Pildipööre ‒ puugravüür

Moonika Teemus, Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna juhataja

Ilma graafikatehnikata poleks raamatust saanud nii sõbralikku kaaslast, nagu me nüüdisajal raamatuajalukku vaadates teame. Eesti Raamatu Aasta lõpusirgel on põnev heita pilk puugravüüri sünniloole ja esimestele uues graafikatehnikas trükistele.

18. sajandi teisel poolel leiutas inglane Thomas Bewick uue graafikatehnika – puugravüüri. Juba 15. sajandil levinud puulõikest erines puugravüür selle poolest, et trükiplaadina kasutati mitte piki-, vaid ristisüüd lõigatud kõvemast puidust klotsi, mis võimaldas graveerida palju peenemat joont ning oli sealjuures väga vastupidav, et trükkida suuri tiraaže. Tehnika sai eriti populaarseks raamatute illustreerimisel, sest klotse sai paigutada mugavalt tekstilao vahele, nii et teksti ja pilte sai trükkida samaaegselt.

Uue tehnika laiem kasutuselevõtt võttis siiski aega. Mandri-Euroopasse levis see 19. sajandi alguses ning Saksamaal räägiti „uuest puulõikekunstist“ alles 1820. a-te lõpus. Murranguliseks kujunesid 1830. a-d, kui Inglismaal hakkas 1832. a ilmuma maailma esimene populaarteaduslik nädalakiri The Penny Magazine. Selles soodsa hinnaga rahvavalgustuslikus väljaandes ilmunud suurte ja kvaliteetsete puugravüüride klišeesid müüdi üle Euroopa, nii et samade illustratsioonidega „penniajakirjad“ ilmusid peagi ka Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Rootsis, Venemaal jne. Inglise gravüüride menu hoogustas kohalike puugravüüritöökodade rajamist.

Puugravüür ja Eesti

1834. a jõudsid The Penny Magazine’i klišeed ka Tartusse, kuid sarnast pildiajakirja siin välja ei antud – oli ju kohalikes kauplustes juba müügil saksakeelne Das Pfennig-Magazin. Inglise puugravüüre kasutati Tartus esialgu hoopis saksakeelse lasteraamatu Altes und Neues illustratsioonidena, mis trükiti Johann Christian Schünmanni trükikojas.

Raamatu väljaandjaks oli 1820. a-te alguses Saksamaalt Tartusse asunud Gustav Alexander von Forestier, ülikooli rentei sekretär, ema poolt Ungern-Sternbergide suguvõsa liige. 1833. a oli ta koos vendadega saanud kohaliku ajalehe Dörptsche Zeitung toimetajaks ja pärast raamatu Altes und Neues ilmumist avaldati Tartu ajalehes teisigi Inglise päritolu gravüüre. 1835. a sügisel anti aga teada, et edaspidi muutub väljaanne veelgi pildilisemaks: sel eesmärgil olevat üks kohalik kunstnik käinud end Saksamaal täiendamas. Jutt ei ole kellestki muust kui Friedrich Ludwig von Maydellist (1795–1846), Forestieri tädipojast, kes oli juba iseseisvalt puugravüüris katsetusi teinud ja sõitnud 1835. a kevadel Berliini ennast täiendama. Sama aasta sügisel naastes tõi ta Tartusse andeka graveerija Albert Heinrich Schmidi Leipzigist. Tööjaotus Forestieri eestvedamisel Tartusse loodud puugravüüritöökojas, mis oli üks esimesi Vene keisririigis, kujuneski selliseks, et Maydell hakkas kavandama illustratsioone, mille Schmid ja töökoja õpipoisid puusse graveerisid. Esimese tööna ilmus juba 1835. a lõpus Schünmanni trükikoja toodanguna Karl Gustav Nieritzi rõugepanekut propageeriva lastejutu Betty und Toms oder Doktor Jenner und seine Entdeckung (1834) venekeelne tõlge.

Eesti rahvaraamatute illustratsioonid

1838. a asutati Tartus Õpetatud Eesti Selts, mis seadis oma tegevuse eesmärgiks eesti keele, kirjanduse, kultuuri ja ajaloo uurimise ning rahvavalgustuse. Maydellist sai õige pea ÕES-i väljaannete, sealhulgas eestikeelsete rahvaraamatute illustreerija. Üks esimesi ja tuntumaid selle koostöö vilju oli 1840. a ilmunud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi karskusele õhutav Wina-katk Maydelli kavandi järgi valminud frontispissiga.

Wina-katk trükiti Lübeckist pärit Heinrich Laakmanni (1802–1891) trükikojas. Laakmannist kujunes 19. sajandil üks olulisemaid eestikeelse kirjasõna väljaandjaid. Võtnud 1836. a rendile Lindforsi pärijate trükikoja Tallinnas, asutas ta 1837. a sügisel selle filiaali Tartusse. Laenu andis talle selleks muuseas ka G. A. von Forestier, et trükikoda toetaks tema „laualõikuse-asutise“ tegevust. 1840. a sai Laakmannist Tartu trükikoja omanik ja 1844. a asus ta lõplikult ülikoolilinna.

1838. a ilmus trükikoja reklaamprospekt, eraldi reklaamiti Tartu puugravüüritöökoja toodangut. A. H. Schmidi puugravüüride näidiste vihik Proben von historischen, landschaftlichen und naturhistorischen Holzschnitten sisaldas 20 puugravüüri, enamik neist kujutamas loomi-linde, sealhulgas selliseid eksootilisi elajaid nagu kondor, jääkaru, hüään, elevant, laama, baktrian jt, aga ka paari talurahvastseeni. 1841. a ilmusid kõik seal avaldatud linnu- ja loomapildid Laakmanni trükikojas valminud Gotthilf Heinrich von Schuberti loodusloo kaheköitelises venekeelses tõlkes Руководство к естественной истории профессора Г. П. Шуберта. Raamatu mõlemad osad olid rikkalikult illustreeritud Schmidi ja tema õpilase, Vasula mõisas sündinud Alexander Otto Gerni signeeritud puugravüüridega.

Mitmeaastase töö tulemusena valminud Schuberti looduslugu oli suunatud Venemaa turule, trükiklotsid jäid aga Laakmanni valdusse ja leidsid edaspidi korduvalt kasutust eestikeelsete kooliõpikute ja rahvaraamatute illustreerimisel. Veel selsamal, 1841. a ilmus ÕES-i väljaandmisel Tartu Jaani kiriku eesti pihtkonna õpetaja Carl Heinrich Constantin Gehewe koostatud eestikeelne aabits-lugemik Luggemisse Ramat laste kolitamisse tarwis, kus kasutati Schuberti loodusloo jaoks valminud puugravüüre. Väljaanne on läinud ajalukku kui esimene illustreeritud eestikeelne aabits.

Ent Laakmanni kätte jõudsid ka teised Forestieri-Schünmanni väljaannete trükiklotsid. 1844. a hakkas Laakmann välja andma uut kalendrisarja, mille toimetajaks sai Kreutzwald. Maa-rahwa Kassuline Kalender ehk Tähtramat 1846. a-ks sisaldas tõlkelugu Betti ja Tooms koos Maydelli ja Schmidi illustratsioonidega, samuti Maydelli puugravüüri šoti lambakoerast loo Lambulise koer illustratsioonina, mis varem oli ilmunud raamatus Altes und Neues.

Ma-ilm ja mõnda – Eesti „kopika-ajakiri“

Laakmanni trükiklotside kollektsioon hakkas seeläbi mõjutama ka Kreutzwaldi kalendrilisade teemavalikut. Veel enam, Laakmanni kätte jõudnud Inglise klišeed andsid võimaluse umbes viisteist aastat pärast „penniajakirjade“ võidukäiku mujal Euroopas anda välja ka eestikeelne „kopikaajakiri“: aastatel 1848–1849 ilmusid sarja Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on viis vihikut, mille illustratsioonidest suur osa (kokku 47) pärines The Penny Magazine’ist, ent täiendust pakkusid ka Schuberti loodusloo loomapildid. Pildivalik mõjutas ka väljaande sisu. Vaevalt oleks Kreutzwald hakanud eesti lugejale kirjutama Strasbourgi katedraalist, Itaalia pastasortidest või Inglise postiteenusest, kui poleks olnud selleteemalisi klišeesid. Kreutzwald kirjutas Faehlmannile: Ei ole mind edevus taga kihutanud, vaid kõht oli kupjaks, mispärast ma siis ka Laakmanni ettepaneku vastu võtsin mõningate puulõigete juurde, mis ta juhtumise kaupa hankinud, midagi seletuste taolist kirjutada. Paljude lugude eestindamisel võttis Kreutzwald muuseas aluseks Tartus ilmunud saksakeelse lasteraamatu Altes und Neues tekstid. Ma-ilm ja mõnda võeti õppematerjalina peagi kasutusele talurahvakoolides ja see osutuski populaarseks just noorema lugejaskonna seas. Aastaid hiljem kinnitas Jakob Hurt Kreutzwaldile, et tänu Ma-ilmale olevat nende pilkudele … uus maailm avanenud. Aastail 1852–1855 ilmus Ma-ilm Laakmanni kirjastamisel pealkirjaga Pasaule un dauds no ta, ko pasaule atrohnam ka läti keeles.

Loomapildid leidsid kasutust ka järgmises Laakmanni-Kreutzwaldi koostöös: 1850. a alguses ilmus sarja Ma- ja Merre-piltid esimese osana Kreutzwaldi mugandus Alexander Friedrich Franz Hoffmanni seikluslikust reisijutust, milles sai taaskord kasutada Schuberti loodusloost tuttavaid Schmidi ja Gerni puugravüüre eksootilistest loomadest. Ning 19. sajandi teises pooles kohtame juba tuttavaid loomi veel mitmete Laakmanni väljaannete, sealhulgas 1852. a ilmumist alustanud Koli-ramatute sarja kolmandas jaos, Eduard Friedrich Lossiuse looduslooõpikus Öppetus Jummala lomadest, mis Ma peal on (1853), mis oli esimene terviklik ja süstematiseeritud looduslookäsitlus eesti keeles.

Kuigi eelnevast võib jääda mulje, nagu oleks Tartus ringelnud vaid ühed ja samad pildid, siis nii see muidugi polnud. 1840. a-tel muutus illustratsioonide osa raamatutes üha tähtsamaks ja pildid aina kättesaadavamaks, valmistati neid siis kohapeal või telliti kaugemalt. Aga et head kraami ei maksa niisama tühja seista lasta, siis leidsid kvaliteetsed puugravüüriklotsid nutika kirjastaja käes rakendust veel pika aja jooksul.

Artikkel täispikkuses: Teemus, Moonika (2016). Pennimagasinist kopikaajakirjaks: viiekümne puugravüüri mitu elu 1832‒1876. Kunstiteaduslikke uurimusi / Studies on art and architecture, 25 (3/4), 141−173.

Ajakiri Raamatukogu

Alates 2019. aastast ilmub Raamatukogu nii võrguväljaande kui ka nõudetrükina.
Ajakirja paberversiooni saab osta üksiknumbrina Trükiviis e-poest.
Paberversiooni aastatellimuse soovist saab teada anda e-postile [email protected].