Maaraamatukogude tervistav mõju

Signe Heiberg, ajakirja toimetaja

Kui palju on inimese elule mõju koolil või kas perekonna mõju võib olla sellest suurem? Kui võimalik vastus on suur või väga suur, siis kui palju me mõtleme, kuidas on nii kooli kui perekonda mõjutanud raamatukogu? Õige vastus on palju või väga palju. Samas pole nii mõnedki raamatukogutöötajad vaadanud oma tööle sedapidi. Raamatukogude mõju sisu ja ulatusega on hakatud aina enam tegelema. Uutmoodi püütakse vaadata oma tegemistele ka Valgamaal, kus lugejaid ligikaudu 6300.

Läti piiri lähedal kumerate maastikuvormide vahel looklevatel Valgamaa teedel on harva näha tihedat liiklemist. Ka bussid sõidavad harva, pangad ja postkontorid pikendavad vaikselt üksteise suhtes vahemaad. Inimesed saavad aga ikkagi kuidagi hakkama, nagu kogu aeg on saanud. Pole see Eesti teab mis suur ning argiasjad saavad aetud. Riigiga saab suhelda õnneks ka veel raamatukogus, mis mõnes Valgamaa asumis on väiksem kui keskmine neljaliikmelise pere korter.

Külla Valgamaa raamatukogudele

Raamatukogu majanduslik mõju on omavalitsuse üks olulisi küsimusi: kui palju toob kogukonda tagasi iga investeeritud euro. Sama mure on paljudel teistel omavalitsustel üle maailma, kui on tarvis tõestada raamatukogude tasuvust majanduslike argumentidega. Erand ei ole ka Valgamaa, vaatamata sellele, et sealsed raamatukogud ei tööta enam ammu ainult kultuuriasutustena, mis väikse rahvusriigi püsimist maailmakaardil visalt toetavad. Ega ka mitte riigiteenuste vahendajatena, info- ja hariduskeskustena: vaikselt ja üha sügavamalt võetakse üle vaimse tervise nõustaja rolli, kuigi selle kaudses tähenduses.

Valga keskraamatukogu hallata on üheksa omanäolist ja kordumatut raamatukogu, mis kõik on haruraamatukogu staatuses. Nendest kaheksal on oma kodu, aga Läti piirile päris lähedal asuva Koikküla raamatukogu on juunis 2025 kodutu. Aprilli alguses alustati piirkonnas küll mobiilset raamatulaenutust,aga kuivõrd selline teenus lugejate südamesse poeb, näitab elu mõne aja pärast. Raamatukogu pole ju enam aastaid ainult laenutamise koht.

Valga keskraamatukogu juht Triinu Rätsepp esmalt ohkab südamest Koikküla raamatukogu ratastele paneku lugu meenutades. Ta on paindlike lahenduste poolt, aga raske on olla nõus, kui raamatukogu ruumide kasutuse üle otsustatakse ilma raamatukogu juhita. Triinu on keskraamatukogu juhi ametit pidanud alates 2021. a-st ja võttis üheksa harukoguga Valga keskraamatukogu juhtimise üle pensionile läinud Endla Schasminilt. Toona veel uue või õigemini sissetöötamist vajava juhtimismudeliga anti Triinule kaasa ülesanne muuta raamatukogud nähtavaks ja vahetult pärast ametisse astumist alanud raamatukogureform andis suuna astuda lähemale igale inimesele. 21. sajandi raamatukokku on igal inimesel asja. 

Tagula

Kahekorruselisse kortermajja sisse seatud Tagula raamatukogu vastab igati riigi ootustele. Juhataja Eve Tiisleri sõnul on Tagulas pisut alla 200 elaniku ja raamatukogu ongi jäänud ainsaks asutuseks, kuhu igaüks saab sisse astuda. Isegi poodi ei ole, aga autolahvka käib. Eve teeb palju tööd selle nimel, et kogukonnale maksimaalselt kasulik olla. Selleks on vaja vallavalitsuse otsustega kursis olla ja hoida kätt pulsil ka riigi arengutel, sest raamatukokku tullakse küsima, kuna ja kuidas riigiga asju ajada. Eve lõikab juukseid, jagab plastikpudelitesse joogivett, aitab maksta arveid ja tellida puid. Kui vaja, kuulab külarahva muresid ja tassib tellitud raamatuid ka koju. Tagula raamatukogus käivad asjad nii nagu vanasti, inimesed aitavad üksteist ja panustavad kogukonda sellega, mida neil on. Mõni on kuldsete kätega ja aitab tööd teha, mõni toob kodust kaasa ka head ja paremat.

Kolleegid tunnevad Eve kunstnikuhingena. Väikses harukogus aitab loovus lahendada argiprobleeme teinekord mõnele kõrvaltvaatajale ehk üllatavalgi kujul. Näiteks on Eve käivitanud Tagulas kaardimänguklubi. Kolmel korral nädalas tulevad raamatukokku küla härrad, keda Eve „noormeesteks“ kutsub, ning suure ovaalse laua taga hakkab käima podkidnoi. Juba kümme kaardipakki on läbi mängitud. Teinekord taotakse kaarte vaat et mitu tundi. Härrasmeeste hobi on seltskonna ühe liikme nakatanud lugemispisikusse: Eve meenutab, kuidas kord olla „noormees“ laenanud suisa 40 teost.

Sellist päeva, kus keegi raamatukokku jalga ei tõsta, Eve ei mäleta. Ikka on vaja kellelgi midagi küsida või mõnda arvutitoimingut teha. Uudiskirjanduse riiul seisab Tagulas akvaariumi kõrval ja see on peamiselt Eesti autorite juturaamatuid täis. Siinkandis loetakse ennekõike kodumaiseid autoreid ja kui küsida, miks, siis üheks põhjuseks on raamatukangelaste lihtsad nimed. Võõrkeelsed nimed ei kipu nii hästi meelde jääma ja lugemine on sellevõrra keerulisem.

Kaagjärve

Tagulast ligikaudu 25 kilomeetrit Läti piiri poole jäävas Kaagjärve raamatukogus eelistatakse samuti lugeda eesti autoreid. Neljandat aastat Kaagjärve haruraamatukogu juhatajana töötav Eva Kalu ei salga, et maapiirkonnas lähevad riiulitelt kiiremini need raamatud, mida kirjanik ise tutvustamas käib. Valgamaa raamatukogudes on hiljaaegu külas käinud näiteks Urve Tinnuri. Väga hästi loetakse siin Marje Ernitsa teoseid ja hetkel on n-ö laenutushitt Sirje Salu Prouad elumere lainetel. Raamatul on juba kolm osa, millest viimast on Eva ise ka jõudnud lugeda. Raamatute lugemiseks, eriti maaraamatukogus, aega ei jää, sest kogukonnaelu käib täistuuridel.

Mille kõigega tuleb sarnaselt teistele Valgamaa väikestele „ühenaiseraamatukogudele“ ka Kaagjärvel reaalselt hakkama saada, seda näitab elu ise, millesse on alati peidetud üllatusi. Ükskord tuli üle vaadata raadio, mis tööle ei hakanud. Teisel korral oli vaja aidata hakklihapakki avada. Selliseid väikseid asju on palju, mille pärast pöördutakse raamatukoguhoidja kui omainimese poole.

Kaagjärvel töötab samas hoones raamatukoguga lasteaiarühm ning Eva on teinud raamatukokku suisa lastetoa, kus saavad ka koolilapsed aega veeta. Tuba pakatab alatasa noorusenergiast.

Suvel on välja kujunenud nii, et hommikupoole käivad raamatukogus memmed ja taadid, hiljem hakkavad tulema lapsed. Koduseks saanud raamatukogus näeb Eva eluõite ilu veelgi rohkem neil aegadel, kui õppeasutustel on hingetõmbeaeg. Koos võetakse ette meisterdamisi ja mängitakse sõnamänge, nuputatakse ning muidugi uuritakse raamatuid. Vahest lebotatakse niisama või aetakse omavahel juttu. Eks ka seda aega on vaja, aga perenaisena peab Eva vaatama, et kord oleks majas.

Eva unistab, et raamatukogu köögil võiks olla uks ees. Avatud planeeringuga korteri tüüpi raamatukogus ei ole kusagile hetkekski pageda. Köögis saaks siis paremini teha ka kokandusüritusi või -ringe lastele. Neid on ka juba omajagu tehtud. Lastele meeldivad pannkoogihommikud. Varase lapsepõlve kogemused suhtlemisel täiskasvanutega mõjutavad meie vaimset ja füüsilist tervist. Nii mõnigi laps tuleb raamatukokku, igatsedes head sõna. See ei pea olema kiitus, vahel piisab vaid sõbralikul häälel ulatatud esemest, mida laps on küsinud.

Eva usub, et iga asi omal ajal ja kui midagi väga tahta, küll see siis tuleb. Võib arvata, et raamatukoguhoidjana unistab ta teinekord veidike rahulikumast tööpäevast, aga olla kogukonnale kasulik meeldib talle väga. Eva armastab naljatada: kasutage mind ära! Naljas on ka terake nõudmist, sest inimesed võiksid palju rohkem Eva kogemusi kasutada näiteks projektide kirjutamisel, mis elu maal elavdavad. Projekti võiks kirjutada kasvõi mõne uue pingi või atribuudi paigaldamiseks. Mõisahoone juures ongi juba üht-teist koos tehtud.

Lüllemäe

Karula rahvuspargi külje all asuval Lüllemäel ei pea rahvaraamatukogu end üksiku avaliku asutusena tundma. Lüllemäed teavad väga hästi toidugurmaanid, sest seal asub Michelini tärniga restoran, mille tagahoovi võib rahvajuttude põhjal maanduda helikopteriga. Lüllemäel asub lasteaed, põhikool, kultuurimaja, spordi- ja tervisekeskus ja õnneks ka kauplus. Raamatukogu jagab erkrohelises väga hea asukohaga majas ruume Karula noortekeskusega ja töötab juba teist aastat ka kooliraamatukoguna.

Haruraamatukogu juhina töötab Lüllemäel Janika Jurs, kes võttis juhtimise üle Triinu Rätsepalt, kellest sai Valga keskraamatukogu direktor. Janika tuli kogukonda praktiliselt võõra inimesena ja võitis kiiresti kogukonna südame.

Ekskursioon raamatukoguruumides võtab kiirel sammul käies vähem kui viis minutit, kuid Janika oskab hoone igas nurgas rääkida raamatukogu mitmekülgsest tegevusest ja teha viiest minutist tunduvalt pikema muheda tuuri. Valgusküllase saali ühes nurgas tervitab külastajaid Jaan Lattiku känd, mille sildile on tema oma käega graveeritud tema enda nimi. Jaan Lattik sündis Karula kihelkonnas ja on jätnud kultuurilukku jälje kirjamehe, usu-, haridus- ja poliitikategelasena, kes on andnud nime ka sügisesele jooksuüritusele Lüllemäel.

Kell on saanud vaevalt kümme ja raamatukogus on esimesed külalised. Koolitusklassis toimub Maaelu Edendamise Sihtasutuse (MES) esindaja nõustamistund. Raamatukogu saal on veel inimestest tühi ja kui uksest peaks enne uue eelarve koostamist sisse astuma mõni karm finantsspetsialist, tuleks teda veidi aega kinni pidada. Muidu ta ei näeks tegelikku elu.

Janikal on palju lugusid rääkida. Ta osutab diivanile ja meenutab, et tolles kohas on ta muuhulgas pooleteist tunni jagu beebit hoidnud. Raamaturiiulitest tagapool saavad inimesed pesu pesta ja nurga taga on noortekeskuse ruum, kus on antud ka koolitunde. Pesumasinaid on raamatukogus suisa kaks ja teenus on olnud nii vajalik, et inimesed on oma pampudega isegi järjekorras seisnud. Aga tung pesu pesemise järele ei ole veel nii suur olnud kui huvi raamatute vastu.

Janika teretabki esimest lugejat Reeta, kes on pika staažiga lugeja. Ta on tulnud vaatama, mida uut ta koju võtta saab. Järgmisena tuleb raamatukokku ema, kel kaasas kaks koolieelikust last, ja ema näoilme reedab, et kohalejõudmist on ta oodanud. Ka lapsed näivad end tundvat üsna koduselt ja leiavad lühikese ajaga riiulitelt kümmekond raamatut, mida Janika lubab neil ise „läbi piiksutada“.

Varsti saavad raamatukogus taas kokku väärikate ülikooli tudengid ja mine tea, kes veel suve hakul siia oma mõtteid, muljeid ja uudiseid toob. Sageli on aga hoopis Janika see, kes uudiseid vahendab. Teadma peab kõike, mis vallamajas toimub, ja kaugeltki mitte ainult seda. Janikalt küsitakse teinekord samuti külaelu sündmuste kohta, näiteks ka seda, miks mõni õpetaja on ameti maha pannud. Nii mõnedki algatused ja üritused on saanud alguse just raamatukogust, sest siin saavad inimesed kokku.

Ja viimati olla käinud siin isegi siidikukk olukorda uudistamas.

Laatre

Lüllemäest umbes veerandtunnise autosõidu kaugusel asuv Laatre on haldusreformijärgse Valgamaa keskpunkt ja ehe näide keskmisest varem edukast asustusest, kus elukorralduseks oli kõik vajalik käe-jala ulatuses. Kunagises vallakeskuse majas asuv raamatukogu on olnud 23-aastase raamatukogutöö kogemusega Ene Kahro teine elu. Ene on jäänud üksikuks ja külas on ka palju teisi üksikuid. Raamatukogu ühendab ja pakub turvatunnet, sest see on viimane koht, mis on riigist sinna alles jäänud.

Laatres on täna (reede) saunapäev. Sel päeval laenutab Ene nii kirjandust kui müüb saunapileteid. Kahe euro eest saab korraliku sauna, aga see hind on pensionärile; tööealistele on poole kallim.

Sel saunapäeval tuleb kokku naisteklubi, millel liikmeid kümne ringis. Kõik klubilised on raamatukogu kliendid ja saavad soovi korral ka pinksilaual palli kõksida, jõusaali kasutada või puslesid kokku panna. Veel mõne aasta eest kuulusid spordiruumid ja saun Tsirguliina rahvamajale, mis 2023. a liideti raamatukoguga ja sel moel sai raamatukogust mitmekülgne vaimu ja füüsist toetavate teenuste pakkuja.

Naised ei taha isegi ette kujutada, kui veel ka raamatukogu peaks uksed kinni panema. See oleks kohutav, väljendub emotsionaalselt üks klubilistest. Seltsielu aitab vaimu virgemana hoida. Pärast klubi üritust lähed ju koju tühja tuppa. Aiamaal või põllul ka nii palju kogu aeg teha ei jaksa või ei saa, et üksindustunne kätte ei saaks. Ja muidugi raamatutest on palju abi. Hea krimka toob tuppa põnevust ja eesti keeles kirjutatud lugudest leiab selle meile eestlastele omase meele. Kõiki raamatuid ei saa ka nüüd heaks pidada, aga mis üldse on hea? Ene on märganud päris tihti, kuidas lood inimesed kahte leeri ajavad. Näiteks viimati juhtus nii Lilli Luugi romaaniga Ööema. See on Laatre raamatusõprades vastakaid arvamusi tekitanud ja naiste meelest see ongi hea. Ilu on vaataja silmades.

Üks hea juturaamatu saladustest näib olevat lehekülgede arv. Laatre lugejatele meeldivad alla 400-leheküljelised raamatud ja pehmed kaaned peavad olema. Sellist raamatut on mõnus õhtul enne uinumist ka voodis lugeda. Mina aga võtan neid raamatuid, mida Ene soovitab, tunnistab üks naisteklubi liikmetest, kes enne klubi hoburauakujulise laua taha kogunemist pistis kotti mitu teost. Urve Tinnuri viimast teost Siinpool praokil ust, mis siinkandis lugemisrõõmu pakub, sel korral koju kaasa viia veel ei saanud. Küll jõuab. Õnneks on teisi lugemata raamatuid veel.

Viimane postijaam enne maailma lõppu

Pesupampudega inimeste teenindamine, saunapiletite müük, spordisaali kasutuse korraldamine, härrasteklubile kohvi keetmine, pannkookide küpsetamine, hakklihapaki avamine või raadio mängima panemine – kõik see on vaid osake Valgamaa rahvaraamatukogude tegevusest. Tegevusaruannet kirjutades on raamatukoguhoidja vahest nõutuks jäänud, mida analüütikutele kirjutada. Inimeste argieludes osalemine on maaraamatukoguhoidjale iseenesestmõistetav.

Kui saunapiletite müük Laatres on teenusena sama ametlik kui raamatute laenutus või arvutitöökoht, siis mida teha näiteks hakklihapaki avamisega? Muidugi on see kõigest abi, mida saab sõber, naaber või tuttav samuti pakkuda. Kuid piir abiküsija tuttava ja raamatukoguhoidja vahel on hägune.

Saja elanikuga külas on raamatukoguhoidja kellegi sõber, sugulane, pereliige või inimene, keda lihtsalt teatakse. Paljude jaoks on ta turvaline ja sellest tundest jääbki praegusel ajal väga paljudel puudu. Maaraamatukogude tegevuse mõju tugevus ja ulatus kujuneb raamatukoguhoidja kaudu, kes ei ole sageli ise mõelnudki, milles siis seisneb tema mõju oma kogukonnale, rahvale ja riigile.

Väikse ruumi täidab ta paratamatult iseenda energiaga. Kogukonna liikmed astuvad kirjade järgi küll raamatukokku, aga tegelikult ka mikromaailma, mida järgmises raamatukogus kogetakse teistmoodi. Kui küsida, mismoodi, pole praktilise meelega inimesel seda ehk kerge sõnastadagi. Võibolla on see turvatunne, millel on palju varjundeid. Raamatukogus kogeb inimene teadmiste saamise turvalisust. Alati saab küsida ja abi on lähedal – olgu siis raamatust, arvutist või inimese käest.

Valdur Mikita on mõtisklenud ajakirjas Raamatukogu (1/2025), kuidas raamatukoguhoidja on sageli ka kogukonna ema mingis palju sügavamas mõttes, eriti väikestes kohtades. „Eesti raamatukogu“ – see on viimane postijaam enne maailma lõppu, kus mudane tee kaob vaikselt metsa vahele.

Maaraamatukogu mõju, mis on sageli raskesti sõnadesse pandav, on kogukonna turvatunde ja kuuluvuse alusmaterjal. Ja sajad pisikesed teod on sama olulised kui ühe kunstniku pintslitõmbed lõuendil. Vahe on selles, et tulemus lõuendil on nähtav, aga raamatukoguhoidja töö tulemus vajab hoolikat esiletoomist ja väljavalgustamist.

Neil vaevumärgatavatel pintslitõmmetel, mis seovad meie kogukondi, on palju jõudu meie inimeste väikeste ja teinekord ka habraste õnnehetkede paljundamisel.

Ajakiri Raamatukogu

Alates 2019. aastast ilmub Raamatukogu nii võrguväljaande kui ka nõudetrükina.
Ajakirja paberversiooni saab osta üksiknumbrina Trükiviis e-poest.
Paberversiooni aastatellimuse soovist saab teada anda e-postile [email protected].