Milline on Eesti rahva tulevik 1935. aasta vaatest? 

Plahvatuslikust rahvaarvu kasvust on 2. jaanuariks 1935 möödas enam kui sada aastat ja Eesti kohale on kogunenud murepilved. Kui rahvaarv ei kasva, on aastal 2035 meid vaid maksimaalselt 1,2 mln, kõlas prognoos üleriigilisel kongressil, mida juhatas sisse president Konstantin Päts ja korraldas Eesti Eugeenika ja Genealoogia Selts. 

„Lõpetan kongressi töö. Palun laulda hümni,“ kõlasid 1935. aasta 3. jaanuaril kell 17.20 Viljandimaal 1893. aastal sündinud ja meditsiinidoktoriks õppinud Juhan Vilmsi sõnad, mis võtsid kokku kaks päeva väldanud arutelude ja mõttetööga sündmuse, mille temperatuur võis olla toona üsna kõrge. Suurimaks hirmuks tuleviku ees sõnastati üleriigiliselt peetud Eesti Eugeenika ja Genealoogia Seltsi II kongressil, et rahvaarvu vähenemise tõttu majandus laguneb, riigikaitsesse ei jagu mehi juba alates 60. aastatest. Ettepanekuid rahvaarvu tõusule pööramiseks oli nii leebemaid kui ka radikaalsemaid.  

Puhkenud majandus- ja finantskriisis ning sisepoliitiliselt laetud ajastul avab kongressi president Konstantin Päts protokolli põhjal sõnadest õhkuva sünktõsidusega: rahvaarvu seisukohast on olukord riigile hädaohtlik, sest rahvastik vananeb ja tekkimas on tööjõupuudus. Seda kuulavad osalised, kes on kokku tulnud erinevatest ühiskondlikest organisatsioonidest ning on keskmisest ühiskonnaliikmest valmis rohkem vaatama otsa põhjustele, miks ei looda vabas Eestis vajalikul hulgal peresid ega sünnitata lapsi. 

Üldine olukord 20. sajandi kolmandal kümnendi keskel on kogu Euroopas murettekitav. Võimu on võtmas iibe vähenemine, väljaarvatud üksikutes rahvusriikides. Eestis on olukord üks drastilisemaid ja võrreldes naaberriikidega sünnib siia kõige vähem lapsi. Viimase 10 aasta (1924- 1934) rahvastiku juurdekasv on keskmiselt 7,2%.  

8 aasta pärast on käes langus 
Haridus-ja sotsiaalminister Nikolai Kann oli kongressile tulnud värske statistikaga. Valitsuseliige tõi välja, et eestikeelse ja muukeelse õppega keskkoolides ja gümnaasiumides on saksa rahvusest õpilasi eesti rahvusest õpilastest 5,5 korda rohkem. Juudi rahvusest 3 korda rohkem. Vene rahvusest lapsi on sama palju kui eestlasi. Rootslaste ja lätlaste esindatus koolides jääb alla vaid eestlastele. Mõistmaks toonast olukorda haridusmaastikul on vaja lisada fakt, et 20. sajandi kolmekümnendate alguses ei olnud eesti rahvusest lastel gümnaasiumis käimine harjumuspärane. Kuna enamik omandas hariduse vaid algkoolis, siis sellest tulenevalt näitas gümnaasiumide statistika muust rahvusest õpilaste suurt ülekaalu. Maakoolides õppis L. Andreseni „Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu“ põhjal õpilaste enamik – nt. algkoole oli 1935/36. õppeaastal maal kokku 1112, linnades 123.  

Kuid vaatamata kõigele oli ilmne, et eesti rahvast on tabanud alates 19. sajandi lõpust juurdekasvu kriis, mis oli alguse saanud rahvastiku ümberpaiknemisest maalt linnadesse, tööstuse kiirest arengust, ebakindlusest tuleviku ees ja väljarändest. Liiga väike ja üha kahanev rahvastiku juurdekasv võimaldas ennustada, et umbes 1936 – 1937 jõuab sõjaaegne (I maailmasõda) väike sündinute arv ise sünnitamisikka ja algab suur langus. Juba 8 aasta pärast langeb koolilaste arv ja 1960. aastal ei jätku sõdureid riigikaitseks. Tööliste arv langeb miinimumini. 

Eesti tuba kipub tühjaks jääma 
Kongressil esinenud arst ja eugeenik Hans Madisson tegi põhjaliku ettekande sündivusest, mis pole olnud rahvusriigi kestmise mõistes küllaldane alates 1889. aastast. Samuti leidis ta, et veretu sõda rahvaste vahel ja vastase majanduslik ja kultuuriline hävitamine on võtnud väga rafineeritud kuju.  

Meetmed, mida rahvastiku kasvuks välja pakuti olid suunatud “tõupuhaste” eestlaste juurdekasvuks. Mõned nendest paistavad silma radikaalsusega. Näiteks ametikohtadele valimisel tuleb eelistada lastega inimesi ning vallalised mehed pääsevad ametikohale alles siis, kui eelistatud kandidaate ei ole.  

Mis suurendab sündivust? Valik toonaseid ideid 
Ideedest kongressil puudus ei olnud. Majanduse elavdamisena peeti oluliseks asunduspoliitika üle vaatamist, mis peaks aitama kasvada iseseisvatel ja endaga kasvavatel noorte meeste arvul. Igal aastal tuleb anda sedavõrd palju asunduskohti nagu astub täiskasvanu ikka mehi. Asunduskohad peaksid olema nii suured, et neid saab jätta kahele pojale.  

Samuti leiti, et inimesed peaksid linnast tagasi maale tulema, sest linnades sünnib lapsi veel vähem. Tollipoliitika peab arvestama käsitööliste huvisid. Muuta tuleb suhtumist, et kapitalile ja tööle ei tule vaadata kui isiku eravarale või lõbule, vaid kui ühiskondlike jõududega loodusvarale.  
Olulised on tööandja ja töövõtja suhted ja tülid pole ainult nendevaheline asi. Töötülide lahendamine loob inimesele kindla usu riigi ja rahva tuleviku suhtes.  
 
Valitsemisaparaat peab tagama töövõimalusi uutele haritlastele ega tohi panna pideva hirmu alla, et see kokku tõmmatakse. Ametisse peab võtma vaimsete ja kehaliste võimeta järgi, mitte et kuulutakse samasse korporatsiooni või seltsi.  

Probleeme, mida komplekselt käsitleda ja lahendada, oli aastal 1935 palju, alustades maksusüsteemist. Maksud töösturitele ja ettevõtjatele on seda suuremad, mida vähem on lapsi. Välja toodi, et tulumaks soodustab halvemat majapidamist, ühepärijasüsteem sunnib põliseid põllumehi linna minema. Kriitilisi arvamusi oli ka tempoka tehnoloogilise arengu suunal. Oli neidki, kes nõudsid tehnoloogilise arengu pidurdamist, sest masinad tõrjuvad inimesed põllumajandusest eemale.  

Kõige olulisemaks peeti sündivuse tõstmiseks töövõimaluste loomist ja perekonna moodustamise toetamist. Vallaslaste osakaaluks oli 7,2 – 8,2 % ja arvatati, et sellele rahva tulevikku rajada ei või.  
Perekonna asutamiseks tuleks anda abielulaenu. Laen kustutakse kui lapsi on 4. Laps on riikliku väärtusega. Rõhuasetus tuli panna rahvusliku jätkusuutlikkuse võtmes laste väärtustamisele ning perede kius tuli lõpetada. 

Kongressil kõlas ka ähvardav prognoos: kui rahvastiku kasvumeetmeid ei rakendata, elab 100 aasta pärast (2035) Eestis maksimaalselt 1,2 miljonit eestlast. 

Meeleolu rahva iibe küsimuses toonases 17- aastases vabariigis sarnanes paljuski suvepäevale n-ö rikkiläinud kliimas, kui selgesse taevasse ilmub laviin tumedaid pilvi, mille kadumist pole näha. Eesti soost rahva iive oli rahvaarvu kasvu seisukohalt paljutõetav viimati 19. sajandi alguses peale orjuse kaotamist, mil rahvastike kiiret kasvu jagus kogu Euroopasse. 
 
II rahvusliku kasvatuse kongressil osales alla 300 inimese, kutsutuid oli 800. Kutsed saadeti erinevate liitude esindajatele (arstid, naised, hariduse korraldajad ja õpetajad, kodukaitse- , kirikutegelased, õigusteadlased, poliitikud jne). 

EODOPEN projekti toel digiteeritud II rahvusliku kongressi referaadid (kõned) ja arutelud (läbirääkimised) on lugemiseks kättesaadavad DIGARis https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:424882/361373/page/1 

Signe Heiberg

Loe 2022. aasta TUNA nr 2-te, kus Mann Loper on artiklis “Eesti Vabariigi rahvusliku kasvatuse kongressid 1927 ja 1935: eeskujud, retseptsioon ja mõju ühiskonnas” analüüsinud II rahvusliku kongressi sõnumeid ajastu poliit- ja haridussüsteemis. 

Foto: Pixabay