Miks saagida oksa, millel ise istume? 

Väljaandes Postimees ilmunud Janne Andresoo arvamuslugu: Meie aja suurima taudi vastu on lihtne retsept. Aga see võetakse meilt ära.

Mõne aja eest avaldatud inimarengu aruanne deklareerib, et Eesti on jõudnud inimarengus kõrge tasemega riikide hulka. Igapäevaelu põhiküsimus pole enam ellujäämine, vaid parem elukvaliteet ja hea tervis, sealhulgas ka vaimne tervis. 

Aruande jaoks tehtud uuringud näitasid paraku, et olukorras, mil heaolu on tõusuteel, on Eesti inimese vaimse tervise mured samuti kasvanud. Ka rahvusraamatukogu laenutuste TOP möödunud aasta kohta näitab, et kõige enam vajatakse eneseabi ja populaarpsühholoogia raamatuid.

Meie aja suurima taudina tõid aruande koostajad välja üksinduse. Statistikaameti värskeima, 2021. aasta inimloenduse põhjal on ühe leibkonna liikmega peresid Eestis tervelt 37%.  See ei tähenda kohe, et kõik need inimesed oleks ilmtingimata üksildased või õnnetud. Igal juhul kätkeb üksindus endas palju enamat kui sotsiaalne liigitus leibkondliku kuuluvuse põhjal. Paljuski on see meeleseisund, mis võib tabada igaüht, kellel ei ole elus piisavalt tähenduslikke inimkontakte ja kogukondlikku kaasatust. Seda ka inimeste keskel oma igapäevast elu elades. 

Raamatukogud on olnud läbi aegade inimesi ühendavateks paikadeks, mille uksed on kõigile avatud. Neile, kes vajavad üksindust, et iseendani jõuda. Ja neile, kes soovivad üksildust peletada. Ka inimarengu aruandes tuuakse välja, et raamatukogud saavad olla lahenduseks. Vähemasti üheks retseptiks, millega saab inimest aidata ning tema heaolutunnet vaimse tervise hüvanguks kasvatada. Me tahame ju, et me vaid ei räägiks millestki, mis peaks olema standardite järgi heal tasemel, vaid tunneksime päriselt. 

Aastakümneid raamatukogus töötanuna saan seda kinnitada ning tõdeda, et mida aeg edasi, seda olulisemaid rolle raamatukogud inimeste jaoks omandavad. Üha enam on raamatukogud  ka kogukonna-, kultuuri- ja hariduskeskusteks. Sellega seoses on kurb fakt, et mullu suleti Eestis rahvusraamatukogu andmetel 5 raamatukogu uksed. Tänavusel aastal teame 4 raamatukogu sulgemisest. 

Tõepoolest on vahel tegemist paratamatusega, kui omavalitsuse eelarves ei ole ressursse ja tuleb teha kärpeid, aga seda teha kogukonna tunnet hoidvate asutuste arvelt on teha riskantne. Elu paarisaja elanikuga külas jääb veelgi vaiksemaks. Ilmselt ka sündmustevaesemaks, hõredamaks ja lõpuks…. Jah, tõsi, kõik, milleni inimsüdame soojus ei jõua, mõjub kui kõle tühermaa.  

Suhtlen aktiivselt üleriigilisse raamatukoguvõrgustikku kuuluvate kolleegidega, kellelt kuulen  tihtilugu, et olukord on keeruline. Mitte ainult kasvavas mahus tegevuse jaoks kuluvate ressursside vähenemise tõttu, vaid sageli murelikke inimesi vaadates. Me ei näe inimeste tubadesse, aga võib arvata, et vallalehe uudis rahvaraamatukogu sulgemisest võtab lugeja silma märjaks, sest peale raamatukogu polegi mõnes kohas teist avalikku teenust ju alles jäänud. Raamatukogud kui kogukondlike kontakti võimaldavad ja soodustavad paigad on ühiskonna vereringe erguti ja kui see toimib, on inimesel üksikindiviidina võimalusi olla kaasatud.

Iga aastaga rohkem uksi lukus  

Lukku pandud ustega raamatukogu nõrgendab inimestevahelist sidet oma kogukonnaga ja kogukonnas. Aastatepikkuse töökogemuse juures tean, et kuigi raamatukogudest igapäevaselt väga palju avalikus ruumis ei räägita, armastatakse neid. Möödunud aastal oli Eesti raamatukogudel ligi 7 miljonit külastust ja üle 12 miljoni laenutuse.  

Võrreldes varasemate aastatega jäid raamatukogude külastuste ja laenutuste arvud veidi väiksemaks, mis on ka mõistetav, kui raamatukogusid suletakse. Vaadates viimase kümne aasta trendi, siis aastas suletakse Eestis keskeltläbi 5 raamatukogu. Põhjuseks on sageli haldusterritooriumil töö ümberkorraldamine, kuid statistiliselt loendame ikkagi iga aastaga raamatukogusid kokku aina vähem. 

Raamatukogud on kui avatud aknad 

Raamatukogu seob ühte mineviku ja tuleviku. Selles kultuuriruumis, kus minevik ja tulevik igal sekundil kohtuvad. Läbi sündmuste, oodatud ja ootamatute juhtumiste, mõtete, joonistuste või muusika, mis kõik ühel või teisel moel lugudeks saab. Kui sulgeme raamatukogusid, saeme oksa, millel ise istume.  

Ma väga tahaks uskuda, et ükski omavalitsus ei peaks enam selliseid otsuseid langetama. Ja väikesed raamatukogud saavad oma uksi lahti hoida. Olla oma piirkonna kultuuri- ja kogukonnakeskuseks, mille ümber on ikka ja alati sagimist. Michelle Obama on öelnud ilusa mõtte- raamatukogud on avatud aknad maailma ja seal olles võime pidevalt õppida ja kasvada. Tulles tagasi inimarengu aruande positiivse deklareerimise juurde, et Eesti on jõudnud kõrge elatustasemega riikide hulka, siis kas nüüdsest ei peaks olema raamatukogusse pääsemine ka igaühe õigus mistahes riigi nurgas? Pean silmas ligipääsu sel viisil, mida inimene vajab. Kõik meist ei taha või ei saagi kasutada digitaalseid kanaleid ning olgem ausad, vahest on vaja ka vaheldust. Inimesega suhtlemist füüsilises ruumis ei ole võimalik asendada.  

Aastal 2026 loodame avada Eesti rahvusraamatukogu uksed Tõnismäe hoones uue ajastu vaimus. Tuleviku hoone on ehitatud kõigi inimeste omaks. Uue aja vaim tähendab muuhulgas, et rahvusraamatukogu saab olema nii üksinduse peletaja kui hubane koht, kus vaikust nautida, vaimule tuge saada, tarkust hankida 3, 5 miljoni teaviku sisust või lihtsalt käia sõprade või perega kultuurselt aega veetmas. Mul on hea meel, et saame jõuda oma riigiga heaoluühiskonda, mille piiri on juba kõrge arengutasemega riigid ületanud. Rahvusraamatukogud üle maailma pakuvad elamust ja seisavad lähedal inimeste suhtlemise, kuuluvuse ja kindlasti autonoomsuse vajadustele. 

Ma väga loodan, et kogu meie Eesti raamatukoguvõrgustik saab pakkuda erinevates paikades seda sama, sest nagu inimarengu aruanne kõneleb, raamatukogud on olulised vaimse tervise hoidmisel.  

Et kõik raamatukogud saaksid inimesed uuesti ja uuesti kokku tuua, oleks vaja mõistagi tarku otsuseid, aga teps mitte vähem oluline pole usk, et meie ainulaadse kultuuri kestma jäämise üks võti on selle tundmine, selles osalemine ja sellest iga päev osasaamine. 

….