Miks soomlased enam raamatuid ei loe?

Pille Petersoo, sotsioloog, Tallinna Ülikooli õppejõud

2025. a on Eesti Raamatu Aasta ning lugemine ja raamatud on õigustatult suurema tähelepanu all. Maikuus kuulutati Eesti Rahvusraamatukogus avatuks raamatuaasta lugemisuuring Eestlane ja raamat, mille tulemusi on oodata tuleva aasta märtsis. Meenutame, et viimane suurem lugemisuuring Lugemine muutuvas ühiskonnas viidi Marju Lauristini ja Peeter Vihalemma eestvõttel läbi juba 2014. a; ka muuseumide ja raamatukogude külastajate ja mittekülastajate uuringust on juba seitse aastat möödas. Aeg on lugemise ja lugemuse järjekordseks põhjalikumaks uurimiseks küps.

Kuniks me raamatuaasta lugemisuuringu tulemusi ootame, võime vaadata, mis toimub põhjanaabrite juures. Soomes lõi hiljuti laineid Tampere ülikooli dotsendi, sotsioloog Riie Heikkilä raamat Miks me lõpetasime lugemise? (Miksi lakkasimme lukemasta? Gaudeamus, 2024). Mul oli võimalus raamatut Viimsi Raamatukogu külastajatele maikuus tutvustada ning siin on tolle ettekande artikliks vormitud mõtted. 

Heikkilä raamat mõjus soomlastele külma dušina. Soomlased on pidanud end suureks lugejarahvaks, lugemisel on olnud suur sümbolväärtus, kui kasutada Tiit Hennoste terminoloogiat. Lugemist kui kogu rahvale kättesaadavat kultuuriosaluse viisi on Soomes peetud heaoluriigi üheks nurgakiviks, see on tähtis nii ajalooliselt, kultuuriliselt, sotsiaalselt kui ka poliitiliselt. Soome lugemiskultuuri tekkimist ja arengut on toetanud kõik olulised ühiskondlikud institutsioonid: haridus, religioon, majandus ja riik (vt Hiidenmaa jt 2024:3) ning enesekuvand lugejarahvast on olnud tugev. Heikkilä kummutas selle müüdi või vähemalt lõi selle alustalad kõikuma ja see ajas Soome meedia kihevile. Soomlaste lugemine (ja mittelugemine) pakkus järsku laialdast kõneainet. 

Sotsioloogide jaoks on lugemine ja kirjandus huviorbiidis olnud kaua (vt nt Dulin 1974, Sapiro 2023), ka Soomes on mitmeid uuringuid varem läbi viidud. Ses mõttes ei ole Heikkilä uuring midagi uut, aga tema raamatu teeb põnevaks asjaolu, et fookus pole mitte ainult lugejatel, vaid ka neil, kes ei loe. Senised kvantitatiivsed uuringud ei ole sellele sihtrühmale eriti tähelepanu pööranud, samas on nende kaasamine uuringusse avanud päris uued vaatenurgad. 

Sotsioloogiline lähenemine

Aga alustame algusest. Lugemist saab vaadata väga erinevate nurkade alt. Heikkilä lähenemine lugemisele on läbinisti sotsioloogiline. Ta vaatleb lugemist kui kultuuriosaluse viisi ja küsib, mis piirab või soodustab kultuuriosalust. Tema lähenemine põhineb kahe mõjuka sotsioloogi töödel. Esmase tõuke on andnud prantsuse sotsioloogi Pierre Bourdieu (1930‒2002) lähenemine, mille järgi käivad kultuuri(lise) tarbimise hierarhiad käsikäes ühiskondlike hierarhiatega ehk elustiil, sh kultuuri tarbimine, on seotud lugeja positsiooniga ühiskondlikus hierarhias. Bourdieu teooria lahtikirjutamiseks pole siin hetkel ruumi, aga lühidalt öeldes väärtustatakse ühiskonnas kõrgema sotsiaalse kihi ehk klassi kultuurilisi maitseid, teadmisi ja tarbimisi-käitumisi kõrgemalt ja neid seatakse teistele ühiskonnakihtidele-klassidele eeskujuks. Seeläbi väärtustatakse näiteks kanooniliste ilukirjandusteoste lugemist enam kui tarbekirjanduse ja lihtsakoelisemate raamatute lugemist. Teiseks kasutab Heikkilä Kanada sotsioloogi Michèle Lamonti (s 1957) sümboolsete piiride mõistet. Sümboolseid piire tõmbavad inimesed enda ja nende ümber, kellega jagatakse moraalseid norme ja väärtusi ‒ ja mis jätavad väljapoole need, kelle moraalsed normid ja väärtused on erinevad (kas siis paremad või halvemad) ehk neid piire saab tõmmata üles- ja allapoole. 

Heikkilä jaoks on lugemine kultuurilise osalemise viis: seda kas tehakse või mitte. Lisaks küsib Heikkilä, mis kasu või rõõmu lugemisest saadakse. On inimesi, kelle jaoks lugemine on väärt ja väärtustatud vaba aja veetmise viis, on inimesi, kes suhtuvad lugemisse ükskõikselt ja on ka neid, kelle jaoks lugemine on mõttetu ajaraisk. 

Eelnevast järeldub, et igasugune kultuuriosalus on seotud ühiskondlike ressurssidega ‒ see pole maitseasi, vaid ühiskondlikust kuuluvusest tõukuv sümboolne ja hierarhiline eristumine teistest. Kultuuriosalus on seotud kultuurilise kapitaliga ehk inimese kultuurilise kompetentsiga: (kõrg)kultuuri mõistmise ja hindamisega, „õigel“ moel käitumisega, keelteoskusega jms. Kultuuriosalus, sh lugemine, jaguneb ühiskonnarühmade vahel väga ebaühtlaselt. Ent kultuuris mitteosalemine (ehk mittelugemine) ei ole seotud ainult barjääridega (Bourdieu), vaid see võib olla ka sümboolne vastuseis, ilmajäetuse tunnetamine ja sellest tingitud kibestumine (Lamont). 

Kultuuriosalust ja lugemist mõjutavad erinevad taustategurid: haridus (kõrgem haridus on seotud suurema kultuuriosalusega), sugu (naised on aktiivsemad kultuuris osalejad ja kultuuri tarbijad), sissetulek (parem palk võimaldab rohkemat kultuuriosalust; Soomes kulutab enim teeniv 20% raamatutele aastas enam raha kui 60% vähem teenivaid kokku).

Kirjanik Valdur Mikita tõdes selle aasta esimeses Raamatukogusilmunud essees Eesti bibliosfäär, et lugemise kõrgaeg on möödas. Seda kinnitavad ka Soome uuringud. Siinkohal tasub muidugi meenutada, et lugemisest sai kõigile kättesaadav kultuuriosaluse vorm alles viimase paarisaja aasta jooksul, enne seda oli see siiski vaid kitsa eliidi harrastus. Soomes on valitsenud soodus keskkond lugemiseks ja see on olnud teadlik poliitika. Siin on rolli mänginud nii kiriku reformatsioonijärgne lugemise soodustamine kui ka põhjamaise heaoluriigi panus rahvahariduse tugevdamisse ja lugemise kui kultuuriosaluse soodustamisse (Hiidenmaa jt 2024:4). 

Lugejate „kuldpõlvkonnad“ jäävad eelmisse sajandisse

Lugemine on siiski osutunud sotsiaalselt väga kihistunuks. Nii on aktiivsed lugejad ja raamatukogude külastajad eelkõige (kõrgemalt) haritud naised. 

Viimastel aastakümnetel on lugemine vähenenud ja „õhenenud“ pea kõikides lääneriikides, sealhulgas ka Soomes. Longituudsed ehk pika aja jooksul läbi viidud uuringud näitavad, et kui vanimad uuritavate rühmad loevad ajaliselt enim ja eri uuringulainetes võrreldavas mahus, siis nooremad rühmad loevad iga kord vähem (Heikkilä 2024:50). Viimased lugejate „kuldpõlvkonnad“ on nüüdseks kuue- ja seitsmekümnendates, sealt edasi on lugemine kaotanud oma sümbolväärtuse. Noorte jaoks ei ole lugemine enam (nii) äge, põnev ega prestiižne ajaveetmise viis. Iga järgnev põlvkond loeb eelnevast vähem; see tendents sai alguse 1980ndatel. 

Lisaks vanusele on lugemine tugevasti seotud ka sooga: näiteks Põhjamaade kontekstis paistavad eriti negatiivselt silma Soome poisid. Ega see midagi uut pole: juba Elias Lönnroti kogutud ja koostatud soome rahvalaulude kogumikus Kanteletar (1840‒1841) ohati, et poisid ei loe, vaid võtavad viina. Poiste mittelugemine saab alguse juba kodust: uuringud näitavad, et peredes suunatakse tüdrukuid rohkem lugema kui poisse ja kui isad ei loe, siis pojad ka mitte.

Ent kui tõlgendada lugemist laiemalt kui vaid väärt- ja ilukirjanduse lugemisena (Bourdieu!), siis loetakse lääneriikides rohkem kui kunagi varem ‒ lihtsalt enam ei loeta nii palju „tõsist“ kirjandust. Ka digivõimalused ei ole oluliselt lugejate arvu või lugemise mahtu mõjutanud. Internet pakub küll erinevaid lugemisareene ja uued digilugemise formaadid võivad tuua lugemise juurde neid, kes loevad vähem või kelle jaoks traditsiooniline lugemine on keeruline (näiteks vaegnägijaile ja düsleksikutele võib heliraamatutest olla palju abi), aga digitaalne kultuuriosalus pigem peegeldab või on suurendanud kihistumisi. Digist saavad pigem kasu need, kel juba on enam ressursse, lisaks ergutavad digiformaadid kiiremini, aga pealiskaudsemalt lugema. Üldiselt kasutavad nii digitaalset kui ka traditsioonilist lugemisviisi samad inimesed ‒ ja need, kes ei loe, ei kasuta mitte kumbagi.

Raamatukogude roll on muutunud

Raamatukogude külastatavus on ka Soomes langenud ja siingi on eristumisi näha. Raamatukogude kasutajaskond on üsna kitsas, nii et kogu rahva raamatukogu kõlab tiitlina suurejooneliselt. Vaikse kultuuritempli asemel on raamatukogudest kujunemas meeleolukad kohtumispaigad, kus asjatundjate-ekspertide soovituste asemel on nüüd fookuses kliendikesksed pakkumised. Kitsa harimisfunktsiooni asemel pakub raamatukogu nüüd laiemat kultuuriosalust ja demokraatiakogemust. 

Miks paljud ei loe?

Mis piirab kultuuriosalust? Selle mõistmiseks tuleks küsimusele läheneda pigem kvalitatiivselt, sest tavalised küsitlusuuringud jõuavad enamasti aktiivsemate lugemishuvilisteni ja mitte mittehuvitatud mitteosalejateni. Heikkilä püüdis oma valimisse leida just neid, kelle kultuuriosaluse määr sotsiaaldemograafiliste näitajate põhjal on tõenäoliselt madal (madal haridustase, nn sinikrae-töökoht). Ta viis läbi 40 individuaal- ja 9 rühmaintervjuud ning peale intervjuude põhjalikku analüüsi jaotas Heikkilä oma vastajad kolmeks.

• Huvitatud lugejad, kelle jaoks lugemine on väärt, hariv ja meeldiv tegevus, kelle jaoks lugemine on osa elustiilist ja kes usuvad, et lugema peab, sest lugemine on hariv ja väärtus omaette.
• Kõige suurem on praktiliste lugejate rühm ehk vastajad, kelle jaoks lugemine toetab ja abistab nende igapäevaelu, kes jõudumööda loevad, aga kelle jaoks see pole olulise sümbolväärtusega tegevus või kultuuriosaluse viis. Lugemine kui selline pole nende jaoks hinnatud elustiili osa, kuigi vajadusel võetakse raamat siiski kätte.
• Kolmandasse rühma kuuluvad trotslikud lugejad. Need on inimesed, kelle jaoks lugemine on vastumeelne ja mõttetu tegevus, midagi, mis on osa eliidi kultuuriosalusest, aga neile huvi ei paku. Kui loetakse, siis populaarkirjandust, aga sedagi pigem vastumeelselt ja/või harva. „Tõrvajoomine“, nagu üks vastajatest vihjas. 

Kolmandat rühma ehk trotslikke lugejaid polnud varasemad Soome lugemisuuringud täheldanud ja ka Heikkilä arvab, et see on pigem uuem areng, mis on seotud ühiskonna kasvava polariseerumisega. See tendents aga näitab, et lugemisest on saanud üks enda ühiskonnas positsioneerimise viise. Heikkilä keskendus lugemisele, aga samad tendentsid on tõenäoliselt leitavad ka teistes kultuuriosalemise viisides.

Kokkuvõtteks leidis Heikkilä, et kultuuriosalus ja lugemine on Soomes tugevasti kihistunud, olulisteks mõjuriteks on (eriti) haridus, sugu ja vanus. Kõrgem staatus peegeldub ka lastele lugemises: haritumad inimesed loevad lastele enam ette. Digilugemine ei leevenda lugemisega seotud eristumisi. Ühiskonnas kasvav eristumine ja arutelude polariseerumine kajastub ka lugemisest rääkimises. Kes loevad, loevad mõnuga; kes ei loe, trotsivad täiega. 

Kuidas edasi?

Heikkilä toob välja ka mõned soovitused, kuidas raamatukogud ja lugemine ligipääsetavamaks teha. 

• Raamatukogu tüüpkülastaja on kõrgelt haritud vanem naine. Kuidas saada teised elanikkonna rühmad raamatuid lugema ja/või raamatukokku?
• Mitmes keeles ja eri kanalites võiks rõhutada, et raamatukogud on kõigile avatud ja tasuta kasutamiseks ‒ lävend on madal. 
• Korraldada uute kasutajate õhtuid või nn meestetuure, kursuseid, raamatukogu kasutajaks registeerumise juhendamisi, teavitada raamatukogu ruumidest ja erinevatest võimalustest. 
• Korraldada madala lävendiga üritusi, kus oleks palju erinevat kultuuri, sh popkultuuri. 
• Pidada meeles, et inimkontakt on oluline. Nii nagu kõik ei taha kaubanduskeskustes kasutada nutikassasid, nii otsitakse ka raamatukogust suhtlust. Ärge sundige inimesi automatiseeritud laenutus- ja tagastamiskaste kasutama. 
• Kaubastunud maailma „soovitame osta/tarbida“-mentaliteedi julgem toomine raamatukogudesse: erinevad teemaväljapanekud, raamatusoovitused täiskasvanutele, raamatu- ja kultuurisoovitused lugejatele raamatute ja raamaturiiulite vahel. 
• Lugemisele läheneda võimalikult sooneutraalselt.
• Minimeerida raamatute lugemist ümbritsevat elitaarsust ja formaalsust.
• Rõhutada, et raamatukogu on koht, kus saab mõtiskleda nii kultuuri kui ka maailma üle laiemalt.

Toimetuse märkus: autor on Viimsi Raamatukogu nõukogu ja Viimsi Vallavolikogu liige

Viited

• Dulin, Ken L. (1974) The sociology of reading. The Journal of Educational Research, vol. 67, no. 9. 
• Heikkilä, Riie (2024) Miksi lakkasimme lukemasta? Sosiologinen tulkinta lukemisen muutoksesta. Gaudeamus.
• Hiidenmaa, Pirjo, Lindh, Ilona, Linko, Maaria, Suomalainen, Roosa ja Tossavainen, Timo (2024) Reading culture as shared ethos: a study of Finnish self-identified readers. Poetics, nr 105.
• Mikita, Valdur (2025) Eesti bibliosfäär. Raamatukogu, nr 1.
• Sapiro, Gisèle (2023) The sociology of literature. Standford University Press (prantsuse keeles 2014).

Ajakiri Raamatukogu

Alates 2019. aastast ilmub Raamatukogu nii võrguväljaande kui ka nõudetrükina.
Ajakirja paberversiooni saab osta üksiknumbrina Trükiviis e-poest.
Paberversiooni aastatellimuse soovist saab teada anda e-postile [email protected].