmus õhupallidele, tossudele, vihmavarjudele, ehetele, päikeseprillidele, kübaratele. Sõitsid ringi sinimustvalgeks maalitud autod. Samasuguseks värviti rõdusid, piirdeaedu, isegi puutüvesid. Võimud olid plindris. Ei saanud ju miilits rebida tüdrukute puusadelt maha sinimustvalgeid seelikuid. Ja nii nad taandusid. Jäeti rahule ka raekojale heisatud lipud.”
Heinz Valk. Kuidas Eesti NSV-st sai jälle Eesti. Tallinn, 2013.
“4. juuni õhtuks oli Lauluväljakule kogunenud kümneid tuhandeid noori. Äpu ja Sipu hüüdnime all tuntud punkarid ronisid lausa eluga riskides mööda Lauluväljaku prožektorite torni välisseina üles ning heiskasid torni rahvuslipu. Noorte seas tekitas see tohutu vaimustuse. Hakati laulma tuntud-teatud isamaalisi laule. Kohalesaabunud miilitsad nõudsid Lauluväljaku direktrissilt Rita Mägarilt, et ta lipu alla võtaks. R. Mägar soovitas miilitsatel endal lipu järele ronida. Seda ei söandanud miilitsad teha ning nii jäigi sinimustvalge torni lehvima.”
Teine Eesti : Eesti iseseisvuse taassünd 1986-1991. Tallinn, 1996.
Öölaulupidude ühislaulmisele oli kutsutud ka ansambleid, Rodeo oli osalenud juba 1987. aasta vanalinna päevade öölaulupidudel, neile lisaks esinesid ka Justament, MTJ. Ja loomulikult Ivo Linna Rock Hoteliga ja In Spe. Lauluväljakul esitati kõiki vähegi eestikeelseid ja eestimeelseid lugusid.
“Esimesest ööst alates oli õhkkond täiesti erakordne. Esitasime oma lugude vahele hulganisti rahvalikke meloodiaid ja publikut tuli järjest juurde. Usun, et kolmandaks õhtuks oli kohal oma kümme-viisteist tuhat inimest, sel ööl ilmusid esimest korda välja ka sinimustvalged lipud. Muidugi ei olnud realistlik mängida ilma pausideta kella üheteistkümnest õhtul kuni viieni hommikul kuus korda järjest. Seepärast kaasasime erinevatel öödel ansamblid Justament ning MTJ ning meie võõrustada olnud kaks kollektiivi Soomest: tantsulist jazzi viljelenud Bullworkers ja trash-metal grupi Stone. Et rahvas hakkas õhtuti vanalinnast üha rohkem Kadrioru poole liikuma, koliti Raekoja platsile planeeritud kontserdid Lauluväljakule, kus viimastel öödel võis inimesi olla kohal oma kolmkümmend tuhat.”
Mart Mikk, ansambli Rodeo liige. Rodeo muusika tõi Lauluväljakule kümneid tuhandeid kuulajaid. – Eesti Päevaleht, 29. juuli 2021.
“Muidugi me läksime,” meenutab Linna. “Laulsime koos In Spe ja Alo Mattiiseniga isamaalisi laule. See oli selline üldrahvalik üritus, iga ööga tuli rahvast järjest juurde ja muidugi oli palju välisturiste. Nende jaoks oli see ilmselt eriti enneolematu asi. Rahvas tuleb kodudest massiliselt välja ühte kohta ja hakkab lihtsalt laulma. Ja ei teegi midagi muud. Ma mäletan, kuidas üks täiesti umbkeelne Ameerika turist ronis koos meiega lavale. Ei teadnud ta ilmselt Eestistki suurt midagi, aga tahtis hirmsasti koos meiega laulda. Paljud nutsid lava ümber. Lava ääres tungles igasuguseid pillimehi ja rahvast, kõik tahtsid omal moel lavale pääseda, et midagigi laulda või mängida. Kusjuures lauldi tavalist tantsuõhtu repertuaari, kuni isamaaliste lugudeni. Kõik, mida teati, lauldi ära.”
Spontaanselt alanud öölaulupeod panid rahva omariiklusest rääkima. Eesti Päevaleht, 14. juuni 2008.
Heinz Valgu 17. juunil ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud artikkel pealkirjaga „laulev revolutsioon“ andis nime sündmustele, mis aitasid kaasa Eesti iseseisvuse taastamisele.
“Eesti NSV juhtkonnas tekitasid öölaulupeod paanikat. Nõukogude võim Tallinnas näis olevat lõppenud. Muulased olid tõmbunud kodudesse ega julgenud end õhtuti tänavatel näidata. Kuulduste kohaselt üritanud EKP Keskkomitee esimene sekretär Karl Vaino saada Moskvast luba korraldada Lauluväljakul suurem jõuaktsioon, millele seisnud vastu tollane ENSV siseminister Marko Tibar. Selleks ajaks oli informatsioon Eestis toimuvast jõudnud lääne massiteabevahenditesse, põhjalikult kajastas öölaulupidusid Soome Televisioon. Tekkinud olukorras olnuks Moskval raske avalikke jõuvõtteid käiku lasta. Soomukite satmine saja tuhande laulva inimese vastu oleks kahjustanud perestroika usaldusväärsust läänes.”
Teine Eesti : Eesti iseseisvuse taassünd 1986-1991. Tallinn, 1996.
Delegaatide lähetamine
16. juunil vahetati välja EKP Keskkomitee I sekretär, Karl Vaino asemele määrati ametisse Vaino Väljas. See võimaldas muutusi Eesti poliitilises elus ja liikumist iseseisvuse taastamise suunas. 17. juunil toimus lauluväljakul Rahvarinde korraldatud meeleavaldus, kus saadeti teele NLKP XIX konverentsi eestimeelsed delegaadid. Kõnedega esinesid Rein Järlik, Edgar Savisaar, Juhan Aare, Marju Lauristin, Tiit Vähi jt. Meeleavaldusel avalati toetust ka uuele EKP juhile, Vaino Väljasele ning kõlasid isamaalised laulud.
17. juunil sai Eesti Rahvarinne kokku Lauluväljakul
Sirp, 24. juuni
“Mina sattusin sellele meeleavaldusele nii, et linnast läks Lauluväljakule pika voona inimesi. Mul ei olnud kavatsustki sinna minna – mis asja on minul saata kommuniste kompartei kongressile! Mina läksin oma naisega sel hetkel Estonia taga üle Tammsaare platsi, kui sealt möödus mingi Rahvarinde kolonn, kus oli Marju Vilbaste, keda ma ammu-ammu tunnen. Marju Vilbaste ütles: kas te olete hullud, et ei tule kaasa?! Nad võtsid meil käest kinni ja ma ei kahetse seda sugugi, et läksime. Seisime naisega laulukaare all ja meie taga oli üks naine sinimustvalge lipuga ja ma tundsin, et on hirmus hea seista sinimustvalge lipu all.”
Mati Hint. Teine Eesti : Eesti iseseisvuse taassünd 1986-1991. Tallinn, 1996.
Eestimaa laul
11. septembril toimus Tallinna Lauluväljakul Rahvarinde korraldatud rahvaüritus „Eestimaa laul“. Sõnavõtuga esinesid Siim Kallas, Edgar Savisaar, Trivimi Velliste, Heinz Valk jt. Trivimi Velliste kõnes kõlas esmakordselt üleskutse taastada omariiklus ja Heinz Valk lausus oma kuulsad sõnad „Ükskord me võidame niikuinii“.
Katkendeid “Eestimaa laulul” peetud kõnedest
Heinz Valk: On lõppemas viimase poolsajandi joovastavaim suvi Eestimaal, mille põletavkuumadest sündmustest, sõnadest ja lauludest lahvatanud lootuses oleme taas saanud iseendiks. Me ei ole enam niinimetatud kohalik põhirahvusest elanikkond, vaid oleme jälle eestlased. [—] Ükskord me heiskame ka Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu! Ükskord me võidame niikuinii!
Eestimaa laul 88. [Randvere] : Eestimaa Laul, [2011].
Trivimi Velliste: Eesti rahva püsimajäämine on mõeldav ainult omariikluses! Kuid omariikluse nurgakivideks on kodakondsus ja riigikeel. [—] Eesti Muinsuskaitse Selts nõuab eesti keele kehtestamist riigikeelena võimalikult kiiresti ja ühemõtteliselt.
Eestimaa laul 88. [Randvere] : Eestimaa Laul, [2011].
Rein Veidemann: Me seisame täna uue tee hakul. Mõndagi on juba peos, suurem jagu veel unistustes. Oleme küll hirmsasti vigastatud rahvas, aga õnneks on meie hing püsinud tervena ja vankumatuna. On olnud tahe saada vähemasti vaimult suureks, kui meil pole antud seda olla arvult ja jõult.
Eestimaa laul 88. [Randvere] : Eestimaa Laul, [2011].
Ivo Linna: Kõik “Eestimaa laulul” peetud kõned on jäänud sügavalt meelde, sest kerge võdin oli neid kuulates sees. Kuigi me olime terve suve mööda Eestimaad tuuritanud ja sinimustvalgeid lippe kõikjal näinud, tundusid need kõned tolle aja olusid arvestades ikka väga julged! Öeldi otse välja, mida öelda taheti, ega aetud mingit poliitilist jahu. Ja veel: ma pole ei varem ega hiljem näinud, et rahvas nii usinalt pisaraid valaks.
Eestimaa laul 88. [Randvere] : Eestimaa Laul, [2011].
16. novembril Eesti NSV Ülemnõukogu erakorralisel istungjärgul võeti vastu deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, millega Ülemnõukogu kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks ja teostajaks ning deklareeris oma seaduste ülimuslikkust Eestis.
“Tegemist pidi olema kolme Balti liiduvabariigi ühtse aktsiooniga. Selles oli kokku lepitud partei juhtkondadega – Vagrise ja Brazauskasega. Ühine seisukoht ja platvorm oli selles osas Rahvarindel, kuid tegelikult jäime me üksi. Lätis ja Leedus võeti suveräänsusdeklaratsioon vastu ju peaaegu aasta hiljem. Juba kümme päeva hiljem tunnistas NSVL Ülemnõukogu Presiidium Moskvas meie suveräänsusdeklaratsiooni õigustühiseks ehk põhiseadusele mittevastavaks. Siit sai alguse see aju- või nõiajaht meie vastu [—].”
Intervjuu Vaino Väljasega. Teine Eesti : Eesti iseseisvuse taassünd 1986-1991. Tallinn, 1996.
7. detsembril tegi ENSV Ülemnõukogu konstitutsioonilise paranduse, millega tunnistati riigikeeleks eesti keel. Samuti võeti vastu seadus „Kohtuväliste massirepressioonide kohta Nõukogude Eestis 1940.–1950. aastail“, millega rehabiliteeriti kõik küüditatud.
Emotsioonidest tulvil 1988. aasta sai läbi. Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni jäi natuke vähem kui kaks aastat ja kaheksa kuud.