Raamatukogud digiajastus: teel (öko)süsteemi poole

Kui tühjale kohale hakata uut linna planeerima, tuleb alustada pinnaseuuringust, ja enne kui kopp maasse lüüa, on tarvis läbi mõelda ka teede, vee- ja kanalisatsioonitrasside paiknemine. Uue ühtse raamatukogusüsteemi ehitamisel lähtutakse linnaplaneerimise põhimõttest: kõigepealt uuringud ja seejärel liigutakse kiht kihi haaval erinevatest komponentidest koosneva tarkvaralise terviklahenduseni, mis sobiks eri tüüpi raamatukogudele. Süsteem võimaldab lõimida rakendusi, mida kõigil neil on vaja omaenda (öko)süsteemi[1] jaoks.

Üks süsteemi ülesehitajaid on Eesti Rahvusraamatukogu üleriigiliste raamatukoguteenuste keskuse juhataja Urmas Sinisalu, kes kannab vastutust tehnoloogiliste lahenduste töökindluse ja valdkonna vajadustele vastamise eest.

Intervjuus vaatleme (öko)süsteemi kahte enim kõneainet pakkunud tarkvarakomponenti: raamatukogusüsteemi ja e-kataloogi.

Viimasel aastal on väga aktuaalseks teemaks saanud uus ühtne raamatukogusüsteem, millel on mõju nii raamatukogudele kui ka Eesti ühiskonnale. Ühtse raamatukogusüsteemi puhul käsitletakse kahte eraldi, kuid teineteisest suures osas lahutamatut osa ehk e-kataloogi ja raamatukogusüsteemi tarkvara. Kas võib siis öelda, et kui võtad ühe, siis saad ka teise?

Raamatukogusüsteemi tarkvara töötab koos e-kataloogiga. Iseseisvate komponentidena on need raamatukogude (öko)süsteemis kaks eri keskkonda. Raamatukogusüsteem on mõeldud ainult raamatukogutöötajatele. Lugejate kasutusmugavust ja vajadusi silmas pidades on loodud e-kataloog – MIRKO. Mõlemad on raamatukogu (öko)süsteemi osad, mis on omavahel tihedalt liidestatud, jagavad teineteisele andmeid ning suhtlevad veel ka väliste süsteemidega.

E-kataloogist ja raamatukogusüsteemist räägitakse vahel läbisegi, mis võib mõistmise keerulisemaks teha. Ka praegu kasutusel olev raamatukogusüsteem Sierra on koos e-kataloogiga ESTER üks tervik, ja ilmselt seetõttu aetakse ka neid vahel nimetustena sassi. Isegi ELNET Konsortsiumi liikmetel on vahel juhtunud, et kui räägitakse Sierrast, mõeldakse ESTER-it ja vastupidi.

Tulles tagasi uue tarkvaralahenduse juurde, siis raamatukogusüsteem on töövahend raamatukogudele ja e-kataloog on oma olemuselt avalik kanal, mis viib eri kohtades oleva sisuni. Mõlemad on välja töötatud tulevikku vaadates ning eks iga tulevikupilt kipub kujunema oleviku teadmiste põhjal. N-ö kohvipaksu ennustuste pealt siiski midagi välja töötatud ei ole, vaid arvestatud on tehnoloogia tänaste ja homsete võimalustega. Uues süsteemis peab säilima ka kõik harjumuspärane. Parim viis pakkuda parimat kasutuskogemust on täiustada harjumuspärast.

Uue raamatukogusüsteemi tarkvaraga ja niisamuti e-kataloogiga MIRKO lahendame ühiskonnas vähemalt kahte olulist probleemi: üks on seotud kasutusmugavuse ja teine ressursside haldamisega.

Esmalt püüame ära lahendada raamatute kättesaamise probleemi, et vähendada ootejärjekordi. Eesti raamatukogudel on üle 30 miljoni teaviku, aga lugejad peavad mõnda raamatut vaat et mitu kuud ootama. Hea näite leiame koolist. Õpilased saavad ülesandeks lugeda Oskar Lutsu Kevadet, see tähendab, et kõik nad hakkavad teost lugema ühes ajaaknas ja seda võibolla mitmes Eesti eri paigas. Korraga on vaja välja laenutada näiteks 100 Kevadet. Lugejale on oluline raamat kätte saada õigel ajal, aga kui koduraamatukogu on selle kellelegi teisele laenutanud, võiks vajalik raamat kiiresti temani jõuda naabervalla või -maakonna raamatukogust. Efektiivsem raamatute kasutus lahendab vähemalt ühe koolimure ära ja seda saame tehnoloogia abil edukalt teha.

Teine probleem haakub esimesega, kuid sel on otsene mõju ka omavalitsuste eelarvetele. Omavalitsustes on kasutusel kolm raamatukogusüsteemi. Kui piltlikult väljenduda, siis iga süsteem on nagu iseseisev hoidla, kuhu teise süsteemi liikmed riiulilt raamatut laenutama ei pääse. Näiteks kui Tallinna elanikuna kasutan e-kataloogi ESTER, aga käin tööl Viimsis ja tahan raamatut valla raamatukogust, siis minu harjumuspärases e-kataloogis ESTER ei ole näha Viimsi raamatukogu raamatuid.

Et siis tulevikus näeme ette rohkem väljaannete ristkasutust?

Oleme harjunud raamatukoguvõrgus mõtlema, et minu raamatukogu ja minu raamatud. Teenuse Raamatud liikuma[2] käivitamisel saime aru, et raamatukogud ei taha teinekord oma kogudest kõige värskemaid teavikuid välja laenutada. Mõeldakse eelkõige oma inimeste peale, et raamatud jääksid teenima oma kogukonda. Võibolla me ei ole vaadanud laenutamise teemat teisest vaatenurgast; pole mõelnud, et lugejat teenib üks väike Eesti riik, pigem on iga omavalitsus nagu väike riik. Tõsi, omavalitsuste rahakotid on eraldi ‒ küsimus, miks Tallinn peab ostma Viimsile raamatuid või vastupidi on praeguse mõttemalli järgi pigem normaalne.

Paradoks on see, et praegu ei ole otseselt piiratud, kes võib hakata raamatukogu lugejaks, eriti kui me räägime rahvaraamatukogudest. Ükskõik millises raamatukogus tohib uksest sisse astuda, ennast lugejaks registreerida ja laenutama hakata. Selles ei nähta mingit probleemi ja ükski maakonnaraamatukogu ei saa mulle öelda, et kuna oled Tallinnast, siis me sulle ei laenuta.

Võime mõelda hüpoteetilise olukorra peale. Näiteks kui Ants otsustab, et soovib saada lugejaks 300 raamatukogus. Kas talle on piiranguid või küsimusi? Mis saab siis, kui ta on 300 raamatukogus võlglane? Loodav ühtne üle-eestiline raamatukogusüsteem võimaldab lahendada olukorra nii, et Ants saab olla kõikide raamatukogude kasutaja, olles näiteks vaid südamelähedasema või koduraamatukogu lugeja. Antsule avaneb vaade infole alates laenutatavatest teostest kuni mistahes esemeteni, kasvõi seemneteni, mida mõned raamatukogud on ühe kirjandusvälise näitena hakanud laenutama.

Kas see tähendab, et Ants saab valida rohkemate laenutuskohtade vahel ja ka raamatukogud näevad tema kasutuslugu?

Ants võib olla 300 raamatukogu lugeja ja saab rohkem laenutada, aga raamatukogud näevad vaid neid laenutusi, mida on Ants ise teinud just selles ühes raamatukogus.

Antsust võib saada võlgnik.

Ants võib olla 300 raamatukogu lugeja, aga teised raamatukogud ei saa ega tohi teada, kus ta võlgnik on.
Antsu vaatest tuleb laenutamisvõimalusi juurde. Kui teost ei ole tema kodukohas Võrus, siis Narvas või Saaremaal võib olla vaba eksemplar olemas. Kui raamatukogu on otsustanud anda Antsule huvi pakkunud teost sisaldava kogu n-ö ühisele virtuaalsele raamaturiiulile, siis Ants saab iseseisvalt otsustada, kas tellida raamat pakiautomaati kaugemalt või jääda ootama koduraamatukogust laenutamise võimalust.

Näiteks kui Vahur Afanasjevi romaan on olnud mitu aastat paljudes raamatukogudes nõutud raamat, aga üle-eestilises vaates erinevatel aegadel, siis uus süsteem soosib raamatukogude kogude ristkasutust. See tähendab, et laenutushitid on lugejale kiiremini kättesaadavamad. Kuigi arvestama peab, et raamatute pakiautomaati tellimisel on transporditasu. E-kataloogi töörühmas oleme detailsemalt töötanud erinevate keerukate ristkasutusküsimustega, mida siis rakendus arvestama peab.

Tooksin välja allajoonitult, et kõikide ligi 900 raamatukogu kõik kogud ei pea saama e-kataloogis MIRKO ristkasutatavateks. See otsus tuleb teha raamatukogudel endil, millised raamatud antakse üle-eestilisse laenutusse.

Raamatukogutöötajatel tekib ühtses raamatukogusüsteemis ülevaade väljaannete eksemplaarsusest ja kasutusvõimalustest, mis aitab teha ressursisäästlikke komplekteerimisotsuseid. Raamatukogutöötajad saavad ka täielikuma ülevaate võimalustest, kuhu suunata kasutaja, kui endal raamatut pakkuda ei ole. Koostöö raamatukogude vahel on tulevikus tehnilisest vaatest lihtsam.

Kas sissetöötatud RVL jääb toimima?

Tegelikult on ju raamatukogudevaheline laenutus (RVL) seni väga hästi toiminud. RVL toimub ühe valla ja maakonna sees, samuti viiakse raamatuid ühest maakonnast teise või Eestist välja. Mõttemalli muutus on vajalik, sest uues süsteemis saab seda teha automaatselt, ilma raamatukogutöötaja otsese sekkumiseta, ja see on digitaalselt kõigile osapooltele jälgitav. Tulevikku vaadates nähakse murena, et kui mina olen komplekteerinud põnevaid [toim: nõutud] teoseid, siis kõik minu hangitud raamatud laenutatakse välja ja minu lugejale ei jää midagi riiulisse.

Siin peab leidma tasakaalu; praegu veel ei ole ühte ja õiget vastust, milline see on ning kuidas see saavutatakse. Suure tõenäosusega jäävad raamatute tellimise numbrid väiksemaks kas või ainuüksi sellepärast, et raamatud lähevad aina kallimaks. Kuna ühiskond on muutumas, oleme valikute ees ja tehnoloogia tuleb panna maksimaalselt inimeste kasuks tööle. Kui meil on olemas bibliokirjete andmebaasi toel tervikpilt, on reaalsem optimaalne lahendus saavutada.

Raamatukogud ei ole veel saanud selgeid vastuseid, kui palju uues komplekteerimisprotsessis on ette näha sekkumist. Kas raamatukogusüsteemi tarkvara ja e-kataloogi arendamise eest vastutajana oskad sellele küsimusele vastata?

Logistikateenuse disain on veel pooleli. Oluline on arvestada, et komplekteerimise vaates tunneb ikka iga omavalitsus ja raamatukogu oma klienti kõige paremini. Narva on hea näide: seal komplekteeritakse hoopis midagi muud kui näiteks Viljandis või Võrus. Kindlasti ei osteta kõiki uusi raamatuid, sest komplekteerijad teavad, mida kasutajad loevad ja raamatukogult ootavad. Suur mõju komplekteerimisotsustele on kindlasti keelekeskkonnal, aga samuti demograafilisel läbilõikel.
Kui vaatame maakohtade väikesi raamatukogusid, siis mida väiksem on raamatukogu, seda enam tuntakse oma inimesi, kes raamatukogus käivad, kuni selleni välja, et teatakse ka seda, kes loeb armastusromaane, kes krimipõnevikke. Vastavalt sellele ka komplekteeritakse. Raamatukogu ajakirja eelmises numbris oli ehe kirjeldus Valgamaa kõige piiriäärsemate raamatukogude elust[3].

Infotehnoloogia ei muuda komplekteerimise põhimõtteid. Iga raamatukogu saab ka tulevikus ise otsustada, mida lugejatele pakkuda. Muidugi ollakse sõltuv komplekteerimise eelarvest ja omavalitsuste võimalused on paraku erinevad. Tehnilisest vaatest toimub muutus selles osas, et kui praegu komplekteeritakse Excelis või paberil, siis sama tegevus annab suuremat väärtust võrgustikule ja ka ühiskonnale, kui kasutada kaasaegset tarkvara. Kui jõuame olukorda, kus saame luua tellimustes tasakaalu, võivad suuremad kasusaajad olla ennekõike ligistikku asuvad omavalitsused maapiirkondades, sest komplekteerimisraha saab kasutada efektiivsemalt. Ühtse raamatukogusüsteemi oluline väärtus on ikkagi kõigile nähtav tervikpilt. Raamatukogusüsteem oma komponentidega on tehniline vahend, mida peab olema mugav kasutada raamatukogude kõikides toimingutes ning seda ka komplekteerimises.

Samas ei piisa ainult tehnilisest vahendist. Vaja on harjuda uutmoodi mõtteviisiga. Kas tellida riiulisse kohe kolm eksemplari või pigem üks, vahel kaks? Ühe eksemplari tellimisel saab vähendada riski, küll aga ei pruugi lugeja saada raamatut kohe oma raamatukogust. Võibolla saab teiste raamatukogude varusid arvestades siiski oma riske hajutada.

Olen seda meelt, et ühtne raamatukogusüsteem annab parema ülevaate, milline on tegelikult laenutamise dünaamika. Saame vastused ka küsimustele, kuhu jäävad või ei jää raamatud seisma. Sealt saab ainult kasu tulla nii valdkonnale kui ka kogu ühiskonnale.

Millise Eestis kasutusel oleva infosüsteemi arhitektuuriga võrdleksid ühtset raamatukogusüsteemi, mida raamatukogudele hangite?

Head võrdlevat näidet on raske tuua, kuna meie riigi IT-varad on hoopis teistmoodi hallatud või siis algselt juba tsentraliseerituna loodud, olgu see siis rahvastikuregister või maakataster. Lähim näide võiks olla e-tervise infosüsteem, kus kõiki meditsiiniasutusi ühendab üks keskne e-tervise andmeplatvorm (retseptid, haiguslood, digipildid). Kus arst näeb patsiendi andmeid olenemata haiglast ja kasutaja saab digiretsepti abil ravimid kätte sõltumata apteegi nimest ja asukohast.
 
Kui suur võib olla süsteemi kasutuselevõtu õnnestumise või ebaõnnestumise mõju eesti kultuurile?

Kultuur on meie inimesed ja ainult meile omane mõtteviis. Kultuurile on omane muutuda, nii ei püsi muutumatuna ka lugemiskultuur. Tahame näha lugemist olulisena, aga uus generatsioon tahab rohkem raamatuid kuulata. See, kuidas lugemine ja kuulamine aju mõjutab, on teine teema, aga raamatukogusüsteemi tarkvaralisest ja e-kataloogi MIRKO vaatest on vaja teha kättesaadavaks kõik meediumid ja kirjanduse tarbimisviisid. Kõige olulisem on, et inimene tunneb huvi meie kultuuriloo vastu ja tarbib seda talle sobival viisil. Keeruline on ette kujutada, et tänapäeval soovitakse koju tassida kümme raamatut, et hakata referaati tegema. Enamik koolitööst tehakse ära e-kanaleid kasutades.

Ei maksa välistada, sest inimese aju väsib plinkivatest piltidest ja lugemine on rahulik tegevus.

Absoluutselt, aga lihtsalt küsimus ongi selles, kes on minu raamatukogu kasutaja ja millised on tema harjumused, vajadused ja ootused. Vanem inimene ei pruugi oma lugemisharjumusi muuta, aga vaadates inimese vajadusi kogu elukaare ulatuses, siis Eestil on kohe kindlasti vaja kõikvõimalikke kirjanduse ja kultuuri tarbimisviise võimaldavat e-kataloogi, mis suudab ka tulevikuvajadustega kaasas käia. Tulles raamatute kuulamise juurde, siis olen märganud, et heliraamatute areng on olnud isegi pööraselt kiire.

Audioraamatute arengut mõjutab neurokõne. Inimese kõrv ei tee varsti enam vahet, kas teksti loeb näitleja või sünteesib arvuti. Liikudes üha rohkema digiainese pakkumise suunas, saame laiendada digikogude tarbimist kuulamisega.

Kuna võimalusi tarbida kultuuri tuleb kogu aeg juurde, saab raamatukogutöötajast meie lugejatele nende võimaluste maailmas oluline giid, kes avab uusi uksi või digiuksi sellesse maailma, mis toetab lugejate huvi, arengut või eesmärke.

Meie lugejaskond tegelikult ju vananeb, sest rahvastik vananeb. Oma tegevuses peame arvestama nii selle tõiga kui ka prognoosidega, kuidas tulevikus kultuuri tarbitakse.

Kultuuriministeeriumi nägemuse järgi peaks igast rahvaraamatukogust saama ligipääsu digisisule. Kas e-kataloog tagab selle?

E-kataloog MIRKO on üks osa (öko)süsteemist, kuhu kuulub veel hulgaliselt komponente, mis on liidestatud keskse andmekoguga ning mida on vaja uue aja raamatukoguteenuste pakkumiseks, olgu need siis mäluasutuste digitaalarhiivid või välised andmekogud-andmebaasid, e-raamatute keskkonnad või ülikoolidele tarvilikud litsentsiandmebaasid.

Arvestades, et Eesti mäluasutustes on üle 900 miljoni[4] kultuuripärandiobjekti, millest suur osa digiteeritakse, muutub oluliseks ka andmekaeve. Tulles aga tagasi ühtse raamatukogusüsteemi juurde, siis uus tarkvaralahendus võimaldab ülevaadet, mida meie mälu- ja kultuuriasutused säilitavad.

(Öko)süsteemi kuuluva ja uuenduse läbi teinud digitaalse kultuuriruumi DIGARkaudu saab juurdepääsu paljude raamatute täistekstidele, samuti perioodikale, pildilisele ainesele ja veebiarhiivile. Kõik, mis pole autorikaitse all (juurdepääsupiiranguga suletud), on DIGAR-is lihtsasti tarbitav.

Kas takistuseks võib vaatamata tehnoloogilisele võimekusele saada probleem, et autorikaitse all olevale sisule juurdepääsemiseks on rahvaraamatukogudel vaja autoriseeritud töökohti, mis nõuavad ressurssi?

Kui me räägime uuest e-kataloogist MIRKO, siis sellest saab semantilise otsinguga n-ö avalik kanal, kust näeb, mis kus asub, kas otsitav on digis või paberil, mis aastakäigust jne. E-kataloogist tuleb otsinguga välja, kuidas saab materjali kasutada: kas saab lugeda, kuulata, alla laadida, kasutada raamatukogu sisevõrgus või ainult autoriseeritud töökohal. E-kataloogi kasutajal tekib valikuvabadus erinevate tarbimisvõimaluste vahel. Aga nüüd see teine pool – autoritasud ja juurdepääs autorikaitse all olevale materjalile. Kuidas hakatakse autoritele maksma hüvitist digisisu tarbimise eest, see on riigi tasandi otsus ja eraldi teema. See nõuab samamoodi mõttemalli muutust.

Seadus peab järele jõudma.

Tõsi, praegu peame olema õigusloomest sammukese võrra ees. Peame tagama tehnilises mõttes võimaluse mõõta rakendustes autorikaitse all oleva elektroonilise sisu tarbimist.

Seda aega ootavad ilmselt paljud, kui Eesti päevalehed on digikujul kõikide raamatukogude kaudu tasuta loetavad nagu seda on raamatukokku tellitud paberväljaanded.

Tegelikult tahame ju parimat kasutajale, aga peame kaitsma ka autorite ja kirjastajate huve, muidu kukub nende turg kokku. Praegu on meil Eestis viis raamatukogu, kus on autoriseeritud töökoha kaudu võimalik pääseda ligi autorikaitsega sisule. Seda on ilmselgelt vähe.

Enamikul kirjastajatest ei ole midagi selle vastu, et inimene läheb raamatukokku ja tarbib raamatukokku ostetud toodet kohapeal kas paberil või digis. Raamatukogudelt oodatakse, et digiteeritud raamatute, e-raamatute või digitaalse perioodika lugemine ei väljuks n-ö kontrolli alt. Piltlikult öeldes ei saa lubada näiteks mälupulgale salvestamist ja väljaande koju viimist, et seal see internetis kõigile kättesaadavaks teha. Meie raamatukogudes ei ole veel selliste tegude ärahoidmiseks valmidust, aga tehnoloogia kaudu on võimalik ka see probleem lahendada.

Kuivõrd reaalne on, et 2027 saab uus ühtne raamatukogusüsteem valmis?

Loodetavasti on aastaks 2027 raamatukogud saanud intuitiivsed ja töökindlad vahendid pakkumaks parimat raamatukoguteenust vastavalt oma kasutajate vajadustele.

Aasta lõpus kuulutame välja rahvusvahelise raamatukogusüsteemi tarkvara hanke ja 2026 kevadel loodame jõuda nii kaugele, et nii töötajatele mõeldud raamatukogusüsteem kui ka Eestile tehtud unikaalne e-kataloogi lahendus on andmete migratsiooniks valmis. Saame hakata bibliokirjeid Sierrast, URRAM-ist ja RIKS-ist süsteemi üle kandma, et Eestis saaks olema keskne dubleerivate andmeteta bibliokirjete andmebaas.

Aastal 2027 liidetakse ühtse raamatukogusüsteemiga rahvaraamatukogude kogud ja ollakse valmis pakkuma liitumist kõigile raamatukogutüüpidele. Kuni 2027. a-ni saab migreerida andmeid süsteemi projektirahastuse toel, hiljem olukord ilmselt muutub ning lisandub kulu, mille suurus praegu ei ole teada.
Raamatukogusüsteemiga liituda soovivate raamatukogude andmed kaardistatakse ja sõlmitakse leping andmete kasutamiseks, vajalike seadistuste tegemiseks ja töötajate koolitamiseks. Kõigi liitujatega sõlmitakse projektileping juba lähiajal.

Kuna saab valmis e-kataloog?

Riskantne on öelda, et kumbki neist päris valmis saab ‒ suurte asjadega on nii, et arendused peavad edasi käima kogu aeg. MIRKO on meil juba olemas ja sinna lisandub pidevalt uusi funktsionaalsusi.

E-kataloogiga MIRKO [toim: projektist Raamatud liikuma alguse saanud MIRKO täiendatud versiooniga] liitumine on raamatukogudele võimalus ja seda saab teha juba praegu.

Küsitles Signe Heiberg

HEA TEADA

E-kataloog MIRKO liidestub osaliselt kõikide seniste raamatukogusüsteemidega Sierra, URRAM ja RIKS.
Kõigi kolme raamatukogusüsteemi bibliokirjed ja eksemplarikirjed migreeritakse uue raamatukogusüsteemi andmekogusse.

Projektiga liitumiseks sõlmitakse raamatukogudega leping, millega tagatakse raamatukogu andmete migreerimine, süsteemi seadistamine vastavalt raamatukogu vajadustele ja raamatukogutöötajate koolitused.

Liitumisel uue ühtse raamatukogusüsteemiga jääb raamatukogule alles tema autonoomsus. Iga raamatukogu kehtestab laenureeglid ja vastutab oma kasutajate isikuandmete töötlemise eest.

Uus raamatukogusüsteem on turvaline

Raamatukogusüsteemi ekspert Riina Felding, millised on raamatukogusüsteemi tarkvara andmete turvalisuse ja privaatsuse tagamise meetmed?

Isikuandmete turvalisuse üldised põhimõtted tagab GDPR-i (isikuandmete kaitse üldmääruse) nõuete järgimine. Lisaks aitab raamatukogusüsteemi turvalisust tagada ka loodav raamatukogude andmekogu põhimäärus, mis kirjeldab, milliseid andmeid raamatukogusüsteemis kogutakse ja töödeldakse (nt lugejate andmed), millisel eesmärgil seda tehakse ning kes vastutab andmete kaitse ja töötlemise eest.
Lugejate ja töötajate andmed on kaitstud vastavalt rangetele reeglitele. Lisaks on süsteemile ette antud hulgaliselt mittefunktsionaalseid nõudeid. Nende hulka kuuluvad näiteks turvalisuse, ligipääsetavuse ja kasutatavuse tingimused, mis annavad kindluse, et süsteem vastab kaasaegsetele standarditele ja on usaldusväärne kõigi jaoks.

Raamatukogutöötajate ligipääs süsteemile on korraldatud rollipõhiselt – iga süsteemi kasutaja saab õigused täpselt nii suurel määral, kui ta oma töö tegemiseks vajab. Nii välditakse liigset ligipääsu ja tagatakse, et andmeid näevad ja muudavad ainult need, kellel on selleks õigus. Andmete edastus toimub alati krüpteeritult.

Lisaks logib süsteem töötajate tegevusi, mis aitab tagada läbipaistvuse ja ennetada võimalikku väärkasutust.

Turvalisus ei tähenda ainult süsteemi tehnilisi meetmeid. Ka meie, raamatukogutöötajad, oleme osa turvalisuse tagamisest – näiteks hoides oma paroole turvaliselt, järgides ligipääsupiiranguid ning olles tähelepanelikud, kuidas andmeid kasutame. Nii saavad lugejad kindlad olla, et nende andmed on heades kätes.

Milline on uue süsteemi mõju liitunud raamatukogude töötajate töökorraldusele ja millist tuge süsteemi kasutuselevõtuks pakutakse?

Uue raamatukogusüsteemi tarkvara kasutusele võtmine mõjutab raamatukogutöötajate igapäevast töökorraldust. Töötame selle nimel, et uus keskkond muudaks töövood lihtsamaks, ühtsemaks ja läbipaistvamaks. Kuna tegemist on uue töökeskkonna ja kasutajaliidesega, on see töötajatele muutus, mis eeldab kohanemist. On loomulik, et muutused võivad alguses tekitada ebakindlust.

Seetõttu peab üleriigiliste raamatukoguteenuste keskus oluliseks pakkuda raamatukogutöötajatele igakülgset tuge, et üleminek uuele süsteemile oleks võimalikult sujuv ja mugav. Selleks on ette nähtud erinevad koolitused ja juhendmaterjalid, mis aitavad uut süsteemi tundma õppida. Lisaks on olemas kasutajatugi, kelle poole saab pöörduda nii tehniliste kui ka tööprotsessidega seotud küsimuste korral.
Enne lõplikku üleminekut uuele tarkvarale on töötajatel võimalik kasutada testkeskkonda, mis pakub turvalist võimalust harjuda uue süsteemiga ja seda praktiliselt proovida.

Milliseid riske võib kaasneda ühtse raamatukogusüsteemiga?

Ühtses süsteemis koos töötamise puhul muutub oluliseks ühtsete reeglite, põhimõtete ja kokkulepete järgimine, mis tagab süsteemi tervikliku toimimise. See eeldab kõigilt raamatukogudelt koostööd, vastastikust arvestamist ja mõistmist.

Kui raamatukogude teenused on koondatud ühtsesse süsteemi, siis on süsteemi töökindlus olulise tähtsusega, kuna tõrked mõjutavad korraga nii lugejaid kui ka raamatukogutöötajaid.

Viited

[1] (Öko)süsteem ‒ omavahel seotud osadest moodustuv tervik. Sulgude kasutus rõhutab sõna süsteem kui üldisemat mõistet.
[2] https://www.rara.ee/partnerile/arendusprojektid/#innovatsiooniprojekt-raamatud-liikuma
[3] https://www.rara.ee/uudised/maaraamatukogude-tervistav-moju/
[4] https://www.kul.ee/kultuurivaartused-ja-digitaalne-kultuuriparand/digitaalne-kultuuriparand/kultuuriparandi

Ajakiri Raamatukogu

Loe ajakirja Raamatukogu värsket numbrit!

Ajakiri Raamatukogu

Alates 2019. aastast ilmub Raamatukogu nii võrguväljaande kui ka nõudetrükina.
Ajakirja paberversiooni saab osta üksiknumbrina Trükiviis e-poest.
Paberversiooni aastatellimuse soovist saab teada anda e-postile [email protected].

Trykiviis.ee

2026. aasta tellimus (4 numbrit) maksab 35.84€ (hind on koos käibemaksuga ning katab ka postikulu).

Trykiviis.ee

Telli ajakirja Raamatukogu 2025. aasta üksiknumber hinnaga 9€.