Raamatututvustus: infosõjast sotsiaalmeedias

Kateryna Botnar,
Rahvusraamatukogu meediapädevuse spetsialist

Raamat: Media and the War in Ukraine

Kui mõelda sõjast, siis mõned seosed tekivad kohe, mõned aga pole nii ilmsed. Näiteks see, et sõda käib kuskil mitte ainult füüsiliselt, teatud alal, vaid ka kommunikatsiooni valdkonnas. Ja-jah, ütlete teie, kes te seda praegu loete: infosõda, teame küll. Aga kes julgeb vastata, millisel viisil infosõda väljendub? Kas me oleme sellega kokku puutunud? See tähendab, kas kommunikatsioonisõda puudutab nüüd meie elu ka?

Strateegiline kommunikatsioon nagu ka strateegiline vaikus on tähtsal kohal siis, kui sinu riiki tungib sõda. Raamat, mida soovitan teil lugeda, kirjeldab, kuidas Ukraina meedia puutus kokku sõjaga. Ja mitte ainult kommunikatsiooni-, vaid ka ründesõjaga. See räägib lahti, millised ohud, aga ka võimalused avanesid, missuguseid uusi kommunikatsioonipraktikaid rakendati ning kuidas iga meedia-, sh ka sotsiaalmeedia- ja loomevaldkond ning meemitööstus alustas oma vastupanuliikumist Vene ründesõja vastu.
Eestis ei ole kodanikuajakirjandus kuigi juurdunud praktika, Ukrainas harjutatakse seda aga iga päev, ja peaaegu kõigis reportaažides, ka välismaistes, on näha tavainimeste tehtud pilte ja videoid.

Sotsiaalmeedia on saanud samuti uue välimuse – nüüd dokumenteeritakse seal inimeste elu sõjas: rindel ja tagalas, elurajoonides ja haiglates, varjevõrkude punumisel ja uuriva ajakirjanduse loomisel. Ja need reportaažid ei tavatse seda tavaelu kuidagi ilusamaks muuta, vaid näitavad elu nii nagu see on. Kodanikuajakirjandus on arenenud Ukrainas nii kaugele, et materjale sõjast ja sõjaolukorrast leidub kaugeltki mitte ainult blogijate sotsiaalmeediakontodel.

Mida rohkem on materjale, seda kergem on OSINT (open-source intelligence ehk saada luureteavet avalikest allikatest), viia läbi uuringuid, koostada raporteid ja pikki artikleid, nn long-read’e, ka välismaa lugejatele, kes saavad värsket infot otse sündmuskohalt oma pühapäevase hommikukohvi juurde. Loomulikult on põhjust arvata, et neid materjale kasutab ka teine osapool, enamasti oma vene propaganda tarbeks. OSINTi oskavad ka nemad, venelased, hästi, mistõttu tekib aeg-ajalt uuesti sama küsimus, kust jookseb see piir, mida tavakodanikel on vaja ja ei ole vaja dokumenteerida ja kui, siis kuidas seda paremini teha.

Sotsiaalmeedia algoritmid ja muud mehhanismid otsustavad päris tihti meie asemel, mida me näeme ja keda me loeme. See tähendab, et teatud osa sisust läheb meist kui tavakasutajast mööda või vastupidi – näeme seda, mida ei ole palunud. Aga sotsiaal- ja digimeedias (nt YouTube’is) säilib endiselt sisu variatiivsus ja rohkus: kasutaja on vaba jälgima neid sisuloojaid, keda ta ise eelistab. Isegi sõjaajal. Ukraina valitsus otsustas luua ühise uudistekanali, mis pidi koondama kõiki teisi endiseid TV-kanaleid, et luua ühist infovälja, milles edastada Ukraina kodanikele uudiseid. Ühte infovälja on võimalik paremini kaitsta ja infot levitada ka juhul, kui infovoos esinevad teatud häired.
Samas tekkis olukord, kus palju sõltumatuid ja kogenud ajakirjanikke n-ö kolis digimeediaplatvormidele, enamasti YouTube’i. Nende kanalitel on sadu tuhandeid jälgijaid ja nende reportaažid, arutelud ja intervjuud koguvad miljoneid vaatamisi. See näitab, et kodanikud usaldavad alternatiivmeediat ning näevad selles väärtust. Ja nii ongi: meediakanalite paljusus tagab demokraatia, mis on Ukraina riigikorra alus ja üks põhiväärtuseid.

Kuidas reageerisid sotsiaalmeediaportaalid ise täiemahulisele rünnakule Ukraina vastu? Suured korporatsioonid, näiteks Meta ja siis Twitter, tegid agressiooni hukkamõistvad avaldused, mõned on lisaks kuulutanud välja ka oma rahalised abipaketid Ukrainale. See oli esimene ja väga õige reaktsioon toimunule. Hiljem tuli naasta tegema seda põhjalikku ja üksikasjalist tööd, milleks on võitlus des- ja valeinfo kampaaniate vastu. Sellele on raamatus pühendatud terve peatükk. Tasub mainida ka seda, et mitmed sotsiaal- ja digimeediaplatvormid lõpetasid oma tegevuse agressorriigis või blokeerisid selle elanikele ligipääsu oma teenustele.

Soovides rääkida veel kord OSINTist ehk visuaalsest uurimisest, mainin paari isiklikult huvitavat tähelepanekut selle tehnoloogia kohta. Sõjaolukorras kasutatakse seda info ja uudiste levitamiseks (sh koostamiseks, verifitseerimiseks jpm) ning nende moondamiseks ehk vale- ja desinfo loomiseks, faktidega manipuleerimiseks ja valeinfo narratiivide tõestamiseks. Samas pannakse OSINT tihti tööle ka siis, kui on vaja mõnda võltsingut ümber lükata. Tarvis on meeles pidada, et enamjaolt iga postitatud pilti saab uurida ja sellelt lisainfot leida, isegi kui pildil on inimene valge kohvikuseina taustal. Vaatamata kõikidele siin mainitud ja mittemainitud riskidele peetakse OSINTi elutähtsaks ressursiks sõja dokumenteerimisel.
Mis kasu on sotsiaalmeediast veel? Sellest on saanud koht, kus ilmuvad kohalikud sõjareportaažid, piirkondlikud uudised, mis võibolla ei kogu sama nähtavust suurimatel uudisteplatvormidel.

Sotsiaalmeedias sündisid uued viisid, kuidas sõjast rääkida ning käiku läks kõik, kunstist ja folkloorist meemideni. Sest meemide huumor, tihtilugu must huumor, on see, mis teatud auditooriumi jaoks kirjeldab sõjaolusid arusaadavas keeles.

Sotsiaalmeedias käib ka riigi huve kaitsev lobitöö, võtab hoogu meediaaktivism – kui on tarvis mõne sotsiaalselt tähtsa teema osas mõtteid põrgatada ja teised kasutajad tunnevad ennast piisavalt vabalt, et oma arvamust kommentaaridesse kirjutada. Sotsiaalmeedias sündisid uued viisid, kuidas sõjast rääkida ning käiku läks kõik, kunstist ja folkloorist meemideni. Sest meemide huumor, tihtilugu must huumor, on see, mis teatud auditooriumi jaoks kirjeldab sõjaolusid arusaadavas keeles. On juttu ka printsiibist, et sõda peab „kodustama“ eri riikides omal viisil ehk tuleb leida see võti, mis paneb sõjauudised sellel maal kõlama tõhusalt ja veenvalt. Mina isiklikult arvan, et igaüks peab leidma enda jaoks parima(d) kanali(d), kust uudiseid ammutada, olgu see peavoolumeedia või YouTube, dokfilmid või taskuhäälingud; see mitte ainult hoiab kursis, vaid harjutab võimalike tulevaste eriolukordadega toime tulema.

Teised käsitletud teemad on ohustatud grupid nagu näiteks vanaemad, keda tihti näitab uudistes nii Vene kui Ukraina pool; esimene kasutab vanaemasid loomulikult oma valenarratiivide konstrueerimiseks. Aga vanaemad on hea näide, kuidas meie emotsionaalne mälu töötab ja meid uudiste tarbimise juures mõjutab.
Üks viimaseid peatükke üritab luua pilti, kuidas tegutsevad välismaa ajakirjanikud, kuidas nad leiavad tee sündmuste ja asjaosalisteni, kas ja kuidas nad ületavad emotsionaalse lõhe (emotional gap), mis tekib siis, kui satutakse teise kultuuriruumi. Selle peatüki autor väidab, et välismaa ajakirjanikest on saanud mitte ainult sõjauudiste edastajad, vaid lisaks ka kultuurivahendajad, kes oskavad peale dokumenteerimise nähtut ka tõlgendada.

Eesti lugejale on see minu meelest silmiavav raamat, kus püütakse leida vastuseid küsimustele, kuidas muutub infoväli pärast täiemahulise sõja algust, kuidas okupatsioonivõimud üritavad meediat hõivata ning kuidas selles olukorras saab riske maandada. Tuletan meelde, et see pole ajalooõpik Teisest maailmasõjast, vaid 2023. aastal koostatud käsiraamat; mõeldud kõigile, kelle jaoks sõnad meedia ja kommunikatsioon ei tähenda ainuüksi õppeainet, vaid pigem osa igapäevaelust.

Head lugemist!