Raamatututvustus. Kustutatud ja unustatud

Marge Allandi
poliitika ja rahvusvaheliste suhete juhtiv spetsialist

Patricia Owens. Erased: A History of International Thought Without Men  

Inimkonna ajalugu on valdavalt esitatud kui meeste ajalugu – naised on traditsiooniliselt jäänud ajaloo äärealadele, kujutatud enamasti passiivsete ohvritena, mitte aktiivsete ja täisväärtuslike ühiskonnaliikmetena. Ajalookirjutus, mida on ajalooliselt domineerinud mehed, on süvendanud meeste rolli nähtavust ning sageli ignoreerinud või koguni tõrjunud naiste panust ajaloolistesse protsessidesse. Kuigi mõned silmapaistvad naised on üldtuntud, jäävad nad üksikuteks eranditeks, mis ei peegelda naiste tegelikku rolli ega süsteemset marginaliseerimist ajaloos ja historiograafias. 

Kõike seda võib väita ka rahvusvaheliste suhete kui distsipliini kohta. Patricia Owensi raamat on kriitiline ümbermõtestus rahvusvaheliste suhete distsipliini ajaloost. Raamat seab fookusesse akadeemilise välja, mille arengut on aastakümneid kujundanud kitsas ja eksklusiivne seltskond – peamiselt valged mehed –, ning toob esile, kuidas sellest narratiivist on süstemaatiliselt välja jäetud nii naised kui mittevalged mõtlejad. Owens ei püüa lisada ajaloole paari unustatud nime, vaid seab küsimuse alla selle, kuidas ja kelle poolt rahvusvaheliste suhete mõte on üldse määratletud. 

Raamatu keskne mõte on, et rahvusvaheliste suhete distsipliini areng on sooliselt ja rassiliselt kallutatud ajaloo tulemus. Owens näitab, et naiste (ja eriti mustanahaliste või koloniaalse taustaga naiste) panust on teadlikult eiratud institutsionaalsete struktuuride, akadeemiliste normide ja ühiskondlike hoiakute kaudu. Owens süveneb 20. sajandi Suurbritannia akadeemilisse maastikku, eriti perioodi, mil rahvusvahelised suhted kujunesid eraldiseisvaks teadusvaldkonnaks. Ta toob esile mitu naisteadlast, kelle murrangulist tööd ja panust ei kajastata tänapäevases distsiplinaarses ajalookäsitluses. Igas peatükis keskendub ta ühele või kahele naisele, uurides nende ideid ja elukäiku, sealhulgas majanduslikku ebakindlust ja akadeemiliste institutsioonide meestekesksust. 

Owens rõhutab, et rahvusvaheliste suhete teooria on kujunenud tihedas seoses kolonialismi, impeeriumite, rassilise hierarhia ja soolise ebavõrdsusega. Ja seetõttu peaksid need teemad olema teooria keskmes, kuid need, kes neil teemadel kõnelesid, on distsipliini ajaloost välja tõrjutud. Raamatu üks olulisemaid väiteid on, et distsipliini kujunemise viis reprodutseerib ise vaikimisi maailma hierarhilist mõtestamist. 

Owens ei räägi ainult naiste tagasi toomisest rahvusvaheliste suhete kui teadusharu ajalukku, vaid pakub teoreetiliselt põhjendatud ja ajalooliselt dokumenteeritud kriitikat kogu distsipliini ülesehitusele. Tema eesmärk on muuta viisi, kuidas mõtleme teadmise tootmisest – kelle mõtted loevad ja kellel on ligipääs võimule. Ja seetõttu kutsub Owens üles distsipliini ümbermõtestamisele, mis hõlmab kriitilist refleksiooni selle üle, miks ja kuidas teatud ideed ja hääled on kõrvale jäetud.  

„Erased: A History of International Thought Without Men“ käsitleb lisaks naiste osale rahvusvaheliste suhete kui teadusala arengus ka sissevaadet akadeemilise mõtte ja struktuuride ajalukku. Raamat aitab mõista võimu ja teadmiste omavahelist suhet ning tutvustab viise, kuidas rahvusvaheliste suhete ala mõtestada õiglaselt ja ausalt.