Raamatuaasta tähestik: K – kartograafia

Autor: Tiina Kruup, Eesti Rahvusraamatukogu juhtiv spetsialist (geograafia, kartograafia) 

Rahvusraamatukogu kaardikogu

Tallinna kesklinnas on igal turistil käes traditsiooniline A3 suuruses linnaplaan. Ta leiab sellelt ka Eesti Rahvusraamatukogu, kus on juba kakskümmend viis aastat tegutsenud eraldi geograafia ja kartograafia lugemissaal. Selle loomise ajendiks oli kunstiosakonnas paiknev kaardikogu. Nõukogudeaegse tsensuuri ja piirangute alt vabanenud, eriti just enne 1940. aastat valminud Eesti Vabariigi kaardid olid siis ikka veel suureks huviobjektiks. Mõnel päeval käis üle kümne külastaja. Kaartidelt otsiti vanematele kuulunud talusid, lapsepõlvekodusid, pagulaslaagreid, küüditamiskohti, uutelt kaartidelt kadunud kohanimesid jm. Võimalus reisida tekitas nõudluse teedeatlaste ja turismikaartide vastu, seda enam, et ka kodumaine kaarditurg pakkus uusi kvaliteetseid kartograafiaväljaandeid. Kasvas märgatavalt nende inimeste hulk, keda hakkasid huvitama vanad kaardid kui kollektsioneerimise objekt. Huvi füüsiliste kaartide vastu on küll aastatega vähenenud ulatusliku digiteerimise ja Maa-ameti geoportaali arendamise tõttu. COVID-19 pandeemia ajal kolis ka geograafia ja kartograafia lugemissaal oma tegevused veebi, lehele eestikaardid.ee, mille külastuste arv ja kasutamine ei näita aga sugugi kahanemise märke. Pigem vastupidi.

Kaartide levitamine ja kasutamine

Kaardid õpetavad maailma tundma ja sellest aru saama. Mõisteid „kaardistama“ või „orienteeruma“ võib kasutada igal elualal, eriti planeerimisega seoses. See tähendab info süstematiseerimist, valikute tegemist, teekondi, ülevaadet ressurssidest ning võimalikest piirangutest.  Kui mõttekaardid aitavad korrastada kujutluspilte või ideid, aitab maakaart visualiseerida erinevas ulatuses füüsilist ruumi meie ümber. Väga paljud esinejad, sh televisioon ja meedia kasutavad kaarte, illustreerimaks maailmas toimuvat alates uudissündmustest kuni ilmaennustusteni. Raamatukogudes ja arhiivides olevad kaardikogud hoiavad kaarte alles ka tulevatele põlvedele. Maailma suurimas, Ameerika Ühendriikide Kongressi Raamatukogus on kokku üle viie miljoni kaardi ja atlase ehk ligi 8500 kaardikappi, igaühes viis sahtlit – see on kaks jalgpalliväljakutäit pinda ainuüksi kaartidele. Pool ja rohkem sajandit hiljem vaatame me vanu kaarte hoopis teise pilguga. Tänu pidevalt arenevale tehnoloogiale võib neile leida täiesti uue rakenduse. Nagu ütleb raamatu „Kaardikirg: geograafianohikute kirev maailm” autor Ken Jennings: kui kaarte poleks olemas, oleks tarvis need leiutada.

Kartograafia mõisted ja seosed

Kaartide valmistamise, kasutamise ja uurimisega tegeleb kartograafia. Teaduse ja tehnika ühe haruna kasutab ta geodeesia, astronoomia, matemaatika, topograafia, semiootika, toponüümika jt teaduste abi ning on sügavalt läbi põimunud geograafiaga. Kui geograafia uurib kohti, ruume ja keskkondi, pakub kartograafia vahendeid nende visuaalseks kujutamiseks. Kasutades geograafilisi andmeid ja meetodeid, loovad kartograafid kaarte, mis aitavad eri tasanditel analüüsida ja uurida ruumilisi suhteid või mustreid.  

Definitsiooni järgi on kartograafia ruumiliste nähtuste graafilise visualiseerimise tehnoloogia, teadus ja kunst. Kuna valdkonnaga tegelejaid on pigem vähe, tehnoloogia areng peadpööritav ja kaartide võime meid mõjutada raskesti hoomatav, võiks definitsiooni lisada täiendid SALAteadus, VÕLUkunst ja IMEtehnoloogia. 

Salateadus 

Kartograafia ajalugu 

Mõiste „kartograafia“ pärineb 19. sajandist. Algselt kasutati seda pigem kartograafia ajaloo tähenduses, mis käsitleb vanade kaartide, kartograafiliste ideede ja tehnoloogiliste arengute uurimist. Küll aga kutsuti tuntud kaarditegijaid juba 16. sajandil kuninga geograafideks või kartograafideks. Eesti keeles on kartograafia ajaloost kokkuvõtvalt kirjutanud H. Potter ja I. Treikelder raamatus „Geodeesia ja kartograafia läbi aegade: maamõõtmise ning kaardistamiskultuuri ajalugu sõnas ja pildis“. Maailma kartograafia ajaloo teadmiste tänane seis on kokku kogutud väga mahukasse ja kaalukasse kogumikku „History of cartography“ (koostajad Harley, J. B., Woodward, D.), mille köited on ka veebis vabalt kättesaadavad. Lisaks sajandite, maailmajagude ja geograafiliste piirkondade kartograafia ajaloole on palju uurimusi eri tüüpi kaartide, kaardi elementide, paikade või kaardikogude kohta, mida koondab mõiste „temaatiline kartograafia“. Näiteks olid mõni sajand tagasi väga populaarsed geograafiliste kaartidega mängukaardid, nagu seda on tänapäeval lauamängud ja pusled. Neist räägib raamat „Playing with maps: cartographic games in the western culture”. Kartograafia ajalugu uurides saab teada kartograafidest, sh naiste rollist kaartide valmimisel, islami, Euroopa, Põhja- ja Baltimaade kartograafiast, paradiisi, taeva- või merekaartidest jpm.  Alati on huvitav lehitseda mõnd rikkalikku kaardialbumit, näiteks „Olev Soans. Eesti kultuuriloolised kaardid” või „Livoniae descriptio”.

Kartograafia mõjuvõim  

Võim on mõjutanud kaarte ja vastupidi. Kaarte on ajaloos süüdistatud piirikonfliktides, sõdades ja koloniseerimises. Sellest, kuidas mõjutab suurus ja asukoht kaardil riikide võimalusi ise toime tulla või maailma poliitikas kaasa rääkida, on köitvalt pajatanud bestsellerite autor Tim Marchall raamatutes „Geograafia vangid: kümme maakaarti, mis räägivad geopoliitikast kõik, mida teadma pead“, „Geograafia võim: kümme maakaarti, mis näitavad meie maailma tulevikku“ ja veel tõlkimata „The future of geography: how power and politics in space will change our world“. Kartograafia seostest võimu ja geopoliitikaga räägivad ka raamatud „The politics of mapping” ja „The red atlas: how the Soviet Union secretly mapped the world“.

Kartograafia terminoloogia ja õpetamine

Kui on tarvis eri keeltes mõistetest paremini aru saada, aitab J. Neumanni koostatud 25 keeles kartograafia sõnaraamat „Enzyklopädisches Wörterbuch Kartographie in 25 Sprachen”, mis sisaldab ka soomekeelset terminoloogiat. Raamatukogusõnastik pakub võrdlevaid seletusi eri liiki kaartide, kaardikogu ja kartograafiaga seotud eestikeelsetele terminitele. Valides kirjandust riiulist „Kartograafia ja õpikud” saab tutvuda kartograafia alustega, selle elementide ja kasutusvõimalustega.

Eestis on kartograafiat õpetatud ka maamõõtjatele ja inseneridele, aga kõige põhjalikumalt on seda tehtud Tartu Ülikoolis, pikka aega legendaarse õppejõu Lev Vassiljevi käe all. Näiteks koolidele mõeldud Eesti atlase koostaja ja kartograaf Raivo Aunap ning kõige tuntuma Eesti kaardikirjastuse Regio tegijad on lõpetanud just Tartu Ülikooli geograafia osakonna. 

Et lastel tekiks hea suhe kaartidega, tuleks neile juba maast madalast kaarditõdesid selgitada, õpetades neid ise kaardistama, kaardi abil liikuma või erinevate tegevuse jaoks õiget kaarti valima. Uuri järgi! – „Let’s get mapping!”. 

Võlukunst 

Algandmete kogumine ja töötlemine

Kaardi tegemine saab alguse andmetest. On valdkondi, kus kogutakse igapäevaseid või regulaarseid andmeid, mida kantakse otse kaardile või esitatakse kaardil. Sellistest andmetest kujuneb võrdluspilt, mis lubab teha uue kokkuvõtva kaardi ajas toimunud muutuste kohta. Üheks selliseks muutuvaks nähtuseks on ka maailma kaart. Igal aastal valmivad uued riigi- või maailmaatlased ja üha rohkem kogutakse ainestikku, mida näitavad erinevad teemaatlased ja kaardid. Mõne kaardi tegemiseks pole palju vaja, piisab objektide nimedest ja aadressidest. Teise puhul tähendab see põhjalikku ettevalmistust, metoodikat ja aastatepikkust andmekorjet, nagu näiteks uus Eesti taimede levikuatlas.

Kaartide kujundamine, disain, kaardi kvaliteet

Kaardi autorit nimetatakse kartograafiks. Tema töövahendiks on visuaalne keel. See tähendab, et esmalt tuleb oluline välja valida, jätta kõrvale parasjagu seda, mis on antud kaardil ebaoluline, panna kõik etteantud raami, teha andmestik lihtsalt eristatavaks ja loetavaks, otsustada kohanimede ja keelte kasutamine vastavalt kasutajale. Lisaks on läbi ajaloo pidanud kartograaf arvestama tema käsutuses olevate materjalide ja tehniliste võimalustega. Kuni 20. sajandini tehti kaarte vasegravüüridena ja ühevärvilistena. Sel ajal olid kartograafid tõepoolest sageli ka kunstnikud või osavad graveerijad, kes lisasid kaardile ornamente, iluraame või tühja valge ala täitekst kartušše ja kaunistusi. Väga olulised muutused kaarditegija töösse tõid kaasa kõrguste mõõtmine ja värvitrüki leiutamine. 

Tänapäeval võib küll igaüks kaarte teha, aga ainult spetsialist, ehk antud juhul kartograaf, oskab paremini valida võimalusi, leida vigu ning panna „asjad“ õigesse kohta. Seda, kui mitmetahuline see protsess on, kirjeldab raamat „Making maps: a visual guide to map design for GIS”. Selles on lehekülg lehekülje haaval kirjeldatud, kuidas iga üksikelemendi paigutusega saab mõjutada kaardi välisilmet ja loetavust. Raamatus on tsitaat kirjanik Mark Twainilt, kes pidi koolis tegema linoollõikena peegelpildis kaardi ja tõdes, et „see on kõige keerulisem asi, mis ma oma elus olen pidanud tegema“.

Generaliseerimine, sümbolite kasutamine geograafiliste nähtuste edasiandmiseks 

Kartograaf peab olema valmis „valetama“ ehk paratamatult on kaartidel midagi välja jäetud või tegelikkusega võrreldes moonutatud – Mark Monmonier „How to lie with maps“. Maakera pinna kujutamiseks kaardil on vajalik matemaatiline projektsioon, mis muudab objektide vahemaid või nendevahelisi nurki. Moonutuste teiseks põhjuseks on sümbolite ja erineva mõõtkava kasutamine – Samantha S. Bell „Map symbols and scales“. Kuna kaardi koostamise ja trükkimise protsess võib olla aeganõudev, on mingi osa kaardist valmimise hetkel ka juba vananenud.  

Kartograafiline kommunikatsioon

Pilt kõnetab inimesi kiiremini ja vahel mõjusamalt kui sõna. Maakera või riikide kujutisi saab kasutada sõnumikandjana, ka koomilises või – vastupidi – propaganda võtmes. On kartograafe, kes leiutavad uusi viise kasutajaid kõnetada või pühenduvad teemadele, mis peaksid saama rohkem tähelepanu.

Imetehnoloogia 

Täpsus, komplekssus 

Kaardi tegemist ja kasutamist on varasemalt piiranud kättesaadavate andmete ja nende kujutamise täpsus. See on kahesuunaline protsess: mida täpsemalt saad määrata oma asukohta, seda paremini saab selle üles märkida ja leida kaardi järgi. Tehnilised leiutised on sageli andnud ka kartograafiale midagi uut juurde, näiteks kompass, teleskoop, kronomeeter, aerofotograafia, GPS, kaugseire, LIDAR-tehnoloogia jm. Suure muutuse tõi uue tehnoloogiana GIS ehk geoinfosüsteem, mille täpsus ületab oluliselt kõik varasemad. Kui kartograafia on pigem kaartide valmistamise kunst ja keskendunud võimalikult paremale visuaalile, siis GIS on pigem otsustamise tööriist: see pakub kasutajale kompleksseid ruumiandmeid, võimalust neid töödelda ja analüüsida. Tänu arvutitele ja kaarditarkvarale on ka tänase kartograafi tööriistad oluliselt rikkalikumad –  „GIS cartography: a guide to effective map design“.

Reaalsuse modelleerimine ruumilise teabe edastamiseks

Geoinformaatika ühendab ruumiandmed ja infotehnoloogia ning võimaldab seeläbi luua interaktiivseid kaarte või reaalsusmudeleid ja liita ajas muutuvad asukohaandmed igapäevateenustesse. Näiteks Google maps, merendus, lennundus jm transpordiinfo, logistika, pakivedu ja kullerteenused, päästekomandod, ilmaprognoosid jpm. See on toonud kaasa ka uued võimalused andmete kogumiseks, näiteks läbi mobiilpositsioneerimise –  „Mobile mapping: space, cartography and the digital”. Siin kerkib esile turvalisuse küsimus  – „Spying with maps: surveillance technologies and the future of privacy”.  

GISi abil saab kergesti luua ka 3Dkaarte, geoBIM mudeleid, digikaksikuid jms „kõik ühes kohas: andmed, kaardid ja otsused“ vahendeid –  „Geodesign, urban digital twins and futures”.  Globaliseeruv maailm otsib uusi koostöövahendeid. Just GIS saab kaasa aidata tulevikumeetodite väljatöötamisele, tervise– ja keskkonnakaitsele, kaasahaarava linnakeskkonna planeerimisele, haridusuuendustele, õppimise mängustamisele jpm. 

Kartograafia tähendus 

Kartograafia humanitaarteadustes 

Värskelt ilmunud kogumik „The Routledge handbook of cartographic humanities” ehk „Kartograafiliste humanitaarteaduste käsiraamat“ pakub 42 artiklit juhtivate teadlaste uurimustest kaartide ja humanitaarteaduste kokkupuutepunktidest. Selle raamatu põhjal saab välja tuua, mida uuritakse. Endiselt on pakilised küsimused, mis on olnud ja on ka praegu kriitilise kartograafilise mõtlemise keskmes, alates poliitikast, ebavõrdsusest ja diskrimineerimisest, näiteks kaardid, mis näitasid koloniseerimist, segregatsiooni, kuritegevust jms. Kasvab loominguliste eksperimentide ja vastava kirjanduse hulk, mis hõlmavad individuaalsete elulugude ja kollektiivsete identiteetide kaardistamist, näiteks kuidas töötada mälestuste, sõja ja vägivalla eest põgenenute emotsioonide või traumadega kaardi abil või kuidas kujuneb iga inimese isiklik „intiimne“ kartograafia ehk emotsionaalne seos erinevate kohtadega. Uuritakse, kuidas suhestuvad teekonnad, kirjanduslikud tekstid, filmides kujutatud kohad päris maailmaga või kuidas põlisrahvad lõid hingestatud maastikke ja kirjeldasid kohti lugudena. Esile tulevad uued teemad, mis käsitlevad GISi ja TI mõju turvalisusele või kuidas arheoloogilised leiud joonistavad ümber teadmisi ajaloost ja ajalookaarte. Lisaks käsitletakse mitmesuguseid viise, kuidas me saame mõelda kaartidest avalikus sfääris, milliseid tulemusi pakuvad andmed vanadelt kaartidelt, kaardid koosloome protsessis jne.

Miks valida kaardiraamatuid?

Tuntud geograafid ja kaardiuurijad on rääkinud, et juba lapsena oli maailmaatlas nende lemmik lugemisvara. Eesti Raamatu Aastal võiks tähele panna ka teistmoodi raamatut ja lugemisoskust – nimelt kaardiraamatut ja kaardilugemisoskust. Kaardid saavad edasi anda ja esile tuua seda, mida ükski tekst kunagi ei suudaks. Nad jätavad vaba ruumi fantaasiale, sest kõik tegelased ja sündmused pole ette antud. Kaardiraamatu lugemine pakub omalaadset teraapiat, kus saab õppida midagi enda või kogu inimkonna kohta: kus ollakse juba olnud ja käinud või mis kõik võiks tulevikus võimalik olla. Andkem siis kaartidele võimalus kõneleda!