Raamatukogud Eestis trükitud raamatu esimesel aastasajal

Kaspar Kolk, Tallinna Ülikooli teadur, Tartu Ülikooli raamatukogu raamatukoguhoidja, Tallinna Ülikooli akadeemilise raamatukogu vanaraamatu peaspetsialist

Kuigi raamatukogusid on teada juba antiikajast, ei ole varaste raamatukogude ajalugu jälgida lihtne. Pikka aega ei tegutsenud raamatukogud omaette asutustena, vaid näiteks õukonna, linna, kloostri, kiriku või ülikooli juures. Neil ei olnud oma vara ega dokumentatsiooni ning raamatukoguna kirjeldatava kollektsiooni piirid jäid sageli häguseks. Nii nimetati näiteks keskaegses kloostris raamatukoguks tavaliselt ruumi või ruume, kus asus ja leidis kasutust oluline osa kloostri raamatuvarast, kuid samamoodi leidus ja kasutati raamatuid mujalgi kloostris, väljaspool raamatukogu, nende omandistaatus kloostri varana oli samasugune. Raamatukogud omaette asutustena tekkisid valdavalt alles uusajal.

Kristliku Euroopa raamatukultuur sai alguse kloostritest, mis varakeskajal olid peaaegu ainsad hariduse ja kirjakultuuri keskused. Kuigi hiliskeskajal tekkis üle Euroopa hulk ülikoole, mis kujunesid ka raamatukultuuri kõige kõrgemaks tipuks, jäid piirkondades ja kohtades, kus kõrgeid koole polnud, raamatutarkuse peamisteks keskusteks ikkagi kloostrid – nii ka Eestis. Saksa linnades kuulusid kõige suuremad raamatukogud tavaliselt kerjusmungaordude (dominiiklaste ja frantsisklaste) konventidele. Haritud orduvendade põhitöö oli rahvale jutlustamine, milleks saadi tuge vastava kirjanduse lugemisest, kuid konventide raamatukogud kujunesid osalt ka linlastele, eelkõige kogudusevaimulikele ja linnavõimudele avatud varamuks, kust võidi otsida abi nii vaimulikes kui näiteks õiguslikes küsimustes.

Nii pole ime, et suurem osa keskaja Eesti raamatukogude kohta teadaolevast pärineb kerjusvendade konventidest, mida hiliskeskajal oli kokku viis: kaks Tartus, üks Tallinnas, Viljandis ja Rakveres. Tallinna dominiiklastelt on säilinud mõniteist käsikirjalist köidet ja ligi poolsada nimetust trükitud raamatuid, pea kõik varustatud ketiga, mis näitab nende kuuluvust (aheldatust) just kloostri kohalkasutuseks mõeldud raamatukokku. Siiski on konvendi laialisaatmisel 1525. aastal juttu vähemalt neljast tünnitäiest raamatuist ning kokku kuulus vendade raamatukokku omal ajal arvatavasti 300–500 köidet. Umbes sama palju on nii säilinud kui ka oletatavasti kunagi olnud raamatuid näiteks ka Riia dominiiklaste ja frantsisklaste konventides. Tallinna dominiiklaste raamatud näitavad tugevat keskendumist jutlustamisele, vagadusele ja teoloogiale; kloostriväline kasutaja võis nende juures lisaks usuasjadele tuge saada ka mahukaist õiguskoodekseist. Tartu dominiiklastelt on säilinud ainult kaks kaasaegsete autorite köidet, mis peegeldavad aga juhtumisi hoopis pürgimusi mõneti teist laadi, humanistliku ja filosoofilise õpetatuse poole. Suurem osa Tallinna dominiiklaste raamatuist on sajandeid varasemate autoriteetide teosed ning kõik on ladina keeles, seega mõeldud kõige haritumale lugejale. Tavaline inimene nii linnas kui maal sai tollal kirjasõnast osa valdavalt kuulmise teel. Sellesse konteksti kuuluvad ka hästi tuntud üksikute eestikeelsete sõnade väljakirjutused mõnes dominiiklaste raamatus, mida on ilmselt vaja läinud sisu edasiandmisel lihtrahvale.

Üksikud haruldased jäljed raamatukogudest

Omamoodi taustaga on Rakvere frantsisklastelt säilinud paarikümnest nimetusest koosnev raamatukollektsioon. Selle puhul pole küll teada, kas tegu on kloostriraamatukogu jäänustega või vendade isiklikku valdusse kuulunud teostega. Alles 1506/08 asutatud konvendi vanemad raamatud on otsekui väike läbilõige tüüpilisest hiliskeskaja kloostriraamatukogust, kus leidus trükisõna Piiblist ja jutlustest kuni humanistlike väljaanneteni. Kogu põhjapoolse Euroopa ulatuses erakordne on aga frantsisklaste kogu see osa, mis pärineb 1530/40. aastaist, kui ümberkaudu võttis juba kõikjal võimust luterlik reformatsioon. Erinevalt paljudest teistest pääses Rakvere konvent esialgu sulgemisest ning leidis võimaluse end endiselt katoliikliku trükisõnaga varustada. See kirjandus oli nüüd aga sootuks teist laadi kui varem, koosnedes pea jäägitult kaasaegsete saksa katoliiklike autorite teostest, mis olid kirjutatud polemiseerides Lutheri ja luterlastega. Kui mujalt allikaist Rakvere konvendi tollasest elust pea midagi teada ei ole, siis säilinud raamatud näitavad, et frantsisklased vähemalt üritasid luterlusele vastu seista ja võib-olla oma sõna rahva seaski levitada. Kas nende tööl oli ka tulemust, on siiski teadmata, nagu ka see, kas nende kirjavara võis väikelinnas veel kedagi huvitada.

Eesti vanima ordu, tsistertslaste kahe munga- ja kolme nunnakloostri raamatuist pole seevastu pea midagi teada. Tsistertslaste tegevus oli üldiselt suunatud rohkem kloostrisisesele jumalateenimisele ning nende raamatuvara võiski olla piiratum nii mahult kui sisult. On teateid, et Lihula nunnakloostris kippus hääbumise eel, 1550. aastail võimust võtma juba luterlik kirjavara. Sama võis juhtuda ka Padise munkade seas – mis polekski üllatav, kui arvestada, et ka mujalt Euroopast on teada kloostriasukate vahel üsna suurest huvist ja poolehoiustki protestantliku kirjasõna vastu. Seevastu Vana-Liivimaa neljanda, Riia naistsistertslaste kloostri nunnad on tuntud katoliiklusele lõpuni truuksjäämise poolest. Seetõttu on nende kloostrist säilinud Liivimaa kontekstis unikaalne liturgiliste palveraamatute kogu, mida nunnad kasutasid nii ühistel kui individuaalsetel palvustel. Allikaliselt on eripärane birgitalaste Pirita kloostri raamatuist teadaolev: kui nende tekstidest on järel vaid paar käsikirjakatket, siis hoopis rohkem on kloostrivaremeist leitud raamatuköidete metallosi. Need ei kõnele küll palju raamatute sisust, vaid pigem suhteliselt suurest arvust ning materiaalsele võrdlusainesele tuginedes ilmselt ka teistsugusest päritolust: nende ordu oli rohkem seotud Rootsiga, kust võis tulla ka suur osa kirjandust. Raamatujäänuseid on leitud mitmelt poolt kloostrist, raamatukogu asukohta ei ole aga seejuures veel läbi uuritudki. Arvestades Tallinna lähedust ja linnarahva sidemeid kloostriga võis Pirita preestrite konvendi raamatutele mõningane ligipääs olla ka kirjaoskajatel tallinlastel.

Reformatsioon tõi raamatukogumaastikulegi pöörde – ja esialgu ka tagasilöögi. Kui Saksamaal paljud kerjusvendade konventide raamatukogudest konfiskeeriti ja reformiti kiriku-, linna- või kooliraamatukogudeks ja osalt sama juhtus ka Riias, siis Eestis 1520. aastaist millestki sellisest jälgi pole (tõsi küll, Tartu konventide raamatuvara saatusest pole üldse mingeid teateid, kuna nii raamatud ise kui ka võimalikud andmed nende kohta hävisid hiljemalt Liivi sõjas). Tallinna dominiiklaste raamatud läksid enamjaolt kaotsi, väike osa jäi seisma raearhiivi. Avalike raamatukogude rolli hakkasid ajapikku üle võtma kirikute raamatukollektsioonid, mis Eestist on sel ajajärgul tuntud ainult Tallinna näitel. Oleviste ja Niguliste kirikute raamatukogude vanimad osad näitavad, et neis kirikuis võis juba enne reformatsioonigi leiduda raamatuid, mida otseselt jumalateenistusel vaja ei läinud. Esimesele reformatsioonijärgsele „päris“ raamatukogule – mida juba ka nimetati raamatukoguks – sai aga aluseks Oleviste viimase katoliku preestri Reinold Gristi raamatupärand (umbes 140 nimetust), millest innustatuna asutati 1552. aastal Oleviste raamatukogu. Nii sai Tallinn kolm aastakümmet pärast reformatsiooni omale ikkagi vana, reformatsioonieelse raamatukogu.

Ilmselt olid need Oleviste noored haritud vaimulikud, kes õige pea pärast seda algatasid aktsiooni, millega suunati jõukaid koguduseliikmeid annetama loodud raamatukogule nüüd juba sihipäraselt tuliuut kirjandust Euroopa tippväljaandjailt. Säilinud raamatute põhjal otsustades hangiti niiviisi peamiselt kirikuisade, kirikuloolisi ja Martin Lutheri teoseid. Kui Lutheri teosed olid tollal enesestmõistetavus, siis ülejäänud raamatud on üsna nõudlikud, nii et tekib küsimus, kellele Tallinnas sellist kogu vaja oli. Saksa analoogiate põhjal on siiski teada, et kiriku- ja kooliõpetajate taseme tõstmise ambitsioonid olidki tollal kõrged. Sama aja Saksa kirikuraamatukogudes leidus siiski veel teistegi luterlaste teoseid ning luterlike humanistide koolikirjandust, mis võis ära kuluda kooliõpilastelegi. Sellised raamatud võivad Oleviste kogust lihtsalt „ära loetud“ olla. Järgneva sajandi jooksul on kojulaenutuse maht vähemalt ajuti olnud üsna suur ja järelevalve kogu üle nii vähene, et vahel tagastati kümneid raamatuid alles aastaid pärast laenaja surma ning osa kogust hajus kaasaegsete tunnistuste järgi üldse laiali. Näiteks Reinold Gristi raamatuist oli sada aastat hiljem alles ainult kolmandik. Oleviste tuules pandi samal ajal raamatukogule alus ka Niguliste kiriku juures, kuid seal polnud komplekteerimine nii edukas ning sajand hiljem liideti sealne kogu Oleviste omaga.

Keskajal ja uusaja hakul jäid raamatukogud, kus valitses ladina keel, väheste kõige haritumate linlaste pärusmaaks. Saksakeelse lugeja koju hakkas jõudma üksikuid, peamiselt usulisi ja tarberaamatuid. Eestlasele oli lugemisoskus harv ühiskondliku tõusu vahend. 16. sajandil oli harv juhus, kui koolipoisile osteti koguduse kulul eestikeelne katekismus. Pole teada isegi aadli või linlaste laiemale ringile suunatud hariva või meelelahutuslikuma suunitlusega raamatukogudest, rääkimata lihtrahvale mõelduist. Valdava kirjaoskamatuse tõttu ei saanudki nemad neid vajada ja nendeni jõudis kirjasõna eelkõige kirikus ettelugemise vahendusel.

Kaspar Kolk kaitses doktoritöö „Trükitud raamatu esimene aastasada Eestis: raamatud, raamatukogud ja lugejad 15. sajandi teisest poolest 16. sajandi keskpaigani“ Tartu Ülikoolis novembris 2025. Artikkel põhineb väitekirja raamatukogude ajalugu käsitlevatel osadel.

Ajakiri Raamatukogu

Alates 2019. aastast ilmub Raamatukogu nii võrguväljaande kui ka nõudetrükina.
Ajakirja paberversiooni saab osta üksiknumbrina Trükiviis e-poest.
Paberversiooni aastatellimuse soovist saab teada anda e-postile [email protected].