Peadirektor Martin Ööveli järelehüüe paavst Franciscusele

Paavst lahkus oma Isa juurde 21. aprillil 2025 kell 7.35. Vähem kui pool aastat varem kutsus ta kokku maailma ühed võimsamad raamatukogud, et pidada dialoogi, milles ühiselt teadvustada kultuuripärandi kättesaadavuse tagamise olulisust. Tema kõne Vatikanis eelmise aasta 16.  novembril on ajatu pärand, mis rõhutab informatsiooni vaba kättesaadavuse olulisust mitte ainult inimkonna arengu, vaid ka kultuurilise rikkuse tagamise vaatest. 

Eesti on riigina suutnud tehnoloogia arenguga paljuski sammu pidada ning meie kultuuripärand on korrastatud ja hästi hoitud. Oleme Tema Pühaduse paavst Franciscuse alljärgneva üleskutse kohaselt juba astunud suuri samme ja jõudsalt digiteerinud ning loonud vajaminevad tehnilised võimekused võimaldamaks kultuuripärandi laiapõhjalist kättesaadavust. Meiega jääb tema inspireeriv üleskutse, millest ammutada indu pingutusteks, mis on vajalikud omakeelse kultuuripärandi laiapõhjalise kättesaadavuse tagamiseks, sest just seeläbi saame kõige tõhusamalt Eesti kultuuripärandit kaitsta. 

Hüvasti, paavst Franciscus! 
Martin Öövel, Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor
22. aprillil 2025

Kõne on peetud 16. novembril 2024.

Tema Pühaduse paavst Franciscuse kõne Vatikani Apostelliku Raamatukogu konverentsil „Conservata et perlecta aliis tradere. Raamatukogud dialoogis“

Daamid ja härrad,
Armsad vennad ja õed, tere hommikust ja tere tulemast!

Mul on väga hea meel selle konverentsi “Conservata et perlecta aliis tradere. Raamatukogud dialoogis” toimumise üle, mis on märk Vatikani Raamatukogu avatusest maailmale. Just see oli minu palve peapiiskop Zani’le, kui ma ta ametisse määrasin. Ma ütlesin talle: „Palun ava see maailmale!“ Tervitan raamatukoguhoidjaid ja heategijaid, kes seda raamatukogu heldelt toetavad. Sügava tänutundega tervitan ka kahekümne kolme maineka maailma raamatukogu esindajaid, kes sellel kohtumisel osalevad. Vatikani Raamatukogu püüab pidada dialoogi teiste sarnaste asutustega mitmetel olulistel teemadel ning on algatanud töörühmad, mis loodetavasti jätkavad viljakat ja mõlema poole jaoks rikastavat tegevust.

Selline praktiline dialoog selgelt määratletud teemadel aitab kindlasti tugevdada teie raamatukogude hariduslikku ja kultuurilist rolli neil muutuvail aegadel. Teie asutuste missioon on anda mineviku pärand edasi viisil, mis oleks tähenduslik uutele põlvkondadele praeguses kiirele tarbimiskultuurile orienteeritud ühiskonnas – ühiskonnas, mis vajab toetavaid, kujundavaid, avatud ja kaasavaid keskkondi, kus saab luua uusi sünteese, mis võimaldavad mõista olevikku ja toovad lootust tulevikku. See on tõesti põnev missioon.

Selles kontekstis soovin meenutada paavst Pius XI, Achille Rattit, keda mõned teadlased kutsuvad “raamatukoguhoidjast paavstiks”. Paavst Pius oli Milano väärika Ambrosiani Raamatukogu raamatukoguhoidja ning hiljem Vatikani Raamatukogu juht. Tegusa loomuga mees, kes tundis huvi teaduse ja massikommunikatsiooni vastu ning mõistis raamatukogude suurt tähtsust kahe maailmasõja vahelisel äärmiselt keerulisel ajal. Kui Euroopa kultuur muutus ideoloogiate konfliktiks, laiendas ta Vatikani Raamatukogu ruume, edendas süstemaatilist kataloogimist ja avas kooli raamatukoguhoidjate koolitamiseks. Tema kaitse all sai Vatikani Raamatukogust turvaline varjupaik paljudele teadlastele, sealhulgas totalitaarsete režiimide poolt tagakiusatud teadlastele – režiimid, mida paavst kindlalt vastustas.

Selle “raamatukoguhoidjast paavsti” leidlik, julge ja otsustav tegutsemine võib meile tänapäeva maailmas olla inspiratsiooniks, kuna meiegi seisame silmitsi suurte kultuuriliste ja sotsiaalsete väljakutsetega, millele tuleb reageerida õigeaegselt ja asjakohaselt.

Tehnoloogia on märkimisväärselt muutnud raamatukoguhoidjate tööd, tehes selle mitmekesisemaks ja vähem ajakulukaks. Kommunikatsioonikanalid ja infotehnoloogia on avanud võimalusi, mis olid veel hiljuti mõeldamatud. Süsteemid raamatukogu ressursside uurimiseks, kataloogimiseks ja kasutamiseks on mitmekordistunud. Kõik see on toonud palju kasu, kuid ka teatud ohte: suured andmebaasid on rikkalikud allikad, kuid nende kvaliteeti on raske kontrollida.

Trükikogude, eriti vanade kogude haldamine on kallis, mistõttu on mõningaid konsultatsiooni- ja uurimisteenuseid, mida saavad pakkuda ainult vähesed riigid. Selle tulemusena võivad vähem arenenud riigid kogeda mitte ainult materiaalset, vaid ka intellektuaalset ja kultuurilist vaesust. On suur oht, et maailmas praegu mitmes paigas peetav sõda aeglustab seniseid edusamme. On oht, et kallite relvasüsteemide arendamine võib pidurdada kultuuri arengut ja selleks vajalike vahendite kättesaadavust. Või et konfliktid, mis hävitavad koole, ülikoole ja haridusprojekte, takistavad õpilastel õppimist ja teadustööd.

Paljud kultuuriasutused jäävad sõja, vägivalla ja rüüstamise ees kaitsetuks. Kui sageli on see minevikus nii olnud! Töötagem selle nimel, et see enam kunagi ei korduks. Vastandugem tsivilisatsioonide kokkupõrkele, ideoloogilisele kolonialismile ja tühistamiskultuurile tõelise kultuuri viljelemisega. Oleks kohutav, kui lisaks füüsilistele müüridele riikide vahel kerkiksid ka virtuaalsed seinad. Teil, raamatukoguhoidjatel, on siin oluline roll – mitte ainult meie ajaloolise pärandi kaitsmisel, vaid ka teadmiste edendamisel. Julgustan teid jätkama selle nimel, et teie asutused oleksid rahupaigad, oaasid kohtumisteks, platvormid avatud aruteludeks.

Selle püüdluse toetuseks pakun teile mõtisklemiseks neli põhimõtet, mille esitasin oma apostellikus üleskutses Evangelii Gaudium (vt. 222–237):

Esiteks, aeg on tähtsam kui ruum. Te olete teadmisteks ja õppimiseks vajalike tohutute varanduste hoidjad. Las need kohad saavad paigaks, kus pühendutakse mõttetööle ning ollakse avatud vaimsele ja transtsendentsele mõõtmele meie eksistentsis. Nii saate soodustada pikaajalist uurimistööd ilma, et teid painaks kohese tulemuse surve, ning toetate vaikuse ja mõtiskluse kaudu humanismi uut tõusu.

Teiseks, ühtsus on olulisem kui konflikt. Akadeemilised uuringud tekitavad paratamatult vaidlusi, kuid need peaksid olema ausa, tõsise ja lugupidava arutelu objektiks. Raamatukogud peavad olema avatud kõigile teadmiste valdkondadele ja tunnistama ühist eesmärki erinevate lähenemiste keskel.

Kolmandaks, tegelikkus on tähtsam kui ideed. On oluline teha konkreetseid ja realistlikke otsuseid, säilitades samas kriitilise ja avatud lähenemise, et vältida näilisi vastandusi mõtte ja kogemuse, faktide ja põhimõtete, praktika ja teooria vahel. Kui otsime tõde siiralt, peab meie mõtisklus alati austama tegelikkuse esmatähtsust.

Neljandaks, tervik on suurem kui osa. Meie töö kutsub meid lepitama kohalike ja globaalsete huvide vahelist pinget – mõistes, et keegi meist ei ole isoleeritud indiviid. Meie elu on rajatud sotsiaalsetele suhetele ja võrgustikele, mis kutsuvad meid vastutustundlikule osalusele.

Armsad sõbrad, ärge laske end heidutada selle maailma keerukusest, kus me oleme kutsutud töötama! Kõik, mida olete nende päevade jooksul jaganud, aidaku teil ja teie kaastöötajatel saada sarnaseks arukale „kirjatundjale”, keda Issand Jeesus kiitis, kes oskas oma varandusest tuua esile uusi ja vanu aardeid kõigi hüvanguks (vt. Mt 13:52).

Ma õnnistan teid kõiki ja teie olulist tööd. Ja palun teid, palvetage minu eest.

Tõlge on tehtud kõne kirjaliku teksti põhjal.