Raamatukogu lugemiskultuuri kujundajana: ligipääs, teenused ja uued rollid

Jaanika Anderson, Tartu Ülikooli raamatukogu direktor
Kristel Veimann, Eesti Rahvusraamatukogu teenuste juht

Raamatuaasta uuringu „Eestlane loeb 2025“ raames tegime raamatukogutöötajatega fookusgrupi intervjuusid, millest joonistus välja järgmine pilt: raamatukogu pole enam üksnes vaikne laenutuskoht, vaid kogukonna nõustaja, digipädevuste juhendaja ja lugemiskultuuri kuraator, kus töötamine nõuab mitmesuguseid erialaseid oskusi, üldpädevusi ja teadmisi eri valdkondadest.

Lugemisuuring andis võimaluse vaadata sisse eestlaste lugemiskultuuri: kes loevad, mida loevad, kuidas inimesed raamatuteni jõuavad, mis on nende takistused ja millist rolli mängivad lugemises peale pere ja kooli raamatukogud. Vastutus selle eest, et inimestel oleksid lugemiseks võimalikult head võimalused, andis tõuke uurida sedagi, millist rolli täidavad raamatukogud ning milliseid oskusi nõuavad kiiresti muutuvad ootused raamatukogutöötajalt.

Kus lugejad raamatukogu kasutavad?

Lugemisuuringu kvantitatiivsest osast[1] selgub, et 45% külastajatest käib suuremates linnaraamatukogudes, eeskätt Tartus ja Tallinnas. Valla- ja kogukonnaraamatukogusid külastab 38% vastanutest ning sama suur osakaal (38%) kasutab linna- ja maakonna väiksemaid haruraamatukogusid, mis jäävad elukoha lähedale. Teadusraamatukogudesse (ülikoolide juures) jõuab 21% vastajaist, kooli- ja isiklikke raamatukogusid mainib 20%. Rahvusraamatukogu külastab 19%.[2] E-raamatukogusid kasutab praegu vaid 10% vastajaist. See jaotus näitab korraga kahte asja: regionaalne võrgustik toimib, kuid digikanalite ulatus pole veel piisav, et pakkuda füüsilisele külastusele laialdast alternatiivi.

Mida raamatukogus tehakse?

Lugemisuuringu kvantitatiivne osa näitab, et raamatukokku jõudnud inimesed laenutavad peamiselt paberraamatuid: sageli teeb seda 67% ja mõnevõrra 24%. Raamatukogul on selge roll uute teoste tutvustamisel, sest sageli tutvub nendega just raamatukogus 29% ja mõnevõrra 43% lugejatest. Raamatukogutöötajate nõu küsib vajalike raamatute leidmiseks sageli 22% ja mõnevõrra 39% inimestest. Raamatukogu on oluline ka infootsinguks (sageli 15%, mõnevõrra 40%) ning erialaste väljaannete lugemiseks (sageli 13%, mõnikord 26%). Kuigi paljud eelistavad isiklikku abi, kasutab 14% sageli avariiuleid ja loeb kohapeal. Huvitaval kombel ei peegelda koduse raamatukogu suurus enam üheselt lugemisaktiivsust: aktiivsete tüüpide (mitmekülgne raamatusõber, aktiivne ajaviitelugeja) kodused kogud ei erine märkimisväärselt ratsionaalse juhulugeja või aktiivse virtuaallugeja omast. Seda enam võiks öelda, et raamatukogul on lugemiskultuuri kujundajana oluline roll ning tuleb teha jõupingutusi, et raamatukogu pakutavad teenused oleksid kättesaadavad võimalikult paljudele.

Ligipääs, hind ja eksemplaarsus

Suur osa lugejaid jätab raamatu ostmata kõrge hinna tõttu; paberraamatu hinnapiir koondub umbes 30 euro ning e- ja audioraamatu oma 10–15 euro juurde. Kui ingliskeelne sisu on odavam ja kiiremini leitav, nihkub keelevalik turuloogika mõjul. Just siin kasvab raamatukogude rolli tähtsus, sest piisav eksemplaarsus ja e-laenutus aitavad hinnabarjääri ületada. Lugeja ootab uusi raamatuid, mida on näha sellest, et populaarsete teoste järjekorras on tihti üle 100 lugeja. See nõuab, et kogude arendamise võimalused tuleb üle vaadata, sest kui raamatud pole kättesaadavad, võib raamatukogu lugejaid kaotada.

Raamatukogu roll on muutunud

Uuringu raames tegime fookusgrupiintervjuusid raamatukogutöötajatega. Sealt ilmnes, et raamatukogutöötaja kui traditsiooniline „kogude vahendaja“ on muutunud kogukonna nõustajaks, digipädevuste juhendajaks ja lugemiskultuuri kuraatoriks. Praktikast on ilmnenud, et laenutatakse raamatuid, mis on silmade kõrgusel ja kaanega lugeja poole, ning seda kinnitab ruumi ja esituse mõju, kuid peale ruumi vajab tänane raamatukogu paindlikke teenuseid. Need on temaatilised väljapanekud, kuraatorivalikud, personaalsed soovitused, lugemisklubid, autorikohtumised ja digikanalid, mis viivad sõnumi noorte keskkondadesse (nt BookTok, Instagram). Ajastus on kriitilise tähtsusega – kui trend möödub enne, kui teos eesti keelde pannakse, on rong läinud. Siin on oluline koostöö kirjastustega ja riiklik tugi, et huvi pakkuvad väljaanded, näiteks sarjad ja mangad, jõuaksid kiiremini eesti keelde.

Sooline asümmeetria: suurim ebavõrdsuse allikas

Lugemisuuringu üks teravamaid järeldusi on, et suurim lugemisega seotud ebavõrdsus ei tulene pelgalt sotsiaalmajanduslikest või piirkondlikest erinevustest, vaid naiste ja meeste vahelisest kultuurilisest asümmeetriast. Naiste suurem lugemisaktiivsus algab juba koolis ja püsib läbi elukaare. Tänapäeva Eestis loevad kõige vähem keskealised kesk- või kutseharidusega mehed. Raamatukogude töötajad kinnitavad, et mehi on keeruline raamatukokku tuua. Neid kõnetavad teatud sisuga üritused (nt ajalugu) ja sageli loevad nad kohapeal ajakirjandust. Naised laenutavad raamatuid ka meestele ning mehed eelistavad osta ja lugeda kodus. See nõuab teistsuguseid kasutajateekondi ja sõnumeid: lühivormid, teemapõhised „parimad valikud“ nii digis kui ka kohapeal, nähtav abi ja selge väärtuspakkumine.

Koostöö koolide ja kogukondadega

Kool ja kodu loovad lugemise esmase raamistiku, raamatukogu lisab vabatahtliku ja isikliku mõõtme. Tihe koostöö lasteaedadest gümnaasiumini (sh suvelugemise nimekirjad) aitab kasvatada sisemist motivatsiooni, eriti poistel, kelle lugemishuvi on sageli kasinam. Raamatukogud toimivad üha enam kogukonnakeskustena, kus saab digituge ja abi e-teenuste kasutamisel. Kaasa aitab ka raamatukoguruumi avatud olemus. Siin on võtmekompetentsid kommunikatsioon, pedagoogilised oskused ja digipädevus.

Teenuste disain: üks pakett ei sobi kõigile

Lugemisuuring kinnitab, et ühiskond ei kasuta raamatukogu teenuseid võrdselt: on püsikasutajad, juhukasutajad ja mittekasutajad. Seetõttu ei toimi ühetaoline teenusepakett kõigile. Lugemisaktiivsust kasvatab segmenteeritud disain: eri vanuserühmadele, naistele ja meestele, algajatele ja kogenud lugejatele. Füüsilise külastuse kõrval peavad e‑teenused (e‑laenutus, kaugkasutus) olema lihtsad ja selge väärtuspakkumisega. Oluline on mõõta mõju ühiste näitajatega – kas uued teenusmudelid vähendavad kitsaskohti, parandavad eestikeelse kirjasõna kättesaadavust ja toetavad harjumuse püsimist?

Poliitikasoovitused

Eestikeelse kirjasõna püsimine eeldab valdkonna terviklikku käsitlust: autorid, kirjastajad, raamatukogud ja riik peavad tegutsema koos. Vajalik on stabiilne rahastus, mis katab nii trükiraamatute kui ka digisisu hankimise; eriti kriitiline on leida kestlik lahendus e-raamatute ja muu sisu laenutamise rahastamiseks. Riiklikud litsentsi- ja ühishankemudelid annaksid üle-eestilise, lihtsa ja taskukohase ligipääsu digitaalsele eestikeelsele sisule. Hankepoliitikas tuleb siduda eksemplaarsus, trenditundlikkus ja noorte vajadused (sh mangad ja sarjad) ning tugevdada koostööd haridusasutustega nii, et lugemisharjumus haridusetappide vahel ei katkeks.

Kokkuvõte

Raamatukogude roll lugemisaktiivsuse kujundamisel on endiselt keskne. Kui paljud jätavad raamatu ostmata hinna tõttu, suureneb raamatukogu kui avaliku teenuse vastutus tagada, et lugemine ei muutuks privilegeeritute kultuuriks. Edu võti on ligipääs (füüsiline ja digitaalne), nutikalt kujundatud teenusteportfell, kompetentne personal ja mõõdetav mõju. Raamatukogud on ainulaadses positsioonis, et tuua eestikeelne raamat lähemale – nii juhulugejale, keda julgustatakse astuma esimesi samme, kui ka pühendunud raamatusõbrale – ning hoida koos keelt, kultuuri ja kogukonda.

[1] Elanikkonna küsitluse viis läbi uuringufirma Kantar Emor 2025. aasta mais ja juunis. Valim hõlmas 1200 eestikeelset vastajat vanuses 15–79 aastat.
[2] Küsitluse ajal tegutses rahvusraamatukogu renoveerimise tõttu asenduspindadel.

Ajakiri Raamatukogu

Alates 2019. aastast ilmub Raamatukogu nii võrguväljaande kui ka nõudetrükina.
Ajakirja paberversiooni saab osta üksiknumbrina Trükiviis e-poest.
Paberversiooni aastatellimuse soovist saab teada anda e-postile [email protected].