Prantsuse vanaraamatutest Eesti Rahvusraamatukogus

Sophie Turner, teadlane ja õppejõud

Oxfordi Ülikooli endine teadlane ja õppejõud Sophie Turner uuris RaRa prantsuse vanaraamatu kollektsiooni 16.‒19. sajandist ning leidis haruldasi väljaandeid, mida on Lääne-Euroopa raamatukogudest raskem leida. Autor toob välja olulisemad teosed ning pöörab tähelepanu ka teadusesse ja raamatuajalukku panustanud naistele, kes esitasid oma töödes olulisi ideid, kuid kellest tihti ei kirjutatud või kellele ei viidatud.

***

Raamatukogu kaks varaseimat prantsuse raamatut, mõlemad väga mõjukad, pärinevad 16. sajandist ja on tegelikult seotud Itaaliaga: humanistliku luuletaja Petrarca De remediis utriusque fortunae (Saatuse keerdkäikude vasturohi) Lyonis trükitud väljaanne ning poliitikateoreetik Guicciardini teose II. volume de l’histoire des guerres d’Italie (Itaalia sõdade ajaloo 2. köide) lühendatud prantsuskeelne tõlge. Need on teadaolevalt ka ainsad prantsuse eksemplarid Eesti kogudes.

Petrarca dialoogide sari, mis õpetab lugejat parimat elu elama ja ebasoodsate olukordadega toime tulema, trükiti Prantsusmaal juba varem, kuid saavutas järjest suurema populaarsuse eriti 16. sajandil. Tõenäoliselt on kogus olev 1584. a väljaanne 1577. a väljaande kordustrükk. Teos sisaldab supereksliibrist ABH 1595, mille päritolu pole veel tuvastatud.

Kuigi raamatukogus on ainult Guicciardini teose teine köide (sõjavägede staabi raamatukogu templiga), on tegu olulise, poliitiliselt laetud väljaandega. See on hiljem, 1593. a trükitud oluliselt lühendatud tõlge, milles on välja toodud konkreetselt Prantsusmaaga seotud sõjasündmused. Raamat sisaldab ka Madalmaades sõdimise ajal Hispaania katoliikliku armee vangistatud hugenoti (prantsuse protestandi) kapten François de la Noue vangistuses kirjutatud, protestante pooldavaid kommentaare. Pole siis üllatav, et Guicciardini prantsuskeelse ajalooraamatu trükikoht on varjatud, erinevalt teistest Eesti kogudes leiduvatest varajastest (Itaalia) väljaannetest, kus see on märgitud (Veneetsia, Firenze). See prantsuse väljaanne trükiti tõenäoliselt Genfis ja tõenäoliselt trükkis selle Eustache Vignoni protestantlik perekond või mõni tema lähedane kaastöötaja, näiteks Jacob Stoer, kes kõik olid pagendatud hugenotid. Ajal, mil protestante Prantsusmaal taga kiusati, sai Genfist keelatud või vastuoluliste (sealhulgas protestantismi pooldavate) raamatute trükkimise keskus ja paljud neist väljaannetest smugeldati mustal turul müümiseks üle piiri tagasi. Samuti tuleb märkida, et Lyon ja Genf olid sel ajal olulised raamatukeskused ja muidugi hõlbustas nende lähedus Itaaliale itaalia ideede ja kultuuri levikut üle Euroopa.

***

RaRa 17. sajandi väljaanded paistavad silma oma kuninglike seoste ja sisu poolest. Kõigepealt tuleb meenutada Larissa Petina varasemaid väärtuslikke uurimusi, millest selgus, et vürst Bobrinskile kuulunud ja tema Põltsamaa lossi raamatukogus asunud 1651. a köitel Histoire du royaume de Tunquin (Tonkini kuningriigi ajalugu) on kuningas Louis XIV supereksliibris. Kogu lähemalt uurides näeme, et selles on palju kuningale kirjutatud teoseid, mis on talle pühendatud või tema tellitud, aga ka teoseid, mille autorid on olnud kuningliku patronaaži all või töötanud kuninga teenistuses; samuti on üsna palju raamatuid, mis on trükitud Imprimerie royale’is (kuninglikus trükikojas). Leiame töid kahest õilsast tegevusest: ratsutamisest (Pluvinel, 1660) ja sõjakunstist (Malthus, 1646; Blondel, 1683) ning teoseid, mille kohta on teada, et kuningas neid soosis. Blondeli L’Art de jetter les bombes (Pommide viskamise kunst) on eranditult pühendatud sõjakunstile; kartuses, et teos satub vaenlaste kätte, viivitati selle avaldamisega võimalikult kaua. Kataloogi andmetel sisaldab raamat (ainuke eksemplar Eestis) plahvatavat pommi kujutavat tiitelvinjetti. Mõlemad nimetatud sõjakunstiraamatud sisaldavad ka huvipakkuvaid gravüüre. Oluline on veel, et Malthuse teose üks osa kirjeldab ilutulestikku, mis oli kuningliku õukonna lemmikmeelelahutus ja tõhus võimu demonstreerimise vahend. See väljaanne on üks varasemaid teoseid, mis kajastab pürotehnika kasutamist nii sõjas kui ka meelelahutuses. On ka teisi teoseid: Baudier’ Histoire du Marechal de Toiras (Marssal de Toiras’ ajalugu), mille trükkis kuninglik trükkal Sébastien Cramoisy; Mézeray Prantsusmaa ajalugu – muljetavaldav suureformaadiline kuninglikke isikuid kujutavate uhkete gravüüridega väljaanne; Louis XIV-le pühendatud Madeleine de Scudéry Conversations (Vestlused), mis on ka selle olulise naiskirjaniku varaseim ja üks vähestest Eesti kogudes leiduvatest teostest.

On ka poliitiliselt laetud teoseid, eelkõige ajalugu ja mälestusi. Kogus on hertsog de Rohani kolm erinevat 1646. a väljaannet, mis kajastavad ususõdade sündmusi (trükkaliteks kuulsad Elzevierid, kes olid samuti protestandid) ja need näivad olevat ainsad eksemplarid Eestis. Kataloogi põhjal tundub, et raamatukogus on ka Du Verdier’ Hispaania ajaloo haruldane eksemplar (mõlemad köited), mis on oluline Prantsusmaa-Hispaania sõdade kajastamise tõttu; Du Verdier oli üks kuninga historiograafidest. Viimati mainitu on kogus üks väheseid teoseid, mille trükkaliks on märgitud naine – vesve Edme Pepingué (Edme Pepingué’i lesk, tegelikult Marie Jacquin). Toona olid populaarsed Veneetsia vabariiki käsitlevad raamatud. Raamatukogus on üks Amelot de la Houssaie vastuoluline teos, mis keelati (ja oli väga nõutud) vabariiki hukka mõistva kriitika tõttu; see on varaseim väljaanne Eesti kogudes.

Klassikast on eriti oluline Plutarchose foolioformaadis ilmunud tõlge, tõlkijaks toonane kuulus ja kogu Euroopas hinnatud tõlkija Amyot. Sajandi lõpust pärineb Ovidiuse prantsuskeelne värsitõlge Corneille’lt, klassikalise teose kaasaegne prantsuse tõlgendus. Samuti on olemas Vitruviuse arhitektuurireeglite muljetavaldav köide. Tegu pole esimese prantsuskeelse tõlkega, kuid see on Claude Perrault’ kuulsa trükise teine väljaanne, pärit esimesega samast trükikojast ja ladujaks kuninglik trükkal Coignard.

Samuti on huvitav märkida, et 17. sajandi kogus on mitmeid kurikuulsa querelle des lettres’iga seotud raamatuid. Tegemist oli kirjanduslike vaidlustega epistolaarse žanri vormi ja sisu üle ‒ vastandusid traditsiooniline ja moodne mudel ehk vanemad ja kaasaegsed autorid, kes kirjutasid uutes vormides ja esitasid väljakujunenud žanritele väljakutse. Vaidlus algas Guez de Balzaci kirjade avaldamisega, mis vallandas mitmed teravad rünnakud. Nende autor oli eelkõige Jean Goulu, aga kirjutati ka toetavaid traktaate, autoriks peamiselt François Ogier. Tähelepanuväärne on, et raamatukogus on olulisi tekste kõigilt vaidluse peategelastelt.

Viimasena, kuid kindlasti mitte vähem tähtsana, tuleb mainida ofordikunstnikku ja vasegraveerijat Jacques Callot’d, üht oma aja kuulsaimat kunstnikku, kelle kaunid väiksemõõdulised (mõned vaid viie sentimeetri suurused) ofordid on tänapäevalgi väga hinnatud. RaRa-s on neli usuteemalist kogumikku. Neist kaks trükkis tema isiklik kirjastaja ja lähedane sõber Israël Henriet ning need avaldati 1632. a ja 1635. a vahetult pärast Callot’ surma: Les Penitents et penitentes (Patukahetsejad ja patukahetsused) ja La Vie de l’enfant prodigue (Kadunud lapse elu). Teised kaks on François Langlois’ 1646. a trükitud kogumikud Vita beatae Mariae virginis matris Dei (Neitsi Maarja elu) ja Lux claustri (Vangla valgus). Eesti mäluasutustes leidub teisigi Callot’ oforte, kuid tundub, et RaRa kogusse kuuluvad usuteemalised tööd on ainulaadsed ja rikastavad märkimisväärselt tervet kogu.

***

18. sajandist, eriti selle esimesest poolest, leiame RaRa kogus maailma ajaloo, geograafia ja kultuuride kohta suureformaadilisi raamatuid, millel on eriti huvitavad ja rikkalikud illustratsioonid, mõned neist tunnustatud kunstnikelt ja graveerijatelt. Tähelepanu väärivad Olfert Dapperi (vürst Volkonskile kuulunud eksemplar), William Dampieri, Jacques Le Hay, Pierre LeBruni, Adam Oleariuse ja Bernard Picarti teosed. Paljud varajastest väljaannetest on kultuuriliselt olulised ja näitavad muutust erinevate maailma kultuuride kujutamises ja meiega võrdlemises.

Vähem tuntud, kuid siiski oluline on Anne-Marguerite Du Noyer’ Lettres historiques et gallantes (Ajaloolised ja galantsed kirjad) ‒ varase 1707. a väljaande ainus eksemplar Eestis. Du Noyer’d peetakse tänapäeval esimeseks prantsuse naisajakirjanikuks. Ta oli omas ajas tähelepanuväärne naine, kes usulise tagakiusamise tõttu koos lastega pagulusse läks ja edukalt karjääri tegi, kirjutades tolleaegsetest poliitilistest ja päevakajalistest sündmustest (mis on nutikalt varjatuna nimetatud ka teose süütus pealkirjas).

18. sajandi keskpaigast alates hakkame kogus nägema olulisi teoseid ideede ajaloost. Tähelepanuväärne on Voltaire’i esimene teoste kogumik 1748. a-st Oeuvres de Mr. de Voltaire (Voltaire’i teosed). Dresdeni väljaandena tuntud kogumik oli üks väheseid, mille koostamiseks andis Voltaire ise loa. See on luksuslik väljaanne, mis pidi tutvustama filosoofi Preisi kõrgemale seltskonnale ja propageerima tema vaateid Põhja-Euroopas. Teistes Eesti raamatukogudes seda väljaannet ei leidu. Voltaire’i teose Histoire de l’empire de Russie sous Pierre le Grand (Vene impeeriumi ajalugu Peeter Suure ajal) 1759. a varane väljaanne on samuti kultuuriliselt tähelepanuväärne, arvestades selle mõju ja populaarsust piirkonnas. Sellest on Eestis veel vaid üks eksemplar, mis asub Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogus. Samuti on olemas huvitav ja võimalik, et haruldane Voltaire’i kuulsa teose Traité sur la tolérance (Traktaat tolerantsusest) eritrükk, mis kutsus pärast protestant Jean Calas’ ebaõiglast kohtuprotsessi ja hukkamist üles usulisele sallivusele. Mis puutub Rousseau’sse, siis raamatukogus on mitmeid köiteid 1762. a varajasest väljaandest Émile, ou de l’éducation (Émile ehk kasvatusest). See oli populaarne filosoofiline ilukirjandus, mis kiiresti keelustati ja Rousseau pagulusse saatis. Raamatukogus on ka Rousseau varajasi väljaandeid, mille trükkis valgustusajastu ideede levitamisel olulist rolli mänginud Marc-Michel Rey.

Teised märkimisväärsed teosed raamatukogus on Diderot’ Les Bijoux indiscrets, 1748 (Ebadiskreetsed juveelid) – Prantsuse monarhia skandaalne kriitika (varane väljaanne või piraatkoopia), aga ka Claude-Prosper Jolyot de Crébilloni (Crébillon fils’) libertiinlik romaan L’Écumoire (tuntud ka kui Vahukulp ehk Tanzaї ja Néadarné), mis viis autori vanglasse. Nn ohtlike raamatute hulka kuulub ka oma ajastu kuulsuse Louis-Sébastien Mercier’ 1772. a teos L’An 2440 (Aasta 2440). Vastuoluline utoopiline ulmeraamat, mille tegevus toimub tulevikus ja kritiseerib vana režiimi, oli üks sajandi enim müüdud teoseid, kuid ka Prantsusmaal keelatud. Paljudel selle teose väljaannetel on valed ilmumisandmed ja raamatukogu eksemplar kannab märget London, kuid on tõenäoliselt varajane saksa-prantsuse väljaanne ja kuulus Christian Gottlob Baraniusele. Tegu on selle teose ainsa varauusaegse väljaandega Eesti kogudes.

Rahvusraamatukogus on Buffoni teose Histoire naturelle des oiseaux (Lindude ajalugu) muljetavaldav kogu. Imprimerie royale avaldas kogumiku aastatel 1770–1783 osana Buffoni suuremast looduslooprojektist, mis sisaldab ülevaateid ja kirjeldusi linnuliikidest, nende elupaikadest ja käitumisest. See oli esimene väljaanne, mis esitas põhjaliku ülevaate 18. sajandi ornitoloogiast. Raamatukogu Buffoni köited on Eesti vanim ja ainus linnuteemaline kogu. Osa neist teostest kuulus ilmselt von Tollide perekonnale. Teine suur 18. sajandi entsüklopeediline algatus oli mõistagi Diderot’ ja d’Alemberti Encyclopédie, kirjanduslik ja filosoofiline ettevõtmine. Seda juhtisid prantsuse valgustusajastu mõtlejad, kes soovisid süstematiseerida kogu inimkonna teadmised ühte raamatusse. Rahvusraamatukogus on sellest kuulsast teosest vaid kolm köidet ja täielikuma koguga tutvumiseks tuleb pöörduda Tartu Ülikooli. RaRa köited räägivad teistsugust, kuid mitte vähem tähtsat lugu. Tegu on kindlasti võltskoopiatega, mis on valmistatud aastatel 1778–1782 Société typographique de Neuchâteli kirjastuses Lausanne’is ja Bernis, praeguses Šveitsis. Encyclopédie võltsitud väljaannete toimetajad nägid end sageli projekti täiustajate ja valgustusajastu ideaalide edendajatena ning aitasid palju kaasa nende ideede laiemale levitamisele.

Sarnaselt teiste Eesti raamatukogudega leidub ka RaRa-s oluliste 18. sajandi matemaatikute teoseid, sealhulgas Euleri ja Condillaci töid, kuid eriti märkimisväärne on Bailly tähtsa astronoomiateose Histoire de l’astronomie ancienne (Iidse astronoomia ajalugu) 1775. a varane väljaanne, varaseim eksemplar kogudes.

Kogus leidub ka huvitavaid teoseid naiskirjanikelt, sealhulgas Riccoboni Lettres de milady, 1759 (Mileedi kirjad, kuulus Stackelbergide perekonnale) ja kuningas Louis XV armukese, olulise kunstide patrooni Madame de Pompadouri teose Lettres de madame la marquise de Pompadour, 1772 (Madame markiis de Pompadouri kirjad) ainus prantsuse väljaanne kogudes (olemas on mitu varasemat saksa väljaannet). Teistest olulistest kirjandusteostest on rahvusraamatukogus La Fontaine’i ülipopulaarse teose Fables (Valmid) hilisem väljaanne, mida leidub ka paljudes teistes Eesti raamatukogudes. RaRa eksemplar peaks aga kataloogi kohaselt olema luksuslik kaunite illustratsioonidega suureformaadiline väljaanne.

Mõistagi muutus Prantsusmaa pärast 1789. a revolutsiooni dramaatiliselt ja see kajastub ka tormilise perioodi kogudes. Märkimisväärsed on Volney 1798. a teos Les Ruines ou méditation sur les révolutions des empires (Varemed ehk mõtisklused impeeriumide revolutsioonide üle) ja Neckeri De la révolution françoise (Prantsuse revolutsioonist) – väärtuslik täiskomplekt, mis kuulus Saksimaa esimesele kuningale Friedrich August I-le.

***

19. sajandi kogus näeme, et jätkuvalt kummitab kirjanikke ja filosoofe revolutsioon. Sellest saab keskpunkt, mille abil püütakse mõista hilisemaid ülestõuse ja ebastabiilsust, mis järgneb pidevatele režiimimuutustele ning 1830. ja 1848. a revolutsioonidele. Märkimisväärne on, et leidub olulisi tekste Alexis de Tocqueville’ilt, kes oli oma aja üks tähtsamaid prantsuse poliitikateoreetikuid, eriti tema De la démocratie en Amérique, 1835 (Demokraatiast Ameerikas).

Lisaks revolutsioonilisele poliitikale kajastavad 19. sajandi väljaanded varase keisririigi laienemispüüdlusi, mis selgitab raamatuid erinevatest kultuuridest väljaspool Prantsusmaad, eriti neid, mille tellisImprimerie impériale (keiserlik trükikoda). Näiteks võib tuua huvitava hiina-prantsuse-ladina sõnaraamatu ja mitmed olulised aruanded Freycinet’ Austraalia kaardistamise ekspeditsiooni kohta. Arvukalt on teoseid Napoleonist, nii inimesest kui müüdist. Silma paistavad end nii Napoleoni toetajate kui ka vastastena määratlenud autorid; vastastest näiteks Chateaubriand ja üks Prantsusmaa mõjukamaid naisi Madame de Staël, eriti väärtuslik on väljaanne Considérations sur les principaux événements de la Révolution française, 1818 (Mõtisklused Prantsuse revolutsiooni peamiste sündmuste üle) koos supereksliibrisega.

Teised väärtuslikud raamatud, mis kajastavad kasvavat huvi eri kultuuride vastu ja seda sageli koloniaalperspektiivist, on kunstnik-rändur Girault de Prangey araabia ja mauri joonistuste album, milles ta kasutas litograafia jaoks dagerrotüüpe; Racinet’ kuulus 19. sajandi raamat riietusest – ulatuslik kohaliku ajaloo ja kommetega seotud ülevaade rõivastest läbi aegade, ning vürst Saltõkovi haruldane varajane väljaanne India litograafilistest plaatidest. Samuti leidub vene raamatuid, mis käsitlevad tsaaririigis elavate rahvaste kultuuri ja ajalugu. Rahvusraamatukogus on kolm eriti väärtuslikku teost. Neist kaks on trükitud Pariisis, mis peegeldab Venemaa soovi kindlustada oma kohta Euroopas: Lutké reisikirja prantsuskeelne esitrükk Voyage autour du monde, 1835 (Reis ümber maailma), mille tellis tsaar Nikolai I, ning Pauly Description ethnographique des peuples de la Russie, 1862 (Venemaa rahvaste etnograafiline kirjeldus), luksuslik suureformaadiline väljaanne kromolitograafiliste plaatidega. Karamzini Histoire de l’empire de Russie, 1819–1820 (Vene impeeriumi ajalugu) on välja antud Peterburis ja Eesti raamatukogudes on sellest üks eksemplar. Venemaa kartused prantsuse revolutsiooniliste ideede leviku suhtes ilmnevad eriti huvitavas ja väärtuslikus 1826. a teoses Rapport de la Commission d’Enquête (Uurimiskomisjoni aruanne) ‒ valitsuse juurdluses salaühingutest, mida väidetavalt juhtisid noored ohvitserid, kes olid Napoleoni sõdade ajal sattunud ohtlike prantsuse ideede mõju alla. Selle andis välja Pluchart, kes on tuntud kui Napoleoni-vastaste teoste avaldaja, RaRa-s on neid mitu (Lääne-Euroopa raamatukogudes on neid raskem leida). Mainida tuleb ka Peterburis ilmunud prantsuskeelset ajakirjaLe Conservateur impartial, mille väljaandmist toetas välisministeerium Prantsuse mõju kontrolli all hoidmiseks.

Võimalik, et üks väärtuslikumaid raamatuid prantsuse kogus on tegelikult seotud Vene tsaariperekonnaga: suur ja haruldane litograafiaalbum Nikolai I kroonimise mälestamiseks  Vues des cérémonies les plus intéressantes… 1828 (Vaated kõige huvitavamatelt tseremooniatelt) Victor Adami järgi, trükitud Pariisis, vürst Volkonskiraamatukogu templiga. Teine, hilisem ja fotogravüüridega, 1896. a trükitud teos (samal aastal külastasid Romanovid Pariisi) meenutab heldimusega vana Prantsuse režiimi: Le Grand siècle: Louis XIV, les arts, les idees (Suur sajand: Louis XIV, kunstid ja ideed).

Veel üheks teemaks raamatukogu hilisemates väljaannetes on prantsuse sotsialism. Marksistlikud õpetused levisid Prantsusmaal alates 1870. a-test, kuid sotsialismi juured  laiemas tähenduses on palju varasemas ajas. Eelkõige on kogus prantsuse anarhisti Proudhoni teoseid, sealhulgas varajane väljaanne Idées révolutionnaires, 1849 (Revolutsioonilised ideed), milles Proudhon käsitleb oma nägemust sotsiaalsest revolutsioonist, föderalismist ja riigi kaotamisest, aga ka hilisem, ainus 19. sajandi väljaanne Eesti kogudes Qu’est-ce que la propriété?, 1867 (Mis on omand?), milles ta pakub välja teisi ühiskonnakorralduse vorme. Oluline on, et RaRa-s on varajane, kuigi mitte ainus Marxi teose Kapital prantsuskeelne väljaanne Le Capital, mis avaldati 1872–1875. Selle prantsuskeelse väljaande vaatas Marx ise läbi ja pidas seda originaalteoseks.

Pole üllatav, et RaRa-s on suur hulk pedagoogilisi teoseid, mille ilmumine langeb kokku trükitehnoloogia edusammude, haridusreformide ja suurema hulga laiemale avalikkusele mõeldud raamatute trükkimisega. Tähelepanuväärne on Furne’i illustreeritud Martini populaarse ja kergesti kättesaadava teose Histoire de France (Prantsusmaa ajalugu) väljaanne, mis piltide kasutamisega tõi õpikutesse muutuse. Üldiselt näeme nihet ideede demokratiseerumise suunas. Näiteks leiame kunstiajaloo teosed kõrvuti kunstimuuseumide juhenditega, nii et teoreetiliselt võis nüüd igaüks end harida varem vaid eliidile mõeldud teemadel. Huvitaval kombel on olemas ka 1889. a Moskvas trükitud, aga prantsuskeelse pealkirjaga vene lubokkide (lühikese tekstiga piltide) kogu – populaarsed satiirilised trükised, mida võis tavaliselt leida lihtrahva kodudes ja kõrtsides.

Siit jõuame prantsuse klassikute juurde. Kõigepealt varasemate sajandite teoste olulised väljaanded, näiteks Blaise’i Madame de Sévigné kirjade väljaanne, mis annab emalt tütrele saadetud kirjade kaudu üksikasjaliku ülevaate elust Louis XIV ajal; Villenave’i Les Métamorphoses d’Ovide (Ovidiuse Metamorfoosid) ja La Fontaine’i valmid, illustraatoriks kuulus kunstnik Gustave Doré. Mõneti kohatult, kuid artikli kronoloogiat arvestades tuleb lisada ka Sade’i Les crimes de l’amour, 1800 (Armastuse kuriteod), mis näib olevat selle vastuolulise teose varajane ja haruldane väljaanne ning milles on tuvastamata heraldiline tempel, mis väärib edasist uurimist. Tuntud nimesid kaanonist on kogus veelgi: Zola, Balzac, Hugo, Verne ja George Sand (Amantine Lucile Aurore Dupini kirjanikunimi), nagu ka laiemale publikule mõeldud odavamaid väljaandeid. Märkimisväärne on suur Zola kollektsioon: kõrgelt hinnatud Charpentier’ väljaanne Rougon-Macquarti sarjast, 20 romaanist koosnev seeria Prantsusmaa teise keisririigi ja kolmanda vabariigi algusaastate ühiskonnast.

Kogu paistab silma Belgiaväljaannete poolest: Meline, Hauman, Muquardt (Librairie Nouvelle) ja Wahlen. Need on prantsuse järjejuttude varased kogumikud, mida nimetatakse mõnikord préfaçon’iks (eeltrükiks) või contrefaçon’iks (võltsinguks). Neil on kultuuriline tähtsus, sest kuigi mitte alati autoriseeritud, on need sageli tehniliselt esmatrükid. Huvitav on vaadelda Victor Hugod, kelle suhe Belgia kirjastamisega oli väga eriline. Raamatukogust leiame Hugo meistriteose Les Misérables (Hüljatud) ja ka romaani Les Travailleurs de la mer (Meretöölised) varajased, kuigi mittetäielikud Belgia väljaanded, mõlemad kirjastajalt Lacroix Verboeckhoven. Hugo oli need teosed kirjutanud paguluses Briti saarel Guernseyl ja sõlminud Verboeckhoveniga väga tulusad lepingud, mis tagasid, et just tema sai need esimesena avaldada.

Kogus on ka Hugo köited mainekalt prantsuse kirjastuselt Édition Hetzel-Quantin, esimene teatmeväljaanne Hugost huvitatud spetsialistidele. Samalt kirjastuselt on olemas ka varajane ja huvitav (võimalik, et täielik) 9-köiteline George Sandi illustreeritud teoste kogumik. Hetzel on kõige kuulsam siiski Jules Verne’i teoste illustreeritud väljaannete poolest; Verne’i teoste seas on tuntud Vingt mille lieues sous les mers (Kakskümmend tuhat ljööd vee all). Väljaandes on Neuville’i 111 illustratsiooni nagu esimeses luksuslikus väljaandeski, kuid ilmumisaeg on ebaselge.

Tänapäeval peame Baudelaire’i luulekogu Les Fleurs du mal (Kurja lilled) prantsuse kirjanduskaanoni osaks, kuid selle ilmumise ajal oli luuletaja teos nn mustas nimekirjas. Rahvusraamatukogu 1868. a-st pärinev eksemplar on tõenäoliselt kolmas väljaanne (kuigi ilmumisaeg on ebaselge), aga see on ka autori kogutud teoste esimene köide ja ainus Baudelaire’i pärijate autoriseeritud väljaanne. Tähelepanuväärselt on see ainus 19. sajandi eksemplar Eesti kogudes.

Võib-olla ootamatult jõuame viimaks nii naiste kui ka teaduse juurde. Avastame kogust olulise naistrükkali Madame (Veuve) Courcier’ (Victoire-Félicité Lemaire’i), kes oli spetsialiseerunud matemaatika- ja teaduslikele väljaannetele. Ta võttis pärast mehe surma trükikoja üle, see oli toona naiste jaoks ainus seaduslik võimalus ettevõtet juhtida. Alexander von Humboldti väljaandest Cosmos on raamatukogus ainult kolmas köide, kuid see on varajane ja äärmiselt oluline. Kogus on ka tunnustatud matemaatiku Legendre’i teos Essai sur la théorie des nombres (Essee arvude teooriast) – oluline teine väljaanne, mis on samuti Courcier’ trükitud. Tema roll selliste teoste populariseerimisel on hindamatu. Matemaatikast rääkides peame märkima ka matemaatik Sophie Germaini 1833. a teost – tähelepanuväärselt on see ainus Germaini väljaanne Eesti kogudes. Kui hakkame rohkem tunnustama neid ajalooraamatutes vähe dokumenteeritud naisi, kes oma töödes esitasid olulisi ideid, kuid kellest tihti ei kirjutatud või kellele ei viidatud, omandavad sellised väljaanded erilise tähenduse, kuna kirjutame kaanoni ümber.

***

Lisateavet artiklis mainitud teoste või üksikasjalikult käsitlemata jäänud raamatute kohta ning ülevaate Prantsusmaa ajaloost ja raamatutest saab RaRa aruandest. Suur tänu kogu projekti elluviimisel abiks olnud meeskonnale: Katre Riisalule, Paula Põderile ja Ruth Hiiele ning kõigile kulissidetagustele raamatukogutöötajatele, kes on aidanud materjalile ligi pääseda. Nüüd jääb üle põnevusega oodata RaRa Tõnismäe hoone rekonstrueerimise lõppu ja hetke, mil pääseme raamatutele ligi, et näha, milliseid aardeid kogust veel võib leida.

Inglise keelest tõlkinud Paula Põder