Maailm vandenõuteooriate lummuses

3. september 2023

Blogi

Eva Ladva, Eesti Rahvusraamatukogu meediapädevuse spetsialist

Vandenõuteooriad on sama vanad kui maailm, täpsemalt – inimkond.
Kes siis ikkagi tappis John F. Kennedy? Kas printsess Diana õnnetu surm oli vaid Briti salateenistuse lavastatud vaatemäng? Kas koroonaviirus päästeti nimme lahti, et inimkonna vastu uut bioloogilist relva katsetada? Ja mis tegelikult juhtus tol tormisel ööl 1994. aasta septembris, kui parvlaev Estonia Läänemerel põhja läks?

Sageli luuakse ühele ja samale narratiivile toetudes üha uusi päevakajalisi lugusid valede paljastamisest ja salakokkulepetest. Ehkki lugu on vana ja võib-olla vaid sõnad uued, ei väsi me vandenõuteooriatest ilmselt kunagi. Kuidas aga teha vahet tõel, pooltõel ja väljamõeldistel? Või kas see on ülepea võimalik?

Vandenõu ja vandenõuteooria on erinevad asjad

Elu on ettearvamatu ja kaootiline. Vaatamata moodsatele eneseabiõpikutele, mis julgustavad saatuse ohje enda kätte haarama, ei kontrolli me sageli seda, mis juhtub. Säärane skeene on suurepärane kasvulava vandenõuteooriatele. Liidame siia juurde veel inimloomuse salakavalad pööningusopid, tahte võimu kuritarvitada ja avaliku arvamusega manipuleerida ning meil on olemas ohtlik infokokteil, mille paikapidavust võib olla nii keeruline kontrollida, et seda ei saa ei kinnitada ega ka päriselt ümber lükata. Just niisugune on üks korralik vandenõuteooria. Oluline on mõista vandenõu ja vandenõuteooria erinevust. Sõna vandenõu tähistab grupi inimeste salaplaani mingi sündmuse korraldamiseks, näiteks kellegi võimult kõrvaletõrjumiseks, koostöösidemete sõlmimiseks ebaeetilistel põhjustel ja nii edasi. Tinglikult võiks ju isegi sõbrale plaanitavat üllatussünnipäevapidu vandenõuks nimetada, sest sõber isegi ei aima, mis teda õhtul ees ootab. Kuid vandenõud on siiski pigem negatiivse maiguga kokkulepped, intriigid, ärapanemised. Need on reaalselt toimunud sündmused ja neid on võimalik tõendada. Vandenõuteooria seevastu kuulub aga rohkem fantaasia või folkloori valdkonda. Vandenõuteooriates võib olla terake tõtt, aga see info on moonutatud, manipuleeritud, vähetähtsad sündmused saanud suurema tähenduse kui need tegelikult väärt on. Erinevalt vandenõust on väga raske kõiki vandenõuteoorias esitatud detaile kontrollida, seega jääb õhku alati küsimus Aga mis siis, kui…? ja omajagu salapära. Jah, ametlikult mõisteti Ameerika Ühendriikide legendaarse presidendi Kennedy mõrvar süüdi, aga mis siis, kui tegelikult oli selle taga ikkagi Nõukogude Venemaa salateenistus KGB? Me ei saa seda infot mitte kunagi kontrollida, sest meil ei ole ligipääsu riikide salateenistuste materjalidele. Kui vandenõuteooria taga ongi reaalne vandenõu, ei ole meil võimalik seda tõendada. Vandenõuteooriad võivad olla isetekkelised: näiteks suurte laevakatastroofidega seotud infopuuduse ja leinaga toimetulemise üks viise ongi mõttes vandenõuteooriatega mängimine. Aga samuti võivad vandenõuteooriad olla kellegi teadlik manipulatsioon ja osa suuremast teavitusplaanist. Näiteks hakkas loetud nädalad pärast Venemaa täiemahulise Ukraina-agressiooni algust sotsiaalmeedias levima vandenõuteooria sellest, kuidas Ukrainas asuvad koroonaviirust tootvad laborid ja Venemaa eesmärk on need laborid lõplikult sulgeda ning maailm kurjast viirusest vabastada. Mitte ühtegi laborit praeguseks leitud ei ole, küll aga on selgeks saanud, et vandenõuteooriate levimine ja Venemaa esialgse kommunikatsiooniplaani (Ukraina alistub umbes kümne päeva jooksul!) ebaõnnestumine langevad ajaliselt kokku.

Esmaabi vandenõuteoreetikule

Sageli satuvad inimesed vandenõuteooriate lummusesse, kui neil on elus käsil mõni suuremat sorti kriis. Elu on keeruline, inimsuhted põhjustavad valu, tulevik tundub ebamäärane ja hirmutav – nii väga tahaks leida midagi kindlustunnet pakkuvat! Vandenõuteooriad pakuvad selgitust mõnele suurele ja traagilisele sündmusele ning ühes sellega ka kindlustunnet igapäevaelus. Aga see on libe tee. Manipulatsioonide võrku sattumine võib esmapilgul tunduda meeldiv ja turvaline, aga ühel hetkel hakkab see vaimne võrk meid ahistama ja kaasinimestest eraldama. Vandenõuteooriaid lugedes või kuulates tasub alati mõelda eeskätt sellele, kas see info on tegelikult ka oluline oma elus tähtsate otsuste tegemiseks. Kas mind isiklikult puudutab see, mis juhtus printsess Dianaga tegelikult? Või kes koroonapandeemia valla päästis ja millisel eesmärgil? Enamik vandenõuteooriaid liigitub igapäevaelu relevantsuse seisukohalt pigem ajaviiteromaanide sarnaseks. Jah, tore on viimasel leheküljel teada saada, milline ilukirjanduslik persoon külmavereliselt kolm väljamõeldud tegelast maha nottis, aga tõenäoliselt ei muuda see teadmine minu igapäevaelu kuigivõrd ei paremaks ega halvemaks. Appi tuleb ka faktikontroll. Oma uskumusi kujundades tasub eristada faktid arvamustest ja toetuda eeskätt sellele infole, mis on kontrollitav. Kõik muu võib olla tore meelelahutus, aga kontrollimata info ei tohiks olla meie maailmapildi vundamendiks. Halba ei tee usk headusesse või müütilistesse lugudesse, mis on juhtunud ammu enne meie sündi. Aga keda aitab elus edasi arvamus, et Bill Gates tekitas koroonapandeemia oma ärihuvidest lähtudes, kui meil puudub igasugune tõendusmaterjal sellise arvamuse kinnitamiseks?

Artikkel on ilmunud ajakirjas Raamatukogu, 2023, nr. 5.