Raamat Iirimaa lähiajaloo süngeimast peatükist

Signe Suursöödi
Eesti Rahvusraamatukogu juhtiv spetsialist (ajalugu, keele- ja kirjandusteadus) 

Iiri uurija Louise Brangan on avaldanud raamatu „Magdalene’i pesumajadest“. Need olid roomakatoliku ordude poolt hallatavad asutused, mis tegutsesid Iirimaal 18. sajandist kuni 20. sajandi lõpuni ning rajati näiliselt „langenud naiste“ majutamiseks ja ühiskonnast eraldamiseks. Pesumajad toimisid paranduslike töömajadena, kus naised pesid pesu, teenides tulu neid haldavatele usulistele organisatsioonidele. Viimane Magdalene’i pesumaja suleti 1996. aastal.

Raamat „The Fallen“ („Langenud“) ilmus viimase pesumaja sulgemise 30. aastapäeval. Lugu avaneb seal viibinud naiste, neid juhtinud nunnade ja asutuste naabruses elanud kogukondade häälte kaudu. Louise Brangan käsitleb teemat ausalt ja suure kaastundega, tuginedes arhiivimaterjalidele ja väljapääsnute tunnistustele. Ta kummutab pikalt püsinud müüte selle kohta, mida need pesumajad tegelikult kujutasid ning keda ja miks neisse saladuskatte all tegutsenud paikadesse saadeti. Raamatu pealkiri osutab „langenud“ naistele, mis 18. sajandi arusaama kohaselt viitab otseselt prostituutidele, kuid sinna saatus väga erineva taustaga naisi. Prostitutsioon ei olnud kindlasti ainus põhjus – pesumajadesse paigutati ka orvud, vägivalla ohvrid, perekonna poolt hüljatud tüdrukud või naised, kes ei vastanud tollastele ühiskondlikele normidele. Kui naine oli kord süsteemi sattunud, oli sealt peaaegu võimatu pääseda.

Pesulad asutas riik, kuid neid juhtisid nunnad. Kinnipeetavad, alates 9-aastastest tüdrukutest kuni 80-aastaste naisteni, töötasid kuus päeva nädalas tasuta ja pesid enamasti käsitsi juhitavate ja kohmakate masinatega kõike, alates preestrite rõivastest ja vangide vormirõivastest kuni keskklassi kodude perepesuni. Distsipliin oli range ja väiksemategi üleastumiste eest karistati karmilt. Iirimaal usuti, et kui suudetakse kontrollida naisi, suudetakse kontrollida kogu rahvast. Louise Brangan keskendub kuue kinnipeetud naise elukäigule. Nende lood annavad teistmoodi vaate aastakümnetele, mil pesumajad toimisid Iiri naiste jaoks tegeliku vanglana.

Kirjanik John Banville on Guardianis 15. aprillil 2026 raamatut arvustades maininud järgmist:

„…praegu on meil raske mõista 20. sajandi Iirimaa moraalset õhkkonda ja sellega kaasnenud rõhumise ulatust. Enne Berliini müüri langemist Ida-Euroopat külastanud iirlasi tabas teatud äratundmistunne idabloki linnades nagu Varssavi, Praha või Budapest. Sealsete inimeste – kui nad just ei kuulunud riigiaparaati – elu kontrollis kommunistlik partei hällist hauani, samal ajal kui Iirimaal tegi sedasama katoliku kirik. Nagu ajaloolane Hugh Trevor-Roper on märkinud, on kommunism ja katoliiklus vaid ühe ja sama mündi kaks külge. Avalikult nähtaval kohal asuvaid pesumaju suuresti eirati. Ühiskond eelistas kõrgetest lukustatud raudväravatest mööduda vilistades ja pilku kõrvale pöörates, et mitte näha väravate taga kõrguvaid võimsaid kindlusi ega kuulda graniitseinte vahel hoitavate inimeste appihüüdeid. Liikudes minevikust tänapäeva, sunnitakse meid mitte üksnes selle häbiväärse ajalooga silmitsi seisma, vaid esitama ka sügavamat küsimust: mida me otsustame mäletada?“

Avalikkuse huvi pesumajade tegevuse vastu on 1990ndatest aastatest olnud suur. Välja imbunud skandaalid ja intervjuud kinnipeetavatega on andnud alust mitmele filmile, telesaatele, uurimusele.

Pesumajade ohvritele on makstud hüvitisi enam kui 33 miljoni euro ulatuses. Raha eraldas Iirimaa valitsus, samas kui usuorganisatsioonid on enamasti keeldunud sellesse panustamast. Oma raamatu lõpus tsiteerib autor Carmelit, kes räägib pesumajades veedetud aja pärandist: „Mu elus on alati midagi, mis tuletab mulle meelde varasemat elu, ja selles osas ei saa ma kunagi rahu – ei saa iial. Olen edasi liikunud, jah, olen veidi edasi liikunud. Kuid ma ei parane.”

*

Louise Brangan on Iiri uurija ja kirjanik. Teda huvitavad karistamise, ebaõigluse, kultuuri ja kollektiivse mäluga seotud teemad. Ta on õppinud sotsioloogiat ja filosoofiat ning ta kaitses 2018. aastal Edinburghi Ülikoolis doktorikraadi, spetsialiseerudes karistussotsioloogiale. Ta on teinud koostööd kunstnikega, luues nii visuaalkunsti, skulptuure ja ka tantsuteatrit. Samuti on ta kirjutanud artikleid väljaannetele Irish Independent ja The Conversation ning BBC Radio 3 saatele „The ESSAY“ ning esinenud korduvalt külalisena Radio 4 kultuurisaadetes. 2023. aastal nimetas BBC ta üheks oma „uue põlvkonna mõtlejaks“ (New Generation Thinkers). 2024. aastast on ta Royal Society of Literature Giles St Aubyn’i auhinna laureaat.

Louise Brangan on ka varem samal teemal kirjutanud. Ajakirjas Punishment & Society, Vol. 26 Issue 2, April 2024 on kättesaadav artikkel States of denial: Magdalene Laundries in twentieth century Ireland.

*

Selle teema on imeliselt ilukirjandusse vorminud iiri autor Claire Keegan, kelle lühiromaan „Sellised väikesed asjad“ ilmus eesti keeles 2022. aasta lõpus. Veidi üle 100 leheküljeline tekst näitab ilmekalt, kuidas on võimalik nappide vahenditega välja mängida üks väikeste inimeste suur lugu. Raamat jõudis ka Bookeri auhinna lõppnimekirja.

Romaani põhjal on 2024. aastal tehtud ka suurepärane film.